Nädala teema on aknad

Et ikka kõik saaks kronoloogilises järjekorras kirja, hüppan natuke ajas tagasi, kuna eelmine nädal polnud mahti raporteerida. Nüüd võtan selle aja ja näitan, mis toimus kaks nädalat tagasi.

Keraamiliste seinaplaatide valimine
2.juulil käisime maja juures, kuna olime jõudnud köögi plaatide valikuni ja võtsime poest kaasa kataloogid, pidime need järgmisel hommikul tagasi viima. Seega arvasime, et saame neid maja juures, köögis vaadates reaalsema pildi, kuidas võiks sobida üks või teine silmajäänud plaat. Tegelikkus oli aga muidugi hoopis see, et tuhkagi me saime, oli vaja rüblikutega toimetada, et nad endale midagi kaela ei tõmbaks või uitama ei läheks. Valikud olid meil muidugi ilusad, inglise käsitöö ja puha…

Järgmisel hommikul neid tellima minnes tabas aga karm reaalsus, et need maksavad hingehinda ja tellimisega läheb ka jube kaua aega. Nojah, eks peame siis siniste tassidega hoopis värvi andma 🙂 Jäid siis hoopis klassikalised valged, nagu algul ka plaanis oli. Lihtsam muidugi kõige muu sisustusega kombineerida.

Tselluvilla paigaldus

Nädalavahetus kujunes töiseks ja kohati pingeliseks. Töine polnud küll mitte meil vaid hoopis puistevilla panijal ja ka katusepanijatel, kes ühtlasi paigaldavad ka voodrit. Need olid muidugi arusaadavatel põhjustel väga viltuste nägudega, et pidid laupäeval tööd tegema ja ähvardasid meeletut tööhinna tõusu, kui peaksid seal kauem olema aga lõpp hea, kõik hea. Nimelt oli villapaigaldaja ainus vaba aeg nädalavahetusel ja kuna voodrilauad said ka tellitud, ähvardasid tööd juba kokku joosta. Seega pidime ilusti katusepanijad ära rääkima (nemad panevad ka voodrit), et nad tuuletõkke plaate kohe villale peale paneks. Aga nagu ikka, kui midagi väga planeerid, hakkavad igasugused üllatused ilmnema. Näiteks tekkisid laupäeva hommikul probeleemid elektriga, meie vool jäi nende villamasinale nõrgaks, tuli leida kiirkorras elektrigeneraator. Tartust leidsimegi ja toimetati see kohale. Selleks ajaks olid aga ehitajad vennad seal oma aega niisama tuulde passinud ja näod olid juba üsna krimpsus, kui meie sinna jõudsime. Töö käis siis nii, et villapanija puistas masinaga villa seina ja töömehed panid plaadid kohe peale. Kohe oli sellepärast vaja, et kui peaks vihma tulema, on kogu vill seinast maas ja raha sõna otseses mõttes tuulde visatud. Töömehed siiski lahkusid kell viis õhtul ja nende boss võttis vastutuse enda kanda. Mõistlik. Villamees oli juba hommikul surmkindel, et ei nädalavahetusel vihma tule. Mulle nii meeldivad sellised ilmataadid 😀 Laupäeval ei tulnudki. Kõik laabus ilusti 🙂

Täitsa huvitav kogemus oli seda tööd pealt vaadata ja nn villa näppida. See koosneb pisikestest ajalehetükkidest ja ei meenuta kuidagi villa. Täpsemalt saab tutvuda Ecovilla tutvustaval lehel. Ja nagu ma lootsin, saigi seina see keskonda säästvam versioon 🙂

Hobusõit

Pühapäev algas väga toredalt sellega, et me käisime naabertalus ratsutamas. Perepojad said mõlemad ratsuga sõita, suurem õppis juba täitsa iseseisvalt ratsutama ja oli vägagi vaimustuses. Väiksemal sai seekord poole ringi peal isu otsa, kuigi istus vapralt lõpuni seljas. Kuna päev oli meeletult palav, siis oli juba isegi hästi, et kõik nii vapras olid, hobune eesotsas.

