Jõuluootuses

Mida me ootame? Ikka jõule. Ja lund. Kolme aastane (no kuu aja pärast neljane) kurdab ikka aeg-ajalt, et miks lund ei ole, ta olevat juba VIIS päeva oodanud aga ikka ei ole. Raske on see ootus, ma ütlen.

Ma loen ja vaatan pilte sellest, kes kuidas jõule ootab, mida teinud on ja mida plaanib, kuidas kaunistab ja mis kingitusi tehakse.

Eks minagi ju. Küll aga tunnen sel aastal veel suuremat rahu tunnet südames, kui eelmisel. Mu mõttemaailm kogu selles tohuvapohus, jõulu virr-varris on veelgi rohkem maalähedasemaks muutunud. Seda nii kinkide kui ka kaunistuste osas.

Praegu on advendi aeg. Lapsed on saanud sellest aimu päkapikkude abiga, kes neile hommikuti lumekuuli (no teate, see mida raputada ja lund sajab) või nutsu pähkleid-rosinaid toob. Vahel kirjutab kolme aastane ka kirja päkapikule (st mina kirjutan, tema dikteerib), avaldab talle armastust ja soovib mõnda erilisemat asja. Ühel korral isegi juhtus nii, et saigi oma soovitud puidust tuletõrje auto aga tegelikult tundub, et päkapikk on ka seda meelt, et vähem on rohkem ja lapsel on tegelikult rõõmu ka väikesest küünlakesest või pusletükist.

Tegelikult ei a nad sellest advendi ajast muidugi midagi aru. H ikka küsib, et kui täna on teine advent, siis kas homme on kolmas? Ja millal viies on? Ja järgmine päev tuleb kõik uuesti üle rääkida 🙂

Kaunistuste osas oleme koju toonud käbisid, neid kuldseks värvinud, et siis koos teiste ise tehtud ehetega metsast toodud pajuokste külge riputada. Panime sinna külge veel ka elektriküünlad, millele oleme jõudnud natuke teha ka nö kuplid. Need tegime munakarpidest, värvisime ja liimisime sädelust peale. Lastele väga meeldis seda teha ja tulemus meeldis meile kõigile. H arvas, et see ongi meie jõulupuu ja oli üsna imestunud, kui ma ütlesin, et võiks ikka siiski kuuse ka tuppa tuua.

Kaunistustest olulisem on minu jaoks hetkel ebatarvilikust kraamist vabanemine. Neid on nii meil endil, kui lastel. Mänguasjade üleküllusest võiks kohe eraldi teema teha. Pooled asjad seisavad kasutult, olen pannud neid eest ära, kastidesse ja kuhjanud nendega terve sahvri üle. Nüüd on nende saatus lahtine, niisama prügimäele nagu ei raatsi visata, et äkki on kuskil keegi, kellel oleks neid vaja. Aga neid kõiki eraldi üles pildistama ja kuskil jagama hakata tundub ka nagu tohutu peavalu ja ajarööv. Ilmselt uurin vallast, ehk on neile teada keegi, kes võiks meile üleliigseid mänguasju vajada.

Jõuluvanale me veel kirjutanud pole aga ma tean juba, et väiksem poja tahaks ühte Lego Duplo komplekti, milles on prügiauto. Seda tal tõesti veel ei ole aga see-eest on tal terve suur kasti täis neid sama sarja erinevaid Lego klotse. Terve kastitäis. Kusjuures, ta mängib ise hoopis suure venna vanade, väikeste Lego juppidega, millest valmivad iga päev mingid eriliselt ägedad ja uskumatud masinad. Mis näitab ju seda, et tegelikult on ta sellest Duplo ajastust juba välja kasvanud. Aga tema ainus vastus küsimusele, mida ikkagi jõuluvana tuua võiks on – Lego prügiauto. No ilmselgelt jõuluvana teab juba, et ta sellega tegelikult ju varsti enam ei mängi, võib-olla nädala? Kas siis on vaja talle lihtsalt seepärast see kinkida, et ta väga tahab? Kas midagi muud kinkides ma kardan ta pisikest südant haavata?

