Ühel ilusal (vihmasel) laupäeval

See vihmane laupäev ei ole veel läbi ja nüüd, kus lapsed magavad, paistab õues päike, peale terve päeva sadanud vihma.

Hommikul (tegelikult ikkagi lõunal, sest kell oli juba 11), kui väljas ladistas vihm, otsustasime pakkida lapsed ja koera (lisaks piknikukorvile ja varuriietele ja fotokale ja korvidele/ämbritele) autosse ja sõita metsa. Plaan oli minna seenile. Peale esimest peatust ja metsas ringi kõndimist podises üks meist (ilmselt mina, kes ma sellesse konkreetsesse kukeseenevabasse metsa meid juhatasin) nina alla, et niisama metsas kõndida ja linnulaulu (ja müristamist) kuulata on ju sama tore.

076

Kuna seenelkäiguga on selline lugu, et kui vaimusilmas näed juba kukeseenekastet, siis enne jonni ei jäta, kui oled kastmejagu seeni korjanud, läksime järgmisse metsa. Meil siin õnneks neid ikka jagub. Ja no seal läks juba paremini. Lastel olid oma ämbrid ja nemad korjasid mustikaid, sest tõenäosus neid leida oli oluliselt suurem, kui seeni korjata ja neile oli vaja seda HURRAAAA-SAAK tunnet. Ikka ja jälle kuulsimegi ühe või teise suust – leidsingiiii! Natuke rohkem, kui poole tunniga said need kaks vähemalt kümme, võibolla isegi kakskümmend mustikat, lisaks veel mõne metsmaasika! Hea saak! Pool sellest veeres hiljem küll autoistme vahele, sest on ju oluline oma saaki ise hoida. H (3,5a) metsas nii asjalikult seletas mulle, kui me kohtusime, et isegi vaatamata tema komistamisele, suutis ta osad mustikad (umbes 5) päästa. E (kohe 2 a) targutas kõrval, et jaa, tema ka. “Ka” mida, see jäägu kuulaja enda välja mõelda 😀 Ja kui meie issiga ninad samblas seeni otsisime ja õnneks ka leidsime, käis poja meil kõrval ja manitses, et me liiga väikeseid ei korjaks. Kui juhtusime aga õige suure saagi peale, ehk siis suuremate seente peale, teatas ta kohe, et need tuleb tema korvi panna 🙂

Peale pikka metsas müttamist läks lastel kõht tühjaks ja me tegime söögipausi ühel RMK lõkkeplatsil. Olime oma kraami poolenisti jõudnud välja võtta, kui pea kohal käis kõva pauk ja taevaväravatest tuli kaela tugev vihmasadu. Nii, et siis sellega lõppeski meie tänane metsaskäik 🙂

095

Seeni saime me siis täpselt 214 grammi.

Ma ei oska toidust teha väga apetiitset pilti kuid ma võiksin jäädagi rääkima sellest, kui maitsev on kukeseene-värske kartuli praad….eriti, kui see on mu abikaasa tehtud… 🙂

Seda jaotada neljaga (viies, kõige vanem laps ei söö kukeseeni….) oli paras tegu, sest väiksemad nõudsid aina juurde…

Koerale see müristamise värk üldse ei meeldinud ja ta oli päris õnnelik, kui me koju tagasi jõudsime. Kodus aga ootas teda kardina taga kummitus – toakass, kes arvas, et on jube kaval, kui istub köögi aknal kardina taga ja arvab, et koer teda ei näe. Õieti arvas muidugi, vähemalt seni, kuni ta ennast ei liigutanud. nende suhe on soojenenud peale Lota saabumist meie perre aga tema keelega üle nina limpsimine kassi nähes teeb veel ettevaatlikuks…

