Laste mängud taluõues

Inspireerituna Eveli postitusest Mutukamoosi blogis, kus ta jagab oma lahedaid ideid laste mänguväljaku kohta, mõtlesin ka meie laste mängumaa hetkeseisu ja tulevikuplaane jagada.

Soojad ilmad on lõpuks käes ja nüüd on lapsi väga raske õhtul tuppa saada. Kui nad on lasteaiast koju jäänud, on hommikul peale sööki kohe õueriided seljas ja tuppa tullakse vaid mingi eriti olulise asja pärast, äärmisel juhul ka sööma, kuigi ka seda tehakse juba õues.

20170502_163226

Nad koguaeg toimetavad midagi, küll kaevavad kuskil, küll veavad mulda ja liiva, oksi ja kive ning käbisid, ehitavad, lammutavad, vahepeal sõidetakse ratastega ja atv-ga, kuniks sellel akut on. Põhiliselt aga käib koguaeg mingi toimetamine.

Põnn leidis kalliskivi 🙂

Vahel aga hakkab igav ka, mis ei ole muidugi halb asi, sest siis mõeldakse midagi väga huvitavat lõpuks välja, aga siiski olen tabanud end siis mõtetelt, et peaks midagi huvitavat neile juurde ehitama, kus saaks nt rohkem turnida, enda oskusi proovile panna.

Ehitavad (see euroalustest “onn” näiteks valmis nii, et mina tegin toas süüa ja kui õue läksin, oli onn valmis, otsast lõpuni kahekesi ja ise) ja toimetavad

Hetkel on meie laste mänguplats maja taga, suurte õunapuude all. See sai sinna rajatud mitmel erineval põhjusel. Esiteks pidin oma pakkudest tehtud liivakasti maja eest tagaaeda kolima, sest maja esist hakati kaevama, tehti tee ja kooriti savi. Siis ei saanud maja ees üldse tükk aega midagi planeerida. Ja teine põhjus on see, et suvel on maja taga puude all mõnus vilu.

Aga juba esimesel kevadel tundus, et kuna maja esine on lõunapoolne, siis on seal just kevadel kõige soojem ja mõnusam, kui päike paistab. Lapsed ka tajusid seda kuidagi ise ja tahtsid just maja ees rohkem olla. Siis pidime seal leiutama mänge ja tegevusi. Nüüd on mul seal üks üles võetud peenar, mille asemele tahakski midagi lastele leiutada. Nad ise tahaksid kiiku, kus saab kahekesi kahel pool otstes istuda ja koos siis kiikuda. Teostatav, ma ütleks.

Teiseks üht liivahunnikut, mis pole ka ju keeruline. Algul tundus, et aga no maja esine ju esinduslik paik, et kas ikka on hea mõte. Nüüd jälle tundub see nii üle mõeldud mõte, sest me pole mingi esindustalu ja peamine on see, et lastel oleks lõbus ja huvitav. Praegu on nad juba omal jõul oma väikese aiakäruga maja tagant alustanud liiva äravedu maja ette, mis on ilmselge vihje, et kui keegi teine ei aita, tuleb ise teha ja punkt.

Hetkel on maja ees niimoodi:

DSC09431

Ruumi sinna midagi teha on muidugi tohutult, samuti tahaks sinna puid ja põõsaid juurde istudada, mille ümber on ju lõbus peitust või kulli mängida.

Maja läänepoolses küljes, kuhu paistab kõige vähem päikest, on ka palju puid, kuhu vahele mõtlesime teha mingit sorti takistusraja või seiklusraja, sellise köite ja karabiinidega. Esialgu küll midagi lihtsat, aga et saaks hiljem ka raskemaks muuta, kui lapsed kasvavad. Ja peaks rahuldama ka ronimise vajaduse, see on neil kõigil kolmel eriti suur.

Nii, et siis selle kevade plaanid on taas suured, täna läheme RMK puukooli istikuid vaatama, mida tee äärde istutada. Aiamaa juba ootab ka rohenäppe, kuid kõike head korraga ei saa, pigem tundub praegu prioriteet lapsed ja nendele millegi toreda valmis tegemine. Siis tulevad porgandid ja kapsad 🙂

Nüüd suundun siis interneti avarustesse tuhnima, kuidas keegi on teinud ise takistusradu või seiklusradu oma koduaeda. Kui teate mõnda huvitavat lehekülge, võiksite lahkesti jagada mulle ka 🙂

Päikest! 😉

Jaanituli Kaldemäe moodi ja natuke maja juttu ka

Alustan seekord algusest. Ehk siis sellest korrast, kui peale mitmepäevast pausi jälle maal käisime. Pilt oli taaskord muutunud. Õnneks ei olnud enam midagi vähemaks võetud, vaid juurde olid tulnud uued eeskodade karkassid, uus korsten, katusele roovitis…aga siis kõigest järjekorras ka pildis 🙂

