Kuidas meist ühel päeval kodukohvikupidajad said

Olen täitsa üksi kodus (tegelikult koerad ja kass on ka). Pere sõitis Pärnusse suvitama, mina valisin kojujäämise. Ei oska kuidagi olla ja meeletu igatsus nende järele on juba peal, kuigi nad eile alles läksid, õnneks täna tulevad juba koju. Praegu on veel hommik, istun sauna ees põrandal, päike soojendab varbaid, teine tass kohvi on joodud. Midagi targamat teha ei oska, kirjutan siis veidi möödunust.

Kuna lubatud sai, siis meenutan veidi seda päeva, kui me Mulgimaale kohvikut tegema läksime.

See teema sai alguse siis, kui mu õde ja ema viimaste jõulude ajal meil külas käisid. Mina olin leiba küpsetanud ja Tom oli teinud pasteeti. Kõige muu jõulutoitude kõrvale. Leib ja pasteet aga justkui sulasid ja mu õde arvas, et me võiks suvel minna meie tädi aeda kohvikut pidama, sest siis on tulemas kodukandi suvepäevad ja selle raames ka kohvikutepäev. Viimasel ajal ju väga populaarne üritus. Ja et me peaksime oma leiba ja pasteeti seal inimestele pakkuma. Õde ise tuleb sinna oma ansambliga laulma.

Mina polnud kunagi varem kohvikupidamisega kokku puutunud (erinevalt mu mehest, kes pikalt restorani pidas). Suures õhinas olin nõus. Sest mulle meeldib tohutult inimesi kostitada ja suhelda, Tom aga tegeleks peamiselt köögipoolega.

Kui see aeg kätte jõudma hakkas, tundus aga, et kogu see ettevalmistus polegi nii lihtne.

Peale mitut arutelu saime enam-vähem menüü paika. Mina muidugi sattusin hoogu, nagu ikka, ja planeerisin igasuguseid hõrgutisi teha. Reaalsus oli aga see, et kogu ettevalmistus tuli teha kahekesi, kõige muu kõrvalt. Ärasõidu eelne õhtu möödus poole ööni kokates, ja ka veel ärasõidupäeva hommik. Samal ajal nõudsid lapsed oma tähelepanu ja eks see meie ärevus ajas neidki pööraseks.

Mida me siis tegime?

Esialgne plaan oli teha suur pajatäis bœuf bourguignon ´i ehk eesti keeles prantusepärast veiselihahautist, kuid siis selgus kurb tõsiasi, et kohapeal kasutuses on vaid paar lauda ja mõned toolid. Seega tuli plaan ümber teha ja pakkuda midagi, mida saab püstijalapeal süüa.

Niisiis panime menüüsse erinevad tapase tüüpi ampsud, ise marineeritud oliivid, loomulikult pasteet ja leib (millest kõik ju alguse sai), mina tegin paar spinati quiche´i, magustoiduks tegime väikestesse purkidesse tiramisù´d ja mandliküpsised ehk cantuccinisid. Tom marineeris paprikaid…Ühesõnaga, kukkus välja selline Vahemere maitsetega menüü, mis meile kuidagi südamelähedane on. Ja no mis peamine kogu selle menüü juures, Tom võttis kodust kaasa enda tehtud külmsuitsu ahju ja tegi kohapeal külmsuitsulõhet.

Kui me kogu selle kupatusega kohale jõudsime, võis tädi päris ehmunud olla, sest oli tunne, nagu me koliks nüüd tema juurde sisse. Tema suvekodu köök ja sahver täitusid tohutute karpide virnaga, toidukottidega ning erinevate kodumasinatega (võtsime kaasa espressomasina, piimavahustaja, blenderi, mikseri ja palju, palju nõusid). Kuid mitmepeale saime kõik kenasti paigutatud, tädi näitas meile kätte meie magamistoad ja saime lõpuks maha istuda ja hinge tõmmata.

Järgmise päeva hommikul alustasime varakult toimetamisega, õhtul kella viieks pidi ju kõik valmis olema. Ilm oli meeletult ilus, päikesepaisteline ja kuum. Kahjuks aga ennustati selleks õhtuks tormi ja vihma. Me küll ei tahtnud seda uskuda, aga et mitte siiski pettuda ja vihma kätte jääda, organiseerisime aeda suure peotelgi ja oma kohviku seadsime sisse vanasse puukuuri, mis oli seest tühi, seega meil tuli ainult põrand puhtaks küürida ja seest kenasti ära kaunistada. Jõudsin käia veel kohalikus vanakraamipoes, kust soetasin meile veel pisut nõusid ja mõne nipsasja, see on koht, kus ma muidugi alati hoogu satun…

Aeg aga lendas meeletul kiirusel, tumedad pilved aina liginesid ja umbes pool tundi enne avamist jõudiski lubatud torm ja vihm meile kohale. Me siiski ei lasknud ennast sellest heidutada ja saime enam-vähem õigeks ajaks valmis. Meiega jagasid kohvikuruumi ka mu kaks noort sugulast, kes olid teinud kooke ja vennatütar pakkus jäätisekokteili.

See hetk, kui esimesed külastajad jõudsid, oli väga kummaline, siis saimegi aru, et nüüd ongi see esimene kõige raskem etapp läbi. Inimesed tulid ja uurisid, mida meil pakkuda on, rääkisid juttu ja siis sai mulle selgeks, et see toimub päriselt. Kuni selle ajani olin nagu robot, tuiskasin ringi, sättisin asju…lõpuks sain hakata inimestega suhtlema, mulle nii meeldis see osa sellest tööst. Tom arvas, et see sobib mulle hästi 😀 Tema oli see, kes käis köögist toitu juurde toomas. Minu ema ja tädi aga aitasid nõusid pesta, millest oli nii-nii palju abi. Me nimelt ei tahtnud kasutada plastiknõusid, sest see poleks kuidagi sobinud selle kontseptsiooniga ja süda ei lubanud ka tekitada nii palju prügi.