128

Peale õhtusööki tegime veel õues tiiru peale, kuna H teatas, et ta tahaks õues pisut mürgeldada. See tähendas rattaga läbi poriloikude sõitmist. Õde võttis sõnast “mürgeldamine” kohe vedu, jättis oma liimimistöö toas sinnapaika ja juba oligi õues esimeses poriloigus pepuli sees ja nautis täiega olukorda. Mõni minut hiljem koondusime kõik maasikapeenra ümber, kust üllatuslikult saime ämbritäie (noh, jah, me räägime siisiki liivakasti mänguämbrist…) maasikaid, osalt küll tigude poolt söödud või vihmast lödid, kuid siiski, siiski. Külastasin ka aia kõige tagumist osa, kus hein kasvab rinnuni aga kust võib ka leida üht koma teist. Näiteks kasvab seal üks suur astelpaju põõsas (puu?), mis üllatuseks on hakanud vilja kandma!?!? Ses mõttes, et eelmisel aastal oli ta lihtsalt niisama seal om hõbedaste lehtedega, iluasi aiaveerel. Nüüd on aga mingid mammud küljes. Absoluutselt astelpajuvõõrad nagu me oleme, arutlesime, kas need on ikka marjad või mis need on…aga no mis need siis ikka muud on? Et ju siis on kuskilt välja ilmunud (juba eelmsiest aastast on uusi võrseid ajanud küll) isane isend? Veel üks põhjus, miks ma kibelen Räpina aianduskooli minema, et siin mitte nii segast ja rumalat muljet jätta 😀 Aga praegu ongi asjad nii, et ma ei tea sellest ööd ega mütsi. Vähemalt on mul mingi aimdus ja ma ootan neid tervislikke oranže vilju seal küljes. We´ll see!

150

Lisaks on selles padrikus veel sõstarde põõsaid, nii musti kui punaseid ja tundub, et varsti läheb korjamiseks. Eelmisel aastal jäid meist kõik marjad erinevatel põhjustel lindudele. Kreekidest ma veel keetsin ühe purgi oma mehe lemmikmoosi. Sel aastal aga olen ma valmis! Ma näen end vaimusilmas istumas nende põõsaste all ja näpud usinasti marju korjamas. Reaalsus on teadagi milline…aga. Ma tõesti usun, ja seda juba mõnda aega, et ma saan sellega hakkama. Sest oleks ikka jube patt istuda talvel ilma mustsõstra moosita ja punasesõstra mahlata, rääkimata mingitest udupeenetest katsetustest, millest me oleme mõelnud, samal ajal, kui meil kõik on omal tagaaias (ja eesaias ja kõrval aias) olemas. Kreegid! Sõstrad! Karusmarjad! Ploomid (umbes viis ploomi. Ei, ma ei mõtle puud, vaid vilja) Kõik nad on muidugi vanad, lõikamata, pritsimata, hooldamata, just sellised nagu nad on koguaeg siin olnud (ainult veel vanemad), aga no kui nad kannavad ja meile saaki kingivad, peame me selle vastu võtma. Mõttes mõlguvad ka talgud (a la päti tegemine kreegipuu all, et ladvast neid kätte saada jms). So stay tuned 😀

Maasikapeenra kõrval kompostihunnikus kasvab kõrvits. Umbes seitse on küljes. Kas ma peaks neid vähendama, et mõnigi neist suuremaks kasvaks? Jälle ei tea…aga sealsamas kõrval kasvavad sibulad. Väikese poisi maha pandud. Täna kitkus ta nende küljest rohelist saaki, seisis seal mõtlikult, näris sibulat ja arutles, kuidas sibulale, millel polnud midagi küljes, kasvasid sellised rohelised varred. Samal ajal oli E kättpidi mullas ja teatas, et ta veel toimetab, et ta hakkab ka kohe tulema…Lihtsalt, et….vaatad neid ja mõtled, et nagu väikesed vanainimesed. Kahekesi seal oma aiamaal, vaatavad kogu seda värki ja juba toimetavad. No see kisub kohe pisara silma, ausõna 🙂

139 146 148

Ja siis veel lõpetuseks, et mis lilled need on? Ma usun, et mingid kellukad? Aga mis?

