Lumi, lumi…a kus on pildid?

Üks tähelepanelik lugeja tegi märkuse, et eelmisest lumeteemalisest postitusest puudusid lume pildid, neil saarel pidavat lumest puudus olema. Aga palun, selline siis nägi välja meie tänane päev 🙂 Muide, lumememmedest pilti ei jõudnudki teha, sest kui seda teha plaanisin, olid memmed (seal oli tegelikult terve perekond olnud, ema, isa ja kaks last) juba kokku vajunud ja nendest siis valmis kiirelt mingi kindluse moodi asi. Piiga siiski otsustas mitte alla anda ja imepisikese beebi valmis teha, kellele valiti hiigelporgand ninaks. Lõpuks läks aga nina kahjuks koera kõhtu…njah, homseks on nad vist kõik nagunii sulanud. Päev aga oli tõesti täis lusti ja õues möllamist, toas käidi vaid kõhtu täitmas ja kindaid-saapaid vahetamas.

Meie siin oleme hetkel veel libeduse tõttu nö lumevangis, hoovis on küll kaks autot aga kummalgi pole talverehve, homme saab ehk ühele alla ja siis julgen jälle sõita. Lastel ei olnudki seekord nii kurb meel, et lasteaeda ei saanud, ju lumi oli hea lohutus, sest said nad ju olla õues kuni pimeda tulekuni…Sest kes teab, millal jälle lumes hullata saab. 🙂

Kuidas teil päev läks? Loodetavasti jõudsite ohutult punktist A punkti B…

Tervitused Kaldemäelt 🙂

Algaja aedniku heietused

“Emme, mis sind rõõmsaks teeb?” küsis ühel vihmasel päeval mu kolme aastane tüdrukutirts.

Vaatasin teda ja sain aru, et olen viimasel ajal olnud üsna torssis ja tusane. Kuid kui vaatan seda üdini muretut naerunägu, tuleb kohe meelde, mis mind õnnelikuks teeb.

“Eks ikka teie, mu armsad. Ja päike. Ja soe”

Jah, nii ongi. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ma elan looduse rütmis. Kui väljas on päike ja soe, kohe nii soe, et saan hommikuse murulaugu ja salati järgi minna paljajalu ja õhukeste riietega, on mu energia laes ja ma pakatan õnnest, teotahtest, ma tõesti jõuangi palju. Ja no nagu me kõik teame, ei ole oma majas ja aias kunagi tööst puudust. Isegi nii palju on seda, et ma satun sellega liiga hoogu ja ei oska enam aega maha võtta. Siis aga tuletab mulle mu kallis mees ja ka lapsed seda meelde, et teeks nüüd nii, et elu väljaspool peenraid ja muruniidukit on ka võimalik. Nii me siis otsustasimegi, et igal pühapäeval veedame aega vaid lastega, ükskõik kus ja mis ilmaga. Viimasel korral, Otepää seikluspargis ma juba suutsin mitte mõelda maha panemata kartulile. Ja eks ma nihverdan pärast toredat päeva lastega end õhtul ikka õue ja küürutan maasikate vahel, et neid umbrohust päästa. Enam-vähem juba hakkab looma.

Aga siis on need vihmased, tuulised ja külmad päevad, kui ma kõnnin toas susside sahinal ringi, tekk ümber ja kuum teetass nina all ja torisen. Muudkui podisen midagi. Nad juba teavad, et siis tuleb mul rahus lasta toriseda. Või hommikul kaua magada. Ma olen isegi jätnud lapsed lasteaeda viimata sel põhjusel, et hommik on liiga hall ja külm ja uni on liiga magus. Aga õnneks nad ei kurda. Puhkepäevi oleme ennegi teinud.

Samas aga ei viitsi ma sellest kehvast suusailmast kellegagi rääkida. See on minu meelest meie kliimas juba aastaringne teema ja see kordub aastast aastasse. Seega, ma siis torisen omaette (ja natuke siin ka :D)

Niisiis, meil ei ole veel kartulid maha pandud…Ja ega me poleks neid üldse pannudki, sest esiteks ei ole me väga suured kartulisööjad ja teiseks on nad imeodavad ka mõne kilo kaupa kellegi toreda taluniku käest osta. Üks selline varustaja meil on ka, õnneks.

