Tädi Vaike

Eile oli eriline päev sest saime oma maja eelmise omaniku telefoni numbri. Ja saime selle täitsa juhuslikult, kuna meile helistas üks tädi Vastse-Kuustest, kes oli olnud meie maja vanade tädide tuttav. Nad rääkisid T-ga pikalt ja lõpuks T küsis, et ei tea, kas Vaike meid näha sooviks, meie teda tahaks küll väga näha ja temaga sellest majast rääkida. Nii põnev oleks ju teada saada, mis inimesed enne meid seal elasid ja kuidas vanasti üldse see majapidamine oli. Selgus, et Vaike olla meist rääkinud, ta ju kuulis, et maja sai müüdud ühele noorele perele. Ja et ta väga tahaks meid näha. No siis polnudki enam muud, kui võtsime koogikarbi näppu, kaks nooremat last kaasa ja läksime tädi Vaike juurde.

Vahemärkusena olgu siis öeldud, et Vaike on kolmest õest noorim, ainus, kes veel elab.

Meid võttis vastu äärmiselt tore ja soe naisterahvas, kes oma vanuse juures nägi nii tragi ja hea välja. Ta saab detsembris 90. Vaikel oli nii hea meel meie üle, lapsed meeldisid talle väga ja mul tuli mitu korda seal olles pisar silma, selline tunne, nagu oleks oma vanaema juurde läinud.

Põnn on muidugi õhtuti nagu mingi väike kurat ja eriti lööb see välja kohas, kus peale ahjuroobi ja tädi teatribinokli millegagi mängida pole. Ma tumba ei võtnud kaasa ka midagi. Aga saime siiski kordamööda teda ohjeldatud ja kuulda lugusid, mida vana naine meile rääkis. Ma olen alati imestanud, et kuidas küll vanad inimesed nii ammuseid aegu nii täpselt mäletavad. Vaike mäletas kõike, ta luges mulle peast ette kõik õuna sordid, mis meil seal maja ümber on. Teadis täpselt, kus mis põõsad asuvad. Kuigi jah, ta tegelikult käis seal viimati mitte väga ammu, paar aastat tagasi, kui õde Linda, kes sinna majja üksi oli elama jäänud, 2011 aastal suri. Vaike käis Lindal abiks ja teda hooldamas, kuna Linda oli lõpus päris raskesti haige. Kui olukord halvenes, viidi Linda hooldekodusse, kus ta ka natuke aega hiljem suri.

Nooruses olid õed olnud aga väga töökad ja eesrindlikud naised, Linda oli tubli seatalitaja, enne seda aga metsnikuna tööl. Neil oli ikka väga suur see talupidamine, vanadelt piltidelt nägime, et meie maja ümber oli veel palju teisigi hooneid, mis aga ilmselt kolhoosi poolt lammutati, et põllumaad juurde saada. Tüdrukute isa suri varakult ja ka ema oli 19 aastat voodihaige. Seega pidid noored preilid ise hakkama saama. Ja saidki. Uskumatu…Lisaks majapidamisele käisid nad ju ka koolis. Hiljem tuli Vaike koos oma kõige vanema õe Endlaga linna, mõlemad töötasid Tartu Ülikoolis. Kui Endla 90-ndate keskel suri,  jäi Vaike linna üksi. Aga maale Linda juurde ta ei tahtnud minna. Linda aga kartis, et Vaike tema maja maha müüb. Vaikel polnud muidugi sellist plaani kunagi olnud. Aga noh, vanainimeste asi. Linda oli olnud väga täpne inimene, kõike ta teadis, kus mis asub ja kes millal tal haiglas külas käis või kuhu mis raha maksnud oli. Leidsime mõned märkmed, mida Linda oli pidanud veel hiljaaegu, enne oma surma. Vaike aga on enda sõnul selline, kes loodab alati teiste peale ja eriti midagi ei oska ega tea. Tegelikult see muidugi nii pole, ta on väga tark naine ja nii huvitav oli ta lugusid kuulata. Vahepeal ta ikka ja jälle õhkas, kui õnnelik ta on, et meie sinna majja elama läheme, et see maja ei jäänud üksi ja et tuli noor pere, kes maja korda teeb. Muudkui aga soovis ja lootis, et meile seal ikka meeldima hakkab ja kodutunne tekib. Meil juba ongi see tekkinud…

Jutustades vana inimesega teadupärast aeg lendab ja palju samas rääkida nagu ei saanudki, õhku jäid veel mõned küsimused ja seega loodame vanaprouaga peagi jälle kohtuda. Me lihtsalt ei saanud seal kauem olla eile, kuna Põnn oli juba viimase piiri peal, ta oli lihtsalt nii väsinud. Nii me siis jätsime nägemiseni, Vaikel head soovid ja sõnad meile teele kaasa pandud. Küsis veel, et kas ta tohib tulla veel sinna, vaatama. Põnnile lubas ta aga, et tuleb suvel kindlasti maale, siis nad jooksevad Põnniga kahekesi õues…mina kuivatasin kohe silmanurgast valguma hakkava pisara…ja Piiga kohta, kes oli mul turvahällis, küsis ta, et kas tema ka juba järgmisel aastal jookseb, ma ütlesin, et ma usun küll. Tema siis seepeale, et praegu ta vist ainult kõnnib jah? 🙂

Ma olen täiesti kindel, et me näeme teda varsti jälle, meie olla tema jaoks nüüd kui uus pere. Ja meil on tunne, et meil on nüüd Tartus uus vanaema.

