Aiajuttu

Plaan oli suve jooksul ikka oma aias toimetamistest ka pajatada aga suvi on läinud sama kiirelt, kui kaob shokolaadikook meie pere toidulaualt.

Nagu ikka on kevadel tavaliselt plaanid suured ja tahe palju asju maha panna ja istutada on mäekõrgune. Siis aga põrkan vastu reaalsust ja tänan õnne, et juuni lõpuks porgandiseemned lastega maha külvatud jõudsime. Olgugi, et kass seda ei teadnud ja üritas end õnnelikuna tunda hiigelsuures kassiliivakastis…õnneks saime jutule ja ta loobus võitluseta.

Ma kordan ilmselt end, kui ütlen, et mul puudub süsteem siin bloginduses ja ma võin kogemata kirjutada millestki, millest ma võisin juba kuskil varem kirjutada, aga kuna tegemist ongi ühe äärmiselt pea-laiali-otsas inimese blogiga, siis tuleb lihtsalt ära kannatada 😀

Tegelikult mingit pikka juttu ei saagi tulla, sest ega ma peale nende kahe hädise porgandirea väga palju muud ei jõudnudki maha külvata.

Kasvuhoone

Või noh, tegelikult alustasin mais üsna hoogsalt, tuleb uhkusega tunnistada. Kasvatasin ju kõik tomatitaimed (1o-st viis said kasvuhoonesse) ise seemnest oma aknalaudadel üles! Mis sellest, et ma seda tehes ei olnud võimeline mõtlema, et võiks võtta palju erinevaid sorte, uurida natuke, mis on varasemad, mis hilisemad ja niimoodi talitades kindlustada meile juba varakult hea ja värviline tomatisaak. Kui mu armas sõbranna poleks loovutanud üht temal välja veninud kobartomati taime, oleks me pidanud ilmselt üsna pikalt turult tomateid ostma ja vesistava suuga Facebooki postitusi vaatama, kus inimestel ilusad värvilised tomatid üksteise võidu valmisid. Minu armsad taimekesed kasvasid küll kenasti metsikuks, kasvatasid külge ka palju-palju armsaid tomateid, mis metsikute lehtede puhmaste vahel siiski kuidagi punaseks minna ei tahtnud. Peale suuremat kasvuhoones ragistamist ja lehtede välja loopimist (millepeale teised võisid mõelda, et kas ma midagi alles ka jätan?) hakkas siiski asi looma ja me saime juba mõned punased tomatid (üsna suve lõpuks küll). Need olid sellised pikliku kujuga ja üsna…jahused? Igatahes oleks mulle rohkem meeldinud mahlasemad aga noh…läks seekord nii.

Aga ega seal ainult tomatid ei kasvanud. Kurgitaimi ostsin laadalt ja nendega läks küll hästi, sest kurke muudkui aga kasvas ja lapsed jalutasid ikka iga päev kasvuhoonest välja mitu kurki peos ja põsed punnis. Mõned paprikataimed ostsin ka aga jällegi, helekollase ja rohelise paprika fännid, selgub, pole meist väga keegi….aga kes siis laadal sellist asja küsima hakkab, et mis värvi on…

paprikad

Ahistaja Mr.Füüsal

Või hakkad sa siis täpsemalt uurima, kui suureks su füüsali taimed võivad kasvada. Ostnud kolm ilusat väikest füüsalikest, istutasin pahaaimamatult ühe neist tomatitele seltsiks, on ju füüsalgi samast suguvõsast. Aga või ma teadsin, et see sugulane selline võimutseja on…igatahes suve keskel, kui olin aru saanud, et see hiiglane võib kogu mu tomatisaagi täiesti lootusetult tuksi keerata, tõstsin selle isetseja õue, aia äärde mulda, sidusin ta aia külge kinni, ja seal ta siis oli ja kasvas. Teised kaks panin ühte kõrgpeenrasse lehtsalatile ja maasikatele seltsiks…ka nemad kolisid peagi aia äärde, kus neil olid ainsaks konkurendiks teine omasugune.