Pisipiigaga (hetkel 2,4 a) on lihtsam. Temale ostsin juba ühelt jõululaadalt Waldorf-nuku ja raamatupoest raamatu. Neid viimaseid ostsin suures tuhinas natuke rohkemgi, ehk siis saab panna ka poja kingikotti ühe raamatu. Ja no natuke emotsionaalne oli see ost ka, sest soetatud sai ka üks raamat, mis lähemal vaatlusel ei osutunud üldse väga vajalikuks ja eriti huvitavaks. Aga see juhtubki siis, kui oled raamatupoes ja silme ees on jõulud. Kui kedagi peaks huvitama, siis see raamat räägib päkapikkudest, nende tööst ja ettevalmistustest. Mõte iseenesest oli huvitav, sest meil on ikka iga päev see teema üleval, et millised need päkapikud ikkagi on, kus nad elavad, kuidas siia saavad jne. Eesti autorid, raamat auhinnatud ja puha aga kuidagi….puiselt siiski kirjutatud ja samas liiga keeruliselt, vähemalt meie jaoks. Raamatu nimi on “Suur Jõuluraamat”

suur-jõuluraamat

Küll aga sain häid raamatusoovitusi Lambrine blogist, soovitan kindlasti lugeda.

Selle järgi nt sain E kingikotti ühe vahva võluraamatu, mis on lõbus ja mänguline, samas ka õpetlik, eriti hea värvide õppimiseks/õpitu kinnistamisseks  – Hervé Tullet Minu raamat.

H kotti mõtlesin panna Epp Petrone Kurru-Nurru vurrud, sest no need eelnevad kolm raamatut Martast, Annast ja Leenast on meil küll täielikud hitid siiani ja Marta varbad on juba täiesti kapsas. Lisaks, mida küll raamatusoovituste all polnud, ostsin meile endile tuttavate Mariliis Tähepõld ja Kristi Terep´i poolt koostatud meisterdamise raamatu “Minni ja krähmud”. Kuna me käime nende poolt korraldatud Haldjapere loovustundides juba kolm aastat, siis on see raamat igati loogiline meie riiulis, kõrvuti nende kahe uuema raamatuga, mida ma ka väga soovitan (Unenäoriik ja Väikese vimkaga perekond, viimases on üks tegelane saanud nime meie pisitütre järgi 🙂 ) Nad kirjutavad vahvaid lugusid ja iga loo juurde käib ka meisterdamine, retseptid ka olemas – materjale saab ise kodus valmistada ja koos lapsega on vahva lugude järgi meisterdada.

Meie pere üldine lemmik eelmisest aastast on muidugi Astrid Lindgreni “Jõulujutud”, mida lugedes suudan ma ka sel aastal pisardama hakata mõnda lugu lugedes…need Lärmisepa tänava lapsed on lihtsalt nii üliarmsad. Ja meie lapsed kuulavad neid lugusid täie pühendumusega. Õnneks. Siis saan ma ise ka seda ikka ja jälle ju lugeda 😉

Ka Eveli oma blogis annab väga häid soovitusi, mida kingikotti panna ilma, et last mõtetute mänguasjadega üle külvata. Alati ei peagi kingitus üldse mingi konkreetne ASI olema. Või siis on ise tehtud.

Ma ise kaldun vist sinnapoole, et midagi lapsele ise meisterdada. Muidugi on seda natuke keeruline teha, kui lapsed ise juures on, meil pole veel sellist kuuri, mis oleks valgustatud ja soe, kuhu õhtul saaks vaikselt ära kaduda ja nokitseda. Või siis peaks see asi olema midagi, mida pole vaja väga palju saagida-klopsida, et saab ka vaikselt toas nokitseda, kui lapsed magavad.

Praegu tuli mõte, et panna kokku tuulelohe valmistamise komplekt ja siis see koos valmis teha. Nagu viimased päevad on näidanud, siis tuulest meil puudust ei tule. Ka uut kelku oleks vaja aga kui lund ei ole, oleks pisut nukker, kui seda kohe kasutada ei saa. Õnneks kelgud ei saa kaubandusest otsa ja selle saab ka päev enne veel ära osta, kui on näha, et lumi ikkagi otsustab tulla.