Kõige rohkem meeldis asja juures see, kui inimesed andsid tagasisidet. Selgus, et meie pakutud toit oli teistest erinev ja midagi, mida paljud polnud varem proovida saanud. See tõesti tegi hingele suure pai, sest eks ikka mõtlesime ju, et kas inimesed võtavad sellist tüüpi asju vastu ja et kuidas neile meeldib jne. Ilmselgelt mõtlesime üle 🙂

Raske on kõiki neid tundeid sõnadesse panna. Peale seda õhtut arutasime palju, mida oleks võinud teha teisiti ja et kas me ikka teeks seda uuesti. Meid nimelt kutsuti järgmisel aastal tagasi…Tom aga arvab, et kui teeks, siis pigem ikkagi oma kodus, kus on kõik asjad käe-jala juures ja jääb ära see eelnev asjade pakkimine ja kolimine. See on siis mõttekoht.

Aga aitab pikast jutust, lisan mõne pildi, mis annab ehk paremat aimu, kuidas kõik välja nägi. 🙂

Tomi tubli külmsuitsuahi

19961298_10212354390391462_3396583551491025476_n

19884369_10212354390751471_4013056037631918469_n

Ja vihm tuli…

18199330_10212354391431488_2776945885269523684_n

 

 

 

 

Oma tuba, oma luba ehk päris oma magamistuba

Kuigi väljas on suvi ja kuskilt mälusopist tulevad meelde pildid sumedatest suveõhtutest, kus sai ikka päikesetõusuni sooja ööd nautida, on täna jällegi üks sellistest õhtutest, kus ma tunnen rõõmu sokkidest, köetud ahjust ja auravast teest, seda enam, et see on oma aiast korjatud piparmündist tehtud. Ja veel üks tore põhjus toas olemiseks – mul on nüüd päris oma tuba, kus saab seda kõike nautida ja tugitoolis mõnuleda.

Kõik sai alguse sellest, et enne jaanipäeva teatas pere vanim poeg, et tema kolib ülemisele korrusele. Muidu poleks selles ju midagi imelikku, aga meil lihtsalt on see ülemine korrus endiselt pooleli, mis tähendab seda, et tubadel on karkassid, kuid puuduvad seinad. Siiski tundus, et teda see ei häirinud ja peaasi, et saaks omaette, et ehk on seal rohkem vaikust. Sest olgem ausad, kui sa oled teismeline, sul on just lõppenud töömalev, sul on suvepuhkus, sa ilmselgelt ei lähe kell kümme õhtul magama ja seega tahaks hommikul naaaatuke kauem magada, kui kella kaheksani, siis….peaks vist isegi ärakolimise plaane. Äratamise põhjuseid on ilmselgelt kaks – üks (värskelt)nelja aastane ja teine viiene. Neil on kuskil selline nupp, et kui nad silmad lahti teevad, on neil uni sekundiga läinud ja see üleskeeratud nupp ei käi enne maha, kui kell üheksa õhtul. Nii, et võib isegi arvata 🙂 Niisiis, R võttis oma seitse asja ja kolis üles. Ülejäänud sada seitse jäid muidugi tema vanasse tuppa alles.

Meie T-ga olime siiani maganud nii elutoas, kui lõpuks hoopis lastetoas, sest mulle ei meeldinud ärgata hommikul elutoas selle peale, et üks loom lakub nägu, teine varbaid ja kolmas ronib süüa saamise eesmärgil mulle peale ja lõpuks näksab ninast. Niisiis ostsime madratsi ja sellel magasime lastetoas mõni aeg. Oli tunne, nagu oleks jälle beebi majas, kuidagi nii turvaline tundus magada lastele nii ligidal. Hommikul muidugi, kui nad meie voodis (või noh oma “batuudil” ehk madratsil) maandusid, tuli kohe meelde, et beebidest on asi kaugel.

Seega minu jaoks oli see päev, kui R teatas üles kolimisest, justkui pääsemine, sest mul on alati olnud vaja oma nurgakest, oma olemise kohta, oma hommikul pikalt varvaste sirutamise tuba. Ja kolimine R vanasse tuppa tundus väga hea lahendus.

Meie uus tuba on kõige idapoolsem, otse vannitoa kõrval, kuhu viib ka sellest toast uks. Vanasti polnud see tuba kunagi eluruumina kasutuses olnud, siin oli küll põrand all (erinevalt kõrval olevast ruumist, kus elasid rotid, enne meid), kuid hoiti igasugust pudi-padi. Näiteks mahlategemise atribuutikat. Samuti vana mööblit, millest kõike enam päästa ei olnud võimalik, rotid olid siin ikka vist päris pikalt peremehetsenud. Küll aga olid hästi säilinud kõik seinad, ka põrand. Seepärast otsustasime siin ka kõik nii ehedana jätta, nagu see enne oli. Muidugi, enne majja kolimist on põrand siiski üles võetud, alt ära täidetud, torud veetud, lauad ära puhastatud ja tagasi pandud. See tuba tegelikult on ainus (lisaks kahele esikule), kus on selle maja vana laudpõrand maas. Enamaks kahjuks laudu ei säilinud. Seinad lasksime puhastada mingi tugeva harjaga, mis käis miski masina otsa (hästi selge jutt), üle me neid millegagi teinud pole, ei näinud vajadust. Ka lagi on vana. Vaid aknad on vahetatud. Isegi uksed on samad.

Niisiis, ühel sellisel nädalal, kus mees oli taas komandeeringus, võtsin ma asja ette.

Aega läks vist umbes kolm päeva, kui ma kogu kraami siit toast välja vedasin ja teised asjad uuesti sisse tassisin. Õnneks ei pidanud mitte ühtki asja ostma, sest kõik oli olemas. Päris voodit meil veel pole, kaks madratsit on üksteise peal. Aga voodi peats see-eest juba on 😀 Selleks on ühe vana kapi uks, mis on siin ja seal juba erinevaid funktsioone täitnud, nüüd siis sattus siia tuppa, vastu seina ja sobib nagu valatult, laiuse poolest veel eriti.

