Kui sõber kaob ära

Hello, world! Mäletate mind? Ma olen see Kaldemäe Kristiina, kel vahel on midagi öelda ja mõnikord pole kohe pikka aega mitte kui midagi kirja panna. Katkestan korraks siis selle mitte-midagi-pole-kirjutada perioodi.

Juhtud ju isegi on, nii mõndagi. Aga ikka ja jälle olen selle dilemma ees, et kas peab siis kohe kirjutama. Vahest siis kõige olulisemast. Hetkel oleme nö leinas. Võibolla küll liiga vara aga…asi selles, et meie kallis triibik ehk Timmu on kadunud.

DSC05158

Timmu on see, kes meiega siia maale linnast kaasa tuli, algul tubast elu elas, kui aga kohtus uustulnuk Ossuga, hakkas ka tema õues käima. Sellest päevast (ja päris kindlasti sellest ainsast päevast) peale kadus tal igasugune pinge ja stress, mis vahepeal oli tekkinud ja  tingitud uue kassi majja tulekuga. Ju nad said õues paremini oma sotid selgeks, igatahes kadus see pidev üksteise passimine siin toas, tülid ja urisemised. Oss on ka kohe palju rahulikum. Viimasel nädalal enne kadumist olid nad juba nii lähedased, et puudutasid üksteist ninaga….(lähen taskurätti tooma)

Päev enne sõbrapäeva tegime köögis süüa, toad olid ahjus küpsetamisest palavad ja hoidsime aknaid lahti. Tomi vend oma tütrega olid külas, kõik oli tore. Ma ei pannud tähele, millal Timmu välja lipsas aga ega seda ei panegi, nad voorivad päevas sada korda edasi-tagasi, Tavaliselt on üks neist juba akna taga kräunumas rutem, kui oodatagi oskaks. Sel korral aga Timmu ei tulnud. Märkasime seda küll alles hommikul, sest seda on siiski ennegi olnud, et nad ei tule ööseks tuppa, tavaliselt magavad pööningul või aidas. Timmu aga eelistas ikka alati pigem toas magada. On ju ometi tegemist kassiga, kes magas ööpäevas oma 20 tundi…

Järgmisel hommikul läksin koeraga jalutama ja aimasin, et midagi on juhtunud, sest Tim polnud välja ilmunud. See polnud üldse tema moodi. Öösel oli sadanud palju lund, korralik talv oli kätte jõudnud.

Kui jõudsin põllupoolsest väravast välja, nägin rebast, meist kõigest paarisaja meetri kaugusel. Ta seisis naabertalu juures  (seal kus kedagi ei ela)  Meid märgates lipsas ta minema. Otsisime kohe läbi kodulähedal kõik kohad, kuhugi vähegi sai juurde, aida, kuuri, pööningu, keldri…käisime ka sealsamas naabertalus. Asja teeb aga keerulisemaks see, et meile on ilmunud uus kass. Teda oleme näinud tegelikult juba sügisest saadik siin ringi luusimas, vaeseke on jäänud koduta ja otsib süüa. Meie Ossu aga teda siia jääda ei luba, ajab teda minema. See aga tähendab palju, väga palju kassi jälgi, isegi, kui hoiame Ossut toas, on selle teise kassi jälgi igal pool. Lisaks rebase ja jänese jälgedele. Seega jälgede järgi on võimatu otsida.

Oleme teavitanud kõiki naabreid, olen sõitnud ringi, käinud kaugemates taludes, printisin välja hunniku pildiga kuulutusi, abipalunud kõikvõimsalt näoraamatult…siiamaani võpatan iga kord, kui telefon heliseb ja kui näen võõrast numbrit, käib mingi eriline lootusesäde läbi keha, et äkki nüüd…äkki keegi leidis ta…Aga siis tulen jälle maapeale, eriti peale järgmist tulutut otsimist, et ta ei läinud ju kunagi kaugele kodust, no ei läinud lihtsalt…miks ta oleks pidanud siis nüüd minema? Nii kaugele, et ei oska koju tulla? On välja käidud erinevaid versioone – rebased, inimesed, kuskil metsas…auto all…Viimane on kõige hullem mu jaoks vist. Ja praegu, sellise lumega ei näe ka tee ääri ega saa teda sealt otsida. Kui vaid teaks…samas usun ja loodan, et kassil ongi 9 elu ja ta tuleb tagasi.

