Reisijutt: kahekesi Pariisis

On vaikne pühapäev. Lõpetasin muruniitmise ja lubasin endale puhkepausi koos värskelt valminud (kuid tugeva tuule tõttu juba jahtunud) cappuccinoga. Lapsed ja Tom on saunaäri ajamas (ma pole unustanud saunast kirjutada. Varsti), seega ma naudin hetkeks üksindust. Mu pea kubiseb küll mõtetest, mis seotud aiamaaga, iluaiaga (kuigi ma ei tea, kus see siin on), komposti kogumisega jne. Aga…ma ju lubasin kirjutada hoopis Pariisist.

Kuna see oli meie esimene nii pikk eemalolek lastest, kahtlesime ikka päris pikalt, kas ikka minna. Aprilli eelviimasel päeval me siiski lennukile astusime, hing sees värisemas, et kas tõesti ainult me kaks…ja veel, et…kuidas nad ikka ilma meieta seal on? Kas hakkavad väga igatsema? Kuid meil on nii suurepärane perekond, Tomi vanemad ja vend oma lapsega, kes meie lapsi vaatama ja hoidma tulid. Ja kuna lapsed said jääda ikkagi oma koju, ei tundunudki see mõte enam nii hirmus, olla kaks ööd neist eemal.

Miks Pariis?

Esiteks, nagu Taanigi puhul – meile meeldib 🙂 Mina olin seal pikemalt ja lühemalt viibinud kahel korral, Tom ühe korra, koos minuga, kui samuti vaid nädalalõpuks sinna sõitsime.

Teiseks – sest lennuajad sobisid kõige paremini ja muidugi luges ka hind.

Tänu sellele, et Tartust saab lennata Helsinkisse, kulus sõidule minimaalselt aega. Lapsed saatsid meid ilusti ära ja ei tundunud väga õnnetud, et me läksime. Muidugi, eks neid muserdas natuke see, et nemad ei näegi Eiffeli torni aga lubasime nende unistuse ka kunagi täita ja sinna siis veel ka koos tagasi minna.

Saabusime Pariisi reede õhtul üsna hilisel ajal. Kuna lennujaamast hotelli oleks olnud metroodega päris pikk sõit, tahtsime aega säästa ja tellisime ühest taksofirmast endale auto vastu. See oli natuke nagu filmis – lennukilt maha jõudes seisis ootesaalis mustas ülikonnas noor mees, kes hoidis käes suurt paberit, millel seisis mu mehe nimi. Sohver võttis kohe minu kohvri ja juhatas meid enda järel välja. Parklas kõndisime läbi jaheda tuule ja väikese vihma musta ja läikiva mersuni. Ma vaatasin Tomile otsa, et kas kõik on ikka õige? Tuli välja, et kõik oli õige. Tegemist on nö business classis reisijatele mõeldud autoga, mida me küll ei olnud, olime tavalises turistiklassis, kuid kuna Tomil on tänu hulgaliselt reisitud tööreiside tõttu Priority staatus, siis sellest ka see majesteetlik teenindus 😀

Mõte sellest, et kohvritega kuskil veel sellisel kellaajal läbi vihma seigelda, teadmata täpselt, kuhu minema peab, tundsime end seal mersu tagaistmel päris hästi 🙂 Autojuht oli sõbralik ja jutukas, proovis aru saada, kust me pärit oleme. Eesti ei öelnud talle siiski midagi, kuid kui mainisime Soomet, siis läks ta nägu naerule ja ütles, et aaaa, värske kala jah? 😀 Me noogutasime kaasa, kuid mitte piisavalt entusiastlikult…lõpetasin selle piinliku momendi tõdemusega, et mu mees pole suurem asi kalamees. Kuid me armastame kala. Nagu ka prantslased, ilmselt  😀

Hotell oli mõnus, tuba hubane ja teenindus ülisõbralik. Kuna olime terve päeva ainult võikusid puginud, unistasime millestki erilisest, vaatamata hilisele kellaajale. Õnneks on hiline õhtusöök ka prantslaste endi jaoks tavaline, nii ei vaadatud meid üldse viltu, kui küsisime lauda hotelli restoranis. Selgus, et laud on olemas, ainus, mis veel vaba. Suure õhinaga tellisime õhtusöögi menüü, kuhu kuulus kolm käiku. Peale esimest me juba ägisesime, ent kõik oli nii maitsev, siiski oli oht end lõhki süüa.

Mida tegime?

