Katus peakohal, natuke veel jäänud…

Selle nädala uudis on katus! Lõpuks jõudiski asi niikaugele, et leiti upitaja, mis kivid katusele upitas ja töömehed hakkasid neid paika laduma. Mina muidugi ei suutnud jälle nädalalõppu oodata ja käisin sel nädalal suisa kaks korda maal. Eks mul oli asja ka, olin sõnumiviia ja -tooja, kuna Tom oli komandeeringus. Lapsed magasid autos, kui mina töömeestega juttu rääkisin. Nii tähtis tunne oli,

olla selle maja perenaine, mida need mehed kopsivad ja korrastavad. Aga mis siin ikka pikalt lobiseda, pildid ütlevad ju ikka rohkem 😉

25. juunil oli seis selline:

Maja eestvaates

SONY DSC

Maja tagantvaates

SONY DSC

Toas krohviti parasjagu tulevast laste mängutuba, teised kaks panid köögist saart kokku.

Paar päeva hiljem:

katus

Maja tagumine pool

SONY DSC

Meie järgmine ajuragistamine on hetkel käimas, teemaks välisvoodri värv. Kui me alguses olime juba üsna kindlad, siis nüüd oleme jõudnud juba hoopis teise tooni juurde. Ma tean, ma ajan natuke segast juttu aga kuna me pole ikka veel 100% kindlad selles õiges toonis, siis…kõigest täpsemalt järgmisel korral 😉

Piilume korraks ikka tuppa ka, lastetoa uues kuues seinad on kollakad, otsasein, kus aken, on heledam ja teised kaks tumedamad. Praegu, kui krohv pole veel päris kuiv, oli värv pigem selline sinepine, mis on ka huvitav aga ta peaks siiski veel heledamaks kuivama. Tapeet on endiselt valimata 😀 Aga sellega on veel aega.

Natuke saite kööki ka piiluda 😉

Jaanituli Kaldemäe moodi ja natuke maja juttu ka

Alustan seekord algusest. Ehk siis sellest korrast, kui peale mitmepäevast pausi jälle maal käisime. Pilt oli taaskord muutunud. Õnneks ei olnud enam midagi vähemaks võetud, vaid juurde olid tulnud uued eeskodade karkassid, uus korsten, katusele roovitis…aga siis kõigest järjekorras ka pildis 🙂

Kahjuks ei ole ilmad olnud just kõige paremad ehituse seisukohast (ja no puhkajatele ka, ma tean), juhtus ka väike apsakas, peale mida tegi Tom natuke kurja häält ja asi tehti nö korda. Katus lasi läbi. Katuseprofid olid jätnud harja lahti. Ja vesi oli jõudnud esimesele korrusele, õnneks oli rikkunud vaid vannitoa krohvitud seina, kuhu tuleb nagunii veel viimistlus peale (mõnikord on hea tõdeda, et oleme pika mõtlemisega, et pole jõudnud otsustada, mis viimistlust sinna panna) Natuke oli läbi tulnud ka mõlemast esiku laest. Õnneks ei olnud päris põrandateni ka jõudnud…aga noh, nüüd ehk siis said katusemehed kogemuse, et järgmisel objektil siiski panevad kohe kile peale. Sellised vigadest õppimised võivad muidugi kalliks maksma minna. Ja kui juba kaebamiseks läks, siis ühe akna asemel oli katki läinud kolm, kas katuse või fassaadi maha võtmisel…ja jällegi, tuleb rõõmuga tõdeda, et uued aknad pole veel ees ega valmiski. Jälle vedas 😀

Lisaks sellele, et vihm segab tööde edenemist, segab see ka masinate ligipääsu majale. Maja esine ja üleüldse sissesõit on märja ilmaga nagu liuväli, ainult, et sinna võib kinni jääda juba sõiduautogagi. Võib siis ette kujutada, mida teeb mitukümmend tonni kaaluv katusekividega masin, mis peab ju kivid ka katusele vinnama. See jäi vihma tõttu ära. Homme hakatakse kive katusele tõstma upitaja abil, mis tuli eraldi tellida. Jah, homme! Lootust on, et me näeme varsti katuse pilte! ;))

Laupäeval, 21. juunil sõitis kohale töökas brigaad Pärnust. Kohe kääriti käised üles ja pikka juttu polnud, varsti juba käis töörügamine mitmel rindel. Koos talgulistega saabus ka meie uus köök! Noorim perepoeg tundis muret, kas ikka ahi ka on, et ikka kooki ka teha saaks. Kõik on olemas! Ja koos ka! Tom oma vennaga tegid suure töö ära. Me ikka käisime vahepeal piilumas ja iga kord oli pilt juba täitsa teine. Kahe päevaga sai kõik peaaegu kokku, saare osa veel jäi.

