Reisijutt: nädalalõpp Kopenhaagenis

Siin siis lubatud ülevaade meie nädalalõpu reisist, taaskord Taani, kuid sihtpunktiks seekord Kopenhaagen (21.04 – 23.04)

Hoiatus – juttu on pikalt ja pilte palju, loodan, et tuleb huvitav lugemine. Piltide infot näeb neid avades.

Algas see reis natuke meie moodi kreisilt, peab ütlema.  Plaanitud oli minek nii, et me läheme kodust kõik koos (v.a. suurim poeg, kes jäi jällegi koduvalvesse ja koertehoidjaks, mida, nagu hiljem selgus, ta väga nautis :))

Niisiis. Tom oli eelmisel nädalal Viinis tööreisil ja pidi sealt naasma meie pulma- aastapäeval, ehk neljapäeval. Plaan oli tähistada meie pidupäeva koduselt ja järgmisel hommikul koos startida Tallinna lennujaama poole.

Mina olin lastega kodus, ei viinud neid lasteaeda ka, et ikka terved püsiks. Neljapäev, ehk siis see päev, kui Tom pidi koju tulema, algas meil toimekalt, tegime mõned sisseostud reisiks ja käisime metsas väiksel lõunasel piknikul, mis tipnes sellega, et ma ajasin oma äsja pesust tulnud jopele, millega plaanisin ühtlasi ka reisile minna, peedimahla peale…Ehk siis äpardus nr. 1.

Kui hakkasime koju sõitma metsast, nägin järsku keset teed (väike kruusatee metsa vahel) suuri vareseid ja mingit looma, algul paistis, et loomale on tehtud 1:0. Siis aga selgus, et loomake on elus, tegemist oli väikese jänesepojaga, kes tänu minu auto lähenemisele sai vareste käest põgenema. Kui nägin tahavaate peeglist, et ta üritab autole järgneda, et peitu minna, ütles mu närv üles, ma peatasin auto ja asusin jänest päästma, teadmata täpselt, kuidas ja miks. Mõistus ütles, et see on loodus ja selle seadus ja sina inimene ei peaks mitte sekkuma, jänes oli juba haavatud ja ilmselt langeb ikka kellegi küüsi… Kuid süda karjus ja tundis selle jänesepoja hirmu ja seega ma siis talutasin teda metsa poole, kuhu ta ka suundus ja sai peitu heinte sisse, kuhu ta suurest hirmust tardununa minust ka jäi. Aga vähemalt peitu.

Samal ajal aga helistas mulle Tom, kes andis teada, et tema lend on tühistatud ja et täna ta koju ei jõua. Lootus, et ta üldse Eestisse saab enne meie väljalendu, oli üsna väike aga siiski oli olemas. Olin siis selle jänesepäästmise aktsioonis ja nende kurbade uudistega seal keset metsa, aga uskusin, et enam hullemaks minna ei saa. Õnneks koju jõudnud, helistas Tom heade uudistega, et ta saab siiski viimase lennuga Tallinnasse, kus ta ööbib ja meid hommikul siis kohtab. Peale seda aga helistas Tomi ema, kes teatas, et vanaema sattus haiglasse, mis oli küll ette aimata, kuid siiski kurb uudis. Samal ajal, kui ma rääkisin telefoniga, panin õues pesu kuivama. Minu kõrval, tamme all, kõõlus mu viieaastane kiigel mingi toikaga, mida ma märkasin alles siis, kui ta kõva häälega nutma hakkas ja oma verise näoga minu poole vaatas. Ta oli ühe ülemise esimese hamba viltu kukkunud….Tuli kõne võtta hambakliinikusse, kus soovitati süda kõvaks teha ja hammas paika tagasi tõmmata. Poja oli õnnetu, et see hammas niimoodi viltu on, seega lasi ta selle sirgu tõmmata nagu naksti, naeris pärast veel, et see hetk kostis sellist lume krudina häält. Kostis tõesti…seda ta õnneks ei märganud, et ma ise olin juba näost valge ja kohe-kohe minestamas….Kusjuures, olen seda ennegi märganud, et oma laste veri ja nendega juhtunud õnnetus on minu jaoks palju hullem näha, kui haiglas mõne põletushaava sidumine, kus kunagi süda pahaks ei läinud….Aga nii on. Niisiis. Selline reisi eelne päev oli see neljapäev. Arvate, et nüüd aitab ja hakkame reisimuljeid lugema? Kohe, peale väikest reede hommikust seika, mida nüüd küll enam kirjutamata ei saa jätta….

Reede hommikul oli plaanis startida hiljemalt kell 8.30. Loomulikult olid eelmisel õhtul kõik asjad juba kokku pandud, nii, et hommikul oli vaid söömine ja riietumine, koerte pissitamine….Samal ajal, kui me esikus juba jopesid selga ajasime, pidid koerad õues omi asju ajama ja kui neid tuppa hakkasin kutsuma, istus ukse taga vaid üks märg koer kahest, see noorem. Prouat aga polnud. Ei tulnud kutsumise peale ega paistnud ka kuskil näha. Aeg oli täpselt selline, et kui nüüd teda kuhugi otsima lähen, jääme lennukist maha. Õnneks oli ilm kohutav ja suurema poisi plaanitud klassi väljasõit jäi ära, seega tema oli kodus ja sai vähemalt hulkuri tuppa lasta, kui see peaks välja ilmuma. Ja õnneks ilmus ka, juba pool tundi peale meie ära sõitu. Nii, et lõpp hea, kõik hea 🙂 Ja meie edasine reis Tallinnasse möödus väga mõnusalt, lastel hea tuju, lauldi ja räägiti naljajutte, saime hakkama vaid ühe pissipeatusega bensiinijaamas.

Aga nüüd kaua oodatud reisijutt 🙂

Sõitsime Taani kahe lennukiga, ehk siis Tallinnast Helsinkisse ja sealt kahe tunni pärast edasi Kopenhaagenisse. Lastele oli lennukisõit väga suur elamus, kuigi nad olid varem ka sõitnud. Lennud möödusid ilusti ja olid mõlemad meeldivalt lühikesed. Mul oli lennukisse küll varutud tegevust, aga ega palju asju vaja ei läinudki. Tom istus lastega ühes reas ja mina üle vahekäigu nende kõrval. Lapsed vaatasid raamatut, E palus umbes viis korda järjest lugeda Muna raamatut ette ja H joonistas tegevuskaarte, teate küll, need, kus tuleb erinevaid ülesandeid täita vildikaga, mida saab pärast maha kustutada. Kahjuks unustasin teise vildika juurde osta ja sellest tuli natuke tüli. Aga Muna raamat aitas ikka hädast välja küll 😀

Meid lennutas mõlema reisi ajal Finnair. Muidu oli kõik justkui okei, aga peab ütlema, et nt võrreldes Air Balticuga, kus lastele anti kohe tekid, joonistamiseks pildid ja pöörati üldse neile palju tähelepanu, Finnairi kohta seda öelda ei saa. See pole küll mingi big deal, aga lihtsalt, selline väike asi annaks palju juurde, jääks meelde.