Või, kui ikkagi ise ei jõu, jääb oskustest puudu, pooldan ma väga seda, et osta kohalike käsitöömeistrite käest midagi vahvat.

Kuuse kaunistamine on ka paljudel teemaks olnud. Meil õnneks käib see asi igal aastal ka järjest lihtsamalt. Lastele on nimelt väga oluline midagi ise teha ja mis siis veel muud jõuluajal teha, kui mitte jõuluehteid. Eile tegid pere kolm last koos laua ääres savist ehteid, kasutasid piparkoogi vorme ja oma fantaasiat, kuidas ehted veel huvitavamaks teha. Homme hakkame neid värvima. Eelmisest aastast on järel soolataignast tehtud ehted, ostetud sai mingis tuhinas ka kuulikesi ja väiksemaid puidust ehteid aga kaldun arvama, et kuulikesed jäävadki sel aastal karpi, sest neid isetehtud ehteid on juba päris palju ja nii ongi tore. Klaasist kuulid ei tule meie peres juba seetõttu kõne alla, et meil on kaks kassi ja koer (lisaks toas ringi tuhisevatele lastele), kolmepeale saaks nad kindlasti jõuluõhtuks juba ühe kuusega hakkama, et selle küljest kõik ehted maha tõmmata. Koer oma saba ja selle tohutu jõuga, kassidele pakuvad need rippuvad kuulid ju erilist lõbu. Juba praegu käis üks neist vaasist okste küljest käbisid vaikselt kõigutamas, kombib piire 😀

Novot, ja nii lihtne see meie jõul ongi. Minu jaoks kõige olulisem on see, et pere oleks koos, kõik oleks terved ja sõbralikud 🙂 Soovin kõigile rahulikku advendiaega ja jõuluöötust! 🙂

 

 

Jõuluootus meie moodi

Ma pole kindel, kas ma oleksin muidu veel sel aastal siia kirjutama jõudnud, kui ma poleks end praegu kokku võtnud. Sellepärast kasutan juhust, sest end kokku võtta on viimasel nädalal olnud tohutu pingutus, kuna meie pere suuremaid ja väiksemaid on tabanud mingi väga halb viirus. Kusjuures tundub, et väiksemad põdesid seda palu kergemini ja kiiremini läbi, mina siin vindun ja vindun.

Selleasemel, et siin istun taskurätikute kuhja sees, villastes sokkides ja kampsunites, tahaksin ma juba hoopis luud käes mööda maja ringi tuisata, kõik kapid, sahvrid, esikud korda teha, aknaid pesta, veel rohkem kaunistusi teha ja neid igale poole üles riputada, veel rohkem jõulukaarte koos lastega teha ja need posti panna jne jne jne.

Kaarte oleme õnneks natuke jõudnud teha, mul on selleks alati kaks abilist. Üks neist, see kolmene, teeb juba ilusti kaasa, näiteks aitab lumehelbeid valmistada (ise nimetab ta neid järjekindlalt kaerahelvesteks…) ja kui helbed valmis, aitab neile liimi külge panna. See teine aga, see 1,5ne istub ka meiega ühes lauas ja katsub kõike hambaga, et juhuks, kui sünnib süüa, siis seda ju kaardile panna ei kõlba. Tema õnnetuseks aga pannakse siiski kõik kaardile ja miski süüa ei sünni. Seega meie kaks, mina ja poja, peame kiiremad olema, et Ell oma kõhtu pliiatsitest ja paberitest täis ei sööks.

