Tellitud pildid riiulist ja elutoa lambist

Mutukamoos küsis veiniklaasi riiuli kohta. Tegin nüüd parema pildi, et saada ülevaadet, kus see asub.

Teisel pildil asub see pisike kast-riiul aknast paremal pool seinas 🙂 See on ideaalne koht hoidmaks veiniklaase ja muid õrnemaid tasse, taldrikuid. See mahutab nelja klaasi ja peale kannatab ka midagi panna. Kast ise pärineb mingist vanakraami poest, on täitnud erinevaid funktsioone kuni jõudis seinale. Tahtsime mõlemad Tomiga, et uues-moodsas köögis tekiks ka seda maamaja hubasust ja tundub, et seda saabki just selliste vana aja asjadega luua 🙂 Üle ei maksa muidugi ka pingutada, praegu juba tundub, et ongi hea, ainult lamp tahab välja vahetamist. Hetkel on kasutuses ajutine (naljakoht 😀 ) linna-ajast pärit lamp, plaanime sinna aga midagi….isikupärasemat ja ehk isegi enda käsitööd 😉 Sellest aga juba siis, kui sõnadel ka teod ette näidata on 🙂 Kui juba köögist juttu tuli, siis mõni pilt veel, et kuhu me need “torud” siis panime, kuhu kulpi riputada..

Täna ostsin kuivaine säilituspurke ja no need on nii müstiliselt kallid. Kui keegi näeb ja teab, kus on mõistliku hinnaga, olen huvitatud infost 🙂 Võiks muidugi olla ka suuramd, kui 1 l, sest kilo jahu ei võrdu ju 1 liiter 😀

Meie potipõllundus ka.

Blogisse 02

 

Kahes mullas on muruseeme, mille külvamisega ilmselgelt hiljaks jäime, st pühadeks sealt veel muru ei saa, teistes on tomat ja basiilik. Endalgi täitsa põnev, kas midagi välja ka tuleb. Lastest rääkimata, need käivad endiselt iga päev kontrollimas.

Nüüd siis elutoa uustulnuk – laelamp. Minu jaoks vajas natuke harjumist, Tom leidis kohe, et ongi see õige. Ma olin natuke kahtlev alguses selle lühtri osas, et nagu natuke kitš äkki? Samas pole vahet, mis ta on, peaasi, et meeldib ja kuna see sepistatud teema kuidagi tundub maamajaga sobivat, siis nii ta siia saigi. Kuigi see pole muidugi päris seppade tehtud sepistus aga siiski eestimaine. Nagu juba mainisin, siis päris poest 4Room. 🙂

 

Kuna ka seinalambid tulevad musta varrega, peaks nad omavahel hästi sobima. Seinalambis siis samast kohast, kuid jõuavad koju alles kolme-nelja nädala pärast.

Laelambist veel rääkides, siis mulle isiklikult väga meeldib mahe ja hubane valgus, seega piisakski ju ainult paarist seinalambist ja nt ühest lugemis lambist. Samas aga, kui on vaja hämaras pilte teha, siis välgu asemel eelistan ma alati head valgustust, kui just ei ole eraldi spetst profi fotograafi varustust. Mida minul ilmselgelt ei ole. Seega see 8 pirniga lamp valgustab selles mõttes ideaalselt. Sinna oleks saanud ka kupleid eraldi tellida aga ei tahtnud. Lisaks on plaanis ka söögilaua kohal olev lamp natuke teise kohta liigutada, jääb küll enam-vähem samasse ruumi (keeruline? :D) aga laua kohale tahame ka midagi erilist, mis haakuks natuke elutoa lühtriga kuid kindlasti ei duubelda vaid enam-vähem juba teame, milline see välja näeb ja ehk saame ka selle lambi tegemisega ise hakkama 😉 Seega meil on mitu projekti ootamas, nii põnev 🙂