Taani jõudsime nelja paiku kohaliku aja järgi. Meie korter asus lennujaamast mitme km kaugusel, seega kasutasime sinna jõudmiseks metrood ja bussi. Korteri perenaine oli meile kirjutanud väga informatiivse kirja, millega sõita ja kuidas täpselt kohale jõuda. taksoga oleks see reis läinud 10 korda kallimaks ja ajaliselt poleks ka palju võitnud. Kokku kestis sõit metroo ja bussiga üle poole tunni. Lennujaamast sai otse metroojaama, metroo rongid tulevad iga natukese aja tagant ja on väga kiired. Lastele muidugi ka jälle tohutu elamus. Ka bussisõit 🙂 Piletite süsteemi tegime ka juba varem selgeks ja jube mugav on seda teha mobiiliga, ei pea kuskil automaadi järjekorras seisma, ega ka kuhugi midagi piiksutama. Ja sama pilet kehtib nii metroos, kui bussis. Lastele sõit tasuta.

Jõudsime enda linnaossa, mis oli ülikooli linnaku ligidal, mõnus vaikne linnaosa, lahedad vanad majad, samas mitte üldse kaugel kesklinnast, vaid mõne bussipeatuse kaugusel. Leidsime oma maja ilusti üles, selleks ajaks olid lapsed aga juba üsna küpsed, sest nad ei olnud minutitki lõunaund maganud, elevus oli ju nii suur. Seega me otsustasime hoopis, et me oleme esimese õhtu selles mõnusas hubases korteris, teeme head süüa (Tom käis kiirelt lähedal supermarketis) ja lihtsalt naudime – tõeline hygge, nagu öeldakse. Kusjuures, selle hygge juurde tulles…Kuna Tom on Taanis elanud, teadis tema öelda, et taanlaste endi jaoks on veel käibel ütlus rohygge, mis tähendab kohe eriti mõnusat olemist, hubasust. Nii, et me üritasime võtta hyggest seda parimat osa ja õnnestus. Sest see korter oli tõesti imearmas. Selle omanik on skulptor, kelle peamine töö on lastest skulptuuride tegemine, tema ateljee asus samas majas, nagu ka ta enda elamine, lisaks siis sellele meie üüritud korterile, mis asus kõige kõrgemal korrusel. Meil oli seal kolm tuba, köök, väike vannituba ja rõdu. Kõik aga oli nii kompakte ja mõnus, valged seinad andsid palju avarust ja kogu sisustus tekitas nii koduse tunde. Ka lastes, kes leidsid riiulilt Lego klotsid, mida oli küll pisike korvi täis, aga nendega läks kohe selline mäng lahti, mida ma kodus pole ammu näinud. Piiga oli võtnud kaasa mõned väikesed taluloomad ja nii nad siis mõnulesid. Tom tegi süüa ja mina lugesin raamatut, pildistasin, vaatasin lapsi mängimas ja mis seal salata, limpsisin klaasikest punast veini,mis peale seda pikka reisi tundus väga mõnus mu veenides…

Nii kiirelt, kui lapsed sel õhtul magama jäid, pole vist kunagi varem jäänud. Magasime kõik ülihästi…

Järgmisel hommikul äratasid meid kaks puhanud selli kell 7.30! Eesti aja järgi oli see nende tavaline ärkamise aeg, seega nendel oli sellest ju kama kaks, et Taanis on kell veel nii vähe…Minul lubati siiski veel mõnuleda, kui teised kööki toimetama läksid. Lapsed olid kätte saanud telekapuldi ja teleka ka kogemata tööle saanud, juhuslikult just sellest kohast, kust tulid multikad. Kuid üsna pea panid nad selle ka kinni, sest parasjagu tulid ekraanile mingid koledad suured punaste silmadega rotid…milleks selliseid multikaid lastele tehakse, ei saa meist keegi päris hästi aru….aga õnneks igav neil ei hakanud, kohe võeti Legod jälle välja ja kuni hommikusöögini jälle tegevus olemas.

Peale sööki olime valmis uut päeva alustama. Õnneks oli välja tulnud päike, mis eelmise päeva vihmapilved oli mõnusalt minema ajanud. Ilm oli tuuline ja sooja 10 kraadi ringis. Olin varunud lastele igaks juhuks kindad ja seljas olid neil talvejoped, mis tundus täpselt õige valik, sest alla sai vähem riideid panna, aga polnud ka hirmu, et külm hakkab. Selline aeg on alati vist vanematele keeruline, et mida selga panna. Enda järgi vaadates tundub mulle alati, et liiga külm on, ma olen nimelt KOHUTAV külmavares. Mul oli siis sall koguaeg ümber kaela mässitud ja kohutavalt külm hakkas veel siis, kui nägin mõnd inimest lühikeste pükstega või t-särgi väel. Päriselt, neid ikka oli! Tom ütles, et see asi on talle alati Taanis mõistatus olnud, et mis värk selle kevadel poolpaljalt ringi käimisega on. Kusjuures oligi ühest äärmusest teise riietumist, kes oli talvekasukaga, kes plätudega…Eriti kummaline minu silmale oli näha, kuidas lapsi riietuti. Enamikel väikestest lastest polnud mütsi, kinnastest rääkimata, õhuke jope oli eest lahti, jalas kingad, mõnel vaid sokid, kes istus kärus või kõhukotis. Kusjuures vanematel olid üldiselt mütsid peas….müstika!

Kanalituur Nyhavnis

Niisiis, meie sissepakitud lapsed olid seiklusteks valmis. Olime välja vaadanud võimaluse minna laevaga tuurile. Sõitsime bussiga kesklinna, kus jalutasimegi kanali äärde. Linn oli rahvast täis, enamus turistid, nagu meie. Kuna ilm oli muutlik, ehk et väga tuuline ja päike läks vahepeal pilve taha, valisime laeva, millel oli osaliselt katus peal. Selle all hakkas kohati jälle palav aga vähemalt ei puhunud tuul pead otsast. Reisi juhatas giid, kes rääkis puhtalt nii inglise, taani, kui saksa keelt. Saime hea ülevaate sellest suure ajalooga linna südamest, möödusime uhketest ehitistest, lahedad värvilised majad vaheldusid uhkete moodsate teatri- ja ooperimajadega. Ka kuningalossist möödusime, nagu ka väikesest merineitsist, mille fenomenist, antagu mulle andeks, ma väga aru ei saa. Selles mõttes, et tegemist on lihtsalt ühe väikese kujuga kanalis, mida on korduvalt varastatud, lõhutud, reostatud….kuid ta on osa ajaloost ja muinasjutust, meie lapsed aga on selle jaoks vist veel liiga väikesed, igatahes see ei tekitanud neis väga huvi, seega me seda hiljem enam maa pealt vaatama ei läinud, selleks oleks pidanud sadamast palju kõndima ja inimeste hulgas tunglema, et midagi näha….Minu jaoks sama arusaamatu, kui Mona Lisa pilt Louvres…aga see on minu arvamus… 🙂 Pildid laevareisist ja miljööst.