Kahjuks ei ole ilmad olnud just kõige paremad ehituse seisukohast (ja no puhkajatele ka, ma tean), juhtus ka väike apsakas, peale mida tegi Tom natuke kurja häält ja asi tehti nö korda. Katus lasi läbi. Katuseprofid olid jätnud harja lahti. Ja vesi oli jõudnud esimesele korrusele, õnneks oli rikkunud vaid vannitoa krohvitud seina, kuhu tuleb nagunii veel viimistlus peale (mõnikord on hea tõdeda, et oleme pika mõtlemisega, et pole jõudnud otsustada, mis viimistlust sinna panna) Natuke oli läbi tulnud ka mõlemast esiku laest. Õnneks ei olnud päris põrandateni ka jõudnud…aga noh, nüüd ehk siis said katusemehed kogemuse, et järgmisel objektil siiski panevad kohe kile peale. Sellised vigadest õppimised võivad muidugi kalliks maksma minna. Ja kui juba kaebamiseks läks, siis ühe akna asemel oli katki läinud kolm, kas katuse või fassaadi maha võtmisel…ja jällegi, tuleb rõõmuga tõdeda, et uued aknad pole veel ees ega valmiski. Jälle vedas 😀

Lisaks sellele, et vihm segab tööde edenemist, segab see ka masinate ligipääsu majale. Maja esine ja üleüldse sissesõit on märja ilmaga nagu liuväli, ainult, et sinna võib kinni jääda juba sõiduautogagi. Võib siis ette kujutada, mida teeb mitukümmend tonni kaaluv katusekividega masin, mis peab ju kivid ka katusele vinnama. See jäi vihma tõttu ära. Homme hakatakse kive katusele tõstma upitaja abil, mis tuli eraldi tellida. Jah, homme! Lootust on, et me näeme varsti katuse pilte! ;))

Laupäeval, 21. juunil sõitis kohale töökas brigaad Pärnust. Kohe kääriti käised üles ja pikka juttu polnud, varsti juba käis töörügamine mitmel rindel. Koos talgulistega saabus ka meie uus köök! Noorim perepoeg tundis muret, kas ikka ahi ka on, et ikka kooki ka teha saaks. Kõik on olemas! Ja koos ka! Tom oma vennaga tegid suure töö ära. Me ikka käisime vahepeal piilumas ja iga kord oli pilt juba täitsa teine. Kahe päevaga sai kõik peaaegu kokku, saare osa veel jäi.

Selles kaubikus on meie kodu süda, kõige tähtsama ruumi sisu. Koogitegu ei ole enam kaugel!

köök.jpg

Piilume sisse ka 😉

Jätame mehed kööki ja vaatame, mis toimub õues. Üks meie kahest kohalikust töömeestest oli jätnud meile jaanipäeva üllatuse – isetehtud grill! See oli nii lahe üllatus, et tegi silma märjaks, ausalt!

Telefonis ütles ta, et see on meile jaanipäeva kingitus ja et me ju omad 😉 Veel üks põhjus, miks mulle meeldib maal elada. Sest seal on inimesed nii toredad ja head 🙂

Aga see pole veel kõik 😀 Jalutasin lastega maja taha ja veel üks üllatus ootas meid õunapuude ja kreekide all – isetehtud laud ja pukid istumiseks meie vanast vahtrast.

SONY DSC

See oli tõesti väga vajalik asi, sest iga kord oleme me ise aretanud mingi laua sinna. Ja grillimise asju pole ka veel jõudnud maale muretseda. Nii me saimegi kohe nii grilli kui mööbli oma töökate külalistega sisse pühitseda.

Peamine rõhk oli siiski töötegemisel. Äi näiteks meisterdas nii muuseas lastele liivakasti valmis. Enne oli vaid liivahunnik aga nüüd on neil päris oma liivakast! Poisipõnnile meeldisid eriti liivakasti ääred, millel sai autoga sõita. Mulle meeldis seal äärepeal istuda. Kui aga autojuht minuni jõudis, tekkis loomulikult konflikt, mulle tuututai ja piipitati kuni minu puhkepaus läbi sai ja mugav istumiskoht jälle autoteeks muutus.

SONY DSC

Eriti meeldib mulle taaskasutus selle liivakasti puhul – materjali vedeleb iga nurga peal, siin on nt kasutuses vanad põrandalauad.

Ämm sehkendas lastega ja jõudis veel ära põletada suure hunniku oksarisu. Lisaks kraamis ta rehaga hoovipealset, et vähegi seda risu ja sodi vähemaks saada.