Aga kartulite teema tuli sellepärast, et meil on üks üles küntud maalapp, mille me lasksime künda mingil mitte päris selgel põhjusel. Noh, et kui see traktor juba siin oli ja seda kõrval olevat põldu kündis…aga kui ma sellele põllule siis ükspäev uljalt oma suvikõrvitsataimedega astusin, selgus kurb tõsiasi, et mätas on mättas kinni ja minust see hark suure kaarega põõsasse lendas. Ahastuses helistasin oma targale vennale, kes ütles, et pange sinna kartulid, siis järgmisel aastal enam ei pea end ehk lolliks rügama.

Üldiselt on nii, et ma olen üks kohutavalt laisk aiapidaja. Kuid mulle tohutult meeldib see mõte, et kõik värske kraam tuleb oma aiast. Eriti hea, kui seda jagub terveks aastaks nii, et ei pea poest import juurikaid ostma. Küll aga tahan ma, et see kõik tuleks kergema vaevaga, et ma näeks ilusatel päikeselistel suvepäevadel peale kartulivagude vahel küürutamise ja porgandite rohimise oma lapsi kasvamas. Jajaa, ma tean, see tundub utoopiline, aastakümneid on just nii ju aedvilju kasvatatud, ikka töö ja vaevaga. Olen ka ise lapsena seda tunda saanud. Ja tean, et see võib muutuda hasardiks.

Kas mul on mingi plaan? Ei ole. Või siis on mingi aimdus, et võiks proovida nt permakultuuri teed minna, mitte, et ma arvan, et see on lihtne. Algus kindlasti mitte, kuid kui mõelda pikemas perspektiivis, võiks see ju töötada. Pean tunnistama, et olen sellest alles vähe lugenud, kuid paneksin end kohe kirja mõnele selleteemalisele koolitusele, kui selline peaks kuskil tulema. Mul on üks mantra, mille olen endale kuklasse kinnitanud “Meil on aega”. See on ka permakultuuri üks põhimõte – võtta aega, et vaadelda, teha plaane, kuhu üldse midagi sobib. Sest praegu oleme ikka liialt rabistanud, ostnud taimi-puid kokku ja siis need kuhugi ruttu maha pannud. Tegelikult on jäänud aga eeltöö tegemata. Samas…inimene õpibki oma vigadest, ma olen palju targemaks saanud siin selle paari kevade-suvega, et kus mis pinnas on ja kuidas kompaktsemalt vilju kasvatada. Aga pikk maa on veel minna, tõesti.

Lilledega on aga päris keerulised lood. Ehe näide 😀

mingi peenar 26.05

Sellest olen ma siin ennegi kindlasti jahunud, kuidas ma üldse ei oska erinevaid lilli omavahel sobitada ja mul puudub absoluutselt igasugune maitsemeel selles vallas. Endiselt näen ma meie aeda vaimusilmas ette pigem täidetud erinevate ilu- ja viljapuudega, põõsastega ja neid saagu palju. Hetkel näebki meie aed välja nii, et on see nn fassaad ja siis on tagaaed, kus me meelega muru ei niida ja õunapuude vahel kasvavad kõik need lilled, mis siin on aegade algusest peale kasvanud. Maja ees aga on tohutu muruplats, mille niitmise maitse on mul veel eelmisest aastast meeles. Ja hooaeg on juba alanud….Ja kui me ei niida, kasvab kõik lihtsalt heina ja ohakaid täis ja siis tuleb sügisel vikatiga niita. Minu unistus oleks, et siin kasvaks hoopis põllulilled ja näeks välja nagu aas, kuhu sisse on tehtud teerajad ja palju, palju puid. Ja pojenge (ma jumaldan pojenge!!!). Ja sireleid. Kui ma sõidan mööda mõnest sellisest vanemast talukohast, kus on suuuuuuur sirelihekk tee ääres, tahaks ma peatuda ja sinna heki sisse sukelduda ja seda lõhna endasse ammutada. Lapsena, kui meil oli suvila, oli seal üks ilus sirelihekk, kust ma otsisin igal varasuvel neid viie kroonlehega õisi ja sõin neid vist kokku päris palju…. 😀 Vot just sellisest hekist ma unistangi. Kahjuks siin talus oli hekk suurte puude vahel varjus, kus ei olnud ühtki õit küljes. Aga mul juba uued võrsed kasvama pandud ja kunagi siis saan oma suure heki ka 🙂

