Lumi!!! Lumi??? Lumi…

Ja ta tuli. Esimene lumi. Lastel on niiii hea meel, et nad ei jõudnud isegi hommikusööki ära oodata, panid ise end riidesse ja juba läinud nad olidki…Mina jäin tuppa hommikusööki tegema ja vaatasin aknast, aurav kohvitass käes, kuidas nad pööraselt lume sees jooksid, kuurist lumelabida välja otsisid ja sellega kohe ka lund lükkama hakkasid. Ja no loomulikult kelgud… Ja koer, see noorem muidugi, oli sama rõõmus lume üle, ta ilmselt oli ka pisut hämmingus, sest kuigi see on tema elu teine lumi, ei mäleta ta ilmselt 2.-4.- kuu elueast midagi.

Õnneks said lapsed ikka söögiajaks uuesti tuppa, puder ja peedimahl kiiresti sisse kühveldatud, pandi sajaga end uuesti riidesse, selle saatel kõlas ainult ülistavaid sõnu tänase ilma kohta (mina veel selleks ajaks ei olnud nii ärkvel ja seega ei uskunud eriti, et selles märjas lumes saab midagi väga toredat olla) ja lubadus, et täna nad enam tuppa ei tule! Pärast aga tegin ise ka tiiru ja oli ikka mõnus tunne küll, natuke jõulutunnet juba puges sisse, kui lumi jalge all krudises ja ninale lumehelbeid langes…

Nüüd ma siin siis istungi, joon mõnusat sooja kohvi, soojad sussid jalas ja tubagi soe. Raadiost kostub laul “Lumevärv” ja aknast õue vaadates näen lumemütsides õunu puu otsas…

Kuidas see siis juhtus, et lumi nüüd maas on ja minul alles õunad puuotsas? Ja kuhu see vahepealne aeg kadus? Ja kuidas on nii, et juba kahe kuu pärast ongi jõulud? Ah, see mõnus kõditav ootusärevus hakkabki juba tulema… 🙂

Õunteuputus on selgi aastal meid tabanud. Olen kuulnud, et paljudel oli vastupidi, ei ühtki õuna. Meil on palju vanu puid, mida kevadel jõudumööda lõikasime, vastutasuks siis saime koormate viisi õunu, mida oleme teinud toormahlaks, moosiks ja söönud niipalju, kui sisse mahub. Ka laiali olen jaganud. Kahjuks väga head säilitamise kohta meil pole, et saaks talveks hoida värskeid õunu, sellest on mul kõige rohkem kahju. Käsi ei tõuse talvel poest import õunu ostma. Turult eesti õunu olen ikka ostnud, kuigi võiks enda varasalvest  võtta…Nii, et siis nüüd tuleb tõesti neid süüa, palju jaksab, vitamiini täis toppida.

Nädalapäevad tagasi sain korjatud ka meie esimese ebaküdoonia saagi, need ilusad ja hästi lõhnavad väikesed õuna moodi viljad rõõmustasid meid kõiki. Lihtsalt juba seetõttu, et see põõsas oli aastaid peidus olud ja me isegi ei teadnud, et meil selline vitamiiniallikas oma kodu aias olemas on. Kevadel aga nägime juhuslikult heinte sees neid ilusaid õisi, tänu millele põõsa avastasime ja saime siis ta heinte seest päästa. Vaatamata tigude rohkusele põõsa küljes, saime siiski päris korraliku saagi. Neid panin pruuni suhkruga koos purki, et talvel tee sisse sidruni eest panna, osa läks sügavkülma ja üks osa ootab kuivatamise katsetusi. Kuna meil on gaasi ahi, siis väga madalat temperatuuri on raske saavutada, aga väikese kogusega teen siiski proovi…

