Sissejuhatus

“Hei, mina seal!”

Kahekõne, iseendaga.

“Miks sa midagi kirjutanud pole? Viimati kirjutasid kommidest. Nagu hapukurgi hooaeg või?”

“Sest mul ei tule vaimu peale.”

“Sa põed, et äkki kedagi ei huvitagi, sul ei ole midagi öelda ja üleüldse oledki nagu Muhv?”

“No midagi sellist jah”

“Eeeem….võtame nüüd otsast peale. Sa käid loovkirjutamise kursusel, jah?”

“Jah”

“Kunstiteraapias ka, jah?”

“Jah”

“Sõidad iga jumala nädalavahetus linna, et olla seal, võõraste inimeste keskel, et end avada, otsida seda “miskit”, end leida jne, jah? Ärgem pidagem vähemtähtsateks neid raamatuid su raamaturiiuli alumises reas, mis kõik irjutavad ühest ja samast asjast – loovusest, loomisest, loovaks saamisest…”

“No….vist jah. Või noh, käin jah. Ja olen nagu natuke juba paremaks ka saanud ju? Et  pole enam päris nii, et mõtlen igal sammul, et keda üldse huvitab, või et…ma ei oska…Ma mõtlen niimoodi umbes iga nurga peal, aga mitte päris igal sammul. Ja no come on, ma alles alustasin selle stuffiga ju. Anna nüüd aega atra seada”

“Jaa, sul on õigus, sa juba julged oma klaveril kodus teiste kuuldes mängida, kuigi sa tead, et sa ei oska….nägid täna seda pilku oma abikaasa silmis, kui ta pani flöödi kõrvale, et sind kuulama jääda. Isegi Põnni kitarri pinistamisest ja Piiga kõrina helist olid sa üle, kuigi mängisid mingit täiesti vaikset lugu, muidugi mõista improviseeritud….kas mäletad seda tunnet, mida sa tundsid, kui panid silmad kinni ja klaveri klahvid su sõrmede all mängisid heli, mis pani südame kiiremini lööma lihtsalt sellest, et sa armastad klaveri häält?”

“Jaaaaa, see oli nii mõnus hetk, ma isegi unustasin, et teised olid toas ja ma julgesin ja oh, päris ilus tuli jah ja…”

“Ja nüüd teegi nii, et unusta ära ülemõtlemine, ja hakka kirjutama, tüdruk!”

 

Tänan tähelepanu eest! 😀 Hakkas kergem. Viimasel ajal on selliseid kahekõnesid mu endaga päris tihti ette tulnud, nüüd lihtsalt üks selline sattus siia ka.

Aga jah, nii ongi, et mul on mingi tohutu eksistentsiaalne kriis peale tulnud. Kuskilt lugesin, et minu vanuses naistel pidi see loomulik olema. Aga isegi, kui see on loomulik, hakkas see mind nii väga häirima, et ma otsustasin midagi ette võtta. Nii ma jõudsingi nendele ülalmainitud kursustele, ja ma tunnen, et see on alles algus! 😀 Ma olin unustanud, mis tunne on teha midagi ainult endale! Ja kui lahe seltskond nendes kohtades on. Iga nädal ma ootan nädalavahetust, et jõuda jälle sinna, kirjutama või siis enda sisemise kunstnikuga (“not!” “Oh, please, shut up”) kohtuma.

Olen nüüd ja veel enam lihtsalt veendunud, et minu ellu on tulnud iga asi täpselt õigel ajal, nagu iseenesest. Need asjad lihtsalt satuvad mu teele ja minu asi on see ära tunda.

Hea näide on kasvõi mu uus pill, mu klaver. Te ei kujuta ette, mis lugu sellega on. Ma nimelt tundsin mingil hetkel, et ma tahan enda koju klaverit. Ei, ma pole seda lapsena õppinud, kuigi meie peres oli klaver ja õde käis muusikakoolis. Mina klimberdasin tema kõrvalt. Nüüd aga tekkis minus mingi tugev tunne klaverimuusika järele, mul on Spotifys klaveri kanalid, mida ma koguaeg kuulan, autoga sõites on see, kui meditatsioon, vahel olen pisarateni liigutatud. Puhas klaver, ei midagi muud sinna juurde.

Niisiis, tundsin, et ka kodus võiks klaver olla. Algul mõtlesin, et midagi vanaaegset, et oleks nagu ka sisustuselement. No siis juba hakkasin turgu uurima, et mis ikkagi oleks töökorras jne.

Õde soovitas näoraamatusse panna kuulutus. Olen ennegi leidnud sealt seda, mida otsin. Seegi kord ei kaotanud lootust. Mulle saadeti igasuguseid pakkumisi. Kuni tuli SEE õige.

Mulle kirjutas täditütar meie teise tädi tütre klaveri müügi soovist, millest mina midagi kuulnud polnud.