Maja juures saime ka üht-teist tehtud, appi tuli ka poja klassivend, kelle vanavanemad elavad lähedal alevis. Poisid said igaljuhul töötegemise maitse suhu. Ma loodan, et see noormees ikka külastab meid veel 😀

Lapsed ehitustööde keskel

Pisematele meisterdasime kiirkorras väliköögi, kus käis kibe söögitegemine, enamus supist valati siiski maha aga ju siis ei tulnud seekord õige maitsega, ju vaja veel harjutada. Kõige pisem jagas oma söögitoolist käske ja keskmine püüdis neid täita. Tegevust jätkus pikaks ajaks

Tselluvilla paigaldamine vihmas

Pärastlõunal tulid tselluvilla mehed. Laupäeval ei jõutud kogu maja ära soojustada. Tuli aga ka äike, müristamine ja paduvihm. Õnneks sadas vihm otse alla ja ei pühkinud villa seintelt ära, sest sel ei olnud enam kedagi, kes plaate peale paneks. Hoidsime varbaid ristis, et ei tuleks nüüd mingit maru ega tormi…õnneks see aitas ja ei tulnudki.

 

Mina sahistasin ja müristasin roosipõõsas. Alguses see oli siiski käike muud, kui roosipõõsas aga ma lihtsalt ei saanud enne jätta, kui need kaunid roosad roosid ohakate ja muu võsa vahelt välja päästa. Kui juba peakohal müristas, siis panin igaks juhuks trimmeri käest aga sai ka ilma.

Nii, siis kui vill sai peale ja töö lõpetatud, kallas juba vihma korralikult ja me olime sunnitud linna sõitma. Järgmisel päeva õhtul läksime jälle korraks maale ja jäime hilisõhtuni sinna, sest iga kord on tunne, et no kuidagi ei taha ära minna ja nii palju on ju teha. Lisaks külastasid meid tuttavad, naabrid 10 km kauguselt 🙂 on ju naabrid? 😉 Mõnus oli vahepeal lihtsalt olla, grillida liha ja vahetada majaehituse kogemusi.

Ait reklaampinnana

Esmaspäeva uudis on veel see, et meie aida seinale oli tekkinud üks kollane laik. Selline paistab ta kaugemalt tulijatele

Ilmselt tuleks auto tee ääres kinni pidada ja lähemalt uudistada, mis see on aga kuna sellist plakatit näeb igal pool teadetetahvlitel ja bussijaamades, siis ilmselt juba teatakse, millega tegu.

SONY DSC

Etendust “Saabastega kass” mängitakse meie ligiddal Karilatsis Eesti Talurahvamusueumis ja kuna meie ait olla nii hea reklaamipind, siis leppisimegi lavastajaga kokku, et ta tuleb ja paneb selle sinna üles. Nii läkski. Ja vastutasuks sätime end esietendusele terve perega. See saab olema meie esimene vabaõhu (ja ka mittevabaõhu) üritus üle pika aja.

Ja pealegi on see ju ideaalne tähis, kuidas kergemini meid üles leida.

Aknad

Ka teisipäeva õhtul ei saanud me maalt eemale jääda sest uued aknad olid saabunud ja paar tükki neist ka juba ees. Oli vaja kohe üle vaadata ja katsuda, kuidas on. Väga ilusad ja ägedad on! Välimuselt vanade akende koopiad, materjal puit, kahekordsed. Eriti meeldib mulle see, et ka lahti käivad nii, nagu vanad, saab välimist väljapoole lahti teha. Justkui vanasti…

Tänaseks on juba kõik aknad ees. Teistest erinema jäävad esialgu Seene Petsi (see vingats, kellelt me algul ühe akna tellisime ja hea oli, et ainult ühe) tehtud aken lastetoas ja sahvriaken, mis ei olnud nii pakiline. Need kaks plaanime lihtsalt üle värvida esialgu.