Üldse on see maaelu mulle veel õpetanud üht – ise teha on väga äge! Olen viimasel ajal leidnud end leiutamas igasugu sisustus elemente, mööblit jms, ja kui mees veel kiidab ka, no mis siis viga 🙂 Samas on siin õhkõrn piir üle pingutada ja stiiliga mööda panna. Seega ma ikka 9 korda enne mõõdan ja siis ühe korraga proovin lõigata ja sobitada. Ma ei pea ennast kunsti andega inimeseks, nagu on näiteks mu ema, mu õde või mu vennatütar aga ma usun, et kõik on õpitav ja pingutustega saavutab ka midagi, peab natuke kriitiline ka olema ja mis peamine, meil on mehega sama maitse, seega tema arvamus loeb väga!

Pika jutu mõte – oma kodu sisustamine on fun fun fun 🙂 Kindlasti ajaga muutuvad tujud ja suunad aga püüame ikka endaks jääda 🙂

Nädala teema on aknad

Et ikka kõik saaks kronoloogilises järjekorras kirja, hüppan natuke ajas tagasi, kuna eelmine nädal polnud mahti raporteerida. Nüüd võtan selle aja ja näitan, mis toimus kaks nädalat tagasi.

Keraamiliste seinaplaatide valimine
2.juulil käisime maja juures, kuna olime jõudnud köögi plaatide valikuni ja võtsime poest kaasa kataloogid, pidime need järgmisel hommikul tagasi viima. Seega arvasime, et saame neid maja juures, köögis vaadates reaalsema pildi, kuidas võiks sobida üks või teine silmajäänud plaat. Tegelikkus oli aga muidugi hoopis see, et tuhkagi me saime, oli vaja rüblikutega toimetada, et nad endale midagi kaela ei tõmbaks või uitama ei läheks. Valikud olid meil muidugi ilusad, inglise käsitöö ja puha…

Järgmisel hommikul neid tellima minnes tabas aga karm reaalsus, et need maksavad hingehinda ja tellimisega läheb ka jube kaua aega. Nojah, eks peame siis siniste tassidega hoopis värvi andma 🙂 Jäid siis hoopis klassikalised valged, nagu algul ka plaanis oli. Lihtsam muidugi kõige muu sisustusega kombineerida.

Tselluvilla paigaldus

Nädalavahetus kujunes töiseks ja kohati pingeliseks. Töine polnud küll mitte meil vaid hoopis puistevilla panijal ja ka katusepanijatel, kes ühtlasi paigaldavad ka voodrit. Need olid muidugi arusaadavatel põhjustel väga viltuste nägudega, et pidid laupäeval tööd tegema ja ähvardasid meeletut tööhinna tõusu, kui peaksid seal kauem olema aga lõpp hea, kõik hea. Nimelt oli villapaigaldaja ainus vaba aeg nädalavahetusel ja kuna voodrilauad said ka tellitud, ähvardasid tööd juba kokku joosta. Seega pidime ilusti katusepanijad ära rääkima (nemad panevad ka voodrit), et nad tuuletõkke plaate kohe villale peale paneks. Aga nagu ikka, kui midagi väga planeerid, hakkavad igasugused üllatused ilmnema. Näiteks tekkisid laupäeva hommikul probeleemid elektriga, meie vool jäi nende villamasinale nõrgaks, tuli leida kiirkorras elektrigeneraator. Tartust leidsimegi ja toimetati see kohale. Selleks ajaks olid aga ehitajad vennad seal oma aega niisama tuulde passinud ja näod olid juba üsna krimpsus, kui meie sinna jõudsime. Töö käis siis nii, et villapanija puistas masinaga villa seina ja töömehed panid plaadid kohe peale. Kohe oli sellepärast vaja, et kui peaks vihma tulema, on kogu vill seinast maas ja raha sõna otseses mõttes tuulde visatud. Töömehed siiski lahkusid kell viis õhtul ja nende boss võttis vastutuse enda kanda. Mõistlik. Villamees oli juba hommikul surmkindel, et ei nädalavahetusel vihma tule. Mulle nii meeldivad sellised ilmataadid 😀 Laupäeval ei tulnudki. Kõik laabus ilusti 🙂