DSC04755

Tugitool, milles istun, on pärit Ikea sarjast, kuid teise ringi poest ja see oli tõeliselt lahe leid, tool nägi välja nagu uus ja on ülimugav 🙂

DSC04763

Samast poest sain ka Ikea kardinad. Ma ostan tavaliselt sellist laadi kardinaid, laudlinu jm kangast sealt lihtsalt selleks, et need on nii ilusad (ja no maksavad sente) ja isegi, kui ma ei tea, kas ja kuhu nad mulle sobiks, ei saa ma neid sinna poodi jätta, ma kingin nad siis kellelegi ära.

20170717_205638

Võib-olla tundub, et ma olen liialt vaimustuses oma magamistoast, aga ma lihtsalt nii väga naudin siin olemist. Isegi, kui kõik pole veel päris valmis, sest kuskil nurgas on veetorud, mis suunduvad ülemisele korrusele (mul on juba idee, kuidas neid peita), uste piidad on tegemata, liistud panemata, õiget laelampi pole veel…ikkagi on mõnus. Ma istun siin mugavas tugitoolis, joon imehead piparmünditeed, aknast paistab saun ja selle tagant mets ja põllud. Siin toas on mingi eriline aura, ma ei teagi, miks, võib-olla see, et siin ongi kõik nii ehe ja maalähedane, nagu mulle tegelikult väga meeldib. Pole ime, et mu teismeline oma toast nii harva väljas käis 😛 😀

Eelmisel nädalal käisime aga hoopis kodukohvikut tegemas, Mulgimaal, minu tädi aias. See oli üks eriti äge kogemus ja ehk jõuan sellest siingi pisut pajatada…

Väljas on kottpime, tee on otsas ja küünlad põlenud. Mis siis muud, kui tuleb minna magama. Hommikul ju armu ei anta 🙂

 

Algaja aedniku heietused

“Emme, mis sind rõõmsaks teeb?” küsis ühel vihmasel päeval mu kolme aastane tüdrukutirts.

Vaatasin teda ja sain aru, et olen viimasel ajal olnud üsna torssis ja tusane. Kuid kui vaatan seda üdini muretut naerunägu, tuleb kohe meelde, mis mind õnnelikuks teeb.

“Eks ikka teie, mu armsad. Ja päike. Ja soe”

Jah, nii ongi. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ma elan looduse rütmis. Kui väljas on päike ja soe, kohe nii soe, et saan hommikuse murulaugu ja salati järgi minna paljajalu ja õhukeste riietega, on mu energia laes ja ma pakatan õnnest, teotahtest, ma tõesti jõuangi palju. Ja no nagu me kõik teame, ei ole oma majas ja aias kunagi tööst puudust. Isegi nii palju on seda, et ma satun sellega liiga hoogu ja ei oska enam aega maha võtta. Siis aga tuletab mulle mu kallis mees ja ka lapsed seda meelde, et teeks nüüd nii, et elu väljaspool peenraid ja muruniidukit on ka võimalik. Nii me siis otsustasimegi, et igal pühapäeval veedame aega vaid lastega, ükskõik kus ja mis ilmaga. Viimasel korral, Otepää seikluspargis ma juba suutsin mitte mõelda maha panemata kartulile. Ja eks ma nihverdan pärast toredat päeva lastega end õhtul ikka õue ja küürutan maasikate vahel, et neid umbrohust päästa. Enam-vähem juba hakkab looma.

Aga siis on need vihmased, tuulised ja külmad päevad, kui ma kõnnin toas susside sahinal ringi, tekk ümber ja kuum teetass nina all ja torisen. Muudkui podisen midagi. Nad juba teavad, et siis tuleb mul rahus lasta toriseda. Või hommikul kaua magada. Ma olen isegi jätnud lapsed lasteaeda viimata sel põhjusel, et hommik on liiga hall ja külm ja uni on liiga magus. Aga õnneks nad ei kurda. Puhkepäevi oleme ennegi teinud.

Samas aga ei viitsi ma sellest kehvast suusailmast kellegagi rääkida. See on minu meelest meie kliimas juba aastaringne teema ja see kordub aastast aastasse. Seega, ma siis torisen omaette (ja natuke siin ka :D)

Niisiis, meil ei ole veel kartulid maha pandud…Ja ega me poleks neid üldse pannudki, sest esiteks ei ole me väga suured kartulisööjad ja teiseks on nad imeodavad ka mõne kilo kaupa kellegi toreda taluniku käest osta. Üks selline varustaja meil on ka, õnneks.

Aga kartulite teema tuli sellepärast, et meil on üks üles küntud maalapp, mille me lasksime künda mingil mitte päris selgel põhjusel. Noh, et kui see traktor juba siin oli ja seda kõrval olevat põldu kündis…aga kui ma sellele põllule siis ükspäev uljalt oma suvikõrvitsataimedega astusin, selgus kurb tõsiasi, et mätas on mättas kinni ja minust see hark suure kaarega põõsasse lendas. Ahastuses helistasin oma targale vennale, kes ütles, et pange sinna kartulid, siis järgmisel aastal enam ei pea end ehk lolliks rügama.

Üldiselt on nii, et ma olen üks kohutavalt laisk aiapidaja. Kuid mulle tohutult meeldib see mõte, et kõik värske kraam tuleb oma aiast. Eriti hea, kui seda jagub terveks aastaks nii, et ei pea poest import juurikaid ostma. Küll aga tahan ma, et see kõik tuleks kergema vaevaga, et ma näeks ilusatel päikeselistel suvepäevadel peale kartulivagude vahel küürutamise ja porgandite rohimise oma lapsi kasvamas. Jajaa, ma tean, see tundub utoopiline, aastakümneid on just nii ju aedvilju kasvatatud, ikka töö ja vaevaga. Olen ka ise lapsena seda tunda saanud. Ja tean, et see võib muutuda hasardiks.