Kerge vaevaga korjasime sel sügisel taas vaarikaid, mis olid suured ja magusad (sordiks Polka), mis küll suvel ei kandnud, aga see-eest nüüd kuni esimese lumeni ikka iga päev jälle punaseid marju andsid. Miks kerge vaevaga? Sest minu meelest ei vaja nad mingit ekstra hoolt, olen vaid kuivanud oksi ära võtnud ja alt paar korda rohinud, nad juba natuke paljunevad, aga kuna neil ruumi onn, siis paljunegu terviseks, siis ehk saab järgmisel aastal veel rohkem 🙂

Astelpajudega läks sel aastal nii, et saime vaid paar karpi, sest kui end ükspäev tõsisemaks korjeks ette valmistasin ja puude juurde jõudsin, olid linnud juba puhta töö teinud. Aga hea, et siis midagigi saime 🙂

Kreeke ja ploome oli sel aastal vähem, saime siiski aga maitse suhu ja tegelikult meeldibki neid kõige rohkem värskelt süüa, kuigi kreegimoos on üks ütlemata maitsev moos. Aga ehk veab järgmisel aastal nendega ka paremini, ja muidugi vajavad vanad kreegipuud ka korralikku noorenduslõikust.

Punaseid sõstraid jagasime ka lindudega, nendest sõime samuti isu täis, karpidesse sügavkülma panekuks jagus ka. Mustsõstrad, minu lemmikud, adusid ka värsketena kõhtu.

Mis aedviljadesse puutub, siis nendega oli teadupärast jaheda suve tõttu üpris nigelasti. Kasvuhoones sai kõik hiljem valmis, kurgid kärbusid üldse ära, tomateid aga saime lõpuks kolme taime pealt parasjagu. Salatid, ürdid, isegi paprika kasvasid veel esimeste külmadeni. Ka minu katsetused brokkoliga ja aedubadega kandsid lõpuks mingis mõttes vilja. Ma nimelt leidsin kuskilt varudest seemneid ja panin need alles juulis mulda, kasvuhoonesse siiski. Brokkol kasvas suureks ja ilusaks ja jõudis isegi väikese peakese otsa kasvatada, kuid nüüd külmaga muidugi sai hukka. Ube sõime isegi natuke roheliselt, kollaseks minemist ei jõudnud ka siiski ära oodata.

Tänase lumesajuse ilmaga on mõnus suve meenutada, pildid annavad natuke seda soojust edasi, mida küll suvelgi palju polnud, aga olen õnnelik selle natukesegi eest 🙂

Majas sees pole endiselt palju muutunud, kuigi muutumist vajab endiselt teine korrus. Algust oleme aga juba teinud, seega sellest eraldi kirjutaks järgmisel korral, et seda suvemeenutust mitte liiga pikaks ja kirjuks ajada. 🙂

 

 

 

 

Ühel ilusal (vihmasel) laupäeval

See vihmane laupäev ei ole veel läbi ja nüüd, kus lapsed magavad, paistab õues päike, peale terve päeva sadanud vihma.

Hommikul (tegelikult ikkagi lõunal, sest kell oli juba 11), kui väljas ladistas vihm, otsustasime pakkida lapsed ja koera (lisaks piknikukorvile ja varuriietele ja fotokale ja korvidele/ämbritele) autosse ja sõita metsa. Plaan oli minna seenile. Peale esimest peatust ja metsas ringi kõndimist podises üks meist (ilmselt mina, kes ma sellesse konkreetsesse kukeseenevabasse metsa meid juhatasin) nina alla, et niisama metsas kõndida ja linnulaulu (ja müristamist) kuulata on ju sama tore.