Ja nüüd tuleb SEE koht: ta müüs klaverit, mis oli terve minu lapseea elu olnud meie kodus, meie vana klaver!!! Ma pidin toolilt maha kukkuma, kui seda lugesin!

Õnneks, ÕNNEKS oli see tal veel alles, kuigi kuulutus vist oli isegi juba kusagil üleval. Ja nii ta nüü siin siis ilutseb, meie elutoas, meie vana Ukraina 🙂 Kusjuures – isegi metronoom on sama, toolist rääkimata, mis tulid ilusti klaveriga kaasa. 🙂

Kuidas ta minu täditütre juurde sattus? Kunagi, peale mu isa surma, müüs ema meie suurema korteri maha ja vahetas väiksema vastu, kuhu klaver enam ei mahtunud ja õde sel hetkel ka seda enda üürikasse viia ei saanud. Nii ta müüdigi sugulastele.

Esimene päev sai vana pill sellist vatti, et poleks arvanudki, et ta nii hea tervise juures on ja kõik vastu peab. Lapsed mängsid sellega kordamööda järjest kuus tundi! Vahepeal vist sõime ka. Aga no mina löögile ei saanud. Ja kui ma ükskord sain…siis tuletasin ajusopist meelde vanu kuulmise järgi õpitud lugusid…sest noote ma ei tunne, või noh, ei oska soravalt mängida. Aga lihtsalt see tunne, et….(“Ära nüüd hakka tönnima….oh ei, no lõpeta…”)

Täna oli tõesti selline hetk, peale sauna ja jõuluhõngulist õhtusööki,

kus Põnn avaldas soovi kitarri mängida, mispeale issi siis oma häälest ära kitarrilt tolmukihi maha pühkis ja pojale mängida andis. Piiga seepeale võttis mingi kõrina kätte, mina sättisin end klaveritaha ja me hakkasime kõik koos mängima. Aa, jah, T mängis flööti.

Me mängisime nii, nagu mitte keegi elu sees välja ei kannataks, aga see polnud sel hetkel absoluutselt oluline, sest meil oli nii lõbus. Ja ju siis ikka väga hull ei olnud, sest mõlemad koerad istusid meie juures, küll veidi kohkunud ja segaduses, kuid ära ka ei läinud. Ja ka R ei tulnud meid kontrollima, et kas ikka kõik on korras…

Kas keegi tahaks nüüd meile õhtusöögile tulla? 😀 Saab pärast väikest kontserti ja värki…veidi hullunud perekonnalt 😀

Niisiis, hetkel on minuga sellised lood. Aga ma kavatsen end jälle kokku võtta ja kirjutada näiteks sellest, mis materjali me valisime maja ette, et parendada meie sopast olukorda. See on juba peaaegu meie endi poolt paigaldatud ka, veel väike suts on teha.

Ja tegelikult on üks väike üllatus ka tulemas, nii umbes järgmise kuu algul saan sellest rääkida 🙂 Põnev, onju! 😀

Aitäh, et ära kannatasite selle tundepuhangu 🙂

“Sa ei mõtle ju seda avaldada? Sa võid ju salvestada selle teiste mõnekümne mustandi juurde ja rahulikult magama minna…”

“Vot just avaldan! Sinu kiuste, sa igavene vastik Kiusupunn!”

“Oota, veel üks küsimus. Miks värk selle Sissejuhatusega on? Postituse pealkiri?”

“See on Sissejuhatus minu uude eluetappi”

😉

Kuidas meist ühel päeval kodukohvikupidajad said

Olen täitsa üksi kodus (tegelikult koerad ja kass on ka). Pere sõitis Pärnusse suvitama, mina valisin kojujäämise. Ei oska kuidagi olla ja meeletu igatsus nende järele on juba peal, kuigi nad eile alles läksid, õnneks täna tulevad juba koju. Praegu on veel hommik, istun sauna ees põrandal, päike soojendab varbaid, teine tass kohvi on joodud. Midagi targamat teha ei oska, kirjutan siis veidi möödunust.

Kuna lubatud sai, siis meenutan veidi seda päeva, kui me Mulgimaale kohvikut tegema läksime.

See teema sai alguse siis, kui mu õde ja ema viimaste jõulude ajal meil külas käisid. Mina olin leiba küpsetanud ja Tom oli teinud pasteeti. Kõige muu jõulutoitude kõrvale. Leib ja pasteet aga justkui sulasid ja mu õde arvas, et me võiks suvel minna meie tädi aeda kohvikut pidama, sest siis on tulemas kodukandi suvepäevad ja selle raames ka kohvikutepäev. Viimasel ajal ju väga populaarne üritus. Ja et me peaksime oma leiba ja pasteeti seal inimestele pakkuma. Õde ise tuleb sinna oma ansambliga laulma.

Mina polnud kunagi varem kohvikupidamisega kokku puutunud (erinevalt mu mehest, kes pikalt restorani pidas). Suures õhinas olin nõus. Sest mulle meeldib tohutult inimesi kostitada ja suhelda, Tom aga tegeleks peamiselt köögipoolega.

