Kui sõber kaob ära

Hello, world! Mäletate mind? Ma olen see Kaldemäe Kristiina, kel vahel on midagi öelda ja mõnikord pole kohe pikka aega mitte kui midagi kirja panna. Katkestan korraks siis selle mitte-midagi-pole-kirjutada perioodi. Juhtud ju isegi on, nii mõndagi. Aga ikka ja jälle olen selle dilemma ees, et kas peab siis kohe kirjutama. Vahest siis kõige olulisemast. … Loe edasi: Kui sõber kaob ära

Koer ja kassid – elu pärast esimest kohtumist

Põhjuseid, miks ma, väsinud ema, kell 23.50 üleval istun, on mitu. Esiteks olen ma läheneva haiguse tõttu joonud ära terve kannutäie teed, mis pidi olema lõdvestav (taime)tee aga ei ole märgata lõdvenemist vaid pigem täielikku erksust. Võib-olla tuleb see hoopis täiskuust, mis varahommikul punaseks värvub. Ma olen juba igatahes statiivi vannituppa üles seadnud ja plaanin … Loe edasi: Koer ja kassid – elu pärast esimest kohtumist

Kitsede ja kasside keskel

Pimedad õhtud ongi nüüd käes, lund veel pole ja on selline aeg, kus õhtul enam õue väga asja pole. Eriti, kui ümber maja on kottpimedus. Selles mõttes ongi jälle midagi uut meie jaoks, kuna linnas on ju tänavavalgustus ja autode tuled, säravad reklaamid ja poodide valgusküllased vaateaknad, siis nagu ei pannud seda pimedat aga nii … Loe edasi: Kitsede ja kasside keskel