076

Kuna seenelkäiguga on selline lugu, et kui vaimusilmas näed juba kukeseenekastet, siis enne jonni ei jäta, kui oled kastmejagu seeni korjanud, läksime järgmisse metsa. Meil siin õnneks neid ikka jagub. Ja no seal läks juba paremini. Lastel olid oma ämbrid ja nemad korjasid mustikaid, sest tõenäosus neid leida oli oluliselt suurem, kui seeni korjata ja neile oli vaja seda HURRAAAA-SAAK tunnet. Ikka ja jälle kuulsimegi ühe või teise suust – leidsingiiii! Natuke rohkem, kui poole tunniga said need kaks vähemalt kümme, võibolla isegi kakskümmend mustikat, lisaks veel mõne metsmaasika! Hea saak! Pool sellest veeres hiljem küll autoistme vahele, sest on ju oluline oma saaki ise hoida. H (3,5a) metsas nii asjalikult seletas mulle, kui me kohtusime, et isegi vaatamata tema komistamisele, suutis ta osad mustikad (umbes 5) päästa. E (kohe 2 a) targutas kõrval, et jaa, tema ka. “Ka” mida, see jäägu kuulaja enda välja mõelda 😀 Ja kui meie issiga ninad samblas seeni otsisime ja õnneks ka leidsime, käis poja meil kõrval ja manitses, et me liiga väikeseid ei korjaks. Kui juhtusime aga õige suure saagi peale, ehk siis suuremate seente peale, teatas ta kohe, et need tuleb tema korvi panna 🙂

Peale pikka metsas müttamist läks lastel kõht tühjaks ja me tegime söögipausi ühel RMK lõkkeplatsil. Olime oma kraami poolenisti jõudnud välja võtta, kui pea kohal käis kõva pauk ja taevaväravatest tuli kaela tugev vihmasadu. Nii, et siis sellega lõppeski meie tänane metsaskäik 🙂

095

Seeni saime me siis täpselt 214 grammi.

Ma ei oska toidust teha väga apetiitset pilti kuid ma võiksin jäädagi rääkima sellest, kui maitsev on kukeseene-värske kartuli praad….eriti, kui see on mu abikaasa tehtud… 🙂

Seda jaotada neljaga (viies, kõige vanem laps ei söö kukeseeni….) oli paras tegu, sest väiksemad nõudsid aina juurde…

Koerale see müristamise värk üldse ei meeldinud ja ta oli päris õnnelik, kui me koju tagasi jõudsime. Kodus aga ootas teda kardina taga kummitus – toakass, kes arvas, et on jube kaval, kui istub köögi aknal kardina taga ja arvab, et koer teda ei näe. Õieti arvas muidugi, vähemalt seni, kuni ta ennast ei liigutanud. nende suhe on soojenenud peale Lota saabumist meie perre aga tema keelega üle nina limpsimine kassi nähes teeb veel ettevaatlikuks…

128

Peale õhtusööki tegime veel õues tiiru peale, kuna H teatas, et ta tahaks õues pisut mürgeldada. See tähendas rattaga läbi poriloikude sõitmist. Õde võttis sõnast “mürgeldamine” kohe vedu, jättis oma liimimistöö toas sinnapaika ja juba oligi õues esimeses poriloigus pepuli sees ja nautis täiega olukorda. Mõni minut hiljem koondusime kõik maasikapeenra ümber, kust üllatuslikult saime ämbritäie (noh, jah, me räägime siisiki liivakasti mänguämbrist…) maasikaid, osalt küll tigude poolt söödud või vihmast lödid, kuid siiski, siiski. Külastasin ka aia kõige tagumist osa, kus hein kasvab rinnuni aga kust võib ka leida üht koma teist. Näiteks kasvab seal üks suur astelpaju põõsas (puu?), mis üllatuseks on hakanud vilja kandma!?!? Ses mõttes, et eelmisel aastal oli ta lihtsalt niisama seal om hõbedaste lehtedega, iluasi aiaveerel. Nüüd on aga mingid mammud küljes. Absoluutselt astelpajuvõõrad nagu me oleme, arutlesime, kas need on ikka marjad või mis need on…aga no mis need siis ikka muud on? Et ju siis on kuskilt välja ilmunud (juba eelmsiest aastast on uusi võrseid ajanud küll) isane isend? Veel üks põhjus, miks ma kibelen Räpina aianduskooli minema, et siin mitte nii segast ja rumalat muljet jätta 😀 Aga praegu ongi asjad nii, et ma ei tea sellest ööd ega mütsi. Vähemalt on mul mingi aimdus ja ma ootan neid tervislikke oranže vilju seal küljes. We´ll see!