Kuna see sõit kestis päris pikalt, ligi tund aega, hakkasid lapsed väsima, tund aega paigal istuda pole nende eas vist väga lihtne, sest no kaua sa neid maju ikka vahid 🙂 Kuid nad olid vaprad. Nende väsimust adekvaatselt hinnates otsustasime söögikoha otsimisele mitte aega raisata, seda enam, et selles konkreetses kanali äärses piirkonnas on kõik ulmeliselt kallis, sõitsime jälle koju, tegime seal süüa ja puhkasime veidi. Et siis uuesti minna järgmisi elamusi saama, seekord siis Taani vanimasse parki Tivolisse.

Tivoli

See vana lõbustuspark on Kopenhageni kesklinna rajatud juba 1843. aastal ja on tõesti vaatamisväärsus omaette. Sinna soovitaks minna pigem õhtupoole, eriti lahe, kui peaks vastu pimedani, kui süüdatakse need tuhanded laternad ja tuled, kohvikud on avatud, muusika mängib….See viimane osa polnud küll kahjuks meie kogemusest tulenev, sest me jõudsime sinna kell kuus ja pidasime veidi üle paari tunni vastu…Aga suvel, veel soojemal ajal on kindlasti üks koht, kus tuleks oma õhtu veeta.

Lapsed said sõita karussellidega, autodega, H ja Tom käisid ka vaaterattal, E loobus, sest tal tekkis ikkagi viimasel hetkel hirm. Töötajad on seal väga sõbralikud ja julgustavad, meiega räägiti küll pidevalt vaid Taani keelt, pidades siis ilmselt meid taanlasteks, sest Tom ju räägib ka, mina tegin vaid lihtsalt näo, nagu saaks kõigest aru 😀 Tom imestas, kui ma ütlesin, et ma ei saanud aru, sest kui ma olin E-le vaateratta trepil rääkinud omast arust seda, mida see onu talle taani keeles rääkis, ütles Tom, et ma olin pm sõna sõnalt õigesti tõlkinud E-le 😀 ju siis on taani filmide vaatamisest mingi kasu ka 😀

Meie õhtu Tivolis lõppes pantomiimi etenduse vaatamisega, kuid siis hakkas seistes külm ja lapsed olid juba täiesti ära kustumas. Läksime tagasi koju, kus jälle lapsed jala pealt voodisse kukkusid ja magama jäid… 🙂

 

Ja nii ongi, et nende jaoks on selline linna reis nii väsitav, sest lisaks tohututele elamustele, kõndisime me kokku päevas ca 15 km. Käru meil jälle polnud, kuigi oleks saanud ka rentida, samas olid vahemaad bussini ja metrooni parajalt lühikesed, et me saime hakkama.

Viimane päev – akvaariumi külastus,

Kolmas päev oli äralend. Peale asjade pakkimist tekkis korraks eriline kurbus hinge, nagu läheks oma kodust ära…Raske seletada, aga see koht kuidagi sai selle lühikese ajaga nii omaks, see oli nii meielik kuidagi…Igatahes leppisime kokku, et kui järgmine kord jälle Kopenhaagenisse läheme, üürime sama korteri, sai juba omanikuga ka kokku lepitud, kes lahkesti meid tagasi ootab 🙂

Äralennu pool päeva saime sisustada nii, et ei peas niisama lennujaamas passima. Sõitsime küll lennujaama juba kohale, viisime pagasi hoidu ja sõitsime metrooga ühe peatuse tagasi, kust väikese jalutuskäigu kaugusel asub Põhja-Euroopa suurim akvaarium, kus elab tuhandeid liike erinevaid veeloomi. Seal oli tõesti palju näha, ka viimase söömise Taanis tegime sealsamas, akvaariumi kohvikus, toit oli maitsev ja saime kiirelt kõhud täis…

Kokkuvõte

Jäime oma reisiga väga rahule. Kopenhaagen on lastesõbralik linn, palju jäi veel käimata, soojemal ajal tahaks sinna kindlasti tagasi minna, ehk isegi pikemaks, kui nädalalõpp. Seekord ei käinud me üheski muuseumis näiteks, ega jõudnud sõita ratastega…seega avastamist on veel palju.

Lapsed panid tähele, et palju prügi visatakse maha, mis oli tõesti väga silmatorkav just kesklinna piirkonnas. Ometi on taanlased aga väga ökoloogiliselt mõtlev rahvas, enamus toidud poes on orgaanilise märgistusega, ka korteri tutvustuses oli öeldud, et külastajatest jäetud kõlbulik toit annetatakse kodututele. Ka neid oli tänavatel kesklinnas näha, kes magas magamiskotis otse tänaval, kes oli niisama laagri püsti löönud. Eks sellist klassi vahet näeb igal pool, samas Taanis pole see nii silmatorkav siiski, nt on seal luksusautode maks, mistõttu uhkemaid autosid võis näha vaid kuskil Luis Vuittoni ja Prada poodide vahel kimamas, tänavapilt oli siiski enamus keskpäraste autode nägu, pealegi paljud neist elektriautod, nende ostmist vist pidi riik toetama.

Nii, aga nüüd sai aeg otsa. Loodan, et oli veidigi informatiivne lugemine, kel plaanis Kopenhaagenisse sõita. Kui midagi meelde tuleb, eks lisan juurde.

Ilusat sooja ootust! Ehk jõuab õitsev Taani kevad ka peagi meile! 🙂

Ikka teie

Kristiina

 

Reisijutt: kahekesi Pariisis

On vaikne pühapäev. Lõpetasin muruniitmise ja lubasin endale puhkepausi koos värskelt valminud (kuid tugeva tuule tõttu juba jahtunud) cappuccinoga. Lapsed ja Tom on saunaäri ajamas (ma pole unustanud saunast kirjutada. Varsti), seega ma naudin hetkeks üksindust. Mu pea kubiseb küll mõtetest, mis seotud aiamaaga, iluaiaga (kuigi ma ei tea, kus see siin on), komposti kogumisega jne. Aga…ma ju lubasin kirjutada hoopis Pariisist.