Ah, mis mulle veel seoses piltide vaatamisega meelde tuli. See puudutab nüüd seda märkide osa, noh, et nagu kokkulangevused. Üks pilt, mille ma siia ühte postitusse panin, kus ma rääkisin sellest, et tee ääres kasvas üks ilus mänd ja ma tegin sellest pilti. Ja et kolm aastat hiljem ostsime maja, mis on selle männi taga. Vaike albumis oli pilt sellest samast männist üsna samast kohast tehtud, kust minagi tegin. Ainult, et see pilt oli tehtud umbes 70 aastat varem ja Põlva-Tartu tee oli kruusatee…Tuli välja, et see mänd kuulus ka neile, selle maja juurde kuulus ju ikkagi kokku 40 hektarit maad. Nii, et see mänd, mida ma pildistasin kolm aastat tagasi, oleks ka peaaegu meie omaks saanud. Aga ei saanud, kuna vald müüs maja vaid maja ümber oleva maaga ja ülejäänud 38 hektarit renditi põllumeestele välja. Tegelikult see polegi üldse oluline, kellele see puu kuulub vaid see, et ta on seal…iga kord, kui me seda oma koduaknast näeme, tuleb meile meelde, kuidas kõik alguse sai…

Ma tean, mulle meeldib asju suuremaks teha, kui nad võib-olla teistele tunduvad aga noh, selline ma ju olen kord 😉

Kas te ikka olete minuga? Kirjutage mulle midagi, muidu mul on tunne, et ma olen nagu Muhv, kes kirjutab iseendale :))

Uus kodu käega katsutav

Maja-saaga on võtnud uskumatu pöörde. Täna saime pangast positiivse vastuse! Ja nii ongi! Ausalt öeldes peale kolmest pangast eitava vastuse saamist (sh meie oma kodupangast), ei uskunud enam sellesse. Nüüd enam tagasiteed pole 😛 Nüüd on vaja vaid edasi tegutseda: minna panka lepingut allkirjastama, minna notari juurde ostu-müügi lepingut sõlmima ja siis….siis saame võtmed kätte ja võime võtta vastu õnnitlusi majaomanike staatuse puhul. Ja peale seda algab töö. Töö, töö, töö, lõputu, nagu ikka maja puhul. Aga samal ajal, kui seda teeme, teame, et see on meile endale, meie lastele ja võib-olla isegi nende lastele. Edendame maaelu ja kingime lastele lapsepõlve õunapuude vahel joostes ja tamme all mängides. Ehk on neil siis koolis lihtsam näiteks ära tunda pärnapuud või kreegipuud. Või teavad, et kartul ei kasvagi poes. Ok, nüüd ma muutun filosoofiliseks, liialt. Üks samm korraga. Nii põnev. Nädalavahetusel plaanime minna juba oma uude koju, istume keset tühja tuba (ühte viiest) maha ja peame aru, millest alustada. Siis juba teen pilte ka, just nii, nagu mina seda maja praegu näen. Ja sealt edasi üritan ikka jõuda töö käigust ka fotopäevikut pidada. Et oleks kunagi hiljem ikka tore oma talumaja köögi laua taga istuda, teetassis lusikat liigutada ja meenutada, kuidas me ikka alustasime oma kodu rajamisega… 🙂 palju häid mõtteid 😀

Avastasin nüüd, et ma pole rääkinud üht olulist asja kogu selle maja loo juures. Kolm aastat tagasi, augusti lõpus, kui sõitsime ühel nädalalõpul ringi ja sattusime Põlvasse, siis teel tagasi Tartusse nägin tee ääres üht lahedat puud. Puu ise polnudki nii eriline aga see oli valgus selle puu taga, õigemini oli juba pime ja taevakuma oli selline roosakas. Palusin T´l auto peatada ja tegin sellest puust pilti.

Nüüd, kolm aastat hiljem avastasime, et see sama puu on meie ihaldatud maja ligidal, nägime seda kohe esimesel korral, kui maja vaatamas käisime. Kodus otsisin selle pildi arvutist üles ja seal ta oli – meie uue kodu katus paistis pildi all nurgas…oli  see ikka vast üks huvitav kokkusattumus, või kuidas? 😉