Kuidas lastele mõjunud on?

Algul väiksemad ei saanudki aru midagi. Paar korda küsisid, et kus Timmu on aga ju siis arvasid, et õues kuskil. Samas aga olen ju koguaeg nendega koos, ka otsinud olen koos nendega ja neil hakkab kohale jõudma. Vahel nad räägivad, et nägid unes Timmut, täna jälle H käis välja versiooni, et äkki Timmule ei meeldinud talv ja ta on nüüd meie pööningul. Ta on seda rääkides nii rõõmsa häälega, et hakka või ise uskuma. Ja nii ehk ongi hea. Et nad ei muretse.

Vanema poisiga aga on keerulisem. Tema oli kuue aastane, kui me Timmu saime. Nad olid suure sõbrad. Ka nime pani just poja kassile. Kui maale kolisime, oli ta nii vastu, et kass hakkaks õues käima ja esimene aasta me ei lasknudki. Aga kui ikkagi nägi, et Timmule meeldis õues ja ta tuli alati tagasi, rahunes ja leppis ta sellega. Nüüd tunnen ma end nii süüdi sellepärast, olin ju mina see, kes rääkis koguaeg, et maal ei saagi teisiti, et kass ikka peab saama õues käia, puu otsa ronida, hiiri püüda…

Ka Oss ja Lota (meie pere koer) olid peale Timmu kadumist kuidagi teistmoodi, nagu oleks saanud aru…ja ilmselt nad ju saavadki sest näevad, et Timmut pole. Lõpuks olid nad ju ikkagi kolm sõpra…Kaldemäelt.

Blogisse 395

Palun tule koju, Timmu… 😦

Koer ja kassid – elu pärast esimest kohtumist

Põhjuseid, miks ma, väsinud ema, kell 23.50 üleval istun, on mitu. Esiteks olen ma läheneva haiguse tõttu joonud ära terve kannutäie teed, mis pidi olema lõdvestav (taime)tee aga ei ole märgata lõdvenemist vaid pigem täielikku erksust. Võib-olla tuleb see hoopis täiskuust, mis varahommikul punaseks värvub. Ma olen juba igatahes statiivi vannituppa üles seadnud ja plaanin kell viis ärgata. Mu teismeline poeg lubas mind selles toetada, tegelikult tema mind üldse informeeris sest mina ei vaata ju telekat. Temalt kuulen “tähtsamaid” päevauudiseid 😀

Meie kasside ja koera lugu on nii erakordselt hästi lahenenud, et minu meelest see väärib eraldi kirjapanekut küll.

Väike lühitutvustus, kes veel ei tea. Kass Timmu on 8 a isane kastreeritud, maal sündinud, kuid linnas üles kasvanud, elanud enamuse oma elust toas (mõned korrad aknast välja või rõdult alla hüppamised on olnud ainsad õues viibimised). Äärmiselt sõbralik, üsnagi laisk ja ülikarvane. Maale kolimine esialgu tema toakassi staatust ei muutnud, ei osanud aimata, kuidas ta käitub ja ehk paneb plehku. Nagu praegu teame, olid need kartused alusetud.

Kass nr 2. Osvald. Isane, kastreeritud. Ilmus meie koju ise, eelmise aasta novembris. Algul üliarg ja asotsiaalne kuid mida rohkem süüa sai, seda sõbralikumaks ja julgemaks muutus. Arsti arvates noor kass, täiesti tugeva tervise juures, igasuguste parasiitide vaba. Sai vajalikud ussirohud-vaktsiinid ja võisimegi ta julgelt tuppa tuua.