Ma alustasin tänast kirjutist siis, kui poisid olid linnas, Ell oma voodis ja andis lootust, et jääb õhtusele iluuinakule. Kui ma olin jõudnud 137. sõnani, andis ta juba väga häälekalt teada, et ta tahab “opa, juua, tanssi (ehk tantsida), süüa” ja seda ilmselt kõike korraga sest nõudmine oli tõesti juba vali. Ja no kui tema on majas, siis ei istu keegi enam lihtsalt laua taga, arvuti või raamat või midagi muud ees, siis joostakse tema järel, et ta endale midagi kaela ei tõmba, kuskilt alla ei kuku, kassi söögist kõhtu täis ei sööks vms. Olingi juba unustanud…Aga mitte sellest ei tahtnud ma ju rääkida. Lihtsalt, et vahepeal on möödunud neli tundi, poisid linnast tagasi, õhtusöök söödud (ma ei taha meenutadagi, mis eelnes selle ootamisele, kui need kaks näljast kokku saavad ja kõik, mille üle vähegi vinguda saab, seda ka teevad või siis kui muud ei saa, siis asjade üle saab ju alati kakelda). Niisiis, õhtusöök söödud, sai tantsu ja tralli ja nüüd on magama mineku aeg. Tom tegeleb hetkel selle kallal. Minule antakse õhtul see aeg, mida ma praegu kasutan täitsa rahulikult laua ääres kirjutamiseks, mitte keegi ei ripu jala küljes, ei nõua sülle ega sadat muud asja ja mitte keegi ei kisa, täielik vaikus. Kui muidugi kohe ei tule sealt lastetoast H juttu, mida ta kõike linnas nägi ja tegi…

Linnas käimine. Kuna täna, kooliveerandi viimasel hommikul ei läinud ühtki bussi sel kellaajal linna, kui meie koolipoisil oli vaja minna tunnistuse järele, sättisin siis mina ka end pisikestega linna, kuna üks kink oli veel olemata. Kusjuures, lastele sain kõik asjad internetist ja sellega asi aamen 🙂 (siinkohal tänan Mutukamoosi heade ideede eest 😉 Ostsin PapaOpast toksimismängu ühele ja teisele plekist teeserviisi :))  Aga siis see üks kink….selle saamine võttis mul aega kokku umbes tund aega. Ma teadsin, mida ma tahan aga siis selgus, et igal pool on ummikud, ei ole õiget suurust või üleüldse otsas. Kui mul oli see kink käes, oli mul peavalu selline, et pea ähvardas lõhkeda. Tohutu rahvamass, ja seda juba reede lõunal. Veel ummikuid, mõned mitte-töötavad valgusfoorid, mis tähendas ühel ristmikul seismist nt 10 minutit, mõned plekimõlkimised ja seega sõitu takistavad mõlkis autod, kõik kiirustavad kuhugi….võib-olla olen ma liiga vähe aega linnast eemal elanud, et ma suudan sellisest asjast närvi minna. Mulle tundub, et maal elamine annab ka teatavat rahu, aga ma pole veel piisavalt kaua siin elanud. Igatahes ma keeldun linna niipea uuesti minemast, vähemalt ei taha minna enne, kui kogu see jõulumöll on läbi. Kui ma teaks, et ma saaks lisaks munadele, peedile ja porgandile ja nüüd ka imemaitsvale põdravorstile ka muud meie jõuluroa jaoks vaja minevatele asjadele kätte nt Põlvast või veel parem oleks, kuskilt talunike käest, ei peaks me tõepoolest enam Tartusse minemagi. Oleks see alles tore. Kahjuks aga ei ole leidnud ühtki lihunikku, kellelt head värsket liha saaks, mõnd kalameest, kes kala pakuks…õnneks on meil üks väga hea sõber, kes meid varustab munadega ja nagu ma juba mainisin, ka peedi ja porgandiga, ka sibulat on tal piisavalt, et ka meile jagub…mina enam neid asju poest osta ei taha 🙂

Olen jõudnud järjega jõulutoitude juurde. Eelmisel aastal me sõime kana ja ahjujuurvilju juurde ja me juba ägisesime selle all. Üleeelmisel aastal sõime me sinimerekarpe, hiidkrevette ja muud vahemere juurde kuuluvat, sest Hispaanias ei müüdud hapukapsast ja verivorstid olid tõesti äärmiselt very worst…Sel aastal ei ole veel nimekirja valmis aga mul on nii kohutav kihk päev otsa vaaritada, küpsetada (Mirjam, ma soovin safranisaiade retsepti palun ;)), et järgmisel päeval oleks ikka terveks päevaks kogu aeg midagi süüa 😀 Nii, nagu raamatus. Ah, et mis raamatus? Päkapikk tõi lastele Astrid Lindgreni raamatu “Jõulujutud” ja loen neile seda ikka õhtuti ette. Seal on nii toredad jutud sellest, kuidas Madlike ja Liisbet või Joonas ja Lota jõulusid ootasid, kuidas kodudes kraamiti, kuidas saaniga kirikus käidi ja kõik muu toredus. Ma olen suutnud vähemalt 3-aastasele selle vastu huvi tundma panna, ta kuulab pikki jutte mu kõrval, koos vaatame pilte ja arutame, kuidas oli siis, kui ei olnud autosid ega rääkivaid koeri ega nukke. Mulle meeldib väga see mõte, et lapsed saaksid aru, et jõulud ei tähenda kuuse all ootavat mänguasade hunnikut, kõik pakitud ilusatesse kirjudesse paberitesse, läikiv pael peal. Et ei pea olema viis kingitust igale lapsele…