Kas mul on mingi plaan? Ei ole. Või siis on mingi aimdus, et võiks proovida nt permakultuuri teed minna, mitte, et ma arvan, et see on lihtne. Algus kindlasti mitte, kuid kui mõelda pikemas perspektiivis, võiks see ju töötada. Pean tunnistama, et olen sellest alles vähe lugenud, kuid paneksin end kohe kirja mõnele selleteemalisele koolitusele, kui selline peaks kuskil tulema. Mul on üks mantra, mille olen endale kuklasse kinnitanud “Meil on aega”. See on ka permakultuuri üks põhimõte – võtta aega, et vaadelda, teha plaane, kuhu üldse midagi sobib. Sest praegu oleme ikka liialt rabistanud, ostnud taimi-puid kokku ja siis need kuhugi ruttu maha pannud. Tegelikult on jäänud aga eeltöö tegemata. Samas…inimene õpibki oma vigadest, ma olen palju targemaks saanud siin selle paari kevade-suvega, et kus mis pinnas on ja kuidas kompaktsemalt vilju kasvatada. Aga pikk maa on veel minna, tõesti.

Lilledega on aga päris keerulised lood. Ehe näide 😀

mingi peenar 26.05

Sellest olen ma siin ennegi kindlasti jahunud, kuidas ma üldse ei oska erinevaid lilli omavahel sobitada ja mul puudub absoluutselt igasugune maitsemeel selles vallas. Endiselt näen ma meie aeda vaimusilmas ette pigem täidetud erinevate ilu- ja viljapuudega, põõsastega ja neid saagu palju. Hetkel näebki meie aed välja nii, et on see nn fassaad ja siis on tagaaed, kus me meelega muru ei niida ja õunapuude vahel kasvavad kõik need lilled, mis siin on aegade algusest peale kasvanud. Maja ees aga on tohutu muruplats, mille niitmise maitse on mul veel eelmisest aastast meeles. Ja hooaeg on juba alanud….Ja kui me ei niida, kasvab kõik lihtsalt heina ja ohakaid täis ja siis tuleb sügisel vikatiga niita. Minu unistus oleks, et siin kasvaks hoopis põllulilled ja näeks välja nagu aas, kuhu sisse on tehtud teerajad ja palju, palju puid. Ja pojenge (ma jumaldan pojenge!!!). Ja sireleid. Kui ma sõidan mööda mõnest sellisest vanemast talukohast, kus on suuuuuuur sirelihekk tee ääres, tahaks ma peatuda ja sinna heki sisse sukelduda ja seda lõhna endasse ammutada. Lapsena, kui meil oli suvila, oli seal üks ilus sirelihekk, kust ma otsisin igal varasuvel neid viie kroonlehega õisi ja sõin neid vist kokku päris palju…. 😀 Vot just sellisest hekist ma unistangi. Kahjuks siin talus oli hekk suurte puude vahel varjus, kus ei olnud ühtki õit küljes. Aga mul juba uued võrsed kasvama pandud ja kunagi siis saan oma suure heki ka 🙂

Majas pole me veel midagi jõudnud uuemat teha. Ülemine korrus on endiselt poolik ja verandal käin ma lihtsalt unistamas, et kui mõnus seal oleks istuda ja loojuvat päikest vaadata. Mõtte tasandil tundub, et noh, mis seal siis on, põrand, natuke seinapinda, aknalauad, elekter, radikas ja ongi olemas. Et võiks ju ise teha, pole ju nii keeruline. Kui ma aga seisan seal põrandata ja laeta ruumis, tundub kõik nii ulme. Nii, et me palume kellegi abi, kes ütleb vähemalt, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ehk siis on lihtsam kuskilt pihta hakata.

Isegi meie pisipiiga ütleb, et tuleb seina sisse auk teha, et saaks õuest otse tuppa tulla ja siis salaja köögist midagi suhu pista…nagu näha, siis igal ühel omad unistused 😉

Mis mu tänase sissekande mõte on…kes teab 😀

Ja enne, kui ma kaane kinni löön, palun vabandada mind võimalike kirjavigade pärast, sain juba oma erudeeritud õe käest peapesu, et on kirjavigu leidnud mu postitustest….noh, ma annan endast parima…aga ehk siiski antakse andeks 😉

Pildipank 🙂

Esimene võilill ja rõõm tärkavast loodusest 28.aprillil

esimene võilill 28.04

Esimene nartsiss…ja kevadine lumesadu…

Kavliteetaeg lähedastega. Emadepäev Viljandis ja rattasõit kodumetsas

Esimene arooniaõis 29.05

aroonia 29.05

Vitamiinid. Esimesel pildil maasikakast maja ees, teisel minu kolmene tütreke ürdipeenart kavandamas, kolmandal üllatusleid kuskilt aia tagant pika heina seest. Ebaküdoonia. Mis tuletab meelde, et pean tädi Vaikele helistama ja talle leiust teatama….tema ju teadis…vanust 90+. Incredible! 🙂

Ja siis pildikesi meie “metsikumast” aiast. Kusjuures maja esisest niiväga polegi pilte, sest seal on mõni ükskik puu või põõsas keset võilillede merd. Ah, ja aia äärde istutasin 8 paju ehk raberemelgat Bullata 🙂 kui nad ükskord suureks saavad….ootan juba 🙂

Ja lõpuks, kuid mitte vähe tähtis… minu sisekujunduse tipptase 😀 tegin seinteta tuppa ajutise kontorinurga, kus käib nüüd minu ja mehe vahel tihe rebimine, kes seal päeval tööd teeb, õhtul aga pean kassiga õidu tegema, kes enne mugavama koha saab, mina raamatu lugemiseks, tema teadagi milleks….Täitsa mõnus sai… 🙂 Tähelepanu tasub pöörata lauale, mida ma olen siiani rumala peaga vanakraami poodidest otsinud, kuid lõpuks taipasin enda oma aita sisse kiigata, kust just selline laud puhtaks tegemist ootas 🙂 Ta pole täiuslik, kuid ta on eriline 🙂 See laud oli siin majas, sellel olid veel tindiplekid ja kuivanud tindipott sahtlis…mõelda vaid neid kirju ja tähtsaid dokumente, mis sellel kirjutati…ja nüüd istun siin mina. Ja trükin. Arvutis….

kontorinurk 19.05

Laste mängud taluõues

Inspireerituna Eveli postitusest Mutukamoosi blogis, kus ta jagab oma lahedaid ideid laste mänguväljaku kohta, mõtlesin ka meie laste mängumaa hetkeseisu ja tulevikuplaane jagada.