150

Lisaks on selles padrikus veel sõstarde põõsaid, nii musti kui punaseid ja tundub, et varsti läheb korjamiseks. Eelmisel aastal jäid meist kõik marjad erinevatel põhjustel lindudele. Kreekidest ma veel keetsin ühe purgi oma mehe lemmikmoosi. Sel aastal aga olen ma valmis! Ma näen end vaimusilmas istumas nende põõsaste all ja näpud usinasti marju korjamas. Reaalsus on teadagi milline…aga. Ma tõesti usun, ja seda juba mõnda aega, et ma saan sellega hakkama. Sest oleks ikka jube patt istuda talvel ilma mustsõstra moosita ja punasesõstra mahlata, rääkimata mingitest udupeenetest katsetustest, millest me oleme mõelnud, samal ajal, kui meil kõik on omal tagaaias (ja eesaias ja kõrval aias) olemas. Kreegid! Sõstrad! Karusmarjad! Ploomid (umbes viis ploomi. Ei, ma ei mõtle puud, vaid vilja) Kõik nad on muidugi vanad, lõikamata, pritsimata, hooldamata, just sellised nagu nad on koguaeg siin olnud (ainult veel vanemad), aga no kui nad kannavad ja meile saaki kingivad, peame me selle vastu võtma. Mõttes mõlguvad ka talgud (a la päti tegemine kreegipuu all, et ladvast neid kätte saada jms). So stay tuned 😀

Maasikapeenra kõrval kompostihunnikus kasvab kõrvits. Umbes seitse on küljes. Kas ma peaks neid vähendama, et mõnigi neist suuremaks kasvaks? Jälle ei tea…aga sealsamas kõrval kasvavad sibulad. Väikese poisi maha pandud. Täna kitkus ta nende küljest rohelist saaki, seisis seal mõtlikult, näris sibulat ja arutles, kuidas sibulale, millel polnud midagi küljes, kasvasid sellised rohelised varred. Samal ajal oli E kättpidi mullas ja teatas, et ta veel toimetab, et ta hakkab ka kohe tulema…Lihtsalt, et….vaatad neid ja mõtled, et nagu väikesed vanainimesed. Kahekesi seal oma aiamaal, vaatavad kogu seda värki ja juba toimetavad. No see kisub kohe pisara silma, ausõna 🙂

139 146 148

Ja siis veel lõpetuseks, et mis lilled need on? Ma usun, et mingid kellukad? Aga mis?

kellukad

Ja kas neid peaks kuidagi kokku korjama ja kuhugi ümber istutama, nagu ilupeenrasse (kui mul see kunagi olema saab), mulle algul tundusid nad mingi suvalise umbrohuna aga ämm ütles, et neile tulevad valged õied ja et neid ei tasuks maha niita. Nii ma tegin ja nüüd nad õitsevad. Ilusad on küll aga neid on nii mitmel pool ja ma mõtlen. Samas, olen eniselt selle metsikuse pooldaja, las siis õitsevadki nii nagu nad on 🙂 nime aga tahaks ikka teada. Ja ma tean kedagi, kes võiks teada. Kairi, sa ju tead, eks? 😀

215

See oleks tänaseks kõik. Kes jõudis lõpuni lugeda, palju õnne ja tänan tähelepanu eest  🙂

Töökas nädalalõpp

Ma ei saa teisiti, kui pean kirja panema nimekirja töödest, mis me sel nädalavahetusel tehtud saime. Loomulikult poleks me seda jõudnud teha kahekesi, kuid me ei pidanudki, kuna meile tulid appi oma vanas headuses ja tubliduses Tomi vanemad. Mõtlesime küll korraldada aiaehituse talgud aga piisas Tomil vaid mainida telefonis, et kui nad peaks tahtma aeda aehitada, siis meil saab. Ja mõeldud, tehtud. Suur kummardus neile igatahes! 🙂

Mis me siis tehtud saime?