kellukad

Ja kas neid peaks kuidagi kokku korjama ja kuhugi ümber istutama, nagu ilupeenrasse (kui mul see kunagi olema saab), mulle algul tundusid nad mingi suvalise umbrohuna aga ämm ütles, et neile tulevad valged õied ja et neid ei tasuks maha niita. Nii ma tegin ja nüüd nad õitsevad. Ilusad on küll aga neid on nii mitmel pool ja ma mõtlen. Samas, olen eniselt selle metsikuse pooldaja, las siis õitsevadki nii nagu nad on 🙂 nime aga tahaks ikka teada. Ja ma tean kedagi, kes võiks teada. Kairi, sa ju tead, eks? 😀

215

See oleks tänaseks kõik. Kes jõudis lõpuni lugeda, palju õnne ja tänan tähelepanu eest  🙂

Hapukurgihooaeg kurkideta

E teine sünnipäev hakkab lähenema. Seitse päeva veel jäänud. See on ka justkui suve keskpaik. Pool on veel ju ees.

Mul on täitsa hapukurgi hooaeg. Kirjutamise mõttes. Pea on tühi, materjali justkui oleks. Sissetegemise mõttes veel mitte, sest kurke oleme kasvuhoonest saanud täpselt kuus. Paar pikka on ka kasvuspurtimas. Tomateid on mitukümmend aga kõik veel rohelised. Üks punane laiguke siiski juba kasvuhoones oli, üks väike pisike pipar.

Aiamaa (üks kahest) on umbrohune, ma võitlen selle orasheinaga ikka aeg-ajalt, kui seda va aega on. Samas…esimesed redised on juba söödud, las siis kasvab see hein ka edasi. Üks füüsali taim siiski andis otsad, ilmselt kuivuse ja külmade ööde pärast. Teine on elus ja õitseb, kasvuhoone omad ka, seega on lootust saagile. Füüsalid olid me laste eelmise suve lemmikud. Näis, kas on veel meeles.

Teine põld punetab maasikatest. Kahjuks kuivuse tõttu on marjad kohati väikesed aga samas magusad ja head on nad ikka. Lastest ainsana on E see, kes ehedal kujul millegipärast maasikaid ei söö . Küll aga kõlbab talle maasikatest tehtud smuuti või pannkoogile tehtud moos, kusjuures suhkruta…et ei saa olla ka asi liiga hapudes marjades…võta siis kinni 🙂 Metsmaasikaid on vahel isegi pistnud, kui oleme ratastega ringi sõitmas ja kuskil metsavahel kinni peame ja vaimustusest hõiskame, kui mõnda maasikavälja näeme. Siis ehk on kambavaim tugevam…

Majaesine on endiselt veel lage, suvelilledega olen suutnud veidi midagi luua kuid palju on veel teha. Mõtlesime vähemalt välja, mis puid võiks tee äärde aia taha istutada – pärnad. Ilmselt tuleks seda teha siis sügisel. See annab jälle aega asju seedida ja veelkord läbi mõelda. Muidugi läheb aega, et saada selline tulemus, mida me ette kujutame aga ega kõike korraga ei saagi. Õnneks on tagaaed piisavalt metsik ja vanad õunapuud loovad selle õige tunde. Meie õhtusöögid on viimasel ajal kõik just taga aias õunapuu all toimunud, väga nauditav, isegi sääsed on kuhugi ära kadunud.

Täna kadusin taaskord ühte suurde puhmasse, mis on maja ja kasvuhoone vahel. Seal on nii enelast, kibuvitsa, mis veel kohati õitsevad, juba ära õitsenud lupiine, mingi herneline…tohutu padrik ja ma tõstsin käed. Jälle. Iga kord, kui ma sinna sukeldun, käed üles käärin ja pool tundi selle enelase piiramisega ragistanud olen, saan aru, kui tühi töö see on. Seda on liiga palju. Positiivne leid oli valgete õitega pojengipõõsas, ma olin veendunud, et mul on vaid ühte sorti, roosat pojengi.