Selles kaubikus on meie kodu süda, kõige tähtsama ruumi sisu. Koogitegu ei ole enam kaugel!

köök.jpg

Piilume sisse ka 😉

Jätame mehed kööki ja vaatame, mis toimub õues. Üks meie kahest kohalikust töömeestest oli jätnud meile jaanipäeva üllatuse – isetehtud grill! See oli nii lahe üllatus, et tegi silma märjaks, ausalt!

Telefonis ütles ta, et see on meile jaanipäeva kingitus ja et me ju omad 😉 Veel üks põhjus, miks mulle meeldib maal elada. Sest seal on inimesed nii toredad ja head 🙂

Aga see pole veel kõik 😀 Jalutasin lastega maja taha ja veel üks üllatus ootas meid õunapuude ja kreekide all – isetehtud laud ja pukid istumiseks meie vanast vahtrast.

SONY DSC

See oli tõesti väga vajalik asi, sest iga kord oleme me ise aretanud mingi laua sinna. Ja grillimise asju pole ka veel jõudnud maale muretseda. Nii me saimegi kohe nii grilli kui mööbli oma töökate külalistega sisse pühitseda.

Peamine rõhk oli siiski töötegemisel. Äi näiteks meisterdas nii muuseas lastele liivakasti valmis. Enne oli vaid liivahunnik aga nüüd on neil päris oma liivakast! Poisipõnnile meeldisid eriti liivakasti ääred, millel sai autoga sõita. Mulle meeldis seal äärepeal istuda. Kui aga autojuht minuni jõudis, tekkis loomulikult konflikt, mulle tuututai ja piipitati kuni minu puhkepaus läbi sai ja mugav istumiskoht jälle autoteeks muutus.

SONY DSC

Eriti meeldib mulle taaskasutus selle liivakasti puhul – materjali vedeleb iga nurga peal, siin on nt kasutuses vanad põrandalauad.

Ämm sehkendas lastega ja jõudis veel ära põletada suure hunniku oksarisu. Lisaks kraamis ta rehaga hoovipealset, et vähegi seda risu ja sodi vähemaks saada.

Mida aga tegin mina? Peale pildistamise ja laste kantseldamise. Mõne jaoks ehk tundub uskumatuna aga ma saagisin mootorsaega puid! Äi ei jõudnud ära imestada, ega ma isegi üllatusin, milleks ma suuteline olen. Järgmisel päeval oli üllatus ka selles osas, mis lihased mul kõik olemas on, millest ma juba ammu midagi ei teadnud, võiks öelda, et olin suisa unustanud. Vaatamata sellele, et olen 2,5 aastat lapsi kätel tassinud, suutis see masin mu musklid ikka korralikult valutama ajada. Ja milline hasart! Ilmselt olin ma vahepeal päris hirmutav, kui ma ei suutnud enam saagi käest panna ja teistele võis tunduda, et ma ei lahku enne, kui plats puhas. Nii õnneks päris ei olnud. Ma võtsin maha mõned kuivanud puud ja oksad, tükeldasin ka risuhunnikus olevaid suuri õunapuid ja kreeke, mis kunagi mitu kuud tagasi juba maha sai võetud. Muide, õunapuud ja ka kreegipuud on imehead suitsutamise puud, kui meil kunagi suitsuahi saab olema, siis puud on nüüd olemas 🙂

Ja nagu ikka, siis tööd tehes aeg lendab ja muud väga teha ei jõudnudki. Järgmisel päeval oli ilm juba sajune ja trööstitu, seega sellest päevast pildimaterjal puudub.

Jaanituli

Kätte jõudis jaanilaupäev. Sigimised-sagimised, viimased poeskäigud, pillid (ehk lapsed + tavaar) autosse ja punuma. Ikka Kaldemäele. Selline paljutõotav ja ootusterohke oli meie jaanilaupäeva pärastlõuna.

Kuna hispaanlastel on täiesti savi meie jaanipäevast, pidi Tom hommikupoole tööd tegema ja see lükkas omakorda edasi plaane teha maal veidi ettevalmistusi, et saaks ikka korralikku tuld ja tralli teha. Ikkagi esimene jaanipäev ju oma majas ja aias. Kui me aga ükskord kohale jõudsime oli ilm teadagi milline. Otsustasime vihmasabinatest mitte välja teha ja panime laagri üles. Selleks, et kuhugi üldse lõke teha, tuli kõigepealt veidi trimmerdada. Siinkohal oli abi mu vanimast pojast, kes jaanitule platsi puhtaks trimmerdas

Keskmine aitas issiga oksi lõkkesse tassida.