 

Lõpetama jääb jälle ahhetamine selle üle, kuidas ma juba ei jõua enam ära oodata, et ei peaks õhtul linna sõitma vaid võin jääda istuma oma aeda, nautima päikeseloojangut ja seda imelist õhtuvalgust….Varsti. Juba päris varsti…

Leidsin kuurist nostalgiahõngulised plekist tünnid, ideaalsed lastele õues veega mängimiseks 🙂

Ah ja muidugi veel rubriigist aed – täna korjasin oma põllult esimesed tomatid (ootasin, et nad läheks punaseks aga nad läksid hoopis kollaseks) ja esimesed maasikad. Esimene kurk on juba mõned päevad tagasi nahka pistetud 😉

 

Kuhu kadus maja?

Sel nädalal saime päris mitu telefoni kõnet sisuga, “Mis teie majaga juhtunud on?” Mõnele tundus, nagu toimuks ehitamise asemel hoopis lammutamine.

Me küll teadsime, mis seal toimuma peaks aga uudishimu oli endalgi suur. Nädala sees oli Tom ära ja ma ei hakanud lastega sinna töömeestele jalgu sõitma, kannatasin reedeni. Pilt oli selline:

SONY DSC

Ehk siis alles ei olnud endisest majast enam põhimõtteliselt mitte midagi. Ka eeskojad olid kadunud. Maja tundub kohe palju väiksem. Eks see on normaalne pilt ehitusjärgus maja puhul aga ei osanud sellist pilti väga ette kujutada. Ja kui enne tundus, et hakkab juba varsti valmis saama ja saaks kolima hakata siis see tunne lükkus nüüd mõneks ajaks edasi…

Peagi hakatakse siis uusi eeskodasid püsti panema. Need tulevad vanadest tsipake laiemad.

Edasi liikusin maja taha. Koguaeg pidi muidugi jala ette vaatama, et mõnele eterniidi plaadijupile peale ei astu või naelu täis puujupile, mis katuselt alla olid sadanud. Aga maja taha ma tervena jõudsin ja seal avaneb nüüd selline vaatepilt:

SONY DSC

Püsti on pandud veranda karkass! Minu unistus! See saab olema see koht, kus ma hommikuti jalgu sirutan ja kohvi joon ja aeda vaatan (olen selle nimel vist valmis isegi lastest varem ärkama…) Jaa, ma juba sisustan seda ruumi oma mõtetes… Aga seda ei juhtu siis ilmselt niipea, kuna see ei ole prioriteet number üks, enne tuleb teha suuremad ja vajalikumad tööd ära, et saaks juba sisse kolida. Aga nii ei ole ohtu, et kõik saab valmis ja ei olegi enam millegi valmimist oodata, eks 😉

Nii, jõudsin nüüd maja külje peale, seal, kus on vannitoa ja kontori aknad. Ja oh üllatust, vannitoa aken puruks! Eks tegijatel juhtub aga noh, lihtsalt, et kui me oleks tahtnud jätta esialgu need aknad? Kui katusemehed oleks igaks juhuks aknad kinni katnud, et sellist asja ei juhtuks…oleks vist palju tahta olnud 🙂 Aga nii ongi, et enam pole ju midagi teha

aknad.jpg

Õnneks voodri maha võtmise järel selgus, et maja on üleni heas korras, palgid ei mädane ja on tugevad. Mõnest kohast küll veidike ajahamba poolt puretud aga ei midagi sellist, et tuleks välja vahetada. See on suur õnn!