Majas pole me veel midagi jõudnud uuemat teha. Ülemine korrus on endiselt poolik ja verandal käin ma lihtsalt unistamas, et kui mõnus seal oleks istuda ja loojuvat päikest vaadata. Mõtte tasandil tundub, et noh, mis seal siis on, põrand, natuke seinapinda, aknalauad, elekter, radikas ja ongi olemas. Et võiks ju ise teha, pole ju nii keeruline. Kui ma aga seisan seal põrandata ja laeta ruumis, tundub kõik nii ulme. Nii, et me palume kellegi abi, kes ütleb vähemalt, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ehk siis on lihtsam kuskilt pihta hakata.

Isegi meie pisipiiga ütleb, et tuleb seina sisse auk teha, et saaks õuest otse tuppa tulla ja siis salaja köögist midagi suhu pista…nagu näha, siis igal ühel omad unistused 😉

Mis mu tänase sissekande mõte on…kes teab 😀

Ja enne, kui ma kaane kinni löön, palun vabandada mind võimalike kirjavigade pärast, sain juba oma erudeeritud õe käest peapesu, et on kirjavigu leidnud mu postitustest….noh, ma annan endast parima…aga ehk siiski antakse andeks 😉

Pildipank 🙂

Esimene võilill ja rõõm tärkavast loodusest 28.aprillil

esimene võilill 28.04

Esimene nartsiss…ja kevadine lumesadu…

Kavliteetaeg lähedastega. Emadepäev Viljandis ja rattasõit kodumetsas

Esimene arooniaõis 29.05

aroonia 29.05

Vitamiinid. Esimesel pildil maasikakast maja ees, teisel minu kolmene tütreke ürdipeenart kavandamas, kolmandal üllatusleid kuskilt aia tagant pika heina seest. Ebaküdoonia. Mis tuletab meelde, et pean tädi Vaikele helistama ja talle leiust teatama….tema ju teadis…vanust 90+. Incredible! 🙂

Ja siis pildikesi meie “metsikumast” aiast. Kusjuures maja esisest niiväga polegi pilte, sest seal on mõni ükskik puu või põõsas keset võilillede merd. Ah, ja aia äärde istutasin 8 paju ehk raberemelgat Bullata 🙂 kui nad ükskord suureks saavad….ootan juba 🙂

Ja lõpuks, kuid mitte vähe tähtis… minu sisekujunduse tipptase 😀 tegin seinteta tuppa ajutise kontorinurga, kus käib nüüd minu ja mehe vahel tihe rebimine, kes seal päeval tööd teeb, õhtul aga pean kassiga õidu tegema, kes enne mugavama koha saab, mina raamatu lugemiseks, tema teadagi milleks….Täitsa mõnus sai… 🙂 Tähelepanu tasub pöörata lauale, mida ma olen siiani rumala peaga vanakraami poodidest otsinud, kuid lõpuks taipasin enda oma aita sisse kiigata, kust just selline laud puhtaks tegemist ootas 🙂 Ta pole täiuslik, kuid ta on eriline 🙂 See laud oli siin majas, sellel olid veel tindiplekid ja kuivanud tindipott sahtlis…mõelda vaid neid kirju ja tähtsaid dokumente, mis sellel kirjutati…ja nüüd istun siin mina. Ja trükin. Arvutis….

kontorinurk 19.05

Kena kevade

Rõuge Tuule on ajalugu, käes on kevad! Lapsed on taas rõõsad ja rõõmsad (palun, palun midagi-kedagi, et ma ära ei sõnanud, aga eelmisel nädalal olid nad kaks last viiest, kes lasteaias käisid, seega pikalt kodus hoidmisest ja immuunsuse tugevdamisest oli vist kasu ka)