Kõik viitas sellele, et varsti me süütame lõkke, vahepeal sööme liha ja teeme tantsu-tralli ka, mul olid juba peas igasugused mängudki välja mõeldud…kummikuviskamise võistlus, ümber lõkke jooks jne. Siis aga hakkas peale – iga natukese aja tagant tilkus vett kraevahele. Kuivadel pausidel lõime ikka tantsu ka. Aga siis mingil hetkel oli näha, et keegi ei suuda enam selle halva mängu juures head nägu teha ja me panime vaikides asjad kokku ja suundusime mujale, kus oli lootust ehk katuse allagi saada. Esimene sihtpunkt oli Kiidjärve, olin mingi aeg tagasi näinud kuulutust, et seal toimub jaanituli igasuguste võistluste ja simmaniga, nagu ikka. Me aga jõudsime liiga hilja ja liiga vara. Enamus võistlusi oli juba läbi ja pidu polnud veel alanud. Korraks aga vaatasime ikkagi, kuidas looduskaunil Kiidjärvel võidu kala püüti ja kuidas meie vallavanem oma kilesauna järve äärde parkis, kuhu võitja meeskond sai minna oma konte soojendama.

kiidjärv.jpg

Kuna ilm oli selline nagu ta oli ja me olime omadega nii hiljapeale jäänud, siis meie plaanist minna naabreid ka tervitama täitus ainult niipalju:

SONY DSC

Ütlesime tere sellele mitmekümbe pealisele karjale, kellest mõni oli sõbralikuma ja mõni mitte nii sõbralikuma näoga. Kui kõige uudishimulikumad olid oma pai kätte saanud, liikusime edasi ja tegime peatuse Kambjas, kus toimus juba korralik simman. Mängis pill ja laulis kahemehe bänd, lõke oli suures leegis ja inimesed ümber selle end soojendamas. Mõni vapram soojendas end seespidiselt ja proovis ka jalga suusatamise võistluses….eks igas külas peab oma kloun olema, muidu ei teeks ju keegi nalja 🙂

SONY DSC

Ja sellega meie jaaniõhtu ka lõppes. Sel aastal veel pidime võtma ette sõidu linna

Enne linna sõitu käisin lastega metsas, täpsemalt Palojärve ääres. Leidsime esimesed mustikad ja nägime vesiroose, kuulasime linnulaulu ja hingasime värsket õhku. Mõnus oli.

Järgmise korrani!

Teie Krissu

 

Kuhu kadus maja?

Sel nädalal saime päris mitu telefoni kõnet sisuga, “Mis teie majaga juhtunud on?” Mõnele tundus, nagu toimuks ehitamise asemel hoopis lammutamine.

Me küll teadsime, mis seal toimuma peaks aga uudishimu oli endalgi suur. Nädala sees oli Tom ära ja ma ei hakanud lastega sinna töömeestele jalgu sõitma, kannatasin reedeni. Pilt oli selline:

SONY DSC

Ehk siis alles ei olnud endisest majast enam põhimõtteliselt mitte midagi. Ka eeskojad olid kadunud. Maja tundub kohe palju väiksem. Eks see on normaalne pilt ehitusjärgus maja puhul aga ei osanud sellist pilti väga ette kujutada. Ja kui enne tundus, et hakkab juba varsti valmis saama ja saaks kolima hakata siis see tunne lükkus nüüd mõneks ajaks edasi…

Peagi hakatakse siis uusi eeskodasid püsti panema. Need tulevad vanadest tsipake laiemad.

Edasi liikusin maja taha. Koguaeg pidi muidugi jala ette vaatama, et mõnele eterniidi plaadijupile peale ei astu või naelu täis puujupile, mis katuselt alla olid sadanud. Aga maja taha ma tervena jõudsin ja seal avaneb nüüd selline vaatepilt:

SONY DSC

Püsti on pandud veranda karkass! Minu unistus! See saab olema see koht, kus ma hommikuti jalgu sirutan ja kohvi joon ja aeda vaatan (olen selle nimel vist valmis isegi lastest varem ärkama…) Jaa, ma juba sisustan seda ruumi oma mõtetes… Aga seda ei juhtu siis ilmselt niipea, kuna see ei ole prioriteet number üks, enne tuleb teha suuremad ja vajalikumad tööd ära, et saaks juba sisse kolida. Aga nii ei ole ohtu, et kõik saab valmis ja ei olegi enam millegi valmimist oodata, eks 😉

Nii, jõudsin nüüd maja külje peale, seal, kus on vannitoa ja kontori aknad. Ja oh üllatust, vannitoa aken puruks! Eks tegijatel juhtub aga noh, lihtsalt, et kui me oleks tahtnud jätta esialgu need aknad? Kui katusemehed oleks igaks juhuks aknad kinni katnud, et sellist asja ei juhtuks…oleks vist palju tahta olnud 🙂 Aga nii ongi, et enam pole ju midagi teha

aknad.jpg

Õnneks voodri maha võtmise järel selgus, et maja on üleni heas korras, palgid ei mädane ja on tugevad. Mõnest kohast küll veidike ajahamba poolt puretud aga ei midagi sellist, et tuleks välja vahetada. See on suur õnn!