Aed.

Reedel toodi lauad, postid päev varem. Kohalikud töömehed tulid appi vaiasid välja mõõtma ja otsasid (mis maasse lähevad) tõrvaga üle võõpama. Tootja kinnitusel pidavat küll piisama sellest kihist, mis juba nende poolt on peale pandud (mingi looduslik ilmastikukindel õli) aga vanad mehed ei usalda seda uue aja moodsat viisi ja olid oma tõrvapotiga kohal nagu viis kopikat ja tõrvasid otsad üle. Mõõtsid ja niitsid,puurisid ja saagisid ja nii osad vaiad maasse saidki. Eelmisel õhtul pidasime Tomiga veel tulise arutelu, kust täpsemalt see aed ikkagi lõpeb või jätkub. See ongi keeruline teema, sest peab ju kõigele mõtlema. Esiteks tuleb tiik väljapoole aeda jätta, siis peab samas arvestama, kuidas saun sobitub. Siis, et kas aed teha üleni ümber või lõpetada kuskil maja juures, nii, et jääb ainult esihoov piiratuks (koera mõttes vajalik?), samas kui nii, siis kuidas maja teisest küljest, maja ja aida vahelist ala korraldada nii, et ka kuidagi esteetiline jääks? No on ju keeruline! Aga esialgu lahendasime vaid ühe osa korraga. Minu peamine murekoht, tiik sai eraldatud ja edasi mõtleme…kunagi hiljem. Tänu äia ja meie pere suurima lapse abiga sai aed kuni teeni valmis. Nüüd veel jäänud koerasaba, ehk tee äärne osa plus kaks väravat – tiigi juurde viiv ja peavärav tee äärde. Pole veel aga otsustanud, millised postid teha. Rauast ei taha, pigem puidust.

 

Peenramaa
Kui ma alles hiljuti arvasin, et minust see suurte käntsakatega maatükk sinnapaika jääbki, siis tänaseks on seal mulda pistetud viis vagu herneid. Ka ülejäänud maa on ette valmistatud ja ootab elanikke. Peale selle traktori kündmist oli ju see maa selline, et midagi sinna külvata ei saa. Meil polnud aga aega (nagu ikka) ja jõudu seda üksipäini ümber ka kaevata. Siis tuli appi üks töömees, kes oma maamehe rammuga selle töö üksi ära tegi. Paar tundi ja asi korras. Peale teda käis veel ämm maa korralikult üle, rehitses vaodki sisse ja nii need herned sinna maha saidki. Madal sort pidi olema, paki pealt lugesin. Eks siis paistab. Täna ostsin turult spinatit ja brokkolit, ehk jääb veel ruumi ka mõne maasikataime ja füüsali jaoks. Eelmise aasta füüsali vaimustus pole veel üle läinud. Midagi rohelist tahaks kindlasti veel aga nende jaoks tulebki ehk üks kõrgpeenar teha, nagu eelmine kord kirjutasin.

Kuna eelmisel aastal sai maasikapeenar tehtud nö ajutisele peenrale krundi teise otsa, siis nüüd nii jääbki, et hakkame käima kahe aiamaa vahet. Järgmisel aastal aga plaanin maasikad ka ikka uuele aiamaale ümber tuua. Või õigemini peaks seda vist sügisel tegema.
Aiamaale ma kindlasti mingit väetist ega mürki panema ei hakka, nagu ka kasvuhoonesse. Orgaanilist muidugi panen, kanakaka on peamine. Munakoori ja nõgeseleotist plaanin ka kasutada seal, kus vaja.