Kartsin juba, et olen ka sel aastal magusate füüsalite pähe ostnud kibeda ja tundmatu tomatillo, sest no taim aina kasvas ja kasvas, kuid külge ei paistnud midagi tulevat, kuigi suvi juba hakkas lõppema. Aga oh seda rõõmu, kui ilmusid otsa väikesed laternad, ja kui need lõpuks valmima hakkasid, saime ikka suu magusaks väikeste kollaste marjadega. Seega tasus ikka riskida. Kuigi see saak polnud võrreldavgi esimese aasta füüsali saagiga, ei anna ma alla ja proovin kindlasti järgmisel aastal uuesti.

Kõrgpeenrad

Kuna avamaal meil ikka korralikku aiamaa kohta polnud tehtud, kasutasin ära laste liivakasti, mis neile väikseks oli jäänud ja teiseks kastiks võtsin ukseraami, ladusin neisse ajalehti kõige alla, oski, lehti ja mulda peale ning istutasin neisse maasikaid. Saak ei olnud küll midagi märkimisväärset, kuid jällegi oli lastel ikka huvitav käia marju noppimas, ja kergem oli neid peenraid puhtana ka hoida. Nii, et järgmise aasta plaan on jätkata kastides aedvilja kasvatamist ja sauna ette tekitada kastide koloonia. Mõtlesin küll sügisel valmis teha aga veel pole jõudnud…

Ülemisel pildil kapsaste kõrval on kaks väikest rida porgandeid, laste külvatud. Seega harvendamist tuli teha omajagu 🙂 Aga kui rõõmsad nad olid esimesi oma porgandeid maitstes.

h-saagiga

 

Läbikukkunud oa-onni projekt

Olen aru saanud siin elamise ajal, et kogu see aias möllamine ja millegi kasvatamine on tegelikult kõik teisejärguline. Kõige tähtsamad on ikkagi lapsed. Et neil oleks aias rohkelt tegevust, et nad saaks meiega koos nokitseda ja et nad näeks millegi kasvamist, mis on oma käega külvatud. Nagu näiteks väikesed oad. Sain idee mutukamoosi blogist ja suundusin ehituspoodi, kust naasin bambusest pikkade toigastega (meil omal polnud selliseid pikki oksi kuskilt võtta)

Küll aga venis see projekt (nagu ikka) ja ma jäin pisut hilja peale omadega. Siiski ei matnud ma plaani maha, eriti põnev oli lastel, kui me nö onni karkassi püsti saime ja pisikese neiuga oad maha külvasime. Täpsemalt tegime seda 5.juunil.

Me kastsime seda onnikest ikka pidevalt ja jälgisime, et mõni mutt poleks seal rüüstamas käinud. Kuid olenemata meie hoolest ja armastusest ei tulnud mitte üks uba sealt üles. Ilmad olid muidugi Eestimaa suvele kohased, oli külm, tuuline, kuiv. Paharet tuul puhuski lõpuks kogu selle kupatuse mul ümber, kuigi olin otsad maa sisse surunud. Seega – siit moraal, ei sobi see bambus meile õue, tuleb korralikud roikad muretseda ja järgmine kevad (!) uuesti proovida.

Permaökometsik peenar

Lisaks kõrgpeenardele ja kasvuhoonele on meie aias, kõige kaugemas nurgas, mis üldse võimali on, veel üks “aiamaa”. See sai sinna mäletatavasti rajatud esimesel suvel, kui soov oma peenralt midagi värsket suhu pista oli nii suur ja see koht seal tundus ainus, kuhu ei ole ühelgi kopal, traktoril või veoautol asja ja ma saan seal rahulikult oma maasikate, kurkide, füüsalite, sibulate, kõrvitsatega toimetada. Mulla saime peamiselt aida eest vana kõdunenud heinakuhja alt, seega oli mul hea ja rammus. Kuhja otsa panin paar kõrvitsataime. Kuna sel ajal oligi see meie ainus aiamaa, polnud selle korras hoidmine eriti keeruline.