Sellest aga ei arvanud Timmu kuigi hästi. Kuna tundus, et need kaks ei klapi kohe kuidagi ja me ei plaaninud vaadata, kes kellelt esimesena silmad peast kraabib, eraldasime nad paariks kuuks nii, et nad sain üksteisest aimu läbi ukse piiludes. Kuna Osvald oli ilmselt sündinud õuekass, siis käis ta ikka läbi akna õues ja ööd magas toas. Mida soojemaks ilmad  läksid, seda harvem ta tuppa tuli. Õues nurus oma paid ja sülesolemised ära, söögikauss oli aidas, kus ta ka ilmselt päeval magas. Ööseks tuli ikka tuppa. Lisaks oli ta leidnud poolelioleva veranda juures ühe pisikese ava, kustkaudu käis ta üleval pööningul magamas. Need ööd, kui ta otsustas seal omaette laiutada, kuulsime teda ikka meie voodi kohal sahistamas.

Siis, suvel, tuli Lota. Varjupaiga koer, kelle vanuseks on pakutud 3-7 a. Äärmiselt sõbralik, armastav ja rahulik emane koer. Kuna aga kassidega kokkupuude puudus ja tundus pigem, et need tegelased teda ärritavad, elasime nii, et Timmu, see toakass, elas suure poisi toas. Sai maja peale kõndima siis, kui koer oli õues jalutamas. Õuekass pidi siis väljas ettevaatlik olema ja lähima puu otsa tee leidma, kui Lota läheduses oli. See tsirkus väsitas jubedalt. Pidevalt pidi jälgima, et keegi ei jätaks ust kuskil lahti, et toakass ei saaks koeraga kokku ega õue, et õuekass ei tuleks otsejoones tuppa, sest koer oli toas jne. Kuni ühel heal päeval ma lasksin toakassi lihtsalt õue. Tema käik päädis arglikult ümber maja tiiru tegemisega ja nõudis kohe tuppa tagasi. Nii mitu korda järjest. Nüüd käib rahumeeli õues, toimetab ära ja tuleb tuppa magama. Nagu oleks seda eluaeg teinud.

Kuna Osvald oli õues see boss, siis üritas ta seal ka korra majja lüüa ja Timmut minema ajada. Timmu aga oli aga vahepeal julgemaks muutunud ja lõpuks ongi tema nüüd see, kes need kaks teist tüüpi enda pilli järgi tantsima paneb.

Hetke seis on selline, et kõik kolm on korraga nii õues kui toas, või on kaks õues ja üks toas jne. Eks ikka passitakse üksteist, kassid natuke urisevad üksteise peale (või Timmu Lota peale), Lota enam ei urise aga käib kassidel toas järel ja õues tahaks ikka taga ajada, instinktid. Aga lõpptulemus on ideaalne. Kõik on rahujalal. Sõprusest on muidugi asi kaugel aga see polnudki eesmärk. Armukolmurki on ka tekkinud, nagu piltidelt näha võib. Ja Lota oli algul natuke kasside peale armukade, kui need mulle sülle tahtsid tulla või öösel kaissu. Siis oli Lota kohe valvel aga nüüd hakkab ka see asi maha rahunema.

Ahjaa, Lota kohanemisest veel niipalju, et kui algul käisime õues vaid rihma otsas siis nüüd võib ta vabalt aias ringi joosta, enamasti aga ta magab ukse juures trepil või lesib kuskil päikese käes. Loomulikult tahab ta aga ka joosta, pikka maad, otsida põllul hiiri ja hüpata läbi kõrge ristikheina. Seda ma kahjuks iga päev talle võimaldada siiski ei jõua, sest kahe lapsega (eriti kui üks neist on juhtumisi haige), on see keeruline. Aga olen käinud küll, ja siis Lota jookseb ilma rihmata minu ees. Vahepeal seisatab ja vaatab, kas ma ikka tulen. Jookseb minuni ja tagasi ja nii mitu korda. Ainus mure on põld ja hiired – kui ta kord on hakanud seal seda auku kaevama ja hiiri otsima, siis ta ei jäta enne, kui hiir käes või võhm väljas. siis ta kutsumise peale koju ei tule. Aga tundub, et ma saan teda usaldada ja see ongi peamine. Ma ei oleks kunagi paremat koera osanud tahta, kui on Lota. 🙂

