Need vanad põrandad

Kiiruga kirjutan paar rida meie vanade põrandate saatusest. Kiiruga, sest teadagi, kell on palju ja ma nokitsesin hoopis selle lehe välimuse kallal, ma ei ole väga osav selles ja keskendun siis sellele, mida ma paremini ehk oskan, raporteerimisele : )

Niisiis. Luubi all on põrandad. Kui maja ostsime, jäid silma kohe laiad ja väärikad põrandalauad. Olime kindlad, et neid me tahame säilitada, korda teha ja uuesti maha panna. Kui läks põrandate üles võtmiseks, et laudade alla betooni valada, sai nii mõnigi laud kahjustada, kuna ei tulnud ühes tükis üles. Eks neid päris korralikke laudu oligi lõpuks kokku päris käputäis aga siis me veel ei osanud aimatagi, kui raskeks see tagasi panek võib kujuneda. Seda sai kõige esimesena teada töömees Enn, kes alustas juba laudade paigaldamist elutuppa-söögituppa, mis sai ju üheks suureks ruumiks tehtud. Ja seetõttu tuli siis laudu omavahel sobitada, parajaks saagida. Kui me eelmisel reedel maal käisime, oli Ennu ilme üsna tõsine ja oli näha, et see töö ei edene ikka üldse. Ühe päeva töö oli kaks lauda. Ta pidi jätkama järgmisel päeval ja siis juba ootas teda uus tööots pealinnas, mis tähendab, et keegi teine pidi selle jändamisega jätkama.

Jäime sinna siis peale Ennu lahkumist kukalt sügama, et mis siis ikkagi saab sest selge oli see, et neid häid korralikke laudu ei jätku ka, nii et oleks pidanud ikkagi uutega kombineerima. See aga oleks tähendanud jällegi tooni vahet. Selles osas aitas kaasa mõelda asjalik vannitoa meister Riho. Peale mõningast arvutust, kui palju võib laudu puudu tulla, saime aru, et me raiskame vaid aega. Mõistlikum on panna need vanad lauad maha ruumidesse, kus neid saab külg-külje kõrval uhkelt eksponeerida, ja elutuba-söögituba-köök saab uued lauad maha. Üritame leida võimalikult sarnased vanadele, ehk siis laiad ja paksud. Paksud peavad nad olema ka juba seetõttu, et põrandalaagi vahed said vanade laudade paksuse järgi tehtud ja õhemad ja kitsamad lauad hakkaksid nende laagide peal nagisema. Vanade laudade laius oli siis 20 cm ja paksus, kui mu mälu mind ei peta, 3 cm aga ma võin ka puusse panna 😀

Niisiis, mõeldud tehtud ja need kaks lauda sai siis uuesti üles võetud…

Laudade paigaldamist oli alustatud akende alt, seal on näha ka soojustuskiht. Vanad lauad lähevad nüüd siis hoopis kontorisse, kus jääb ainsana majast näha ka palk täies ulatuses terves toas ja ka suur esik saab vanad lauad maha. (Teine pilt tehtud hiljem, kui juba alustati põranda panekut.)

Kontoris ka juba laagid maas, mis ootavad nüüd laudu peale. See tuba tundub, et saabki siis juba ju valmis! Ainult aknad jääb siis veel vahetada.

Lastetoas on seina pandud roomatid, mille peale tuleb savikrohv. Põrandale tuleb panna midagi õhemat, kuna seal juba oli betoonpõrand ja laudadega tõstaks selle liiga kõrgele. Ilmselt tuleb sinna parkett.