Soojad ilmad on lõpuks käes ja nüüd on lapsi väga raske õhtul tuppa saada. Kui nad on lasteaiast koju jäänud, on hommikul peale sööki kohe õueriided seljas ja tuppa tullakse vaid mingi eriti olulise asja pärast, äärmisel juhul ka sööma, kuigi ka seda tehakse juba õues.

20170502_163226

Nad koguaeg toimetavad midagi, küll kaevavad kuskil, küll veavad mulda ja liiva, oksi ja kive ning käbisid, ehitavad, lammutavad, vahepeal sõidetakse ratastega ja atv-ga, kuniks sellel akut on. Põhiliselt aga käib koguaeg mingi toimetamine.

Põnn leidis kalliskivi 🙂

Vahel aga hakkab igav ka, mis ei ole muidugi halb asi, sest siis mõeldakse midagi väga huvitavat lõpuks välja, aga siiski olen tabanud end siis mõtetelt, et peaks midagi huvitavat neile juurde ehitama, kus saaks nt rohkem turnida, enda oskusi proovile panna.

Ehitavad (see euroalustest “onn” näiteks valmis nii, et mina tegin toas süüa ja kui õue läksin, oli onn valmis, otsast lõpuni kahekesi ja ise) ja toimetavad

Hetkel on meie laste mänguplats maja taga, suurte õunapuude all. See sai sinna rajatud mitmel erineval põhjusel. Esiteks pidin oma pakkudest tehtud liivakasti maja eest tagaaeda kolima, sest maja esist hakati kaevama, tehti tee ja kooriti savi. Siis ei saanud maja ees üldse tükk aega midagi planeerida. Ja teine põhjus on see, et suvel on maja taga puude all mõnus vilu.

Aga juba esimesel kevadel tundus, et kuna maja esine on lõunapoolne, siis on seal just kevadel kõige soojem ja mõnusam, kui päike paistab. Lapsed ka tajusid seda kuidagi ise ja tahtsid just maja ees rohkem olla. Siis pidime seal leiutama mänge ja tegevusi. Nüüd on mul seal üks üles võetud peenar, mille asemele tahakski midagi lastele leiutada. Nad ise tahaksid kiiku, kus saab kahekesi kahel pool otstes istuda ja koos siis kiikuda. Teostatav, ma ütleks.

Teiseks üht liivahunnikut, mis pole ka ju keeruline. Algul tundus, et aga no maja esine ju esinduslik paik, et kas ikka on hea mõte. Nüüd jälle tundub see nii üle mõeldud mõte, sest me pole mingi esindustalu ja peamine on see, et lastel oleks lõbus ja huvitav. Praegu on nad juba omal jõul oma väikese aiakäruga maja tagant alustanud liiva äravedu maja ette, mis on ilmselge vihje, et kui keegi teine ei aita, tuleb ise teha ja punkt.

Hetkel on maja ees niimoodi:

DSC09431

Ruumi sinna midagi teha on muidugi tohutult, samuti tahaks sinna puid ja põõsaid juurde istudada, mille ümber on ju lõbus peitust või kulli mängida.

Maja läänepoolses küljes, kuhu paistab kõige vähem päikest, on ka palju puid, kuhu vahele mõtlesime teha mingit sorti takistusraja või seiklusraja, sellise köite ja karabiinidega. Esialgu küll midagi lihtsat, aga et saaks hiljem ka raskemaks muuta, kui lapsed kasvavad. Ja peaks rahuldama ka ronimise vajaduse, see on neil kõigil kolmel eriti suur.

Nii, et siis selle kevade plaanid on taas suured, täna läheme RMK puukooli istikuid vaatama, mida tee äärde istutada. Aiamaa juba ootab ka rohenäppe, kuid kõike head korraga ei saa, pigem tundub praegu prioriteet lapsed ja nendele millegi toreda valmis tegemine. Siis tulevad porgandid ja kapsad 🙂

Nüüd suundun siis interneti avarustesse tuhnima, kuidas keegi on teinud ise takistusradu või seiklusradu oma koduaeda. Kui teate mõnda huvitavat lehekülge, võiksite lahkesti jagada mulle ka 🙂

Päikest! 😉

Reisijutt: nädalalõpp Kopenhaagenis

Siin siis lubatud ülevaade meie nädalalõpu reisist, taaskord Taani, kuid sihtpunktiks seekord Kopenhaagen (21.04 – 23.04)

Hoiatus – juttu on pikalt ja pilte palju, loodan, et tuleb huvitav lugemine. Piltide infot näeb neid avades.

Algas see reis natuke meie moodi kreisilt, peab ütlema.  Plaanitud oli minek nii, et me läheme kodust kõik koos (v.a. suurim poeg, kes jäi jällegi koduvalvesse ja koertehoidjaks, mida, nagu hiljem selgus, ta väga nautis :))

Niisiis. Tom oli eelmisel nädalal Viinis tööreisil ja pidi sealt naasma meie pulma- aastapäeval, ehk neljapäeval. Plaan oli tähistada meie pidupäeva koduselt ja järgmisel hommikul koos startida Tallinna lennujaama poole.

Mina olin lastega kodus, ei viinud neid lasteaeda ka, et ikka terved püsiks. Neljapäev, ehk siis see päev, kui Tom pidi koju tulema, algas meil toimekalt, tegime mõned sisseostud reisiks ja käisime metsas väiksel lõunasel piknikul, mis tipnes sellega, et ma ajasin oma äsja pesust tulnud jopele, millega plaanisin ühtlasi ka reisile minna, peedimahla peale…Ehk siis äpardus nr. 1.