Mida aga tegin mina? Peale pildistamise ja laste kantseldamise. Mõne jaoks ehk tundub uskumatuna aga ma saagisin mootorsaega puid! Äi ei jõudnud ära imestada, ega ma isegi üllatusin, milleks ma suuteline olen. Järgmisel päeval oli üllatus ka selles osas, mis lihased mul kõik olemas on, millest ma juba ammu midagi ei teadnud, võiks öelda, et olin suisa unustanud. Vaatamata sellele, et olen 2,5 aastat lapsi kätel tassinud, suutis see masin mu musklid ikka korralikult valutama ajada. Ja milline hasart! Ilmselt olin ma vahepeal päris hirmutav, kui ma ei suutnud enam saagi käest panna ja teistele võis tunduda, et ma ei lahku enne, kui plats puhas. Nii õnneks päris ei olnud. Ma võtsin maha mõned kuivanud puud ja oksad, tükeldasin ka risuhunnikus olevaid suuri õunapuid ja kreeke, mis kunagi mitu kuud tagasi juba maha sai võetud. Muide, õunapuud ja ka kreegipuud on imehead suitsutamise puud, kui meil kunagi suitsuahi saab olema, siis puud on nüüd olemas 🙂

Ja nagu ikka, siis tööd tehes aeg lendab ja muud väga teha ei jõudnudki. Järgmisel päeval oli ilm juba sajune ja trööstitu, seega sellest päevast pildimaterjal puudub.

Jaanituli

Kätte jõudis jaanilaupäev. Sigimised-sagimised, viimased poeskäigud, pillid (ehk lapsed + tavaar) autosse ja punuma. Ikka Kaldemäele. Selline paljutõotav ja ootusterohke oli meie jaanilaupäeva pärastlõuna.

Kuna hispaanlastel on täiesti savi meie jaanipäevast, pidi Tom hommikupoole tööd tegema ja see lükkas omakorda edasi plaane teha maal veidi ettevalmistusi, et saaks ikka korralikku tuld ja tralli teha. Ikkagi esimene jaanipäev ju oma majas ja aias. Kui me aga ükskord kohale jõudsime oli ilm teadagi milline. Otsustasime vihmasabinatest mitte välja teha ja panime laagri üles. Selleks, et kuhugi üldse lõke teha, tuli kõigepealt veidi trimmerdada. Siinkohal oli abi mu vanimast pojast, kes jaanitule platsi puhtaks trimmerdas

Keskmine aitas issiga oksi lõkkesse tassida.

Kõik viitas sellele, et varsti me süütame lõkke, vahepeal sööme liha ja teeme tantsu-tralli ka, mul olid juba peas igasugused mängudki välja mõeldud…kummikuviskamise võistlus, ümber lõkke jooks jne. Siis aga hakkas peale – iga natukese aja tagant tilkus vett kraevahele. Kuivadel pausidel lõime ikka tantsu ka. Aga siis mingil hetkel oli näha, et keegi ei suuda enam selle halva mängu juures head nägu teha ja me panime vaikides asjad kokku ja suundusime mujale, kus oli lootust ehk katuse allagi saada. Esimene sihtpunkt oli Kiidjärve, olin mingi aeg tagasi näinud kuulutust, et seal toimub jaanituli igasuguste võistluste ja simmaniga, nagu ikka. Me aga jõudsime liiga hilja ja liiga vara. Enamus võistlusi oli juba läbi ja pidu polnud veel alanud. Korraks aga vaatasime ikkagi, kuidas looduskaunil Kiidjärvel võidu kala püüti ja kuidas meie vallavanem oma kilesauna järve äärde parkis, kuhu võitja meeskond sai minna oma konte soojendama.

kiidjärv.jpg

Kuna ilm oli selline nagu ta oli ja me olime omadega nii hiljapeale jäänud, siis meie plaanist minna naabreid ka tervitama täitus ainult niipalju:

SONY DSC

Ütlesime tere sellele mitmekümbe pealisele karjale, kellest mõni oli sõbralikuma ja mõni mitte nii sõbralikuma näoga. Kui kõige uudishimulikumad olid oma pai kätte saanud, liikusime edasi ja tegime peatuse Kambjas, kus toimus juba korralik simman. Mängis pill ja laulis kahemehe bänd, lõke oli suures leegis ja inimesed ümber selle end soojendamas. Mõni vapram soojendas end seespidiselt ja proovis ka jalga suusatamise võistluses….eks igas külas peab oma kloun olema, muidu ei teeks ju keegi nalja 🙂

SONY DSC

Ja sellega meie jaaniõhtu ka lõppes. Sel aastal veel pidime võtma ette sõidu linna

Enne linna sõitu käisin lastega metsas, täpsemalt Palojärve ääres. Leidsime esimesed mustikad ja nägime vesiroose, kuulasime linnulaulu ja hingasime värsket õhku. Mõnus oli.

Järgmise korrani!

Teie Krissu