Vana ait

Õues kondasime ka ikka ringi. Seekord võtsime lähema vaatluse alla vana aida. Selle saatus on praegu veel lahtine, üks idee tuli mul, kui mõtlesime, et aida kõrvale, suure tamme juurde võiks teha väliköögi. Siis tuligi mul mõte, et oleks ju ideaalne aida alla teha mõnus peoruum või lihtsalt varjualune, kuhu vihmase ilma korral peitu pugeda. T arvas, et seda saaks teha küll, st seinad maha võtta ja ainult katus alles jätta. Sest tegelikult on seal vähe sellist seina, mis ei oleks pehkinud palk. Ja ka katus tegelikult lainetab. Ja mõne koha peal pole vundamenti enam ollagi…aga esilagu jääb ta muidugi nii nagu on, püsti ja eks siis, kui kunagi aeg sealmaal, hakkame midagi konkreetset tegema sellest. Mõte on veel, et keskmisest osast annaks teha garaaži ja kõige teepoolsemast töötoa. Garaaži peale saaks teha suvetoad, täita see värske heinaga ja sõbrad saaksid tulla meile nostalgitsema, kuidas nad lapsepõlves maal vanaema juures lakas magasid. Oeh, mul tuleb endal praegu täielik nostalgia peale…kuidas see oligi, Inx, “päike varvast soojendab?” 😀 olid ajad…vabandage see segasus siin aga ma lihtsalt pidin…

Mõned pildid siis aida uurimisest ja selle ümbert leitud aaretest 😛

 

Mina olen ilmselgelt liiga noor, et sellist jooki mäletada või teada aga ju see Isabella siin aitas kellegi naistepäeva või mõnd muud tähtsat sündmust ilusamaks teha, selles olen ma kindel

Tänast postitust jääb lõpetama meie 2,2 aastase tulevase talupoja lause, kui ta mängis oma mänguköögis ja pugis mustikamuffinit: “Lähme maale elama! Onud valmis teevad köögi!” Mees teab, mis mees tahab, olgu köök valmis, siis juba võib elama minna küll 🙂

Tädi Vaike

Eile oli eriline päev sest saime oma maja eelmise omaniku telefoni numbri. Ja saime selle täitsa juhuslikult, kuna meile helistas üks tädi Vastse-Kuustest, kes oli olnud meie maja vanade tädide tuttav. Nad rääkisid T-ga pikalt ja lõpuks T küsis, et ei tea, kas Vaike meid näha sooviks, meie teda tahaks küll väga näha ja temaga sellest majast rääkida. Nii põnev oleks ju teada saada, mis inimesed enne meid seal elasid ja kuidas vanasti üldse see majapidamine oli. Selgus, et Vaike olla meist rääkinud, ta ju kuulis, et maja sai müüdud ühele noorele perele. Ja et ta väga tahaks meid näha. No siis polnudki enam muud, kui võtsime koogikarbi näppu, kaks nooremat last kaasa ja läksime tädi Vaike juurde.

Vahemärkusena olgu siis öeldud, et Vaike on kolmest õest noorim, ainus, kes veel elab.

Meid võttis vastu äärmiselt tore ja soe naisterahvas, kes oma vanuse juures nägi nii tragi ja hea välja. Ta saab detsembris 90. Vaikel oli nii hea meel meie üle, lapsed meeldisid talle väga ja mul tuli mitu korda seal olles pisar silma, selline tunne, nagu oleks oma vanaema juurde läinud.

Põnn on muidugi õhtuti nagu mingi väike kurat ja eriti lööb see välja kohas, kus peale ahjuroobi ja tädi teatribinokli millegagi mängida pole. Ma tumba ei võtnud kaasa ka midagi. Aga saime siiski kordamööda teda ohjeldatud ja kuulda lugusid, mida vana naine meile rääkis. Ma olen alati imestanud, et kuidas küll vanad inimesed nii ammuseid aegu nii täpselt mäletavad. Vaike mäletas kõike, ta luges mulle peast ette kõik õuna sordid, mis meil seal maja ümber on. Teadis täpselt, kus mis põõsad asuvad. Kuigi jah, ta tegelikult käis seal viimati mitte väga ammu, paar aastat tagasi, kui õde Linda, kes sinna majja üksi oli elama jäänud, 2011 aastal suri. Vaike käis Lindal abiks ja teda hooldamas, kuna Linda oli lõpus päris raskesti haige. Kui olukord halvenes, viidi Linda hooldekodusse, kus ta ka natuke aega hiljem suri.