Mida ei saa kahjuks öelda enam viimase kahe aasta kohta. Sinna on hetkel alles jäänud maasikad, mida ma jõudumööda olen üritanud rohida ja kasve eemaldada, kuid see tundus nagu steen nukitsamehe filmist – mida rohkem ma rohisin, seda hullemaks see hein kasvas. Mõned korrad lasime muruniidukiga ümbruse puhtaks, et oleks aimatav, kus see peenar täpsemalt asuski. Kuna väike küngas oli ka juba olemas varasemast hea rammusa mullaga, sai ka sel aastal sinna ikka suviõrvitsat ja üks tavaline istutatud. Need laiutavad seal veel praegugi, muidugi saagi oleme ikka ära koristanud. Vaatamata võsas kasvamisele, on nad andnud ikka korralikku saaki, nii, et me pole jõudnud neid siiani ära süüa.

 

Muidugi, mul on päris hea meel tõdeda, et null vaevaga saab ka mingit saaki 😛 Muidugi ei ole see esteetiline ja silmale ilus aga kui see on silma alt ära siis…las ta seal veel natuke olla. Ma tegelen sellega…just, järgmisel aastal 😀

Nii, nüüd sai tiir köögivilja aiale peale tehtud. Kui nii võtta, siis väga nadi ju polegi? Ja peab ütlema, et saagikoristused pole veel lõppenud. Aia ääres kasvab kolm Polka nimelist vaarikataime, mis endiselt meile iga päev mõne ilusa suure tumepunase vaarika kingivad. Septembri lõpus saime veel mõne maasika, praegugi veel on seal üks roheline lootuses punaseks saada. No näis. Praegu erilist lootust see ilm muidugi ei anna, õues puhub kole tugev tuul, aed on lehti täis….ees ootamas järgmine etapp, lehtede koristus. Kuigi ma juba praktiseerisin nende tükeldamast ja sellega maapinna väetamist. See mõte ja meetod sobib mulle palju paremini, kui riisumine ja tuulega võitlemine.

Järgmine jutt tuleb tantsust ja trallist mu põhimõtteliselt ainsa lillepeenra ümber. No tõesti, see on üks naljanumber. Nii, et kui on huvi, olge minuga 😉

Palju toredaid mõtteid ja hubaseid sügisõhtuid seniks

Ikka teie

Kristiina

 

 

 

Ühel ilusal (vihmasel) laupäeval

See vihmane laupäev ei ole veel läbi ja nüüd, kus lapsed magavad, paistab õues päike, peale terve päeva sadanud vihma.

Hommikul (tegelikult ikkagi lõunal, sest kell oli juba 11), kui väljas ladistas vihm, otsustasime pakkida lapsed ja koera (lisaks piknikukorvile ja varuriietele ja fotokale ja korvidele/ämbritele) autosse ja sõita metsa. Plaan oli minna seenile. Peale esimest peatust ja metsas ringi kõndimist podises üks meist (ilmselt mina, kes ma sellesse konkreetsesse kukeseenevabasse metsa meid juhatasin) nina alla, et niisama metsas kõndida ja linnulaulu (ja müristamist) kuulata on ju sama tore.