Kui hakkasime koju sõitma metsast, nägin järsku keset teed (väike kruusatee metsa vahel) suuri vareseid ja mingit looma, algul paistis, et loomale on tehtud 1:0. Siis aga selgus, et loomake on elus, tegemist oli väikese jänesepojaga, kes tänu minu auto lähenemisele sai vareste käest põgenema. Kui nägin tahavaate peeglist, et ta üritab autole järgneda, et peitu minna, ütles mu närv üles, ma peatasin auto ja asusin jänest päästma, teadmata täpselt, kuidas ja miks. Mõistus ütles, et see on loodus ja selle seadus ja sina inimene ei peaks mitte sekkuma, jänes oli juba haavatud ja ilmselt langeb ikka kellegi küüsi… Kuid süda karjus ja tundis selle jänesepoja hirmu ja seega ma siis talutasin teda metsa poole, kuhu ta ka suundus ja sai peitu heinte sisse, kuhu ta suurest hirmust tardununa minust ka jäi. Aga vähemalt peitu.

Samal ajal aga helistas mulle Tom, kes andis teada, et tema lend on tühistatud ja et täna ta koju ei jõua. Lootus, et ta üldse Eestisse saab enne meie väljalendu, oli üsna väike aga siiski oli olemas. Olin siis selle jänesepäästmise aktsioonis ja nende kurbade uudistega seal keset metsa, aga uskusin, et enam hullemaks minna ei saa. Õnneks koju jõudnud, helistas Tom heade uudistega, et ta saab siiski viimase lennuga Tallinnasse, kus ta ööbib ja meid hommikul siis kohtab. Peale seda aga helistas Tomi ema, kes teatas, et vanaema sattus haiglasse, mis oli küll ette aimata, kuid siiski kurb uudis. Samal ajal, kui ma rääkisin telefoniga, panin õues pesu kuivama. Minu kõrval, tamme all, kõõlus mu viieaastane kiigel mingi toikaga, mida ma märkasin alles siis, kui ta kõva häälega nutma hakkas ja oma verise näoga minu poole vaatas. Ta oli ühe ülemise esimese hamba viltu kukkunud….Tuli kõne võtta hambakliinikusse, kus soovitati süda kõvaks teha ja hammas paika tagasi tõmmata. Poja oli õnnetu, et see hammas niimoodi viltu on, seega lasi ta selle sirgu tõmmata nagu naksti, naeris pärast veel, et see hetk kostis sellist lume krudina häält. Kostis tõesti…seda ta õnneks ei märganud, et ma ise olin juba näost valge ja kohe-kohe minestamas….Kusjuures, olen seda ennegi märganud, et oma laste veri ja nendega juhtunud õnnetus on minu jaoks palju hullem näha, kui haiglas mõne põletushaava sidumine, kus kunagi süda pahaks ei läinud….Aga nii on. Niisiis. Selline reisi eelne päev oli see neljapäev. Arvate, et nüüd aitab ja hakkame reisimuljeid lugema? Kohe, peale väikest reede hommikust seika, mida nüüd küll enam kirjutamata ei saa jätta….

Reede hommikul oli plaanis startida hiljemalt kell 8.30. Loomulikult olid eelmisel õhtul kõik asjad juba kokku pandud, nii, et hommikul oli vaid söömine ja riietumine, koerte pissitamine….Samal ajal, kui me esikus juba jopesid selga ajasime, pidid koerad õues omi asju ajama ja kui neid tuppa hakkasin kutsuma, istus ukse taga vaid üks märg koer kahest, see noorem. Prouat aga polnud. Ei tulnud kutsumise peale ega paistnud ka kuskil näha. Aeg oli täpselt selline, et kui nüüd teda kuhugi otsima lähen, jääme lennukist maha. Õnneks oli ilm kohutav ja suurema poisi plaanitud klassi väljasõit jäi ära, seega tema oli kodus ja sai vähemalt hulkuri tuppa lasta, kui see peaks välja ilmuma. Ja õnneks ilmus ka, juba pool tundi peale meie ära sõitu. Nii, et lõpp hea, kõik hea 🙂 Ja meie edasine reis Tallinnasse möödus väga mõnusalt, lastel hea tuju, lauldi ja räägiti naljajutte, saime hakkama vaid ühe pissipeatusega bensiinijaamas.

Aga nüüd kaua oodatud reisijutt 🙂

Sõitsime Taani kahe lennukiga, ehk siis Tallinnast Helsinkisse ja sealt kahe tunni pärast edasi Kopenhaagenisse. Lastele oli lennukisõit väga suur elamus, kuigi nad olid varem ka sõitnud. Lennud möödusid ilusti ja olid mõlemad meeldivalt lühikesed. Mul oli lennukisse küll varutud tegevust, aga ega palju asju vaja ei läinudki. Tom istus lastega ühes reas ja mina üle vahekäigu nende kõrval. Lapsed vaatasid raamatut, E palus umbes viis korda järjest lugeda Muna raamatut ette ja H joonistas tegevuskaarte, teate küll, need, kus tuleb erinevaid ülesandeid täita vildikaga, mida saab pärast maha kustutada. Kahjuks unustasin teise vildika juurde osta ja sellest tuli natuke tüli. Aga Muna raamat aitas ikka hädast välja küll 😀

Meid lennutas mõlema reisi ajal Finnair. Muidu oli kõik justkui okei, aga peab ütlema, et nt võrreldes Air Balticuga, kus lastele anti kohe tekid, joonistamiseks pildid ja pöörati üldse neile palju tähelepanu, Finnairi kohta seda öelda ei saa. See pole küll mingi big deal, aga lihtsalt, selline väike asi annaks palju juurde, jääks meelde.