Täitsa huvitav kogemus oli seda tööd pealt vaadata ja nn villa näppida. See koosneb pisikestest ajalehetükkidest ja ei meenuta kuidagi villa. Täpsemalt saab tutvuda Ecovilla tutvustaval lehel. Ja nagu ma lootsin, saigi seina see keskonda säästvam versioon 🙂

Hobusõit

Pühapäev algas väga toredalt sellega, et me käisime naabertalus ratsutamas. Perepojad said mõlemad ratsuga sõita, suurem õppis juba täitsa iseseisvalt ratsutama ja oli vägagi vaimustuses. Väiksemal sai seekord poole ringi peal isu otsa, kuigi istus vapralt lõpuni seljas. Kuna päev oli meeletult palav, siis oli juba isegi hästi, et kõik nii vapras olid, hobune eesotsas.

Maja juures saime ka üht-teist tehtud, appi tuli ka poja klassivend, kelle vanavanemad elavad lähedal alevis. Poisid said igaljuhul töötegemise maitse suhu. Ma loodan, et see noormees ikka külastab meid veel 😀

Lapsed ehitustööde keskel

Pisematele meisterdasime kiirkorras väliköögi, kus käis kibe söögitegemine, enamus supist valati siiski maha aga ju siis ei tulnud seekord õige maitsega, ju vaja veel harjutada. Kõige pisem jagas oma söögitoolist käske ja keskmine püüdis neid täita. Tegevust jätkus pikaks ajaks

Tselluvilla paigaldamine vihmas

Pärastlõunal tulid tselluvilla mehed. Laupäeval ei jõutud kogu maja ära soojustada. Tuli aga ka äike, müristamine ja paduvihm. Õnneks sadas vihm otse alla ja ei pühkinud villa seintelt ära, sest sel ei olnud enam kedagi, kes plaate peale paneks. Hoidsime varbaid ristis, et ei tuleks nüüd mingit maru ega tormi…õnneks see aitas ja ei tulnudki.

 

Mina sahistasin ja müristasin roosipõõsas. Alguses see oli siiski käike muud, kui roosipõõsas aga ma lihtsalt ei saanud enne jätta, kui need kaunid roosad roosid ohakate ja muu võsa vahelt välja päästa. Kui juba peakohal müristas, siis panin igaks juhuks trimmeri käest aga sai ka ilma.

Nii, siis kui vill sai peale ja töö lõpetatud, kallas juba vihma korralikult ja me olime sunnitud linna sõitma. Järgmisel päeva õhtul läksime jälle korraks maale ja jäime hilisõhtuni sinna, sest iga kord on tunne, et no kuidagi ei taha ära minna ja nii palju on ju teha. Lisaks külastasid meid tuttavad, naabrid 10 km kauguselt 🙂 on ju naabrid? 😉 Mõnus oli vahepeal lihtsalt olla, grillida liha ja vahetada majaehituse kogemusi.

Ait reklaampinnana

Esmaspäeva uudis on veel see, et meie aida seinale oli tekkinud üks kollane laik. Selline paistab ta kaugemalt tulijatele

Ilmselt tuleks auto tee ääres kinni pidada ja lähemalt uudistada, mis see on aga kuna sellist plakatit näeb igal pool teadetetahvlitel ja bussijaamades, siis ilmselt juba teatakse, millega tegu.

SONY DSC

Etendust “Saabastega kass” mängitakse meie ligiddal Karilatsis Eesti Talurahvamusueumis ja kuna meie ait olla nii hea reklaamipind, siis leppisimegi lavastajaga kokku, et ta tuleb ja paneb selle sinna üles. Nii läkski. Ja vastutasuks sätime end esietendusele terve perega. See saab olema meie esimene vabaõhu (ja ka mittevabaõhu) üritus üle pika aja.