Kuna see oli meie esimene nii pikk eemalolek lastest, kahtlesime ikka päris pikalt, kas ikka minna. Aprilli eelviimasel päeval me siiski lennukile astusime, hing sees värisemas, et kas tõesti ainult me kaks…ja veel, et…kuidas nad ikka ilma meieta seal on? Kas hakkavad väga igatsema? Kuid meil on nii suurepärane perekond, Tomi vanemad ja vend oma lapsega, kes meie lapsi vaatama ja hoidma tulid. Ja kuna lapsed said jääda ikkagi oma koju, ei tundunudki see mõte enam nii hirmus, olla kaks ööd neist eemal.

Miks Pariis?

Esiteks, nagu Taanigi puhul – meile meeldib 🙂 Mina olin seal pikemalt ja lühemalt viibinud kahel korral, Tom ühe korra, koos minuga, kui samuti vaid nädalalõpuks sinna sõitsime.

Teiseks – sest lennuajad sobisid kõige paremini ja muidugi luges ka hind.

Tänu sellele, et Tartust saab lennata Helsinkisse, kulus sõidule minimaalselt aega. Lapsed saatsid meid ilusti ära ja ei tundunud väga õnnetud, et me läksime. Muidugi, eks neid muserdas natuke see, et nemad ei näegi Eiffeli torni aga lubasime nende unistuse ka kunagi täita ja sinna siis veel ka koos tagasi minna.

Saabusime Pariisi reede õhtul üsna hilisel ajal. Kuna lennujaamast hotelli oleks olnud metroodega päris pikk sõit, tahtsime aega säästa ja tellisime ühest taksofirmast endale auto vastu. See oli natuke nagu filmis – lennukilt maha jõudes seisis ootesaalis mustas ülikonnas noor mees, kes hoidis käes suurt paberit, millel seisis mu mehe nimi. Sohver võttis kohe minu kohvri ja juhatas meid enda järel välja. Parklas kõndisime läbi jaheda tuule ja väikese vihma musta ja läikiva mersuni. Ma vaatasin Tomile otsa, et kas kõik on ikka õige? Tuli välja, et kõik oli õige. Tegemist on nö business classis reisijatele mõeldud autoga, mida me küll ei olnud, olime tavalises turistiklassis, kuid kuna Tomil on tänu hulgaliselt reisitud tööreiside tõttu Priority staatus, siis sellest ka see majesteetlik teenindus 😀

Mõte sellest, et kohvritega kuskil veel sellisel kellaajal läbi vihma seigelda, teadmata täpselt, kuhu minema peab, tundsime end seal mersu tagaistmel päris hästi 🙂 Autojuht oli sõbralik ja jutukas, proovis aru saada, kust me pärit oleme. Eesti ei öelnud talle siiski midagi, kuid kui mainisime Soomet, siis läks ta nägu naerule ja ütles, et aaaa, värske kala jah? 😀 Me noogutasime kaasa, kuid mitte piisavalt entusiastlikult…lõpetasin selle piinliku momendi tõdemusega, et mu mees pole suurem asi kalamees. Kuid me armastame kala. Nagu ka prantslased, ilmselt  😀

Hotell oli mõnus, tuba hubane ja teenindus ülisõbralik. Kuna olime terve päeva ainult võikusid puginud, unistasime millestki erilisest, vaatamata hilisele kellaajale. Õnneks on hiline õhtusöök ka prantslaste endi jaoks tavaline, nii ei vaadatud meid üldse viltu, kui küsisime lauda hotelli restoranis. Selgus, et laud on olemas, ainus, mis veel vaba. Suure õhinaga tellisime õhtusöögi menüü, kuhu kuulus kolm käiku. Peale esimest me juba ägisesime, ent kõik oli nii maitsev, siiski oli oht end lõhki süüa.

Mida tegime?

Reisi eesmärk ei olnud käia läbi erinevaid turistikaid, sest olime ju varem käinud, seekord plaanisime hoopis niisama mõnuleda ja kohalikku elu kõrvalt vaadata. Ka hotell asus meil kesklinnast eemal, piirkonnas, kus elasidki päris pariislased. Hommikul linna jalutades oli tunne, et oleme sattunud keset mingit spordivõistlust. Kohalikud armastavad hommikul joosta mööda kanaliäärt, lapsed sõidavad ratastel, koerad sörgivad kaasa. Tekkis kohe tahtmine endalegi tossud jalga tõmmata ja sörkida Pariisi tänavatel…

Hommikusöök kohalikus kohvikus

Peale hommikusööki võtsime suuna…turule! Aga ei, mitte söögikraami ostma, vaid tegemist on iga laupäevase turuga, mida turistid enamasti ei tea, aga Tom nuhkis kellegi sakslase blogist selle info välja ja ma lohistasin ta sinna, kohe, kui kuulsin, kuidas seda kohta kiideti. Kuna ilm oli vaid pilves, ei sadanud veel, pidasime vajalikuks end mitte koormata suure vihmavarjuga, mida oleksime saanud hotellist kaasa haarata. Ja mis see mõni piisk siis ära poleks. Nii me mõtlesime ja sõitsime metrooga mõned peatused ja ümberistumised, kuni olimegi turul. See oli selline turg, kus pool oli second hand kaup ja ülejäänud hiina kräpp. Meid huvitas siis loomulikult see second hand osakond, kust ma soetasin endale nii mõnegi toreda hilbu, umbes 15 raha eest kokku. Võib-olla oleks veel kauemgi seal kolanud, kui poleks sadama hakanud. Ja ainus asi, mida me tõesti tervelt sellelt turult ei leidnud, oli VIHMAVARI! Me juba olime valmis maksma selle eest hinge hinda, kuna otsustas ikkagi korralikult ladistada. Aga no mida pole, seda pole. Mäletan, et kümme aastat tagasi ilmusid need tänavatele, nagu imeväel, nii, kui olid esimesed vihmapiisad valla pääsenud. Ja kui vihm järgi jäi, asendusid vihmavarjud imekiirelt päikeseprillidega. Tundub, et ajad on edasi läinud ja vihmavarjud on out. Me vaevasime oma päid ikka kaua, et äkki oleme mingis infosulus ja tegelikult on Pariisis keelatud vihmavarjusid müüa. Sest tänavakauplejad olid endiselt olemas, neid oli iga nurga peal, valmis sulle kohe uhiuue I-Phone´i või kuldehteid maha ärima. Nojah, mis seal ikka 🙂

Lõunasöök Pariisis

Peale pikka jalutamist ja vihmavarju otsinguid otsustasime keha kinnitada. Aga kuna me olime kahekesi, saime valida mida iganes meile meeldib ja ei pidanud otsima lastesõbralikke kohti (kuigi – prantslased on ise väga lastesõbralikud ja igal pool võis näha peresid, ikka koos lastega). Kuigi…kaua otsima ei pidanudki. Üks puupüsti täis restoran köitis meie tähelepanu, surusime oma näljased ja vihmased näod vastu akent ja teadsime, et peame saama selle ainsa, tibatillukese vaba laua ukse kõrval. Kui seda oli proovinud teha ka üks kolmeliikmeline seltskond enne meid, tundus asi juba lootusetu aga surusime end siiski läbi, meid võeti lahkelt vastu ja me istusime külg-küljekõrval teiste külastajatega ühes Pariisi üliheas restoranis, seda kinnitas nii tasemel teenindus kui ka TripAdvisor´i kleepsud ukse kõrval. Selle koha nimi oli Au Vieux Comptoir.