Taani jõudsime nelja paiku kohaliku aja järgi. Meie korter asus lennujaamast mitme km kaugusel, seega kasutasime sinna jõudmiseks metrood ja bussi. Korteri perenaine oli meile kirjutanud väga informatiivse kirja, millega sõita ja kuidas täpselt kohale jõuda. taksoga oleks see reis läinud 10 korda kallimaks ja ajaliselt poleks ka palju võitnud. Kokku kestis sõit metroo ja bussiga üle poole tunni. Lennujaamast sai otse metroojaama, metroo rongid tulevad iga natukese aja tagant ja on väga kiired. Lastele muidugi ka jälle tohutu elamus. Ka bussisõit 🙂 Piletite süsteemi tegime ka juba varem selgeks ja jube mugav on seda teha mobiiliga, ei pea kuskil automaadi järjekorras seisma, ega ka kuhugi midagi piiksutama. Ja sama pilet kehtib nii metroos, kui bussis. Lastele sõit tasuta.

Jõudsime enda linnaossa, mis oli ülikooli linnaku ligidal, mõnus vaikne linnaosa, lahedad vanad majad, samas mitte üldse kaugel kesklinnast, vaid mõne bussipeatuse kaugusel. Leidsime oma maja ilusti üles, selleks ajaks olid lapsed aga juba üsna küpsed, sest nad ei olnud minutitki lõunaund maganud, elevus oli ju nii suur. Seega me otsustasime hoopis, et me oleme esimese õhtu selles mõnusas hubases korteris, teeme head süüa (Tom käis kiirelt lähedal supermarketis) ja lihtsalt naudime – tõeline hygge, nagu öeldakse. Kusjuures, selle hygge juurde tulles…Kuna Tom on Taanis elanud, teadis tema öelda, et taanlaste endi jaoks on veel käibel ütlus rohygge, mis tähendab kohe eriti mõnusat olemist, hubasust. Nii, et me üritasime võtta hyggest seda parimat osa ja õnnestus. Sest see korter oli tõesti imearmas. Selle omanik on skulptor, kelle peamine töö on lastest skulptuuride tegemine, tema ateljee asus samas majas, nagu ka ta enda elamine, lisaks siis sellele meie üüritud korterile, mis asus kõige kõrgemal korrusel. Meil oli seal kolm tuba, köök, väike vannituba ja rõdu. Kõik aga oli nii kompakte ja mõnus, valged seinad andsid palju avarust ja kogu sisustus tekitas nii koduse tunde. Ka lastes, kes leidsid riiulilt Lego klotsid, mida oli küll pisike korvi täis, aga nendega läks kohe selline mäng lahti, mida ma kodus pole ammu näinud. Piiga oli võtnud kaasa mõned väikesed taluloomad ja nii nad siis mõnulesid. Tom tegi süüa ja mina lugesin raamatut, pildistasin, vaatasin lapsi mängimas ja mis seal salata, limpsisin klaasikest punast veini,mis peale seda pikka reisi tundus väga mõnus mu veenides…

Nii kiirelt, kui lapsed sel õhtul magama jäid, pole vist kunagi varem jäänud. Magasime kõik ülihästi…

Järgmisel hommikul äratasid meid kaks puhanud selli kell 7.30! Eesti aja järgi oli see nende tavaline ärkamise aeg, seega nendel oli sellest ju kama kaks, et Taanis on kell veel nii vähe…Minul lubati siiski veel mõnuleda, kui teised kööki toimetama läksid. Lapsed olid kätte saanud telekapuldi ja teleka ka kogemata tööle saanud, juhuslikult just sellest kohast, kust tulid multikad. Kuid üsna pea panid nad selle ka kinni, sest parasjagu tulid ekraanile mingid koledad suured punaste silmadega rotid…milleks selliseid multikaid lastele tehakse, ei saa meist keegi päris hästi aru….aga õnneks igav neil ei hakanud, kohe võeti Legod jälle välja ja kuni hommikusöögini jälle tegevus olemas.

Peale sööki olime valmis uut päeva alustama. Õnneks oli välja tulnud päike, mis eelmise päeva vihmapilved oli mõnusalt minema ajanud. Ilm oli tuuline ja sooja 10 kraadi ringis. Olin varunud lastele igaks juhuks kindad ja seljas olid neil talvejoped, mis tundus täpselt õige valik, sest alla sai vähem riideid panna, aga polnud ka hirmu, et külm hakkab. Selline aeg on alati vist vanematele keeruline, et mida selga panna. Enda järgi vaadates tundub mulle alati, et liiga külm on, ma olen nimelt KOHUTAV külmavares. Mul oli siis sall koguaeg ümber kaela mässitud ja kohutavalt külm hakkas veel siis, kui nägin mõnd inimest lühikeste pükstega või t-särgi väel. Päriselt, neid ikka oli! Tom ütles, et see asi on talle alati Taanis mõistatus olnud, et mis värk selle kevadel poolpaljalt ringi käimisega on. Kusjuures oligi ühest äärmusest teise riietumist, kes oli talvekasukaga, kes plätudega…Eriti kummaline minu silmale oli näha, kuidas lapsi riietuti. Enamikel väikestest lastest polnud mütsi, kinnastest rääkimata, õhuke jope oli eest lahti, jalas kingad, mõnel vaid sokid, kes istus kärus või kõhukotis. Kusjuures vanematel olid üldiselt mütsid peas….müstika!

Kanalituur Nyhavnis

Niisiis, meie sissepakitud lapsed olid seiklusteks valmis. Olime välja vaadanud võimaluse minna laevaga tuurile. Sõitsime bussiga kesklinna, kus jalutasimegi kanali äärde. Linn oli rahvast täis, enamus turistid, nagu meie. Kuna ilm oli muutlik, ehk et väga tuuline ja päike läks vahepeal pilve taha, valisime laeva, millel oli osaliselt katus peal. Selle all hakkas kohati jälle palav aga vähemalt ei puhunud tuul pead otsast. Reisi juhatas giid, kes rääkis puhtalt nii inglise, taani, kui saksa keelt. Saime hea ülevaate sellest suure ajalooga linna südamest, möödusime uhketest ehitistest, lahedad värvilised majad vaheldusid uhkete moodsate teatri- ja ooperimajadega. Ka kuningalossist möödusime, nagu ka väikesest merineitsist, mille fenomenist, antagu mulle andeks, ma väga aru ei saa. Selles mõttes, et tegemist on lihtsalt ühe väikese kujuga kanalis, mida on korduvalt varastatud, lõhutud, reostatud….kuid ta on osa ajaloost ja muinasjutust, meie lapsed aga on selle jaoks vist veel liiga väikesed, igatahes see ei tekitanud neis väga huvi, seega me seda hiljem enam maa pealt vaatama ei läinud, selleks oleks pidanud sadamast palju kõndima ja inimeste hulgas tunglema, et midagi näha….Minu jaoks sama arusaamatu, kui Mona Lisa pilt Louvres…aga see on minu arvamus… 🙂 Pildid laevareisist ja miljööst.