Lõpuks, peale muruniidukiga sisse sõitmist, tekkis üks väike auk sinna põõsasse ja sellest sai idee fixi tulemusena lastele väike onn, nagu nad ise seda nimetavad. H nõudis katust ka aga selleni me täna ei jõudnud. Päris huvitav, mis sellest saab…

Kui lapsed magavad, teeme veel koeraga tavaliselt õues tiiru, on vaja lukustada kõik uksed, kasvuhoone kinni panna, mõned asjad kokku korjata…ja kuulata. Ümberringi on vaikus. Ei ühtki häält. Isegi natuke kõhe on, sest nüüd on õhtud juba pimedamad. Koer ajab ninaga lõhna, kõrvad kikkis vaatab ikka tähtsalt metsa poole…ühel sellisel õhtul panin ma veel pesu kuivama, kui äkki metsa poolt mingeid karjatusi kuulsin. Kui need järjest ligemale tulid, pidasin targemaks end kiiremini liigutada ja tuppa pageda, koos koeraga muidugi. Toas julgesin akna pealt kuulata, mis karjatused need ikkagi olid. Siis taipasin, et kas kitse või soku hääled. Lugesin veel hiljem selle kohta ja sain targemaks, et juulis neil pulmad ja võis ka olla, et isane ajas teist isast oma territooriumilt minema. Aga kõhe tunne oli ikka. Kui aga sokud parasjagu ei võitle, on tõesti…täielik vaikus…See ongi elu maal. 🙂

Isetehtud tahvel lastele

Juba pikemat aega mõtlesin, et võiks õues olla üks suur pind, kuhu lapsed saaksid joonistada. Kuna meil siin ju asfalti ega muud kõvemat pinda pole, millele joonistada saaks, pidin ise tegema. Juba see isetegemise mõte meeldis nii mulle, kui lastele. Nad olid nii elevil ja muudkui tuletasid mulle meelde, et võiks juba algust teha. Nii juhtuski, et ühel ilusal päikeselisel kevadpäeval ehk eelmisel reedel võtsin ühe vana tööpingi aluse, ühe suure plaadi ja klopsisin neist kokku tahvli.

Kuivas mõned päevad aida all ja täna sai ka esimesed kriidi tõmbed ära proovitud. Ja üsna kohe sai mulle selgeks, et tuleb ka teisele poole samasugune teha, et mõlemal kunstnikul oleks piisavalt ruumi. Praegu kipub suurem väiksemat õpetama, mis on ka loomulik aga ehk on teise tahvli lisamisest abi 🙂

Kuna tahvlivärvi jäi üle, mõtlesin teha koju seinale paar teadetetahvlit, minusugusele udupeale kuluvad need vägagi ära. Millised need said, näitan järgmisel korral 🙂 Põhjaks on kaks vana lõikelauda, neid oli siin vanas majas küllaga 🙂

Kevad Kaldemäel

Tere taas üle pika aja. Avastasin just, et pole kuu aega siia kirjutama sattunud. See aga ei 11tähenda muidugi seda, et midagi poleks vahepeal majas toimunud. Mina lihtsalt polnud seal ammu käinud. T ikka käib iga nädal vähemalt korra aga alati ei ole me kaasa saanud minna ja nii olengi vaid jutte kuulnud, mida kuskil jälle enam pole või on juures.

Niisiis –  maja juttude juurde. Viimati käisin mina seal tegelikult siis, kui sealt korraks oma armsate kolleegidega läbi põikasime, et neile kiire tiir majas teha ja siis edasi, külla minna. See oli õhtu enne naistepäeva. Väljas oli pime ja kuu paistis, maja ümbrus oli õnneks üsna korralik, kõik said kuiva jalaga tuppa ja tagasi autosse. Vannitoa tegija Riho (kes nüüd ei olegi vaid vannitoa ehitaja aga sellest hiljem) oli veel tööl, plaatis põrandat. Ja nüüd, tänaseks on see põrand valmis, minu silma jaoks vähemalt, isegi vuugivahed olid täidetud ja see näeb nüüd selline välja:

012 (2)

Just selline klassikaline nagu me seda ette kujutasime.

Üks halb uudis vannitoast on aga see, et seintesse on praod tekkinud. Riho on ise ka õnnetu selle üle kuid see ilmselt on vana maja eripära, kuna vundament on võib olla vajunud ja maja koos sellega seega pole ka midagi teha, et need praod sinna tulid. Ehk saab need nüüd viimistlusega ära peita? Seda näitab siis aeg. Järgmisel nädalal alustab Riho igatahes laudise seina panekuga, siis ju ongi jäänud vaid see viimane ots, osta mööbel, kraanikauss jne.