Ja pealegi on see ju ideaalne tähis, kuidas kergemini meid üles leida.

Aknad

Ka teisipäeva õhtul ei saanud me maalt eemale jääda sest uued aknad olid saabunud ja paar tükki neist ka juba ees. Oli vaja kohe üle vaadata ja katsuda, kuidas on. Väga ilusad ja ägedad on! Välimuselt vanade akende koopiad, materjal puit, kahekordsed. Eriti meeldib mulle see, et ka lahti käivad nii, nagu vanad, saab välimist väljapoole lahti teha. Justkui vanasti…

Tänaseks on juba kõik aknad ees. Teistest erinema jäävad esialgu Seene Petsi (see vingats, kellelt me algul ühe akna tellisime ja hea oli, et ainult ühe) tehtud aken lastetoas ja sahvriaken, mis ei olnud nii pakiline. Need kaks plaanime lihtsalt üle värvida esialgu.

 

Lõpetama jääb jälle ahhetamine selle üle, kuidas ma juba ei jõua enam ära oodata, et ei peaks õhtul linna sõitma vaid võin jääda istuma oma aeda, nautima päikeseloojangut ja seda imelist õhtuvalgust….Varsti. Juba päris varsti…

Leidsin kuurist nostalgiahõngulised plekist tünnid, ideaalsed lastele õues veega mängimiseks 🙂

Ah ja muidugi veel rubriigist aed – täna korjasin oma põllult esimesed tomatid (ootasin, et nad läheks punaseks aga nad läksid hoopis kollaseks) ja esimesed maasikad. Esimene kurk on juba mõned päevad tagasi nahka pistetud 😉

 

Jaanituli Kaldemäe moodi ja natuke maja juttu ka

Alustan seekord algusest. Ehk siis sellest korrast, kui peale mitmepäevast pausi jälle maal käisime. Pilt oli taaskord muutunud. Õnneks ei olnud enam midagi vähemaks võetud, vaid juurde olid tulnud uued eeskodade karkassid, uus korsten, katusele roovitis…aga siis kõigest järjekorras ka pildis 🙂

Kahjuks ei ole ilmad olnud just kõige paremad ehituse seisukohast (ja no puhkajatele ka, ma tean), juhtus ka väike apsakas, peale mida tegi Tom natuke kurja häält ja asi tehti nö korda. Katus lasi läbi. Katuseprofid olid jätnud harja lahti. Ja vesi oli jõudnud esimesele korrusele, õnneks oli rikkunud vaid vannitoa krohvitud seina, kuhu tuleb nagunii veel viimistlus peale (mõnikord on hea tõdeda, et oleme pika mõtlemisega, et pole jõudnud otsustada, mis viimistlust sinna panna) Natuke oli läbi tulnud ka mõlemast esiku laest. Õnneks ei olnud päris põrandateni ka jõudnud…aga noh, nüüd ehk siis said katusemehed kogemuse, et järgmisel objektil siiski panevad kohe kile peale. Sellised vigadest õppimised võivad muidugi kalliks maksma minna. Ja kui juba kaebamiseks läks, siis ühe akna asemel oli katki läinud kolm, kas katuse või fassaadi maha võtmisel…ja jällegi, tuleb rõõmuga tõdeda, et uued aknad pole veel ees ega valmiski. Jälle vedas 😀

Lisaks sellele, et vihm segab tööde edenemist, segab see ka masinate ligipääsu majale. Maja esine ja üleüldse sissesõit on märja ilmaga nagu liuväli, ainult, et sinna võib kinni jääda juba sõiduautogagi. Võib siis ette kujutada, mida teeb mitukümmend tonni kaaluv katusekividega masin, mis peab ju kivid ka katusele vinnama. See jäi vihma tõttu ära. Homme hakatakse kive katusele tõstma upitaja abil, mis tuli eraldi tellida. Jah, homme! Lootust on, et me näeme varsti katuse pilte! ;))