Lota söömisest oli ka kunagi juttu. Ta sööb endiselt vaid loomapoe toitu, krõbinaid, ja on võtnud juurde vähemalt 4 kg, umbes kahe kuuga. Arsti arvates väga hea tulemus. Kodutoitu saab ka ikka vahel, see mis meist järgi jääb. See kogus küll ei toida aga see polegi ju eesmärk, pigem maiuspala 🙂 Ja no laste järelt koristab ka tema, minul on nüüd üks töö vähem. Lihtsalt suurepärane 🙂 Ja minu meelest võiks vabalt vähemalt üks koer veel olla, lisaks kanadele, keda H väga soovib…ja kaugel siis kitsede võtminegi enam on… 😉

armukolmnurk

FotorCreated

Kitsede ja kasside keskel

Pimedad õhtud ongi nüüd käes, lund veel pole ja on selline aeg, kus õhtul enam õue väga asja pole. Eriti, kui ümber maja on kottpimedus. Selles mõttes ongi jälle midagi uut meie jaoks, kuna linnas on ju tänavavalgustus ja autode tuled, säravad reklaamid ja poodide valgusküllased vaateaknad, siis nagu ei pannud seda pimedat aga nii tähelegi. Jah, tööjuures tuli ikka jutuks, kui kell viis koju hakati minema, et näe, nüüd on väljas juba pime…aga sa vähemalt nägid oma jala ette ja ei pidanud taskulambiga teed näitama.

Aga see pimedus on siin maal kuidagi teistmoodi, isegi päris nauditav. Eriti kui on juba selline õhtutund, kus autosid ka enam niiväga mööda ei sõida, ja kui taevas on suur ümmargune kuu, mis valgustab piisavalt, ei tunne tuledest puudustki. Ühel sellisel õhtul näiteks istusime Tomiga oma maja ukse ees aiatoolidel, lapsed magasid hilist lõunaund ehk siis täitsa-sassis-graafikuga päev oli. Ent meil oli mõnus. Istusime, küünlad põlesid ja me arutasime, millised tööd veel sel aastal jõuaks ära teha, mis on eriti pakilised ja millised jäävad järgmist aastat ja seda va krõbisevat ootama. Jõudsime päris mitu plaani paika panna enne, kui lapsed ärkasid.

Kuna päevad on lühikesed, olen lastega end ikka pea iga ilmaga õue ajanud, et värskes õhus mängida ja enne lõunasööki isu tekitada. Tavaliselt olme maja taga ja lapsed mängivad liivakastis, olgugi, et liiv on täitsa märg aga nii saabki paremini vormidega kooke meisterdada ja õunapuu lehtedest garneeringut teha 🙂

