Kuidas meist ühel päeval kodukohvikupidajad said

Olen täitsa üksi kodus (tegelikult koerad ja kass on ka). Pere sõitis Pärnusse suvitama, mina valisin kojujäämise. Ei oska kuidagi olla ja meeletu igatsus nende järele on juba peal, kuigi nad eile alles läksid, õnneks täna tulevad juba koju. Praegu on veel hommik, istun sauna ees põrandal, päike soojendab varbaid, teine tass kohvi on joodud. Midagi targamat teha ei oska, kirjutan siis veidi möödunust.

Kuna lubatud sai, siis meenutan veidi seda päeva, kui me Mulgimaale kohvikut tegema läksime.

See teema sai alguse siis, kui mu õde ja ema viimaste jõulude ajal meil külas käisid. Mina olin leiba küpsetanud ja Tom oli teinud pasteeti. Kõige muu jõulutoitude kõrvale. Leib ja pasteet aga justkui sulasid ja mu õde arvas, et me võiks suvel minna meie tädi aeda kohvikut pidama, sest siis on tulemas kodukandi suvepäevad ja selle raames ka kohvikutepäev. Viimasel ajal ju väga populaarne üritus. Ja et me peaksime oma leiba ja pasteeti seal inimestele pakkuma. Õde ise tuleb sinna oma ansambliga laulma.

Mina polnud kunagi varem kohvikupidamisega kokku puutunud (erinevalt mu mehest, kes pikalt restorani pidas). Suures õhinas olin nõus. Sest mulle meeldib tohutult inimesi kostitada ja suhelda, Tom aga tegeleks peamiselt köögipoolega.

Kui see aeg kätte jõudma hakkas, tundus aga, et kogu see ettevalmistus polegi nii lihtne.

Peale mitut arutelu saime enam-vähem menüü paika. Mina muidugi sattusin hoogu, nagu ikka, ja planeerisin igasuguseid hõrgutisi teha. Reaalsus oli aga see, et kogu ettevalmistus tuli teha kahekesi, kõige muu kõrvalt. Ärasõidu eelne õhtu möödus poole ööni kokates, ja ka veel ärasõidupäeva hommik. Samal ajal nõudsid lapsed oma tähelepanu ja eks see meie ärevus ajas neidki pööraseks.

Mida me siis tegime?

Esialgne plaan oli teha suur pajatäis bœuf bourguignon ´i ehk eesti keeles prantusepärast veiselihahautist, kuid siis selgus kurb tõsiasi, et kohapeal kasutuses on vaid paar lauda ja mõned toolid. Seega tuli plaan ümber teha ja pakkuda midagi, mida saab püstijalapeal süüa.

Niisiis panime menüüsse erinevad tapase tüüpi ampsud, ise marineeritud oliivid, loomulikult pasteet ja leib (millest kõik ju alguse sai), mina tegin paar spinati quiche´i, magustoiduks tegime väikestesse purkidesse tiramisù´d ja mandliküpsised ehk cantuccinisid. Tom marineeris paprikaid…Ühesõnaga, kukkus välja selline Vahemere maitsetega menüü, mis meile kuidagi südamelähedane on. Ja no mis peamine kogu selle menüü juures, Tom võttis kodust kaasa enda tehtud külmsuitsu ahju ja tegi kohapeal külmsuitsulõhet.

Kui me kogu selle kupatusega kohale jõudsime, võis tädi päris ehmunud olla, sest oli tunne, nagu me koliks nüüd tema juurde sisse. Tema suvekodu köök ja sahver täitusid tohutute karpide virnaga, toidukottidega ning erinevate kodumasinatega (võtsime kaasa espressomasina, piimavahustaja, blenderi, mikseri ja palju, palju nõusid). Kuid mitmepeale saime kõik kenasti paigutatud, tädi näitas meile kätte meie magamistoad ja saime lõpuks maha istuda ja hinge tõmmata.

Järgmise päeva hommikul alustasime varakult toimetamisega, õhtul kella viieks pidi ju kõik valmis olema. Ilm oli meeletult ilus, päikesepaisteline ja kuum. Kahjuks aga ennustati selleks õhtuks tormi ja vihma. Me küll ei tahtnud seda uskuda, aga et mitte siiski pettuda ja vihma kätte jääda, organiseerisime aeda suure peotelgi ja oma kohviku seadsime sisse vanasse puukuuri, mis oli seest tühi, seega meil tuli ainult põrand puhtaks küürida ja seest kenasti ära kaunistada. Jõudsin käia veel kohalikus vanakraamipoes, kust soetasin meile veel pisut nõusid ja mõne nipsasja, see on koht, kus ma muidugi alati hoogu satun…

Aeg aga lendas meeletul kiirusel, tumedad pilved aina liginesid ja umbes pool tundi enne avamist jõudiski lubatud torm ja vihm meile kohale. Me siiski ei lasknud ennast sellest heidutada ja saime enam-vähem õigeks ajaks valmis. Meiega jagasid kohvikuruumi ka mu kaks noort sugulast, kes olid teinud kooke ja vennatütar pakkus jäätisekokteili.

See hetk, kui esimesed külastajad jõudsid, oli väga kummaline, siis saimegi aru, et nüüd ongi see esimene kõige raskem etapp läbi. Inimesed tulid ja uurisid, mida meil pakkuda on, rääkisid juttu ja siis sai mulle selgeks, et see toimub päriselt. Kuni selle ajani olin nagu robot, tuiskasin ringi, sättisin asju…lõpuks sain hakata inimestega suhtlema, mulle nii meeldis see osa sellest tööst. Tom arvas, et see sobib mulle hästi 😀 Tema oli see, kes käis köögist toitu juurde toomas. Minu ema ja tädi aga aitasid nõusid pesta, millest oli nii-nii palju abi. Me nimelt ei tahtnud kasutada plastiknõusid, sest see poleks kuidagi sobinud selle kontseptsiooniga ja süda ei lubanud ka tekitada nii palju prügi.

Kõige rohkem meeldis asja juures see, kui inimesed andsid tagasisidet. Selgus, et meie pakutud toit oli teistest erinev ja midagi, mida paljud polnud varem proovida saanud. See tõesti tegi hingele suure pai, sest eks ikka mõtlesime ju, et kas inimesed võtavad sellist tüüpi asju vastu ja et kuidas neile meeldib jne. Ilmselgelt mõtlesime üle 🙂

Raske on kõiki neid tundeid sõnadesse panna. Peale seda õhtut arutasime palju, mida oleks võinud teha teisiti ja et kas me ikka teeks seda uuesti. Meid nimelt kutsuti järgmisel aastal tagasi…Tom aga arvab, et kui teeks, siis pigem ikkagi oma kodus, kus on kõik asjad käe-jala juures ja jääb ära see eelnev asjade pakkimine ja kolimine. See on siis mõttekoht.

Aga aitab pikast jutust, lisan mõne pildi, mis annab ehk paremat aimu, kuidas kõik välja nägi. 🙂

Tomi tubli külmsuitsuahi

19961298_10212354390391462_3396583551491025476_n

19884369_10212354390751471_4013056037631918469_n

Ja vihm tuli…

18199330_10212354391431488_2776945885269523684_n