Meil siin midagi pööraselt huvitavat polegi juhtunud, aga nii kroonika mõttes kirjutaks mõned read. Ahjaa, enne, kui ma ära unustan, siis võibolla on juba märgatud, et muutsin blogi nime ära 🙂 See nimi on nagu rohkem selle blogi nägu, kirjutan ju peamiselt meie pere ja kodu lugusid, siit siis ka see muutus. 🙂

Pildipank ütles mulle, et kaks aastat tagasi oli sel ajal rohkem kevadet, kui praegu. Sinililled õitsesid, lisaks lumikellukestele ja siniliiliatele. Tänavu sinililled veel magavad. Lumikellukesi nägime tõesti esimest korda juba kümme päeva tagasi, lapsed olid sellest ka nii elevil, nüüd käivad iga päev vaatamas, palju juurde on tulnud ja palju kasvanud.

DSC06625

Kohal on aga laululind kuldnokk, mulle isegi meeldib mõelda, et see üks on toosama, kes eelmisel aastal mind iga hommik tamme otsas tervitas. Ausõna – nii, kui ma toast välja astusin ja tamme alla jalutasin, hakkas üks erinevate lindude järgi tegemine ja see kestis täpselt nii kaua, kuni ma seal tamme all seisin. Kui koeraga tagasi tuppa hakkasin tulema, lendas linnuke ära. Algul ei pannud nii tähelegi, et just siis laulab, siis aga hakkasin kohe huviga jälgima. Ja nüüd on mu linnuke tagasi 🙂

Märtsi teisel nädalavahetusel veetsime nädalalõpu pealinnas. Jõuluvana kinkis mulle makrofoto koolituse Türisalus ja seega ühendasime mitu head asja. Ööbisime lastega Laulasmaa spas, kus need kaks kala veemõnusid nautisid (kolmas kala jäi koertehoidjaks, olen talle ka ühe veekeskuse külastuse võlgu).

Saime ka meeliülendavaid maitseelamusi restoranist Wicca, nautisime merevaadet, küll veel veidi lumist ja udust, kuid mõnus oli vahelduseks mereõhku sisse hingata. Lastele meeldis väga ka hotelli tuba, sest see on ju nii teistmoodi, kui kodus, alustades juba sellest, et seal on televiisor, mida meil pole ja magamiseks oli neile lahtikäiv diivan, kus nad kõrvuti magasid. Nad olid igatahes väga pettunud, et me vaid ühe öö saime seal viibida. Teise öö olime Tallinnas ühes hotellis, kus oli nende kahe jaoks nari olemas. Ka sealt toast ei tahtnud nad väga väljuda, sest seal oli suisa KAKS telekat, millest üks (õnneks) ei töötanud. Kaheinimese laia voodi peatsi äär oli varustatud (mingil kummalisel põhjusel) värvilise led lambiga, kusjuures värve sai muuta, selleks oli puutetundlikud nupud peatsis. Ja enne magamaminekut said nad vannis sulistada, mida meil samuti hetkel kodus pole (kui see 100l plekkvann välja arvata). Igatahes loomaaed ei tundunud neile üldse nii huvitav, kui see hotellituba 😀 Aa, ja kohustuslik trammisõit kesklinnast Koplisse ja tagasi sai ka ikka tehtud. Ja kui mina pühapäeval pildistama pidin sõitma, tuli pere minuga kaasa ja suundus edasi taas Laulasmaale basseinidesse 🙂 Rampväsinuna sõitsimegi ilusa päikeseloojangu saatel koju tagasi.