Laupäeval, 21. juunil sõitis kohale töökas brigaad Pärnust. Kohe kääriti käised üles ja pikka juttu polnud, varsti juba käis töörügamine mitmel rindel. Koos talgulistega saabus ka meie uus köök! Noorim perepoeg tundis muret, kas ikka ahi ka on, et ikka kooki ka teha saaks. Kõik on olemas! Ja koos ka! Tom oma vennaga tegid suure töö ära. Me ikka käisime vahepeal piilumas ja iga kord oli pilt juba täitsa teine. Kahe päevaga sai kõik peaaegu kokku, saare osa veel jäi.

Selles kaubikus on meie kodu süda, kõige tähtsama ruumi sisu. Koogitegu ei ole enam kaugel!

köök.jpg

Piilume sisse ka 😉

Jätame mehed kööki ja vaatame, mis toimub õues. Üks meie kahest kohalikust töömeestest oli jätnud meile jaanipäeva üllatuse – isetehtud grill! See oli nii lahe üllatus, et tegi silma märjaks, ausalt!

Telefonis ütles ta, et see on meile jaanipäeva kingitus ja et me ju omad 😉 Veel üks põhjus, miks mulle meeldib maal elada. Sest seal on inimesed nii toredad ja head 🙂

Aga see pole veel kõik 😀 Jalutasin lastega maja taha ja veel üks üllatus ootas meid õunapuude ja kreekide all – isetehtud laud ja pukid istumiseks meie vanast vahtrast.

SONY DSC

See oli tõesti väga vajalik asi, sest iga kord oleme me ise aretanud mingi laua sinna. Ja grillimise asju pole ka veel jõudnud maale muretseda. Nii me saimegi kohe nii grilli kui mööbli oma töökate külalistega sisse pühitseda.

Peamine rõhk oli siiski töötegemisel. Äi näiteks meisterdas nii muuseas lastele liivakasti valmis. Enne oli vaid liivahunnik aga nüüd on neil päris oma liivakast! Poisipõnnile meeldisid eriti liivakasti ääred, millel sai autoga sõita. Mulle meeldis seal äärepeal istuda. Kui aga autojuht minuni jõudis, tekkis loomulikult konflikt, mulle tuututai ja piipitati kuni minu puhkepaus läbi sai ja mugav istumiskoht jälle autoteeks muutus.

SONY DSC

Eriti meeldib mulle taaskasutus selle liivakasti puhul – materjali vedeleb iga nurga peal, siin on nt kasutuses vanad põrandalauad.

Ämm sehkendas lastega ja jõudis veel ära põletada suure hunniku oksarisu. Lisaks kraamis ta rehaga hoovipealset, et vähegi seda risu ja sodi vähemaks saada.

Mida aga tegin mina? Peale pildistamise ja laste kantseldamise. Mõne jaoks ehk tundub uskumatuna aga ma saagisin mootorsaega puid! Äi ei jõudnud ära imestada, ega ma isegi üllatusin, milleks ma suuteline olen. Järgmisel päeval oli üllatus ka selles osas, mis lihased mul kõik olemas on, millest ma juba ammu midagi ei teadnud, võiks öelda, et olin suisa unustanud. Vaatamata sellele, et olen 2,5 aastat lapsi kätel tassinud, suutis see masin mu musklid ikka korralikult valutama ajada. Ja milline hasart! Ilmselt olin ma vahepeal päris hirmutav, kui ma ei suutnud enam saagi käest panna ja teistele võis tunduda, et ma ei lahku enne, kui plats puhas. Nii õnneks päris ei olnud. Ma võtsin maha mõned kuivanud puud ja oksad, tükeldasin ka risuhunnikus olevaid suuri õunapuid ja kreeke, mis kunagi mitu kuud tagasi juba maha sai võetud. Muide, õunapuud ja ka kreegipuud on imehead suitsutamise puud, kui meil kunagi suitsuahi saab olema, siis puud on nüüd olemas 🙂

Ja nagu ikka, siis tööd tehes aeg lendab ja muud väga teha ei jõudnudki. Järgmisel päeval oli ilm juba sajune ja trööstitu, seega sellest päevast pildimaterjal puudub.