Mina tellisin endale ühe väga prantslasliku toidu – boeuf bourguignon´i. Kui aus olla, siis ma polnud varem seda rooga saanudki, ainult kuulnud ja teadmine, et selle valmistamine on päris pikk protsess, pole väga aidanud kaasa soovile seda ise teha. Mulle toodi lauda pott, milles oli see isuäratavalt lõhnav kaste. Ettekandja tõstis mulle taldrikule porstu juurvilju ja liha. See kõik nägi nii kodune välja, no selline väga lihtne. Mu esimene amps…ja ma sulasin. Nii, nagu see lihagi mu taldrikul. See oli NIII pehme! Hiljem selgitas kelner, kuidas seda täpsemalt tehakse ja oli ilmselt minu näoilmega väga rahul, ma suutsin ainult mõmiseda. Muidugi aitasid kaasa hea punane vein, armastatud mees teisel pool lauda, ainult me kaks…väljas sadas vihma aga meid see enam ei seganud – me lihtsalt nautisime. Kuigi mu kõht oli pearoast täis, tellisime veel magustoitu ka, sest mulle tundus, et ma ei saa ära minna ilma, et ma oleks proovinud nende shokolaadikooki. Jällegi – see sulas suus ja mina olin kadunud! Selgus, et ma olin tellinud parimad valikud selles restoranis, seda kinnitasid nii kelner kui Tom, kes ise sõi mingit vorsti kartulipüreega. Mitte just kõige apetiitsema väljanägemisega, ma pean ütlema. Aga siiski, maitsev 🙂  Magustoiduks isetehtud jäätis. Ah, see kõik oli lihtsalt nii fantastique!! 🙂

Kunst Pariisi moodi

Veel samal päeval jõudsime ära käia ka kunstnike majas.  See oli selline värviliste seinte ja keerdtrepiga maja, kus igal korrusel tegi keegi kunsti. Selle maja eripära seisneski selles, et tegemist oli kohaga, kus sa said reaalselt olla juures, kui kunstnik oma teoseid loob. Noh, üldjuhul peaks see nii olema. Meie sattusime sinna ilmselt mingil puhkeajal, sest kõik kunstnikud tegelesid millegi muu kui loominguga 😀

Kunsti oli seinast seina, palju taaskasutust, veel rohkem sellist…veidi segaseks jäävat. Igatahes oli väga huvitav ja käisime kõik korrused ja toad läbi.

Hotelli tagasi jalutades, hing täis kunsti (ja kõht endiselt täis maailma parimat boeuf bourguignon´i) jäi meile teele üsna mitu toredat poekest, mis olid oma kaupu lahkelt tänavale välja pannud, et sa ikka neid imelilusaid kotikesi ja pluusikesi vaatama jääks ja neid ostaks. Aga…meil oli ju ülesanne täita – leida midagi lastele. Kindlasti polnud me nõus ostma midagi, mis juba pakist välja võttes võiks katki minna või mida meilt Eestist osta ei saa. Ülesanne polnud kergete killast, kuid kuna kell oli juba sealmaal, et poode hakati sulgema, tuli teha kiire otsus. Mäletasime, et meie kandis oli üks värviline maja, milles oli mänguasjapood. No see oli elu maraton! Kõik need kallid kotid ja riidetükid jäid minust maha ja nii, kui ma kasvõi korraks peatusin, et neid katsuda, sikutas südametunnistus (ja mees) mind edasi, mänguasjade poole. Hiljem muidugi, kui me kohale jõudsime ja valisime arstikohvri ja ma-ei-mäletagi-mille vahel, jõudis see kottide ja hilpude vaimustus üle minna, sest need on tegelikult asjad, mida juba saab igalt poolt ja Pariisi peatänava poed on ilmselgelt need asjad ülehinnanud. Nii lohutasin end. Loomulikult käib see tegelikult ka mänguasjade kohta, aga meil polnud enam aega originaalitseda. Valisime siis neile arstiriistade kohvri ja tuulelohe. Lisaks said nad eelmisel päeval leitud ülilahedast raamatupoest Montessori tähestiku koos raamatukesega, kus sees erinevad mängud lastele (tuleb vaid pranstuse keel selgeks saada :D) Suurele poisile ja ülejäänud perele tõime head kraami kohalikust toidupoest ja…mis seal salata, viimase hetke võimalus – lennujaamast.

Õhtusöök Pariisis ning Vein ja Vine meie moodi

Peale shopingumaratoni (ma tean, käisime ju vaid ühes poes, aga meile kummalegi pole poodlemine just lemmiktegevus, seega…)tegime väikese puhkepausi hotellis, peale mida suundusime juba varem ettetellitud lauaga restorani, mille kohta Tom oli netist ka häid arvustusi lugenud. Kuna see asus väljaspool suuremat melu ja tundus olevat selline, mida teadsid pigem kohalikud, olid ootused suures. No ja lati oli juba kõrgele tõstnud lõunasöök…

Kahjuks ma selle nime ei mäleta aga peab ütlema, et…polnud viga 😀 Võib-olla natuke liiga moodne, nagu näiteks taldrikule pandud vaht, mis tundub nüüd moes olevat. Või liiga palju komponente ühes roas. Saime taas aru, et meile meeldib pigem lihtsus ja see võlubki kõige rohkem. Kohviku üks miinus oli see, et neil puudus köögis (mis oli avatud) korralik ventilatsioon ning selleks oli avatud aken, kust puhus külma õhku sisse. Kõik, kes istusid minuga samas nö reas, vastu seina, külmetasid, kohe päris külm hakkas tõesti. Üks kohalik chikk võttis asja ette ja palus akna sulgeda, mis polnud just see, mida personal lootis kuulvat aga külmetada ka ei tahtnud. Tänu aga sellele ühisele “kannatamisele” saime naabritega mõne sõna toidu teemal rääkida ja nad olid üldse väga toredad. 🙂 Üks asi, mis mulle tõesti Prantsuse kohvikutes ja restoranides meeldib, on see, et lauad on mõnusalt väikesed, et sa saad oma kaaslase lähedal istuda ja ka naaberlauad on ligidal, mis minu jaoks tekitab sellise mõnusa hubase olemise. Meie inimeste jaoks vist muidu pisut harjumatu, kuna tahetakse privaatsust ja diivanitel lösutamist. Nii, et meile sealne restoranikultuur väga sobis

Läbi öise Pariisi (olgu, olgu, vaid läbi mõne tänava ja üle kanali) jalutades oli kuidagi nii mõnus tunne, natuke ka harjumatu, kummaline, et ei peagi koju laste juurde kiirustama. Olime neile just restoranis istudes helistanud, kõik oli (laste) kontrolli all, käidi kalal, jäätist söömas ja taaskasutuslaadal. Seega, muretuma südamega saime oma õhtut jätkata. Mingit kindlat plaani ei olnudki, pikalt mööda tänavaid öösel väga siiski jalutada ei tahtudki…kuklas ikkagi tiksusid mõtted olnust ja õhus oli ikkagi natuke hirmu.