Pildil ämm (ja kass, loomulikult) eelmise aasta peenart rohides

Blogisse 05

Iluaed

Ämm oli toonud kaasa mitu potitäit püsikuid, milledest ma muidugi ei tea ju midagi aga mul on hea meel, et just tema neid tõi kuna tal endal on nii ilus aed ja küll tema teab, mis omavahel sobivad ja ilusad on. Kuna aga majaesine kaevati täna üles, ei saanud sinna midagi planeerida ega istutada. Panime need siis maja idapoolsele küljele akende alla ja minu meelest sai ilus küll. Tuligi kohe selline vana talu tunne, nagu minu vanaemade aiadki olid täis ilusaid põõsaid ja lilli. Ma alati mõtlesin, et kuidas nad küll teavad kõike, mis millega sobib ja millal õitseb. Eks see ongi omaette teadus ja hobi, eks näis, kas minus ka suurem huvi tärkab. Praegu ma olen endiselt rohkem selline puude-põõsaste usku aednik.

Küll aga meeldib mulle, kui suvel aed õitseb, seega täitsin ka aknakastid lillede-maitserohelisega. Nüüd aga ei anna rahu see, et ülejäänud akende all ju pole neid kaste. Õnneks aga materjali on ja minu esimene kast ei lagunenudki koost, seega ma saan hakkama küll. Väikeste abiliste nõu ja jõuga muidugi.

 

Viljapuud

Me armastame oma viljapuuaeda. Pole midagi ilusamat õitsvatest vanadest õunapuudest! Jah, nad on vanad ja hoolitsematta, liiga kõrgeks kasvanud ja oksad risti rästi aga see ongi selle kõige võlu. Ja boonusena annavad nad veel õunu ka. Ja oleks, et mõni ei oleks hea sort, no et kellelgi ei maitseks. Kõik puud on maitsva saagiga! Üks neist näiteks on kahte sorti kandev puu – seal peaks olema valge klaar ja lambanina. Natuke võin eksida viimase sordi osas, kuna me kumbki hästi ei mäleta aga see eest mäletas tädi Vaike (91a), peame talle jälle üle helistama. Või veel parem, ta tahab ju jälle külla tulla, siis panen iga puu juurde sildi tema abiga 🙂
Niisiis, õunapuud jäävad. Muiduigi, mõeldes tulevikule, et iga puu on ükskord päris vana ja jääb kiduraks, tuleb istutada uusi noori õunapuid. Koht on enam vähem valmis mõeldud aga algust tegime hoopis pirnipuuga. Seda meil veel polnud siin vanade olijate hulgas. Kohalikul laadal oli aga üks puukool oma valikuga kohal ja mind rääkis ära puu, mille küljest saab väidetavalt nelja erinevat sorti pirni. Kaks varasemat, kaks hilisemat. Seega ta on meil nagu katsejänes, et kuidas see tegelikult toimib. Puu istutasime ka täiesti nö uude kohta, seal polnud varem ühtki viljapuud. Nüüd on. Meie esimene. Puu istutasin maha ämma ja laste abiga. Vaiad panid mehed järgmine päev enne suurt tormi, nii, et mu süda on nüüd rahul. Ehk sai kõik õigesti. Pärast käisin küll raamatuga ringi ja lugesin, mida oleks pidanud teisiti tegema aga ämm rahustas mind ja usub, et ei pea ka kõike raamatust lugema, peab ennast usaldama ja küll ta kasvama läheb. Ja tal on õigus, nii ongi. Eks mul ole see alguse asi. Täna näiteks sain turul ka ühe härra käest noomida, kui ma ütlesin, et ega ma täpselt ei teagi, mida tahan osta. Tema seepeale arvas, et mul kodutöö tegemata ja ai-ai-ai kui paha lugu. Kui ütlesin, et saage aru, see on mu esimene aiamaa, sai ta aru küll ja andis andeks. Aga seal roheliste taimede maailmas oli küll tunne, et tahaks nii palju ja samas ei tea midagi tahta. Nagu meil paljudel ilmselt 🙂 Ma loodan, et kui viie aasta pärast seda siin loen, olen kogemustega aiapidaja ja soovitan ise algajatele, mida võtta, mida proovida…

Lisaks kõikidele nendele töödele tegi äi meile veel imemaitsva õhtusöögi, mida me saime sääskedega tagaaias istudes jagada. Päikeseloojangu saatel oli mõnus tunnetada väsimust kontides ja mõelda, kui tore on, kui saab olla koos perega. Olgugi, et harva.