076

Kuna seenelkäiguga on selline lugu, et kui vaimusilmas näed juba kukeseenekastet, siis enne jonni ei jäta, kui oled kastmejagu seeni korjanud, läksime järgmisse metsa. Meil siin õnneks neid ikka jagub. Ja no seal läks juba paremini. Lastel olid oma ämbrid ja nemad korjasid mustikaid, sest tõenäosus neid leida oli oluliselt suurem, kui seeni korjata ja neile oli vaja seda HURRAAAA-SAAK tunnet. Ikka ja jälle kuulsimegi ühe või teise suust – leidsingiiii! Natuke rohkem, kui poole tunniga said need kaks vähemalt kümme, võibolla isegi kakskümmend mustikat, lisaks veel mõne metsmaasika! Hea saak! Pool sellest veeres hiljem küll autoistme vahele, sest on ju oluline oma saaki ise hoida. H (3,5a) metsas nii asjalikult seletas mulle, kui me kohtusime, et isegi vaatamata tema komistamisele, suutis ta osad mustikad (umbes 5) päästa. E (kohe 2 a) targutas kõrval, et jaa, tema ka. “Ka” mida, see jäägu kuulaja enda välja mõelda 😀 Ja kui meie issiga ninad samblas seeni otsisime ja õnneks ka leidsime, käis poja meil kõrval ja manitses, et me liiga väikeseid ei korjaks. Kui juhtusime aga õige suure saagi peale, ehk siis suuremate seente peale, teatas ta kohe, et need tuleb tema korvi panna 🙂

Peale pikka metsas müttamist läks lastel kõht tühjaks ja me tegime söögipausi ühel RMK lõkkeplatsil. Olime oma kraami poolenisti jõudnud välja võtta, kui pea kohal käis kõva pauk ja taevaväravatest tuli kaela tugev vihmasadu. Nii, et siis sellega lõppeski meie tänane metsaskäik 🙂

095

Seeni saime me siis täpselt 214 grammi.

Ma ei oska toidust teha väga apetiitset pilti kuid ma võiksin jäädagi rääkima sellest, kui maitsev on kukeseene-värske kartuli praad….eriti, kui see on mu abikaasa tehtud… 🙂

Seda jaotada neljaga (viies, kõige vanem laps ei söö kukeseeni….) oli paras tegu, sest väiksemad nõudsid aina juurde…

Koerale see müristamise värk üldse ei meeldinud ja ta oli päris õnnelik, kui me koju tagasi jõudsime. Kodus aga ootas teda kardina taga kummitus – toakass, kes arvas, et on jube kaval, kui istub köögi aknal kardina taga ja arvab, et koer teda ei näe. Õieti arvas muidugi, vähemalt seni, kuni ta ennast ei liigutanud. nende suhe on soojenenud peale Lota saabumist meie perre aga tema keelega üle nina limpsimine kassi nähes teeb veel ettevaatlikuks…

128

Peale õhtusööki tegime veel õues tiiru peale, kuna H teatas, et ta tahaks õues pisut mürgeldada. See tähendas rattaga läbi poriloikude sõitmist. Õde võttis sõnast “mürgeldamine” kohe vedu, jättis oma liimimistöö toas sinnapaika ja juba oligi õues esimeses poriloigus pepuli sees ja nautis täiega olukorda. Mõni minut hiljem koondusime kõik maasikapeenra ümber, kust üllatuslikult saime ämbritäie (noh, jah, me räägime siisiki liivakasti mänguämbrist…) maasikaid, osalt küll tigude poolt söödud või vihmast lödid, kuid siiski, siiski. Külastasin ka aia kõige tagumist osa, kus hein kasvab rinnuni aga kust võib ka leida üht koma teist. Näiteks kasvab seal üks suur astelpaju põõsas (puu?), mis üllatuseks on hakanud vilja kandma!?!? Ses mõttes, et eelmisel aastal oli ta lihtsalt niisama seal om hõbedaste lehtedega, iluasi aiaveerel. Nüüd on aga mingid mammud küljes. Absoluutselt astelpajuvõõrad nagu me oleme, arutlesime, kas need on ikka marjad või mis need on…aga no mis need siis ikka muud on? Et ju siis on kuskilt välja ilmunud (juba eelmsiest aastast on uusi võrseid ajanud küll) isane isend? Veel üks põhjus, miks ma kibelen Räpina aianduskooli minema, et siin mitte nii segast ja rumalat muljet jätta 😀 Aga praegu ongi asjad nii, et ma ei tea sellest ööd ega mütsi. Vähemalt on mul mingi aimdus ja ma ootan neid tervislikke oranže vilju seal küljes. We´ll see!