Niisiis, võtsime suuna hotelli poole, kui möödusime samast kohast, kus olime veel samal hommikul kohvitanud. Nüüd oli saanud sellest mõnus hubane veini ja juustu nautlemise kohake, kus saime jällegi ainsa vaba laua (ma ei tea, mis värk meil sellega koguaeg oli). Peamiselt oli näha suuremaid sõpruskondi, kes olid tulnud koos mõnusat laupäeva õhtut veetma. Ühel naisel oli sünnipäev, neil oli pikk laud tellitud ja palju, palju sõpru ümber laua. Järsku pandi muusika kinni, tuled kustu…ja köögist tulid töötajad suure tordiga, millel põlesid küünlad. Kõik laulsid sünnipäevalaulu, ka need, kes ei tundnudki sünnipäevalast. Plaksutati ja rõõmustati, muusika pandi mängima ja jätkus mõnus jutusumin ja naer. Huvitav tähelepanek minu jaoks oli taas see, et ma ei näinud ühtki purjus inimest. Küll aga, peab ütlema, suitsetavad nad kohutavalt palju 😀

img_20160430_223353.jpg

Kuigi meil oli seal väga tore ja lõbus, andsime endale siiski aru, et peame hommikul üsna varakult ärkama ja pole ilmselt kõige parem mõte hommikuni Pariisi ööeluga tutvuda.

Ja järgmisel hommikul, pühapäeval, oligi ärasõit. Tellisime autojuhi samast firmast, seekord oli autojuhiks veidi vanem härra, üldsegi mitte ülikonnas 😀 ja mitte eriti jutukas, tundus meile. Arvasime, et äkki ta ei räägigi inglise keelt. Aga kui me sattusime ummiku algusesse, mis viis lennujaama, lõikas ta kuskilt mujalt, ummikuvabamat teed ja oli selle üle nii uhke, et pidi seda meiega jagama. Ja nii me jutule saime, väga huvitavale veel 🙂

Meid tervitas esimest korda nende päevade jooksul päike, ilm tõotas tulla ilus ja soe. Nagu kiuste. Aga samas, mõtlesime, nagunii oli meil nii vähe aega Pariisis olemiseks, tühja sest ilmast. Eelmistel kordadel olime juba tutvunud turistikatega, ehk vaatamisväärsustega, mida on mõnus teha ilusa ilmaga, seega seekord me tutvusimegi Päris Pariisiga 🙂 Me jäime väga rahule kogu reisiga ja tahaks juba hirmsasti sinna tagasi 🙂 Muidugi tahan ma sõita ka mujale Prantsusmaal, näha armsaid külakesi, kauneid väiksemaid linnu…ma ei tea, millal minust selline frankofiil sai aga see juht ilmselt päris ammu. Me kuulame Prantsuse muusikat, õpime pranstuse keelt, mulle meeldib lugeda pranstuse kirjandust, süüa nende toite. Ja filmid! Amelie? Nähtud miljon korda 😀 Nii, et pole mingi ime, miks Pariis on olnud kolm korda minu reisi sihtkoht. Ilmselt tuleb neljas veel, sest ema pole veel Versaille´s käinud. Peab oma talle antud lubadust täitma. 🙂

Loodan, et teile meeldis see “väike” meenutus meie reisist. Kahetsen natuke, et oma varasemaid reise pole kirja pannud…õnneks on pildid, mis aitavad meenutada 🙂

PS! Kel huvi, näeb rohkem pilte sellisel aadressil: https://www.facebook.com/kristiina.tohv/media_set?set=a.10208321123442309.1073741846.1130917539&type=3

Järgmine (juba alustatud) postitus on taas taluteemaline. 😉

 

Reisijutt: nädalalõpp Taanis

(Kui siin on keegi, kes oskab mind nõustada probleemides, mis tekivad siin WordPressis kirjutamisega, siis palun lugeda kindlasti mu postituse lõppu, kus ma kirjeldan lähemalt, mis mind vaevab. Või mis vaevab seda va lehekülge siin..)

Neli päeva tagasi tegin viimati arvuti lahti, et siia kirjutama tulla. Kuna aga kell oli siis hoopis hilisem kui praegu, ehk siis oli südaöö, ei olnud kindel, kas ma oma nimegi õigesti suudaks kirjutada ja nii ta jäi…kuni siis praeguse hetkeni, kus väljas särab päike ja mõtted on juba õues, aiamaal, kasvuhoones…istun ma siin uhkes üksinduses ja püüan midagi kirja saada. Sest muidu juhtub see, et kõik läheb meelest ja seda ju küll ei tahaks 😀

Lühiülevaade siis meie reisist, lastega Taanis. Sai ju lubatud.

H jaoks oli see juba kolmas lennureis kuigi ega ta neid eelmisi ei mäleta, E jaoks oli see esimene. Lapsed hetkel vanuses 4,3 ja 2,9.

Miks Taani?

Esiteks meile meeldib 🙂 Mina pole küll varem käinud, aga mu abikaasa on seal elanud, valdab taani keelt,  teab nende kultuuri, vaatame vahel ka Taani TV saateid, tema muidugi siis tõlgib mulle 😀

Teiseks seepärast, et see oli üks selline koht, kuhu saab üsna lühikese lennuajaga (Riiast) ja kuna meil oli reisimiseks ainult nädalalõpp, siis lendamisele rohkem aega kulutada ei tahtnud. Samuti olid olulised lennuajad, et saaks kohapeal rohkem aega veeta.

Ja suurem poiss jäi sõpradega kodu valvama, ega ei olekski saanud pikemat reisi ette võtta.