Reisi eesmärk ei olnud käia läbi erinevaid turistikaid, sest olime ju varem käinud, seekord plaanisime hoopis niisama mõnuleda ja kohalikku elu kõrvalt vaadata. Ka hotell asus meil kesklinnast eemal, piirkonnas, kus elasidki päris pariislased. Hommikul linna jalutades oli tunne, et oleme sattunud keset mingit spordivõistlust. Kohalikud armastavad hommikul joosta mööda kanaliäärt, lapsed sõidavad ratastel, koerad sörgivad kaasa. Tekkis kohe tahtmine endalegi tossud jalga tõmmata ja sörkida Pariisi tänavatel…

Hommikusöök kohalikus kohvikus

Peale hommikusööki võtsime suuna…turule! Aga ei, mitte söögikraami ostma, vaid tegemist on iga laupäevase turuga, mida turistid enamasti ei tea, aga Tom nuhkis kellegi sakslase blogist selle info välja ja ma lohistasin ta sinna, kohe, kui kuulsin, kuidas seda kohta kiideti. Kuna ilm oli vaid pilves, ei sadanud veel, pidasime vajalikuks end mitte koormata suure vihmavarjuga, mida oleksime saanud hotellist kaasa haarata. Ja mis see mõni piisk siis ära poleks. Nii me mõtlesime ja sõitsime metrooga mõned peatused ja ümberistumised, kuni olimegi turul. See oli selline turg, kus pool oli second hand kaup ja ülejäänud hiina kräpp. Meid huvitas siis loomulikult see second hand osakond, kust ma soetasin endale nii mõnegi toreda hilbu, umbes 15 raha eest kokku. Võib-olla oleks veel kauemgi seal kolanud, kui poleks sadama hakanud. Ja ainus asi, mida me tõesti tervelt sellelt turult ei leidnud, oli VIHMAVARI! Me juba olime valmis maksma selle eest hinge hinda, kuna otsustas ikkagi korralikult ladistada. Aga no mida pole, seda pole. Mäletan, et kümme aastat tagasi ilmusid need tänavatele, nagu imeväel, nii, kui olid esimesed vihmapiisad valla pääsenud. Ja kui vihm järgi jäi, asendusid vihmavarjud imekiirelt päikeseprillidega. Tundub, et ajad on edasi läinud ja vihmavarjud on out. Me vaevasime oma päid ikka kaua, et äkki oleme mingis infosulus ja tegelikult on Pariisis keelatud vihmavarjusid müüa. Sest tänavakauplejad olid endiselt olemas, neid oli iga nurga peal, valmis sulle kohe uhiuue I-Phone´i või kuldehteid maha ärima. Nojah, mis seal ikka 🙂

Lõunasöök Pariisis

Peale pikka jalutamist ja vihmavarju otsinguid otsustasime keha kinnitada. Aga kuna me olime kahekesi, saime valida mida iganes meile meeldib ja ei pidanud otsima lastesõbralikke kohti (kuigi – prantslased on ise väga lastesõbralikud ja igal pool võis näha peresid, ikka koos lastega). Kuigi…kaua otsima ei pidanudki. Üks puupüsti täis restoran köitis meie tähelepanu, surusime oma näljased ja vihmased näod vastu akent ja teadsime, et peame saama selle ainsa, tibatillukese vaba laua ukse kõrval. Kui seda oli proovinud teha ka üks kolmeliikmeline seltskond enne meid, tundus asi juba lootusetu aga surusime end siiski läbi, meid võeti lahkelt vastu ja me istusime külg-küljekõrval teiste külastajatega ühes Pariisi üliheas restoranis, seda kinnitas nii tasemel teenindus kui ka TripAdvisor´i kleepsud ukse kõrval. Selle koha nimi oli Au Vieux Comptoir.

Mina tellisin endale ühe väga prantslasliku toidu – boeuf bourguignon´i. Kui aus olla, siis ma polnud varem seda rooga saanudki, ainult kuulnud ja teadmine, et selle valmistamine on päris pikk protsess, pole väga aidanud kaasa soovile seda ise teha. Mulle toodi lauda pott, milles oli see isuäratavalt lõhnav kaste. Ettekandja tõstis mulle taldrikule porstu juurvilju ja liha. See kõik nägi nii kodune välja, no selline väga lihtne. Mu esimene amps…ja ma sulasin. Nii, nagu see lihagi mu taldrikul. See oli NIII pehme! Hiljem selgitas kelner, kuidas seda täpsemalt tehakse ja oli ilmselt minu näoilmega väga rahul, ma suutsin ainult mõmiseda. Muidugi aitasid kaasa hea punane vein, armastatud mees teisel pool lauda, ainult me kaks…väljas sadas vihma aga meid see enam ei seganud – me lihtsalt nautisime. Kuigi mu kõht oli pearoast täis, tellisime veel magustoitu ka, sest mulle tundus, et ma ei saa ära minna ilma, et ma oleks proovinud nende shokolaadikooki. Jällegi – see sulas suus ja mina olin kadunud! Selgus, et ma olin tellinud parimad valikud selles restoranis, seda kinnitasid nii kelner kui Tom, kes ise sõi mingit vorsti kartulipüreega. Mitte just kõige apetiitsema väljanägemisega, ma pean ütlema. Aga siiski, maitsev 🙂  Magustoiduks isetehtud jäätis. Ah, see kõik oli lihtsalt nii fantastique!! 🙂