150

Lisaks on selles padrikus veel sõstarde põõsaid, nii musti kui punaseid ja tundub, et varsti läheb korjamiseks. Eelmisel aastal jäid meist kõik marjad erinevatel põhjustel lindudele. Kreekidest ma veel keetsin ühe purgi oma mehe lemmikmoosi. Sel aastal aga olen ma valmis! Ma näen end vaimusilmas istumas nende põõsaste all ja näpud usinasti marju korjamas. Reaalsus on teadagi milline…aga. Ma tõesti usun, ja seda juba mõnda aega, et ma saan sellega hakkama. Sest oleks ikka jube patt istuda talvel ilma mustsõstra moosita ja punasesõstra mahlata, rääkimata mingitest udupeenetest katsetustest, millest me oleme mõelnud, samal ajal, kui meil kõik on omal tagaaias (ja eesaias ja kõrval aias) olemas. Kreegid! Sõstrad! Karusmarjad! Ploomid (umbes viis ploomi. Ei, ma ei mõtle puud, vaid vilja) Kõik nad on muidugi vanad, lõikamata, pritsimata, hooldamata, just sellised nagu nad on koguaeg siin olnud (ainult veel vanemad), aga no kui nad kannavad ja meile saaki kingivad, peame me selle vastu võtma. Mõttes mõlguvad ka talgud (a la päti tegemine kreegipuu all, et ladvast neid kätte saada jms). So stay tuned 😀

Maasikapeenra kõrval kompostihunnikus kasvab kõrvits. Umbes seitse on küljes. Kas ma peaks neid vähendama, et mõnigi neist suuremaks kasvaks? Jälle ei tea…aga sealsamas kõrval kasvavad sibulad. Väikese poisi maha pandud. Täna kitkus ta nende küljest rohelist saaki, seisis seal mõtlikult, näris sibulat ja arutles, kuidas sibulale, millel polnud midagi küljes, kasvasid sellised rohelised varred. Samal ajal oli E kättpidi mullas ja teatas, et ta veel toimetab, et ta hakkab ka kohe tulema…Lihtsalt, et….vaatad neid ja mõtled, et nagu väikesed vanainimesed. Kahekesi seal oma aiamaal, vaatavad kogu seda värki ja juba toimetavad. No see kisub kohe pisara silma, ausõna 🙂

139 146 148

Ja siis veel lõpetuseks, et mis lilled need on? Ma usun, et mingid kellukad? Aga mis?

kellukad

Ja kas neid peaks kuidagi kokku korjama ja kuhugi ümber istutama, nagu ilupeenrasse (kui mul see kunagi olema saab), mulle algul tundusid nad mingi suvalise umbrohuna aga ämm ütles, et neile tulevad valged õied ja et neid ei tasuks maha niita. Nii ma tegin ja nüüd nad õitsevad. Ilusad on küll aga neid on nii mitmel pool ja ma mõtlen. Samas, olen eniselt selle metsikuse pooldaja, las siis õitsevadki nii nagu nad on 🙂 nime aga tahaks ikka teada. Ja ma tean kedagi, kes võiks teada. Kairi, sa ju tead, eks? 😀

215

See oleks tänaseks kõik. Kes jõudis lõpuni lugeda, palju õnne ja tänan tähelepanu eest  🙂

Hapukurgihooaeg kurkideta

E teine sünnipäev hakkab lähenema. Seitse päeva veel jäänud. See on ka justkui suve keskpaik. Pool on veel ju ees.

Mul on täitsa hapukurgi hooaeg. Kirjutamise mõttes. Pea on tühi, materjali justkui oleks. Sissetegemise mõttes veel mitte, sest kurke oleme kasvuhoonest saanud täpselt kuus. Paar pikka on ka kasvuspurtimas. Tomateid on mitukümmend aga kõik veel rohelised. Üks punane laiguke siiski juba kasvuhoones oli, üks väike pisike pipar.