Täna, s.o 1.juunil algas majaesise haljasala projekt aga sellest teen eraldi teema. 🙂

Ahjaa, juba oleks meelest läinud. Kui kellelgi mu kallil sõbral on pakkuda sirelit, veel parem, kui erinevaid värve, siis ma lahkesti võtaks vastu ja leiaks neile koha ilutsemiseks. Vastu võin pakkkuda näiteks kibuvitsa :))

Aiast ja aia august

Meil siin Kaldemäel on suur suvi käes ainult, et ilmad on veel jahedama poolsed ja vihmased. Puud aga on rohelised, viljapuud õitsevad ja lõhnavad magusasti. Peremees ikka tihti leiab end mõtisklemast, et ei tea, kas tuleb ka hea õuna-aasta 🙂 Õisi on küll palju. Lapsed arvasid üks hommik, et lumi on maha tulnud, maa oli õunapuu õitest valge.

Peale eelmise nädala õudust oleme nüüd veel rohkem hakanud rääkima sellest, kuidas enda elu siin siis ikkagi turvalisemaks muuta. Hetkel on käimas projekt “Aed ümber”, täna tuuakse juba vaiad ära ja ehk õnnestub hakata neid kohe ka maasse lööma. Järgmisena peaks järgmisel nädalal alustatama majaesise sirgeks lükkamise ja tee ehitusega. Kuigi tahaks, et maal oleks kõik looduslik ja nii nagu ise kujuneb, siis paraku ei saa seda teps mitte. Sest muidu me upume igal sügisel ja kevadel (ja suvel ja lumevasesel soojal talvel) muda sisse. Või no selline mõnus libe saviplöga on meil siin märjal ajal. Seega, et kuiva jalaga autosse ja tuppa saada, on vaja teerada. Selleks on vaja koorida pinnas, panna alla liiva (kui vastu tuleb savi, kui muld, siis ikka midagi kangemat), peale siis kruusasegu. Aga kuidas täpselt tuleb teha, selgub siis, kui tegema hakatakse. Praegu oleme erinevatelt selle ala inimestelt infot kogunud ja arvamusi on seinast seina, et mis on parim täide, et ära ei vajuks, vesi minema ei uhuks, kas geotekstiili on vaja või ei ole vaja…ulme milline teadus 😀 Aga sellest siis täpsemalt lähiajal.

Kui haljastus on valmis, aed ees, on järgmine “projekt” koer. Kindlasti ei asenda ta turvasüsteemi aga on seltsiline meile ja loodetavasti natuke hirmus võõra jaoks. Paar kutsut on varjupaikadest silma jäänud, homme plaanime minna ühte neist vaatama. 🙂 Meil on siin juba paras kompott küll, kui arvestada kahte omavahel mitte klappivat kassi aga ehk oligi neil üks koer puudu 😛

Mis me siis aias teinud oleme?

Meie aed on olnud algusest peale selline üsna planeerimata (kuigi plaanid olid suured), kõik vanad olijad kasvavad seal, kus nad enne meid olid. Loomulikult oleme piiranud enelast, maha võtnud mõned varjus kasvavad ja seetõttu ka mitte õitsevad sirelid. Sel aastal tõstsin varakevadel ümber maja eest mõned vanad tulbi sibulad ja ka meie endi sügisel istutatud sibulad, et nad haljastuse tegemisel ette ei jääks. Tõstsin nad ühe õunapuu alla tagaaeda, nüüd nad seal õitsevad, mõned kohe minemas. Ja ma ei tea ise ka, mida ma sinna maha pannud olen. Seega – üllatus 🙂