Kunst Pariisi moodi

Veel samal päeval jõudsime ära käia ka kunstnike majas.  See oli selline värviliste seinte ja keerdtrepiga maja, kus igal korrusel tegi keegi kunsti. Selle maja eripära seisneski selles, et tegemist oli kohaga, kus sa said reaalselt olla juures, kui kunstnik oma teoseid loob. Noh, üldjuhul peaks see nii olema. Meie sattusime sinna ilmselt mingil puhkeajal, sest kõik kunstnikud tegelesid millegi muu kui loominguga 😀

Kunsti oli seinast seina, palju taaskasutust, veel rohkem sellist…veidi segaseks jäävat. Igatahes oli väga huvitav ja käisime kõik korrused ja toad läbi.

Hotelli tagasi jalutades, hing täis kunsti (ja kõht endiselt täis maailma parimat boeuf bourguignon´i) jäi meile teele üsna mitu toredat poekest, mis olid oma kaupu lahkelt tänavale välja pannud, et sa ikka neid imelilusaid kotikesi ja pluusikesi vaatama jääks ja neid ostaks. Aga…meil oli ju ülesanne täita – leida midagi lastele. Kindlasti polnud me nõus ostma midagi, mis juba pakist välja võttes võiks katki minna või mida meilt Eestist osta ei saa. Ülesanne polnud kergete killast, kuid kuna kell oli juba sealmaal, et poode hakati sulgema, tuli teha kiire otsus. Mäletasime, et meie kandis oli üks värviline maja, milles oli mänguasjapood. No see oli elu maraton! Kõik need kallid kotid ja riidetükid jäid minust maha ja nii, kui ma kasvõi korraks peatusin, et neid katsuda, sikutas südametunnistus (ja mees) mind edasi, mänguasjade poole. Hiljem muidugi, kui me kohale jõudsime ja valisime arstikohvri ja ma-ei-mäletagi-mille vahel, jõudis see kottide ja hilpude vaimustus üle minna, sest need on tegelikult asjad, mida juba saab igalt poolt ja Pariisi peatänava poed on ilmselgelt need asjad ülehinnanud. Nii lohutasin end. Loomulikult käib see tegelikult ka mänguasjade kohta, aga meil polnud enam aega originaalitseda. Valisime siis neile arstiriistade kohvri ja tuulelohe. Lisaks said nad eelmisel päeval leitud ülilahedast raamatupoest Montessori tähestiku koos raamatukesega, kus sees erinevad mängud lastele (tuleb vaid pranstuse keel selgeks saada :D) Suurele poisile ja ülejäänud perele tõime head kraami kohalikust toidupoest ja…mis seal salata, viimase hetke võimalus – lennujaamast.

Õhtusöök Pariisis ning Vein ja Vine meie moodi

Peale shopingumaratoni (ma tean, käisime ju vaid ühes poes, aga meile kummalegi pole poodlemine just lemmiktegevus, seega…)tegime väikese puhkepausi hotellis, peale mida suundusime juba varem ettetellitud lauaga restorani, mille kohta Tom oli netist ka häid arvustusi lugenud. Kuna see asus väljaspool suuremat melu ja tundus olevat selline, mida teadsid pigem kohalikud, olid ootused suures. No ja lati oli juba kõrgele tõstnud lõunasöök…

Kahjuks ma selle nime ei mäleta aga peab ütlema, et…polnud viga 😀 Võib-olla natuke liiga moodne, nagu näiteks taldrikule pandud vaht, mis tundub nüüd moes olevat. Või liiga palju komponente ühes roas. Saime taas aru, et meile meeldib pigem lihtsus ja see võlubki kõige rohkem. Kohviku üks miinus oli see, et neil puudus köögis (mis oli avatud) korralik ventilatsioon ning selleks oli avatud aken, kust puhus külma õhku sisse. Kõik, kes istusid minuga samas nö reas, vastu seina, külmetasid, kohe päris külm hakkas tõesti. Üks kohalik chikk võttis asja ette ja palus akna sulgeda, mis polnud just see, mida personal lootis kuulvat aga külmetada ka ei tahtnud. Tänu aga sellele ühisele “kannatamisele” saime naabritega mõne sõna toidu teemal rääkida ja nad olid üldse väga toredad. 🙂 Üks asi, mis mulle tõesti Prantsuse kohvikutes ja restoranides meeldib, on see, et lauad on mõnusalt väikesed, et sa saad oma kaaslase lähedal istuda ja ka naaberlauad on ligidal, mis minu jaoks tekitab sellise mõnusa hubase olemise. Meie inimeste jaoks vist muidu pisut harjumatu, kuna tahetakse privaatsust ja diivanitel lösutamist. Nii, et meile sealne restoranikultuur väga sobis