Esimene õhtu – sõit Riiga

Kuna lend Billundi läks reede varahommikul, pidasime targemaks neljapäeva õhtul juba Riiga sõita ja seal ööbida, et siis saaks hommikul normaalsel ajal ärgata, kõhud täis süüa ja siis rahulikus tempos lennujaama minna. Siit Lõuna-Eestist polegi Riiga teab mis ülemõistuse pikk sõit, kuigi eks laste jaoks on see üsna tüütu, kaua sa ikka viitsid aknast välja vahtida, ümberringi ainult metsad. Varustasin nad raamatutega, mida nad varem polnud näinud, raamatukogust leidsin just sellises mõnusas formaadis tugevate lehtedega raamatud ja need köitsid tähelepanu ikka päris pikalt. Eks metsapeatusi tuli ka teha. Ja joogipeatusi. Ja niisama seljasirutuspeatusi. Aga kohale me jõudsime. Hotell oli väga mõnus, peresõbralik, sinna läheks teinekordki 🙂 Kui keegi peaks tahtma Riias ööbida, siis Janne hotell võiks see koht olla küll 🙂

Hommik Riias

Enne lennujaama sõitu selgus, et E on vist külmetunud ja tal kurk valutas. Ka isu oli kehv, panin algul selle reisiärevuse arvele kuid selgus, et ongi väike tõbi kallal. Olin juba päris mures, et kas üldse minna, kui nüüd jääbki haigeks? Läksime enne lennujaama veel apteegist läbi, kust saime kurguspreid, imemistablette ja kraadiklaasi. Manustasin kohe talle seda astelpajuga spreid, mida tehes ma kartsin, et see jääb ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks, sest no kellele saab meeldida mingi imeliku õlise olekuga vedelik kurgus, mille manustamine pole ju ka just kuigi leebe. Selgus, et E-le saab! Ta nõusid seda juurde, rohkem, kui lubatud ja ma pidin keelduma. Talle maitses see!

Lapsed ikka oskavad üllatada.

Tundus, et see rohi mõjus kiiresti, sest ta ei kurtnud enam valu, küll aga oli veel selline uimane. Väike palavik oli ka. Lennukisse ettetellitud toitu ei puutunud neist kumbki, lasksime kaasa pakkida. Õnneks aga lend möödus täiesti probleemideta, ei valutanud kummalgi kõrvad, E magas enamuse ajast ja kui kohale jõudsime, tundus, et haigus ongi üle läinud.

Billund ja Legoland

Kui olime kätte saanud oma auto, võtsime suuna otse Legolandi, kuna see asub kohe lennujaama kõrval ja tundus, et on hea mõte just kohe peale saabumist seal ära käia, sai ju lubatud ka. Kuna maandusime kell 14 siis oli meil aega tubli neli tundi Legolandis viibida, mille vältel saime palju näha ja teha. Ilm oli küll pilvine ja isegi natuke tibutas aga kuna olime varustatud vihmariietega, polnud sellest üldse mingit häda. Õhk oli ikkagi soe ja kõik ümberringi köitis nii meeletult laste tähelepanu. E haigus oli ka justkui peoga pühitud! Milline kergendus!

NB! Hooajaväliselt ja reedesel päeval ei olnud üldse väga palju rahvast, mis oli päris tore, sest ei olnud pikki järjekordasid ja oli mõnusalt ruumi liikuda 🙂 Ahjaa, ja veel – kui on kaasas väiksemad lapsed, soovitan võtta juba kodust kaasa jalutuskäru – meil polnud ja olime sunnitud 50 DKK eest kasutama Legolandi laenutuskäru. ja no üleüldse tundsime tihti kärust puudus…järgmisel korral jälle targamad 🙂

“Mõned” pildid ka 🙂

Ööbimiskoht – B&B Munkebjerg

Majutuskoha valikul lähtusime sellest, et oleks lennujaamale ligemal, sõit sinna kestis ca pool tundi. Teiseks see, et saaks ise süüa teha ja et oleks mõnus rahulik koht, kus lastega hea olla.

See kodumajutus just selline oligi. Meid tervitasid kanad, kes mööda hoovi ringi jalutasid, kaks hobust, kass ja koer, aias puuris jänes ja merisiga. Ja kukk, keda E natuke kartis. Aga nii mõnus kodune tunne oli, mis siis, et meil küll niipalju loomi pole aga selline mõnus rahulik maaõhk oli tuttav küll 🙂

Pererahvast me küll palju ei näinud aga nad tundusid sõbralikud. Eriti sõbraks sai väike terjer, kes avastas, et me teeme süüa ja jagasime seda ka talle. Ta oskas nii ilusti akna taga küsida ju…:)

Hommikusöök oli tellitud talust, igal hommikul sai suurest söögiruumist tuua oma juurde taldrikul valmis viilutatud sinki, juustu, lisaks munad otse oma kanadelt, jogurtit ja muud sellist kraami ka. Me muidugi ei jõudnud pooltki sellest kogusest ära süüa. Ülejäänud söögikorrad sõime kas väljas või tegime ise (tavaliselt õhtusöögi)

Pildid B&Bst

Kus me veel käisime?

Ega me siis koguaeg talus ei istunud (kuigi laste poolest oleks võinudki koguaeg jänest ja kassi paitada ja kanu vaatamas käia)

Esimesel õhtul, peale hotelli saabumist tegime lähiümbrusega tutvust, sõitsime veidi ringi ja vaatasime ilusaid kohti. Jalutasime näiteks ühes jahisadamas, kus lastel oli jälle nii põnev.

Laupäev – linnaekskursioonide päev

Vähest vihma trotsides võtsime ette reisi ühte ilusasse linna Vejle´sse. Suuruselt üheksas linn Taanis (ca 55 000 elanikku), asub looduslikult kaunis kohas, rahvarohke peatänav oli täis väikeseid poekesi, oli ka suuremaid kaubanduskeskusi, ühes neist käisime lõunat söömas. Peale sööki väsisid lapsed nii ära, et pidime ära sõitma. Uinaku tegidki nad autos, olid ju omadega nii läbi. Meie aga sõitsime siis veidi ringi ja nautisime vaateid…

Odendse – H.C. Anderseni sünnilinn

Kui lapsed ärkasid, olime jõudnud Odense linna. Kuigi ka selles, suuruselt kolmandas linnas oleks olnud tohutult palju teha ja vaadata alustades loomaaiaga, lõpetades H.C.Anderseni muuseumiga, andsime endale aru, et lapsed on väikesed ja väsinud, tahavad oma vaikses rütmis kulgeda ja nii me kulgesimegi, jalutasime linnas, vaatasime ümbrust, ratastel vuravaid taanlasi, käisime kohvikus Cockoo´s nest 😉 magustoitu nautimas. Siis juba vurasimegi edasi…

 