Selle aia kujundamisega üldiselt on aga nii, et ma olen pigem võhik sellel alal ja kindlasti ei plaani ma lähiajal mingit suurt iluaeda teha ka, kasvabki kõik nii nagu on. Näiteks tagaaed. See on praegu mingitest pisikeste õitega sinistest., roosadest ja valgetest lilledest kirju, nii ilus on. Võililled sekka. Ilmselt enamus inimesi võtaks need maha, et kasvaks korralik muru aga me mõtleme, et las olla. Sinna mingit muruplatsi ei plaani nagunii. Varsti hakkavad piibelehed õitsema, nende lõhna ma jumaldan 🙂 Ja no nende ülejäänud lilledega, mida nimetatakse püsikuteks on nii, et mul pole õrna aimugi, kuhu midagi võiks panna seega ma pigem jätan panemata. Maja ette tahaks rohkelt põõsaid ja puid, et tekiks natuke metsikust ja hubasust ja lastel peitupugemise kohti. Ja meile vähem muruplatsi, mida niita 😛

Siiski, siiski, päris ilma uute lilledeta ka pole. Nädalavahetusel käisime kohalikul laadal, kus lillevalik oli nii suur, et raske oli otsustada aga ka postmata jätta. Niisiis laste abiga saime endale mitu põõsast karikakraid, erinevaid värve ja istutasin need maja ette ukse kõrvale lavendlite ja selle ilusa pisikese puu kõrvale, mille nime ma enam juba ei mäleta :))

Laadal sattusime hoogu ka tomatitaimede ostmisel ja nüüd on meil üks hunnik tomatitaimi kasvuhooones, mõned kurgid ja parikad sekka. Kuna meil mingit kindlat plaani polnud, mida ja kui palju osta, siis oleks võinud hooopis maasikataimi juurde osta, eelmisest aastast on umbes kümmekond taime, istutasin ise tütartaimi ümber, tundub, et läksid kasvama aga veel ei õitse ükski. No ja selle avamaa peenraga o üldse selline lugu, et ega meil polegi teda õieti. Eelmise aasta peenar on poolenisti küll tühi ja sinna saab midagi istutada aga kuna kasvuhoone sai krundi teise otsa siis on see peenar nüüd natuke halva koha peal. Et aga ikka tunne oli, et oleks vaja lasta maad künda siis seda me ka lasime ja tulemus sai selline:

Blogisse 01

 

Ilmselgelt sinna kohe midagi ei istuta, see tuleks nüüd kenasti läbi kaevata ja ilmselt natuke ka mingit kõdusõnnikut tuua. Mulle aga tundub lihtsam teha sellised toredad kastid nagu nägin ühes toredas blogis, kus ka vana maja renoveerimine käsil ja samuti vanas aias toimetamine. Palju sarnaseid mõtteid on meil ja see kõrgpeenar sobis eriti: https://veelyks.wordpress.com/

Ühe kasti me siiski oleme juba teinud. T ja pisipoja tegid, samadest laudadest millest on akna ääredki. Esialgu on mul sinna panna vaid laadalt ostetud maitsetaimi – suhkrutaim, siis teine sidrunimaitseline magusa asendaja ja piparmünt. Kaks poti tomatit ka aga mõte on sinna ikkagi lilled panna.

Blogisse 25

Nagu paistab, siis mul polegi valmis kujul pilti aga eks siis ongi parem teha, kui lilled juba sisse kolinud. Kastis pole veel mulda ka, taimed on pottides. Kas maitsetaimed võib suvelilledega vaheliti ka sinna panna? Või peaks maitsetaimed potti jätma?

Selleks korraks kogu lugu, kahe päevane postitus hakkab lõpule jõudma. Arvuti ei tee minuga enam koostööd ja on üliaeglase taibuga, seega pean talle aega andma. Järgmise korrani 🙂