Maja ümbrus nägi ka muidugi üsna õnnetu välja. Kui me siiani olime suutnud juba päris palju ära teha selleks, et ei oleks mingeid sogahunnikuid enam iga nurga peal, siis nüüd saime umbes topelt koguses neid juurde. Katuse materjal, laastud ja eterniit, voodrilauad…

Õnneks aga oli meie töömehel üks sõber, kohalik mees, kes oli huvitatud sellest puidurisust ja oli nõus selle kõik ise minema tassima. Meie lahkel loal sai see ka kiiresti tehtud ja nüüd on alles AINULT eterniidi soga…

See mulle külaelu juures meeldib eriti, et kõik tunnevad kõiki ja kellelgi on ikka midagi vaja, mis sinul parasjagu üle on. Tuleb ainult inimestega rääkida. Üleüldse on lahe kuulata, kui töömehed vahel end rääkima unustavad, mis külas toimub, mis räägitakse ja keda kellega nähtud on. 🙂

Jõudsin tiiruga maja ette tagasi. Mehed ajasid tööjuttu Tomiga, tegid edasisi plaane kui järsku sõitis hoovi üks võõras auto. Välja astusid kaks reibast noormeest, kes sammusid otse meie poole. Saanud teada, kes on peremees, ei raisatud aega ja hakati asjast rääkima. Tegemist oli meestega tselluvilla pakkuvast Võru firmast. Olime korra sellele juba ise ka mõelnud aga need, kes tegid pakkumise katuse ja fassaadi vahetuse kohta, plaanisid kivivilla paigaldada. Uurisime siis uuesti natuke tselluvilla eeliseid kivivilla ees ja tundub, et otsustame selle kasuks. Kel huvi, siis pikemalt saab lugeda nt siit. Toon välja peamised omadused:

* Näriliste kaitse. Meil peaks küll endal üks näriliste kaitse olemas olema, selline 4-5 kilone, hästi karvane aga ka väga laisk seega temale me lootma jääda ei saa. Seega oleks selline seina soojustus vill meile päris õigusatud valik kuna närilisi on seal kohe kindlasti palju. Oleme ise näinud väiksemaid ja suuremaid isendeid juba piisavalt…

* Lihtne paigaldada. Me küll ei plaani seda ise teha kuid kui see on aja kokkuhoid siis on igati mõistlik mõte. Tean veel, et plaanis oleks teha märgpaigaldus ja et sellega saab täita ja kõik praod, mis võivad olla potensiaalsed soojakao allikad.

Mina eelistaks muidugi seda Ekowool villa, et oleks ikka võimalikult looduslik aga eks siis paistab, mis sõelale jääb. Pakkumised on küsitud.

Jätsin mehed äri tegema ja suundusin kõrvetava kuumuse eest jahedasse tuppa, kus meistrimees Riho oli lõpetamas suure toa krohvi viimistlemist. Nii mõnus tunne on astuda sisse ja näha jälle sellist edasiminekut! Savikrohvitud seinad on saanud nüüd oma lõpliku tooni – helebeež. Riho küll väitis, et tema ei näegi väga mingit tooni, justkui oleks valge aga mina kui äsja tuppa astunud värske pilguga, märkasin küll kohe tooni.

 

Viimistleda on veel jäänud soojamüür köögis ja siis juba liigub krohvja väiksesse tuppa köögi kõrval, kuhu tuleb teine kiht krohvi ja sellepeale viimistlus.

Korda olid tehtud ka kontori põrandad, kuhu said maha vanad lauad, nagu ka esikutessegi. Millegipärast aga tekkis kontoris tooni erinevus, ilmselt olid osad lauad uuemad. Põrandamehed aga ei pidanud ilmselt seda nö veaks ja õlitasid juba põranda üle. See oli selline:

SONY DSC

Kuna see lauguline meile ikkagi ei sobinud, saime asja korda, nad tulid ja toonisid selle ühtlaseks.

Võiks öelda, et kontor on nüüd ainus tuba, mis on valmis, kui veel aknad ka ära vahetatud saab. 🙂 Esialgu saab see olema siiski üks magamistubadest. Ootan juba väga esimest uues kodus veedetud ööd! 🙂