Enn oma abimeestega oli samal ajal köögis palju ära teinud. Lauad on seinas, nendega oli olnud ka parasjagu jamamist, et neid sirgu saada aga seina nad saadi ja nüüd on väljanägemine meie Kumus 😛 ka juba täiesti teist nägu. Ehitajad tundsid muret, et laudade vahe seinas on liiga suur, et on nagu imelik natuke…aga meile meeldib 😀 Meie nii tahtsimegi, ilmselt on nad ammu juba arvanud, et need linnainimesed ei ole päris normaalsed aga las siis olla neil oma arvamus 😛

Parempoolne sein jääbki palk sellisel kujul, nagu ta on. Tõmbame mingi vahaga ainult üle.

013 (2)

Järgmine samm siin on põrandalauad. Kõiki vanu laudu kahjuks taastada ei saa, peame kombineerima uutega. Vanad lauad pannakse tagasi maha ja lihvitakse-töödeldakse üle. Seda hakkab tegema aga juba keegi teine, kuna Ennu ootab uus tööots pealinnas. Nii need ehitajad tulevad ja lähevad aga õnneks neid ikka leidub. Sel nädalavahetusel just saimegi kokku uutega, kes saadavad oma hinna ja loodetavasti saame varsti juba käed lüüa ja töödega edasi minna. Riho jätkab aga ka õnneks meie juures, tema töö on savikrohviga seinu katta esialgu, eks Tom teab täpsemalt, kuidas ja kellele need tööd jaotatud on.

Liikusin juba hoogsalt vannitoast kööki aga olin unustanud hoopis ühe tähtsa ja suure muudatuse – vana ahi on läinud. Natuke ju kahju ka, andis teine meile seal korralikult sooja, kui veel uut ahju polnud aga samas, tema tund oli siiski tulnud ja nüüd on vana väärika ahju asemel tühjus. Selle tühimiku peaks siis millalgi lähitulevikus täitma trepp.

ahju pole

Pildil on näha siis vasakul köök, paremal pool kiviseina viib uks lastetuppa, elutoa sein on ka savikrohvi kihtide all ja poolenisti juba kuiv. Ahi oli seal posti ja kiviseina vahel. Nüüd on kuidagi nii avar ja valge kohe kõik. Eks trepp jälle täidab selle avaruse ära aga siiski mitte täielikult. Raske on seda ette kujutada hetkel. Need soojamüürid saavad ka üle krohvitud saviga kuna seda kivi puhastada on nii ränk töö, mehed olid üritanud aga tolm oli nii meeletu, et isegi maskiga töötades oli raske hingata. Seega jätsime selle mõtte katki see sein taastada. Savikrohv on ka ilus. See punane otsasein saab ka oma õige tooni, kui savi on ära kuivanud. Ilmselt midagi heledat saab see olema, et ikka valgust võimalikult palju toas peegelduks.

Läheme edasi laste mängutuppa. Seal oli uudiseks välissein, kuhu oli paigutatud uus laiem aken, välimuselt siis pidi tulema samasugune nagu elutoaski. Kahjuks ei olnud see aknameister just kõige teravam pliiats sest vigu oli ta ikka omajagu teinud, Enn ja Riho vangutasid mõlemad pead, kui meile seda tööd näitasid. Õnneks aga me tellisimegi esialgu, nö prooviks sellelt meistrilt vaid ühe akna, plaanis on aga kõik siiski välja vahetada, sest neid taastada ei saa, kui ainult sellisel kujul nagu nad on. See tähendaks aga, et sinna ei saaks panna paksemat klaasi, õhuke aga tähendaks olulist sooja kadu. Tänapäeval on see juba ju oluline asi maja renoveerimise juures, et maja oleks soojapidav. Mina algul ikka arvasin, et maja peab saama hingata, et ongi ok, kui akende vahelt veidike puhub aga spetsialistid räägivad teist keelt, sellist, millisest ma ei taha aru saada aga kui mõistusega võtan asja, siis otsustasin selle koha pealt oma jonnimine jätta. Ehk siis, aknad tuleb vahetada. Nüüd hakkame uut aknameistrit otsima, kes suudab teha sellised aknad, mida saab ka normaalselt lahti teha.