Nooruses olid õed olnud aga väga töökad ja eesrindlikud naised, Linda oli tubli seatalitaja, enne seda aga metsnikuna tööl. Neil oli ikka väga suur see talupidamine, vanadelt piltidelt nägime, et meie maja ümber oli veel palju teisigi hooneid, mis aga ilmselt kolhoosi poolt lammutati, et põllumaad juurde saada. Tüdrukute isa suri varakult ja ka ema oli 19 aastat voodihaige. Seega pidid noored preilid ise hakkama saama. Ja saidki. Uskumatu…Lisaks majapidamisele käisid nad ju ka koolis. Hiljem tuli Vaike koos oma kõige vanema õe Endlaga linna, mõlemad töötasid Tartu Ülikoolis. Kui Endla 90-ndate keskel suri,  jäi Vaike linna üksi. Aga maale Linda juurde ta ei tahtnud minna. Linda aga kartis, et Vaike tema maja maha müüb. Vaikel polnud muidugi sellist plaani kunagi olnud. Aga noh, vanainimeste asi. Linda oli olnud väga täpne inimene, kõike ta teadis, kus mis asub ja kes millal tal haiglas külas käis või kuhu mis raha maksnud oli. Leidsime mõned märkmed, mida Linda oli pidanud veel hiljaaegu, enne oma surma. Vaike aga on enda sõnul selline, kes loodab alati teiste peale ja eriti midagi ei oska ega tea. Tegelikult see muidugi nii pole, ta on väga tark naine ja nii huvitav oli ta lugusid kuulata. Vahepeal ta ikka ja jälle õhkas, kui õnnelik ta on, et meie sinna majja elama läheme, et see maja ei jäänud üksi ja et tuli noor pere, kes maja korda teeb. Muudkui aga soovis ja lootis, et meile seal ikka meeldima hakkab ja kodutunne tekib. Meil juba ongi see tekkinud…

Jutustades vana inimesega teadupärast aeg lendab ja palju samas rääkida nagu ei saanudki, õhku jäid veel mõned küsimused ja seega loodame vanaprouaga peagi jälle kohtuda. Me lihtsalt ei saanud seal kauem olla eile, kuna Põnn oli juba viimase piiri peal, ta oli lihtsalt nii väsinud. Nii me siis jätsime nägemiseni, Vaikel head soovid ja sõnad meile teele kaasa pandud. Küsis veel, et kas ta tohib tulla veel sinna, vaatama. Põnnile lubas ta aga, et tuleb suvel kindlasti maale, siis nad jooksevad Põnniga kahekesi õues…mina kuivatasin kohe silmanurgast valguma hakkava pisara…ja Piiga kohta, kes oli mul turvahällis, küsis ta, et kas tema ka juba järgmisel aastal jookseb, ma ütlesin, et ma usun küll. Tema siis seepeale, et praegu ta vist ainult kõnnib jah? 🙂

Ma olen täiesti kindel, et me näeme teda varsti jälle, meie olla tema jaoks nüüd kui uus pere. Ja meil on tunne, et meil on nüüd Tartus uus vanaema.

Ah, mis mulle veel seoses piltide vaatamisega meelde tuli. See puudutab nüüd seda märkide osa, noh, et nagu kokkulangevused. Üks pilt, mille ma siia ühte postitusse panin, kus ma rääkisin sellest, et tee ääres kasvas üks ilus mänd ja ma tegin sellest pilti. Ja et kolm aastat hiljem ostsime maja, mis on selle männi taga. Vaike albumis oli pilt sellest samast männist üsna samast kohast tehtud, kust minagi tegin. Ainult, et see pilt oli tehtud umbes 70 aastat varem ja Põlva-Tartu tee oli kruusatee…Tuli välja, et see mänd kuulus ka neile, selle maja juurde kuulus ju ikkagi kokku 40 hektarit maad. Nii, et see mänd, mida ma pildistasin kolm aastat tagasi, oleks ka peaaegu meie omaks saanud. Aga ei saanud, kuna vald müüs maja vaid maja ümber oleva maaga ja ülejäänud 38 hektarit renditi põllumeestele välja. Tegelikult see polegi üldse oluline, kellele see puu kuulub vaid see, et ta on seal…iga kord, kui me seda oma koduaknast näeme, tuleb meile meelde, kuidas kõik alguse sai…

Ma tean, mulle meeldib asju suuremaks teha, kui nad võib-olla teistele tunduvad aga noh, selline ma ju olen kord 😉

Kas te ikka olete minuga? Kirjutage mulle midagi, muidu mul on tunne, et ma olen nagu Muhv, kes kirjutab iseendale :))