Korra tegime peatuse ka Koldingus kuid meeletult tugeva tuule tõttu autost välja ei saanudki, tuul oleks meid kõiki minema pühkinud, lapsed tahtsid ainult sülle ja nii me siis keerasimegi otsa farmi poole, koju oma kanade ja hobuste juurde..:)

Teel küll saime teha veel mõned peatused, et ma saaks jäädvustada mõned võtted loodusest…ja meie üüriautost 😀

Viimane õhtu

Nii tore oli iga kord, kui kuskilt tagasi nn hotelli jõudsime, loomade tervitus. Juba eemalt kuulsid nad auto häält ja igaüks tahtis tulla tervitama, kohe kaugelt paistsid peanupud talli ukse vahelt ja isegi kanad tulid iga kord õue, suurele tuulele vaatamata. Nii mõnus soe tunne tuli alati peale. Toas lapsed veel natuke mängisid, kui tuligi unejutu ja magamamineku aeg. Neil oli seal eraldi tuba, meie oma kõrval, kummalgi oma voodi. Küll aga kulmineerusid mõlemad ööd sellega, et nad mõlemad ronisid meie juurde magama. Võõras kohas on see täiesti tavaline nende puhul ja kuna meil oli ruumi küllaga, mahtusime ilusti ära ja magasime mõnuga hommikuni.

Hüvastijätt

Hommikul peale asjade pakkimist, läksime õue loomadega hüvasti jätma, kanadele tohtisime leiba ka viia. Hobused tulid kutsumise peale suure galopiga kaugelt heinamaa teisest otsast kohe meie juurde, nagu juba omad joped 🙂 Lastel oli niii kurb meel nende juurest ära minna…See nüüd ei tähenda muidugi seda, et me homme päev hakkame hobuseid ja kanu võtma. Tahaks ju küll aga…kõigest sellest juba mõnes teises loos 😀

Teel lennujaama jõudsime veel veidi ringi sõita, toidupoes käia, et lennukisse midagi kaasa osta ja nii see reis meil otsa saigi. Tagasi Riiga jõudsime kuue paiku õhtul, sõime õhtust Lidos ja teel koju juba jäidki lapsed sügavasse unne, kodus tuli nad vaid voodisse ümber tõsta ja kaks väga väsinud reisiselli magasid öö läbi õndsat und.

Kokkuvõtteks

Kuigi meie lastele reisimine meeldib, nad pidasid hästi vastu ja üldiselt olid reisi ajal ka heas tujus, peab ütlema, et lähiajal ma nendega sellist lühireisi enam ette ei võtaks. Sain aru, et tegelikult on seda nende jaoks liiga palju. Oli palju uut ja elamusterohke reis ja see väsitas nad tegelikult väga ära. Sellest sain aru ka seetõttu, et peale reisi, võiks öelda isegi, et pühapäeval, tagasi sõites jäi H haigeks. Tal küll polnud palavikku aga tal jäi lõpuks ka kurk haigeks, nii, et olime peale reisi kaks nädalat kodused.

Lastega on mõnusam siiski rieisida siis, kui on palju aega, ilmad muidugi ka soojemad sest eks see tuul neid ka väsitas ja räsis, ei saanud palju väljas olla. Ja juba see, et nad tahtsid pigem olla seal talus, toas mängida ja õues loomi paitada, näitas, et eks see linnade ja vaadete nautimine oligi pigem meile endile vajalik. Ja no muidugi, peabki olema nii, et ka vanemad saaksid ringi vaadata ja näha kohti, mida väga tahaks aga siiski, mina tundsin koguaeg, et tegelikult lastele see väga ei paku midagi ja tuleb siis tulla teinekord pikemalt ja planeerida kõike nii, et ei oleks pidevat sõitmist ja palju kõndimist. Plus muidugi see, et JALUTUSKÄRU!!! kaasa!

Aga no tegelikult, tagantjärele võttes, lastele siiski jättis see mingi mälestuse, nad ikka mängivad aeg-ajalt oma mängudes seda, et võtavad kotid selga, lähevad lennukipeale ja lendavadki Taani. Enne ööbivad Riias. Siis ei pea nii vara ärkama. 😀

Meie väikesed peeglid 🙂

Taani aga soovitan ma minna küll, tõesti on ilus maa ja ise tahan ka kindlasti sinna tagasi, et näha järgmine kord rohkem loodust, fjorde, jõgesid, merd…tuleks minna ilmselt soojemal ajal kuigi eks tuuline on seal vist päris tihti. Saarel elanud inimesed peaks olema muidugi harjunud, meil veel võtab aega 🙂

Loodan, et oli huvitav lugemine-vaatamine. Ma tegelikult selle kirjutamise ajal (ma alustasin 2 tundi!!!!!! tagasi!) mitu korda mõtlesin, et miks ma ikkagi teen seda? Kas tõesti kedagi huvitab ka? Päriselt. Noh, et ma võiks ju kirjutada kuhugi wordi, omale nö sahtlisse ka neid memuaare, sest ilm on täis neid reisi-, aiandus-, ehitus-, lasteteemalisi blogisid ja ma pole üldse mingi eriline kogemustega ja kirjutan ainult, et meelde jääks. Väike lootus on, et kellelgi on sellest ka mingit kasu….Ja eriti tekkisid need mõtted just praegu, kui ma seda siin kirjutasin ja pidevalt maadlesin näiteks sellega, et see värk siin koguaeg salvestab ennast. Mis on ju iseenesest tore aga nii tihti? Siis sel hetkel enam edasi kirjutada ei saa ja muudkui siis laeb ennast. Kas seda saab, huvitav, kuidagi muuta, et ma ei tahagi iga 2  minuti tagant salvestamist…

Või siis see, kui olen pildid üles laadinud ja siia postitusse pannud, et saa ma enam kuidagi teksti tagasi. Kui klikin pildi all real, satun postituse algusesse ja nii mitu korda. Kui klikin pildi peal, teeb see vaid aktiivseks pildi, mitte ei aita mul kursorit õigesse kohta saada, et edasi kirjutada…Ei saanud ju üldse keeruline jutt, onju? 😀 Kui keegi aga juhtumisi sai aru ja teab, mida ma tunnen või kuidas mu elu kergemaks teha, olen üks suuuuul silm! 😀

Ja tänan tähelepanu eest!

Järgmisel korral üritan kirja panna meie järgmise reisi, mis toimus kõigest kaks nädalat peale Taani reisi, seekord vaid me kaks. Kas jah? 😀

Ja siis lähiajal veel (no lähima kuu jooksul, ma loodan) peaks kirjutama ikkagi teise korruse ehitusest (mis hetkel seisab), uuest projektist nimega SAUN, minu aias korraldatud katsetustest..Et siis on, mida oodata. Kui see ülepeakaela huvi peaks pakkuma 😀

Mõnusat nädalalõppu! 😉