Rubriigist lapsesuu

On hommik. Lapsed on ärganud, mängivad. Minul on kassid-koerad (üks siiski)-lapsed söödetud, tassis aurab kuum kohv. Kogun päevaks jõudu, istun laua ääres ja naudin vaikust. Kuid siis äkki…..kostub E (2,2 a tüdrukutirts) kohutavalt läbilõikav, kriiiiiskav kisa, krokodillipisarad põsel voolamas jookseb ta teisest toast minu juurde ja on läbi ja lõhki õnnetu. Ma ei kuulnud, mis seal juhtus aga sain aru, et tekkis 3,7 a vennaga tüli. Olin üsna nõutu ja ausalt öeldes ei olnud üldse tahtmist sekkuda, küsisin siis E-lt, kui ta mu sules ahastavalt nuttis…”Miks te ometi kaklete?” Sellepeale tõstis väike E oma näo minu poole, kus polnud enam märkigi just eelnenud frustratsioonist ja vastas täiesti rahunenult ja rõõmsalt: “Lihtsalt” 🙂 Peale mida libistas ta end mu sülest maha ja läks vennaga mängima nagu poleks kunagi midagi juhtunud. Lihtsuses peitub ilu 🙂

******

Toimetasin aias koos E-ga, tõmbasin liilia põõsast ära õitsenud varsi välja. Osad tulid kergelt, teised mitte nii kergelt. E tahtis aidata, sikutas nii, mis jaksas. Sikutasime ka enelase juurikaid aga need ei tulnud ju nii kergelt, pobisesin omaette, et on alles juurikad, peab vist labida appi võtma. E seisis kõrval ja ütles otsustavalt: “Emme, sa jõuad küll” Mina seepeale küsisin: “Arvad jah?” Selle küsimuse peale tuli ühe 2,2 a elukogenud preili suust paikapanev vastus: “Ma ei arva, ma tean seda!” …..