Maja ümbrus nägi ka muidugi üsna õnnetu välja. Kui me siiani olime suutnud juba päris palju ära teha selleks, et ei oleks mingeid sogahunnikuid enam iga nurga peal, siis nüüd saime umbes topelt koguses neid juurde. Katuse materjal, laastud ja eterniit, voodrilauad…

Õnneks aga oli meie töömehel üks sõber, kohalik mees, kes oli huvitatud sellest puidurisust ja oli nõus selle kõik ise minema tassima. Meie lahkel loal sai see ka kiiresti tehtud ja nüüd on alles AINULT eterniidi soga…

See mulle külaelu juures meeldib eriti, et kõik tunnevad kõiki ja kellelgi on ikka midagi vaja, mis sinul parasjagu üle on. Tuleb ainult inimestega rääkida. Üleüldse on lahe kuulata, kui töömehed vahel end rääkima unustavad, mis külas toimub, mis räägitakse ja keda kellega nähtud on. 🙂

Jõudsin tiiruga maja ette tagasi. Mehed ajasid tööjuttu Tomiga, tegid edasisi plaane kui järsku sõitis hoovi üks võõras auto. Välja astusid kaks reibast noormeest, kes sammusid otse meie poole. Saanud teada, kes on peremees, ei raisatud aega ja hakati asjast rääkima. Tegemist oli meestega tselluvilla pakkuvast Võru firmast. Olime korra sellele juba ise ka mõelnud aga need, kes tegid pakkumise katuse ja fassaadi vahetuse kohta, plaanisid kivivilla paigaldada. Uurisime siis uuesti natuke tselluvilla eeliseid kivivilla ees ja tundub, et otsustame selle kasuks. Kel huvi, siis pikemalt saab lugeda nt siit. Toon välja peamised omadused:

* Näriliste kaitse. Meil peaks küll endal üks näriliste kaitse olemas olema, selline 4-5 kilone, hästi karvane aga ka väga laisk seega temale me lootma jääda ei saa. Seega oleks selline seina soojustus vill meile päris õigusatud valik kuna närilisi on seal kohe kindlasti palju. Oleme ise näinud väiksemaid ja suuremaid isendeid juba piisavalt…

* Lihtne paigaldada. Me küll ei plaani seda ise teha kuid kui see on aja kokkuhoid siis on igati mõistlik mõte. Tean veel, et plaanis oleks teha märgpaigaldus ja et sellega saab täita ja kõik praod, mis võivad olla potensiaalsed soojakao allikad.

Mina eelistaks muidugi seda Ekowool villa, et oleks ikka võimalikult looduslik aga eks siis paistab, mis sõelale jääb. Pakkumised on küsitud.

Jätsin mehed äri tegema ja suundusin kõrvetava kuumuse eest jahedasse tuppa, kus meistrimees Riho oli lõpetamas suure toa krohvi viimistlemist. Nii mõnus tunne on astuda sisse ja näha jälle sellist edasiminekut! Savikrohvitud seinad on saanud nüüd oma lõpliku tooni – helebeež. Riho küll väitis, et tema ei näegi väga mingit tooni, justkui oleks valge aga mina kui äsja tuppa astunud värske pilguga, märkasin küll kohe tooni.

 

Viimistleda on veel jäänud soojamüür köögis ja siis juba liigub krohvja väiksesse tuppa köögi kõrval, kuhu tuleb teine kiht krohvi ja sellepeale viimistlus.

Korda olid tehtud ka kontori põrandad, kuhu said maha vanad lauad, nagu ka esikutessegi. Millegipärast aga tekkis kontoris tooni erinevus, ilmselt olid osad lauad uuemad. Põrandamehed aga ei pidanud ilmselt seda nö veaks ja õlitasid juba põranda üle. See oli selline:

SONY DSC

Kuna see lauguline meile ikkagi ei sobinud, saime asja korda, nad tulid ja toonisid selle ühtlaseks.

Võiks öelda, et kontor on nüüd ainus tuba, mis on valmis, kui veel aknad ka ära vahetatud saab. 🙂 Esialgu saab see olema siiski üks magamistubadest. Ootan juba väga esimest uues kodus veedetud ööd! 🙂