Kokkuvõtteks. Mõnus on vahel oma kodust kaugemale minna, saada välja rutiinist, kogeda uusi elamusi, kohtuda uute inimestega. Kuid pole parimat tunnet sellest, kui jõuad oma koju tagasi….Siiani on meeles Tomi lause, kui me sellest nii erineva arhitektuuriga majade virr-varrist läbi sõitsime: “Päris hea ikka, et me elame just seal, kus me elame. Maal.” 🙂

Siia lõppu lisan mõned pildid fotokooli talvepraktikast. Kuigi läksin tundega, et minusugune algaja oma hübriidkaameraga on kindlasti õiges kohas, sain üsna ruttu selgeks, et ülehindasin end. Sain kindlasti mõne hea teadmise (näiteks, et ka lumel võib putukaid kohata, pildil surusääsk) ja nipi, kuid ka arusaamise, et kui tahta parimat pilti, parimat kvaliteeti, tuleb ka kõvasti investeerida. Seni siis pean leppima mitte-nii-hea-kvaliteediga.Ja unistan suurelt edasi 😀

Kuigi kirjade järgi on kevad ja mõned lilled õitsevad, linnud laulavad, ei ole ma üldse veel sellel lainel, et peaks näpud mullaseks tegema. Õues vihiseb ikka veel nii külm tuul, kuigi päikest on juba tõesti rohkem, seega aknalauad ei tohiks enam pikemaks tühjaks jääda. Sel aastal on muidugi meil üks väike (umbes põlve kõrgune ja 17 kilone) karvapall, kelle jaoks kehtib põhimõte “Mis ripakil, see ära”, nii, et peame süsteemi hakkama kõigepealt looma.

Aga noh, ma igatahes juba mõtlen selles suunas, hakkan ka vaiselt talveunest ärkama. Ja et tõestada, et ma ikka teen plaane ja mõtlen tulevikule, siis siin ka üks läbinisti optimistlik plaan selleks kevadeks 😀 Käkitegu, eks? 😀

wp-1490264767403.jpg

Järgmine suurem sündmus saab olema taas üks nädalalõpu reis lastega, seekord taas oma kodumaalt kaugemale. Et kui enne ei jõua midagi kirjutada, siis aprilli lõpus “kuuleb” meist kindlasti jälle 🙂

Kena kevadet! 🙂

Ettevaatust – ainult koertest

Miks on nii, et pea ajab mõtetest üle, kuid kui teen arvuti lahti ja vajutan “Write”, on sõrmed justkui kivistunud ja märkamatult on saanud tühja valge “paberi” vahtimisest mitu head minutit? Pole aimugi…Ühe toreda blogi kommentaariumis sel samal teemal arutledes ma juba proovisin enda jaoks selgust saada, kuid ei saanud. Käis läbi mõte, et tuleks rohkem raamatuid lugeda. Ma isegi lugesin vahepeal, üle pika aja ühe raamatu kaanest kaaneni läbi (!!) ja teine on nüüd pooleli. Selle asemel on taas päevakorras “erialane” kirjandus, sedakorda siis kutsika kasvatamisest 🙂 Ma siiralt soovitan kõikidele tulevastele kutsika omanikele Urve Lageda uut raamatut. Ma istusin selle taga ikka mitu õhtut ja nüüd siis koolitan oma pere teisi liikmeid, kaasa arvatud kassi ja vanemat koera.

wp-1485380612351.jpg

Mulle tundub, et peale poolteist nädalat Bruno meie juures elamist on see seltskond siin kõik taas oma vanas rütmis tagasi, välja arvatud kass, kes varem käis igal õhtul tiiru minu juures diivanil end sügada laskmas, nüüd aga pole ammu käinud…

Kuna lapsed on sel nädalal kodus meile saabunud tatitõve tõttu, on ka neil võimalus Brunoga kiiremini harjuda ja nii lahe on vaadata, kuidas nad porgandiviiludega koera õpetavad. Bruno istub iga kord kuulekalt, kui need väikesed peremehed seda teha käsivad. Korra oli pisipiiga ja kutsika vahel väike intsident, mis aga õnneks ei tekitanud mingit suuremat hirmu. Tundus, nagu Bruno oleks E käest tulnud vabandust paluma, et ta lapsel ennist pükstest kinni hakkas…Vähemalt E nägi seda nii ja Bruno sai jälle porgandit 😀