Jaanituli

Kätte jõudis jaanilaupäev. Sigimised-sagimised, viimased poeskäigud, pillid (ehk lapsed + tavaar) autosse ja punuma. Ikka Kaldemäele. Selline paljutõotav ja ootusterohke oli meie jaanilaupäeva pärastlõuna.

Kuna hispaanlastel on täiesti savi meie jaanipäevast, pidi Tom hommikupoole tööd tegema ja see lükkas omakorda edasi plaane teha maal veidi ettevalmistusi, et saaks ikka korralikku tuld ja tralli teha. Ikkagi esimene jaanipäev ju oma majas ja aias. Kui me aga ükskord kohale jõudsime oli ilm teadagi milline. Otsustasime vihmasabinatest mitte välja teha ja panime laagri üles. Selleks, et kuhugi üldse lõke teha, tuli kõigepealt veidi trimmerdada. Siinkohal oli abi mu vanimast pojast, kes jaanitule platsi puhtaks trimmerdas

Keskmine aitas issiga oksi lõkkesse tassida.

Kõik viitas sellele, et varsti me süütame lõkke, vahepeal sööme liha ja teeme tantsu-tralli ka, mul olid juba peas igasugused mängudki välja mõeldud…kummikuviskamise võistlus, ümber lõkke jooks jne. Siis aga hakkas peale – iga natukese aja tagant tilkus vett kraevahele. Kuivadel pausidel lõime ikka tantsu ka. Aga siis mingil hetkel oli näha, et keegi ei suuda enam selle halva mängu juures head nägu teha ja me panime vaikides asjad kokku ja suundusime mujale, kus oli lootust ehk katuse allagi saada. Esimene sihtpunkt oli Kiidjärve, olin mingi aeg tagasi näinud kuulutust, et seal toimub jaanituli igasuguste võistluste ja simmaniga, nagu ikka. Me aga jõudsime liiga hilja ja liiga vara. Enamus võistlusi oli juba läbi ja pidu polnud veel alanud. Korraks aga vaatasime ikkagi, kuidas looduskaunil Kiidjärvel võidu kala püüti ja kuidas meie vallavanem oma kilesauna järve äärde parkis, kuhu võitja meeskond sai minna oma konte soojendama.

kiidjärv.jpg

Kuna ilm oli selline nagu ta oli ja me olime omadega nii hiljapeale jäänud, siis meie plaanist minna naabreid ka tervitama täitus ainult niipalju:

SONY DSC

Ütlesime tere sellele mitmekümbe pealisele karjale, kellest mõni oli sõbralikuma ja mõni mitte nii sõbralikuma näoga. Kui kõige uudishimulikumad olid oma pai kätte saanud, liikusime edasi ja tegime peatuse Kambjas, kus toimus juba korralik simman. Mängis pill ja laulis kahemehe bänd, lõke oli suures leegis ja inimesed ümber selle end soojendamas. Mõni vapram soojendas end seespidiselt ja proovis ka jalga suusatamise võistluses….eks igas külas peab oma kloun olema, muidu ei teeks ju keegi nalja 🙂

SONY DSC

Ja sellega meie jaaniõhtu ka lõppes. Sel aastal veel pidime võtma ette sõidu linna

Enne linna sõitu käisin lastega metsas, täpsemalt Palojärve ääres. Leidsime esimesed mustikad ja nägime vesiroose, kuulasime linnulaulu ja hingasime värsket õhku. Mõnus oli.

Järgmise korrani!

Teie Krissu