Siin on näha lastetuba ja selle uus aken

Huh, kell on juba 00.10 aga ma pole ikka veel lõpuni jõudnud. Selles on “süüdi” ka minu teismeline, kes vahepeal puksis mind arvutist eemale, et vaadata siin oma jalka mängu, Barcelona vs Madrid…tema lemmik kaotas. Siis hakkasime hoopis tema tulevasse tuppa tapeeti valima. Ta joonistas oma toa paberile, et just sellist ta tahaks ja palus mitte seda paberit ära kaotada. Peab ütlema, et väga huvitav tuba sai. Tundub, et meil on sisearhitekt olemas 🙂 Kas ma olen maininud, et ta kujundas ükskord ka aeda, mingi programmi leidsime arvutis? Ja ka see sai just selline, millepeale me T-ga heakskiitvalt pead noogutasime ja kindlasti saaks seda plaani varsti kasutada. Nüüd lõpuks sain ta magama aetud, vaheaeg on läbi ja homme esimene koolipäev. Peaks ise ka põhku heitma aga midagi oli veel…

Aed. Kindlasti on paljudele tuttav see tunne, kui oma aias esimesed sinililled ja lumikellukesed oma pead mulla alt välja pistavad ja õitsema hakkavad. Ka meie aed juba õitseb! Ploomisalu all on sinilillede väli.

220314_0273 (2)

Õunapuude all paistsid tulbi lehed, nartsisse kindlasti ka. Vaike jutu järgi pidi olema sahvri akna all isegi üks must tulp aga ma kardan, et see enam sel aastal ilmavalgust ei näe, kuna selle koha peal on hetkel pool teise korruse savist 😦 Üleüldse on maja ümbrus kogu seda ehitusest tulnud prahti täis…oh jõuaks ometi rohkem ja saaks selle kõik juba minema ja aia puhtaks. Vähemalt sodist esialgu. Kas me ka haljastuseni sel aastal jõuame, on iseküsimus. Sest karta on, et soovid ja unistused on reaalsusest ikka palju suuremad. Samas aga ei ole mõeldavgi, et kõike esimese aastaga jõuaks. Ja ega sellele metsikuselgi viga pole, kui juba roheliseks läheb. Heina niita ikka jõuame 🙂

Kui Põnn oskaks juba rohkem rääkida, siis ilmselt tahaks ta meile öelda, et me mitte neid suurte autode tekitatud jälgi hoovi pealt ära ei kaotaks, sest need lähevad vihmaga nii mõnusalt sopaseks ja sinna sisse on ju imetore end pikali visata! Maal elamise rõõmud!

220314_0281 (2)

Ja maja esine võiks jääda ka niisama lagedaks, sest kuskil peab ju olema ruumi jalgpalli taguda! See hooaeg sai meil ka nädalavahetusel avatud

Maja taga on vanade telliste kogumispunkt, ma juba mõtlen, mida neist teha võiks, sest neid on päris arvestatav kogus ja niisama minema visata nagu ei tihkakski. Korra mõtlesime, et ehk saab neid väliköögi ehitusel kasutada. Võib-olla, kui kunagi tegudega niikaugele jõuame, tuleb vahepeal veel mõni briljantne idee, igatahes tuleb need kivid sealt kuhugi “kindlasse kohta” ära tõsta. Põnn tegi juba algust!

SONY DSC

Nüüd vist sai kõik. Ma ei ole kindel, kas keegi midagi aru ka sai, kuna see sissekanne sai kirjutatud taaskord mu väärtuslikust uneajas, üks silm juba kinni vajumas. Aga olulised asjad said kindlasti kirja. Mõtteid oli veel aga eks neist siis järgmisel korral. Tahaks loota, et see saab olema varem, kui kuu aja pärast 😉

Ilusat kevade algust kõigile teile! 🙂