Kuidas kutsika tulek meie pere elu muutunud on? Ma saan öelda, et vaid paremaks. Enam näiteks ei vedele elutoas ja mujal kodus mänguasju maas, mõni on hakanud isegi oma sokke hoolikamalt üles korjama :P, iga pisemgi koerale ohtlikuna näiv vidin korjatakse üles…Lastetoa aga oleme siiski piiretega ära blokeerinud, et koer sinna hävitustööd tegema ei pääseks. Sest päris sellist korda, et mitte midagi kuskil maas ei oleks, ei saa ma ikka 3 ja 5 aastastelt nõuda. Kuigi ka oma toas on nad juba üsna valvsad selles suhtes, sest on olnud juhuseid, kus see väike marakratt on ikkagi tuppa pääsenud ja kohe midagi väärtuslikku hambusse saanud…Nii, et pere koristamisharjumustele on Bruno vaid väga positiivselt mõjunud. Ja ka süüakse puhtamalt, kuigi see vist on koertel veres, et laste juures tuleb alati igaks juhuks valvel istuda, kui nad söövad…

Kui ma esimesel nädalal olin paar ööd magamata, siis nüüd magab kuts minust kauemgi, läheb varem magama ja ärkab unise näoga alles siis, kui ma juba riides olen, et siis õue minna. Aga ega iga ilmaga õue ei tahetagi, meelita või keelita, kuidas tahad, et teda trepist kaugemale saada. Kui ikka midagi vastikut alla sajab ja tuul tugevalt kõrvasid loperdab, on vaja ruttu tuppa tagasi ja siis juba saab end mõnusalt põrandaküttega varustatud soojal vannitoapõrandal kergendada (meil puuduvad ajalehed põrandal, mingit pissitekki ka pole ega tule) Aga, peab ühe 2,5-kuuse kutsika kiituseks ütlema, et ta sai tegelikult ikka väga ruttu selgeks, mida täpsemalt ma seal õues temalt ootan. Kuid sellistel kordadel pean minema temaga üksi välja, suurem koer jääb tuppa, sest muidu algab kohe üks mäng ja möll ja nii juhtub jälle, et ma saan vannitoa põrandat küürida.

Koerte omavaheline läbisaamine muutub ka järjest selgemaks, st Lota ikkagi kehtestab end ja Bruno, küll veidi vastu tahtmist veel, lepib olukorraga. Vahel tuleb ette, kus ta avaldab valjuhäälselt arvamust, kui provva tema peale uriseda julgeb, aga kuna provva ei tee sellise vastu haukumise peale teist nägugi, ei jää Brunol muud üle, kui mõnd vaipa närima hakata või midagi muud, välja arvatud oma mänguasjad loomulikult… 🙂

Üldiselt me midagi maha kandma pole veel pidanud. Ei narmenda diivan ega tugitool, seinad on terved ja põrand ka. Kuigi…ta vahel leiab põrandas mõne oksakoha, ühes põrandalauas on nt auguke sees ja siis proovib see teravkihv oma hambakese sinna taha saada ja niimoodi vaikselt näksides auku suurendada. Kahjuks aga käib tal üks tänitaja (jep, mina) kannul, kes koguaeg kõike keelab ja talle neid igavaid mänge vastu pakub…Kui ma ta lahtiselt üksi koju jätaks ja ise ära läheks, saaks alles fantaasiale voli anda. Sel ajal aga peab ta hoopis puuris mingit seakõrva või seasaba närima (pulli peenist ma pole veel julgenud osta, kuigi see pidi neile eriti meeldima…see hais aga pidavat olema tappev…).

Ühel päeval, kui pidin ta veidikeseks üksi (või noh, kassi ja Lotaga) koju jätma, jätsin kaamera filmima, et mida ta siis teeb…Blokeerisin puuriga esiku ukseava ja Lota jäi toa poolele, Bruno esikusse, lahtiselt. Olin viis minutit õues, kui tuppa tulin, magas Bruno täpselt sama koha peal ukse ees, kui siis, kui ma õue läksin. Lota aga oli ähmi täis ja niutsus, nagu oleks ta elus esimest korda üksi kodus. Filmi pealt selguski, et Bruno ei liigutnud kõrvagi, kui ma ära olin. Julgesin siis nad nii jätta, kui lastel järel käisin. Nüüd hoian Lotat ka esikus, kuid siiski veel eraldatud, sest no kunagi ei või teada, kuidas nad seal väikeses ruumis kahekesi koos oleks…kuigi ükskord kogemata olid, kui Lota oli oma jõu kõik kokku võtnud ja puuri niipalju nihutanud, et pääses läbi ja kui koju tulin, jooksid mulle rõõmsalt ühe koera asemel kaks vastu..njah. Õnneks oli kõik ok. Isegi saapad olid puutumatuks jäänud. Vahe küll Bruno armastab minu kummikut või sussi omale kaissu võtta, imekombel pole neil ühtki hambajälge. Ju on minu igatsus nii suur mu äraolekul…