Jõulud tähendavad meie pere jaoks aega, kus kõik on koos, kus toas on jõululõhn, isa toob lastega kuuse tuppa, mille me kõik koos ära ehime, enamus ehted on meie enda tehtud. Me sööme head ja paremat kõhud punni, kuulame jõululaule, teeme ahju tuld, sööme selle ees piparkooke, joome teed ja räägime juttu. Siis tuleb jõuluvana (põnev, esimest aastat :)), me loeme salme, laulame ja jagame kinke. Pärast tantsime ümber kuuse ja oleme üleval nii kaua, kui tahame. Järgmisel hommikul läheme mõnda väikesesse külakirikusse hommikust jumalateenistust kuulama. Just nii nagu Madlike ja Liisbet. Või Lota ja Joonas. Nii lihtne see meie jõuluaeg ongi.

Muidugi ootame külla ka oma kalleid peresid, kes loodetavasti meid ka tõesti külastavad.

Eks me peame endale muidugi ka aru andma, et laste jaoks on see aeg nagu iga teinegi, nendel on oma päevarütm ja nemad teavad, et peavad saama 1. süüa, 2. magada, 3. meiega mängida ja kogu vahepealne aeg on ka nende päralt. Kuna aga mehel on ka õnneks jõuluaeg nö vaheaeg, puhkus, siis me saame jagada. Siiski ma loodan, et poolgi vähemalt sellest, mis on mu unistus, mida kõike ma teha jõuaks, läheb täide.

See ongi vist mu suurim jõulusoov, et ma saaks oma perega koos olla, mõnuga teha asju, mis mulle meeldib, nautida rahulikku jõuluaega. Teile kõigile soovin sedasama! Et oleks palju-palju aega olla koos, lähedastega, keda armastate, lülitage see telekas välja ja minge jalutama, rääkige juttu ja olge lihtsalt armsad 🙂

Kuna mu fotokas on vist minekul, teeb viimaseid hingetõmbeid, siis mõned udused pildid lisaks siia ka. Kui need midagi edasi annavad. Ma ei kirjutanud näiteks oma viimasest kaltsuka leiust, mille üle ma nii vaimustuses olen 😀 Ma käisin Põlvas, et lastetuppa mingit ajutist kangast akna ette osta, kuna neile sai kardinapuu paika pandud. Kuna kardinaid tahan ise kartulikoti riidest teha, siis see vajab hoovõtmist ja seega….ajutist kangast ma otsima läksin. Ja ma lahkusin 1 minut!!! hiljem esimesest poest, kuhu sisse astusin!!! välja kahe valge, imepehme ja kenasti langeva valge kardinaga, mis sulandusid meie köögi akna ette, ma teadsin seda siis, kui neid nägin. Kohe. Ja see sulandumine läks maksma täpselt 5 €! Väike ruuduline paelake ümber ja voila! Imesid siiski juhtub! Ahjaa, lastetuppa ma siiski midagi ei leidnud aga peab siis hakkama õmblema 🙂

Need alumised pildid, kus lapsed mängivad millegagi, on näide sellest, et lastel ei ole vaja mänguasju, kui neil on kardinapuu ja rõngad, mida sinna külge panna ja siis mööda puud alla sõidutada. See tegevus köitis neid oa kakskümmend minutit!

Oksad vaasis vannitoa aknal on hakanud lehte minema, nagu oleks juba kevad…loodame siiski veel enne lund ka näha 🙂