Läbi öise Pariisi (olgu, olgu, vaid läbi mõne tänava ja üle kanali) jalutades oli kuidagi nii mõnus tunne, natuke ka harjumatu, kummaline, et ei peagi koju laste juurde kiirustama. Olime neile just restoranis istudes helistanud, kõik oli (laste) kontrolli all, käidi kalal, jäätist söömas ja taaskasutuslaadal. Seega, muretuma südamega saime oma õhtut jätkata. Mingit kindlat plaani ei olnudki, pikalt mööda tänavaid öösel väga siiski jalutada ei tahtudki…kuklas ikkagi tiksusid mõtted olnust ja õhus oli ikkagi natuke hirmu.

Niisiis, võtsime suuna hotelli poole, kui möödusime samast kohast, kus olime veel samal hommikul kohvitanud. Nüüd oli saanud sellest mõnus hubane veini ja juustu nautlemise kohake, kus saime jällegi ainsa vaba laua (ma ei tea, mis värk meil sellega koguaeg oli). Peamiselt oli näha suuremaid sõpruskondi, kes olid tulnud koos mõnusat laupäeva õhtut veetma. Ühel naisel oli sünnipäev, neil oli pikk laud tellitud ja palju, palju sõpru ümber laua. Järsku pandi muusika kinni, tuled kustu…ja köögist tulid töötajad suure tordiga, millel põlesid küünlad. Kõik laulsid sünnipäevalaulu, ka need, kes ei tundnudki sünnipäevalast. Plaksutati ja rõõmustati, muusika pandi mängima ja jätkus mõnus jutusumin ja naer. Huvitav tähelepanek minu jaoks oli taas see, et ma ei näinud ühtki purjus inimest. Küll aga, peab ütlema, suitsetavad nad kohutavalt palju 😀

img_20160430_223353.jpg

Kuigi meil oli seal väga tore ja lõbus, andsime endale siiski aru, et peame hommikul üsna varakult ärkama ja pole ilmselt kõige parem mõte hommikuni Pariisi ööeluga tutvuda.

Ja järgmisel hommikul, pühapäeval, oligi ärasõit. Tellisime autojuhi samast firmast, seekord oli autojuhiks veidi vanem härra, üldsegi mitte ülikonnas 😀 ja mitte eriti jutukas, tundus meile. Arvasime, et äkki ta ei räägigi inglise keelt. Aga kui me sattusime ummiku algusesse, mis viis lennujaama, lõikas ta kuskilt mujalt, ummikuvabamat teed ja oli selle üle nii uhke, et pidi seda meiega jagama. Ja nii me jutule saime, väga huvitavale veel 🙂

Meid tervitas esimest korda nende päevade jooksul päike, ilm tõotas tulla ilus ja soe. Nagu kiuste. Aga samas, mõtlesime, nagunii oli meil nii vähe aega Pariisis olemiseks, tühja sest ilmast. Eelmistel kordadel olime juba tutvunud turistikatega, ehk vaatamisväärsustega, mida on mõnus teha ilusa ilmaga, seega seekord me tutvusimegi Päris Pariisiga 🙂 Me jäime väga rahule kogu reisiga ja tahaks juba hirmsasti sinna tagasi 🙂 Muidugi tahan ma sõita ka mujale Prantsusmaal, näha armsaid külakesi, kauneid väiksemaid linnu…ma ei tea, millal minust selline frankofiil sai aga see juht ilmselt päris ammu. Me kuulame Prantsuse muusikat, õpime pranstuse keelt, mulle meeldib lugeda pranstuse kirjandust, süüa nende toite. Ja filmid! Amelie? Nähtud miljon korda 😀 Nii, et pole mingi ime, miks Pariis on olnud kolm korda minu reisi sihtkoht. Ilmselt tuleb neljas veel, sest ema pole veel Versaille´s käinud. Peab oma talle antud lubadust täitma. 🙂

Loodan, et teile meeldis see “väike” meenutus meie reisist. Kahetsen natuke, et oma varasemaid reise pole kirja pannud…õnneks on pildid, mis aitavad meenutada 🙂

PS! Kel huvi, näeb rohkem pilte sellisel aadressil: https://www.facebook.com/kristiina.tohv/media_set?set=a.10208321123442309.1073741846.1130917539&type=3

Järgmine (juba alustatud) postitus on taas taluteemaline. 😉