Kuna see sõit kestis päris pikalt, ligi tund aega, hakkasid lapsed väsima, tund aega paigal istuda pole nende eas vist väga lihtne, sest no kaua sa neid maju ikka vahid 🙂 Kuid nad olid vaprad. Nende väsimust adekvaatselt hinnates otsustasime söögikoha otsimisele mitte aega raisata, seda enam, et selles konkreetses kanali äärses piirkonnas on kõik ulmeliselt kallis, sõitsime jälle koju, tegime seal süüa ja puhkasime veidi. Et siis uuesti minna järgmisi elamusi saama, seekord siis Taani vanimasse parki Tivolisse.

Tivoli

See vana lõbustuspark on Kopenhageni kesklinna rajatud juba 1843. aastal ja on tõesti vaatamisväärsus omaette. Sinna soovitaks minna pigem õhtupoole, eriti lahe, kui peaks vastu pimedani, kui süüdatakse need tuhanded laternad ja tuled, kohvikud on avatud, muusika mängib….See viimane osa polnud küll kahjuks meie kogemusest tulenev, sest me jõudsime sinna kell kuus ja pidasime veidi üle paari tunni vastu…Aga suvel, veel soojemal ajal on kindlasti üks koht, kus tuleks oma õhtu veeta.

Lapsed said sõita karussellidega, autodega, H ja Tom käisid ka vaaterattal, E loobus, sest tal tekkis ikkagi viimasel hetkel hirm. Töötajad on seal väga sõbralikud ja julgustavad, meiega räägiti küll pidevalt vaid Taani keelt, pidades siis ilmselt meid taanlasteks, sest Tom ju räägib ka, mina tegin vaid lihtsalt näo, nagu saaks kõigest aru 😀 Tom imestas, kui ma ütlesin, et ma ei saanud aru, sest kui ma olin E-le vaateratta trepil rääkinud omast arust seda, mida see onu talle taani keeles rääkis, ütles Tom, et ma olin pm sõna sõnalt õigesti tõlkinud E-le 😀 ju siis on taani filmide vaatamisest mingi kasu ka 😀

Meie õhtu Tivolis lõppes pantomiimi etenduse vaatamisega, kuid siis hakkas seistes külm ja lapsed olid juba täiesti ära kustumas. Läksime tagasi koju, kus jälle lapsed jala pealt voodisse kukkusid ja magama jäid… 🙂

 

Ja nii ongi, et nende jaoks on selline linna reis nii väsitav, sest lisaks tohututele elamustele, kõndisime me kokku päevas ca 15 km. Käru meil jälle polnud, kuigi oleks saanud ka rentida, samas olid vahemaad bussini ja metrooni parajalt lühikesed, et me saime hakkama.

Viimane päev – akvaariumi külastus,

Kolmas päev oli äralend. Peale asjade pakkimist tekkis korraks eriline kurbus hinge, nagu läheks oma kodust ära…Raske seletada, aga see koht kuidagi sai selle lühikese ajaga nii omaks, see oli nii meielik kuidagi…Igatahes leppisime kokku, et kui järgmine kord jälle Kopenhaagenisse läheme, üürime sama korteri, sai juba omanikuga ka kokku lepitud, kes lahkesti meid tagasi ootab 🙂

Äralennu pool päeva saime sisustada nii, et ei peas niisama lennujaamas passima. Sõitsime küll lennujaama juba kohale, viisime pagasi hoidu ja sõitsime metrooga ühe peatuse tagasi, kust väikese jalutuskäigu kaugusel asub Põhja-Euroopa suurim akvaarium, kus elab tuhandeid liike erinevaid veeloomi. Seal oli tõesti palju näha, ka viimase söömise Taanis tegime sealsamas, akvaariumi kohvikus, toit oli maitsev ja saime kiirelt kõhud täis…

Kokkuvõte

Jäime oma reisiga väga rahule. Kopenhaagen on lastesõbralik linn, palju jäi veel käimata, soojemal ajal tahaks sinna kindlasti tagasi minna, ehk isegi pikemaks, kui nädalalõpp. Seekord ei käinud me üheski muuseumis näiteks, ega jõudnud sõita ratastega…seega avastamist on veel palju.

Lapsed panid tähele, et palju prügi visatakse maha, mis oli tõesti väga silmatorkav just kesklinna piirkonnas. Ometi on taanlased aga väga ökoloogiliselt mõtlev rahvas, enamus toidud poes on orgaanilise märgistusega, ka korteri tutvustuses oli öeldud, et külastajatest jäetud kõlbulik toit annetatakse kodututele. Ka neid oli tänavatel kesklinnas näha, kes magas magamiskotis otse tänaval, kes oli niisama laagri püsti löönud. Eks sellist klassi vahet näeb igal pool, samas Taanis pole see nii silmatorkav siiski, nt on seal luksusautode maks, mistõttu uhkemaid autosid võis näha vaid kuskil Luis Vuittoni ja Prada poodide vahel kimamas, tänavapilt oli siiski enamus keskpäraste autode nägu, pealegi paljud neist elektriautod, nende ostmist vist pidi riik toetama.

Nii, aga nüüd sai aeg otsa. Loodan, et oli veidigi informatiivne lugemine, kel plaanis Kopenhaagenisse sõita. Kui midagi meelde tuleb, eks lisan juurde.

Ilusat sooja ootust! Ehk jõuab õitsev Taani kevad ka peagi meile! 🙂

Ikka teie

Kristiina