Seda on Tomgi öelnud, et paistab, nagu oleks kutsikas mind oma inimeseks valinud, kuigi ta ju kuulab kõiki ja on sõber, kuid mina olen see, kelle jalge alla magama tullakse, kui ma õhtul hilja kuhugi maha istun. Kui ma pean veel toimetama, käib ta mul sabas, ise väsinud, nagu vana ront, saab kuhugi pikali, kui juba peab mulle jälle järgi tulema…Eriti köögis, nagu juuresolevalt pildilt näha võib…

wp-1485379773703.jpg

Nojah, nagu näha, ma nüüd ei saa enam pidama. Vaesed mitte-koerainimesed…kuigi ma arvan, et nad juba enam ei loe… 😀 Koerainimsesed….kõlab naljakalt. Aga ma tegelikult isegi imestan ennast, sest ma olen siiani rohkem olnud kasside poodaja. Meil varem oligi nii, et õhtul sügas Tom pigem Lotat ja mina miilustasin kassiga, kes tuli alati ainult mulle sülle. Nüüd aga on need kaks mõlemad nii südame küljes, et kohe on.

wp-1485380687261.jpg

Lota on oma siia elama tuleku algusest peale võtnud endale rolli meid koguaeg kaitsta, küll üliohtliku kassi eest ja nüüd siis ka kutsika eest, nii, et ta vahel trügib minu ja Bruno vahele ja oh häda, kui veel kass ka välja ilmub ja minu tähelepanu vajab…Aga me oleme selle kuidagi paika saanud, et nüüd Lota on küll läheduses, kuid mitte päris minu külje all. Olgu öeldud, et lastega pole Lota siiani kunagi nii käitunud, need on ikkagi tema jaoks ka kui peremehed ilmselt.

Kokkuvõtvalt kõikidele muretsejatele, kes siiani ikka räägivad, kuidas küll nii saab, et kaks koera toas ja et koera koht on ikka õues jne….Meie peres on koerad meie pere liikmed ja nad ei võta rohkem ruumi ära, kui me ise. Me saame kõik kenasti omi asju edasi teha, midagi ei jää tegemata ja pole siiani isegi kuskil käimata jäänud. Ka koertel on ruumi küllaga, magamiskohti on neil täpselt niipalju, kui nad ise valivad, saavad päeval ka laste kärast rahu ja varjuvad omaette.

Ma olen järjest enam veendunud, et see oli väga õige otsus, võtta majja kutsikas. 🙂

 

1. jaanuar pildis

Tahtsin postitust alustada sõnadega “Vaatamata vihmasele ilmale…” aga siis tuli meelde, et olen seda ennegi teinud 😀 Ja veel meenus, et kuulsin üht last rääkimas mingis saates, kus ta kirjeldas Eestit: no selline külm koht, koguaeg sajab vihma… 😀

Siiski, vaatamata vihmale, oli täna suur vajadus õue pääseda ja me läksime metsa. Väljas oli soe, varustasime end tee, snäkkide ja vihmakindlate riietega, võtsime koera ja sõitsime Kiidjärve külje alla ilusasse metsa, mis kõrgub Ahja jõe ääres, kogu see Taevaskoja ümbrus on nii müstiline ja ürgne, et sellest ongi saanud me lemmik koht. Ja muud juttu polegi. Vahva oli 🙂

Eelmisel õhtul küpsetatud leib ootas kodus laual. Kusjuures, pean siinkohal mainima, et kolmest korrast, mis ma nüüd aasta lõpus küpsetasin leiba, tuli see viimane kõige-kõige parem välja. Nii, et oli korda läinud aasta lõpp :))

leib.jpg