Ühel veidi udusel ja pilvisel päeval olime jälle õues, E magas kärus oma esimest und ja H mängis liivakastis oma koppade ja autodega, mina istusin õunapuu all ja lugesin. Järsku hõikas H: “Vaata, kes seal jooksevad!” Tõstsin pea ja vaatasin enda seljataha, sinnapoole, kuhu H käega näitas. Minu selja taga, meist umbes 100 m kaugusel olid kaks metskitse! Ilusad, suured, ilma sarvedeta kitsed! Olime H-ga mõlemad nii vaimustuses, olime neid ju siiani vaid loomapargis näinud. Aga see, et nad olid nüüd siin, meie lähedal, täiesti vabad, oli nii erakordne. Mul ei olnud muidugi (nagu ikka sellistel puhkudel) fotokat õues ja ei julgenud üleliigseid liigutusi ka teha, kartes neid hirmutada. Küll aga oli telefon taskus ja ma filmisin neid. H oli aga kohe nii vaimustuses, et tahtis nende poole minema hakata, sellepeale aga tõstsid kitsed kohe valvsalt pead ja jäid paigale, nii ka meie. Vaatasime üksteist nii sekundeid kümme, kui nad aru said, et neid jälgitakse ja veel päris ligidalt ja juba me nägimegi nende valgeid tagumikke, kui nad metsatuka poole silkasid. Meie silkasime kohe tuppa, issile rääkima! Oli see alles elamus! Ja jällegi oli see üks nendest hetkedest, kui ma mõtlesin, et küll on hea, et mu lapsed saavad sellises kohas üles kasvada. Ja kui hea, et H ei käi veel lasteaias ja ta sai sel hetkel olla oma aias, näha kitsesid. Mitte raamatust pildi pealt ega loomaaias puuris vaid päris looduses…

Ükskord ma kirjutasin ühest kassist, kes meile külla tuli. Noh, nüüd ta ongi meile “käima” jäänud. Saage tuttavaks, Kräunu (ajutine nimi, sest praegu ta muud ei tee, kui kräunub ja kaebab)

121.JPG

Helistasime igaks juhuks lähedal asuvad talud ka läbi, keegi teda omaks ei võtnud. Mustem stsenaarium on see, et keegi on ta nö suvekassiks suvilasse võtnud ja nüüd autost välja tõstetud aga seda ma uskuda ei suuda. Ei ole olemas nii koledaid inimesi ju?

Mina ei tea, kus ta vahepeal käib aga kui tal kõht tühi on, siis võtab see pisike armas olevus kogu oma julguse rindu ja tuleb meie ukse taha süüa küsima. Sest näljas olla on kindlasti hirmus ja ilmselt ei ole piisavalt hiiri ega rotte, mis teda toidaks. Nii me olemegi hakanud teda toitma ja oleme sellega saanudki endale veel ühe kassi. Esialgu jääb tema küll õuekassiks, kuna me esiteks pole veel võitnud tema usaldust, teiseks tuleb temaga kindlasti enne tuppa tulemist tiir loomaarsti juures ära käia ja kolmandaks ei ole ma kindel, kas ta üldse niiväga tuppa tikubki. Kuigi tegelikult usun, et ta ei ütleks ära mõnusast soojast toast külmal tuulisel talveööl. Ja ju ta siis õpetaks meie voostri ka õues käima.

See õue tahtmine tähendaks meile muidugi veel üht kuni mitut korda ärkamist öösel, aga noh, me oleme juba harjunud ju ka. E ja H ärkavad vahel ka mitu korda öö jooksul, kes pissi häda peale, kes sellepeale, et tekki pole peal või tuleb lihtsalt keset ööd tahtmine meie kaissu saada. Iial ei või teada. Siis jääb vaid üle loota, et kass(id) ajastab(vad) oma käimisi samale ajale, kui lapsed ärkavad…võiks ju loota. Ja ma olen täiesti teadlik sellest, kuidas ei ole võimalik enam edasi magada, kui üks isend öösel tuppa nõuab, kaapides meeleheitlikult käppadega vastu akent, sest tal on kõht tühi ja vaja kõik toad läbi käia ja siis uuesti õue saada (ema juures ööbides saab selle tunde väga kiirelt kätte)…siis ma jõuan oma järeldustega sinnamaale, et kui sul on peres kaks väikest last, kaks kassi ja üks teismeline, kes ärkab 6.30, et ta bussi peale viidaks, siis ei olegi mõtet magama minna 😀

Praegu aga peaks vist siiski minema. Magama. Sest abikaasa sõitis täna ära, mis tähendab minu hommikusi varajasi ärkamisi ja kes teab, palju mul ööselgi armu antakse.