Aiamaa (üks kahest) on umbrohune, ma võitlen selle orasheinaga ikka aeg-ajalt, kui seda va aega on. Samas…esimesed redised on juba söödud, las siis kasvab see hein ka edasi. Üks füüsali taim siiski andis otsad, ilmselt kuivuse ja külmade ööde pärast. Teine on elus ja õitseb, kasvuhoone omad ka, seega on lootust saagile. Füüsalid olid me laste eelmise suve lemmikud. Näis, kas on veel meeles.

Teine põld punetab maasikatest. Kahjuks kuivuse tõttu on marjad kohati väikesed aga samas magusad ja head on nad ikka. Lastest ainsana on E see, kes ehedal kujul millegipärast maasikaid ei söö . Küll aga kõlbab talle maasikatest tehtud smuuti või pannkoogile tehtud moos, kusjuures suhkruta…et ei saa olla ka asi liiga hapudes marjades…võta siis kinni 🙂 Metsmaasikaid on vahel isegi pistnud, kui oleme ratastega ringi sõitmas ja kuskil metsavahel kinni peame ja vaimustusest hõiskame, kui mõnda maasikavälja näeme. Siis ehk on kambavaim tugevam…

Majaesine on endiselt veel lage, suvelilledega olen suutnud veidi midagi luua kuid palju on veel teha. Mõtlesime vähemalt välja, mis puid võiks tee äärde aia taha istutada – pärnad. Ilmselt tuleks seda teha siis sügisel. See annab jälle aega asju seedida ja veelkord läbi mõelda. Muidugi läheb aega, et saada selline tulemus, mida me ette kujutame aga ega kõike korraga ei saagi. Õnneks on tagaaed piisavalt metsik ja vanad õunapuud loovad selle õige tunde. Meie õhtusöögid on viimasel ajal kõik just taga aias õunapuu all toimunud, väga nauditav, isegi sääsed on kuhugi ära kadunud.

Täna kadusin taaskord ühte suurde puhmasse, mis on maja ja kasvuhoone vahel. Seal on nii enelast, kibuvitsa, mis veel kohati õitsevad, juba ära õitsenud lupiine, mingi herneline…tohutu padrik ja ma tõstsin käed. Jälle. Iga kord, kui ma sinna sukeldun, käed üles käärin ja pool tundi selle enelase piiramisega ragistanud olen, saan aru, kui tühi töö see on. Seda on liiga palju. Positiivne leid oli valgete õitega pojengipõõsas, ma olin veendunud, et mul on vaid ühte sorti, roosat pojengi.

Lõpuks, peale muruniidukiga sisse sõitmist, tekkis üks väike auk sinna põõsasse ja sellest sai idee fixi tulemusena lastele väike onn, nagu nad ise seda nimetavad. H nõudis katust ka aga selleni me täna ei jõudnud. Päris huvitav, mis sellest saab…

Kui lapsed magavad, teeme veel koeraga tavaliselt õues tiiru, on vaja lukustada kõik uksed, kasvuhoone kinni panna, mõned asjad kokku korjata…ja kuulata. Ümberringi on vaikus. Ei ühtki häält. Isegi natuke kõhe on, sest nüüd on õhtud juba pimedamad. Koer ajab ninaga lõhna, kõrvad kikkis vaatab ikka tähtsalt metsa poole…ühel sellisel õhtul panin ma veel pesu kuivama, kui äkki metsa poolt mingeid karjatusi kuulsin. Kui need järjest ligemale tulid, pidasin targemaks end kiiremini liigutada ja tuppa pageda, koos koeraga muidugi. Toas julgesin akna pealt kuulata, mis karjatused need ikkagi olid. Siis taipasin, et kas kitse või soku hääled. Lugesin veel hiljem selle kohta ja sain targemaks, et juulis neil pulmad ja võis ka olla, et isane ajas teist isast oma territooriumilt minema. Aga kõhe tunne oli ikka. Kui aga sokud parasjagu ei võitle, on tõesti…täielik vaikus…See ongi elu maal. 🙂