Kui see aeg kätte jõudma hakkas, tundus aga, et kogu see ettevalmistus polegi nii lihtne.

Peale mitut arutelu saime enam-vähem menüü paika. Mina muidugi sattusin hoogu, nagu ikka, ja planeerisin igasuguseid hõrgutisi teha. Reaalsus oli aga see, et kogu ettevalmistus tuli teha kahekesi, kõige muu kõrvalt. Ärasõidu eelne õhtu möödus poole ööni kokates, ja ka veel ärasõidupäeva hommik. Samal ajal nõudsid lapsed oma tähelepanu ja eks see meie ärevus ajas neidki pööraseks.

Mida me siis tegime?

Esialgne plaan oli teha suur pajatäis bœuf bourguignon ´i ehk eesti keeles prantusepärast veiselihahautist, kuid siis selgus kurb tõsiasi, et kohapeal kasutuses on vaid paar lauda ja mõned toolid. Seega tuli plaan ümber teha ja pakkuda midagi, mida saab püstijalapeal süüa.

Niisiis panime menüüsse erinevad tapase tüüpi ampsud, ise marineeritud oliivid, loomulikult pasteet ja leib (millest kõik ju alguse sai), mina tegin paar spinati quiche´i, magustoiduks tegime väikestesse purkidesse tiramisù´d ja mandliküpsised ehk cantuccinisid. Tom marineeris paprikaid…Ühesõnaga, kukkus välja selline Vahemere maitsetega menüü, mis meile kuidagi südamelähedane on. Ja no mis peamine kogu selle menüü juures, Tom võttis kodust kaasa enda tehtud külmsuitsu ahju ja tegi kohapeal külmsuitsulõhet.

Kui me kogu selle kupatusega kohale jõudsime, võis tädi päris ehmunud olla, sest oli tunne, nagu me koliks nüüd tema juurde sisse. Tema suvekodu köök ja sahver täitusid tohutute karpide virnaga, toidukottidega ning erinevate kodumasinatega (võtsime kaasa espressomasina, piimavahustaja, blenderi, mikseri ja palju, palju nõusid). Kuid mitmepeale saime kõik kenasti paigutatud, tädi näitas meile kätte meie magamistoad ja saime lõpuks maha istuda ja hinge tõmmata.

Järgmise päeva hommikul alustasime varakult toimetamisega, õhtul kella viieks pidi ju kõik valmis olema. Ilm oli meeletult ilus, päikesepaisteline ja kuum. Kahjuks aga ennustati selleks õhtuks tormi ja vihma. Me küll ei tahtnud seda uskuda, aga et mitte siiski pettuda ja vihma kätte jääda, organiseerisime aeda suure peotelgi ja oma kohviku seadsime sisse vanasse puukuuri, mis oli seest tühi, seega meil tuli ainult põrand puhtaks küürida ja seest kenasti ära kaunistada. Jõudsin käia veel kohalikus vanakraamipoes, kust soetasin meile veel pisut nõusid ja mõne nipsasja, see on koht, kus ma muidugi alati hoogu satun…

Aeg aga lendas meeletul kiirusel, tumedad pilved aina liginesid ja umbes pool tundi enne avamist jõudiski lubatud torm ja vihm meile kohale. Me siiski ei lasknud ennast sellest heidutada ja saime enam-vähem õigeks ajaks valmis. Meiega jagasid kohvikuruumi ka mu kaks noort sugulast, kes olid teinud kooke ja vennatütar pakkus jäätisekokteili.

See hetk, kui esimesed külastajad jõudsid, oli väga kummaline, siis saimegi aru, et nüüd ongi see esimene kõige raskem etapp läbi. Inimesed tulid ja uurisid, mida meil pakkuda on, rääkisid juttu ja siis sai mulle selgeks, et see toimub päriselt. Kuni selle ajani olin nagu robot, tuiskasin ringi, sättisin asju…lõpuks sain hakata inimestega suhtlema, mulle nii meeldis see osa sellest tööst. Tom arvas, et see sobib mulle hästi 😀 Tema oli see, kes käis köögist toitu juurde toomas. Minu ema ja tädi aga aitasid nõusid pesta, millest oli nii-nii palju abi. Me nimelt ei tahtnud kasutada plastiknõusid, sest see poleks kuidagi sobinud selle kontseptsiooniga ja süda ei lubanud ka tekitada nii palju prügi.

Kõige rohkem meeldis asja juures see, kui inimesed andsid tagasisidet. Selgus, et meie pakutud toit oli teistest erinev ja midagi, mida paljud polnud varem proovida saanud. See tõesti tegi hingele suure pai, sest eks ikka mõtlesime ju, et kas inimesed võtavad sellist tüüpi asju vastu ja et kuidas neile meeldib jne. Ilmselgelt mõtlesime üle 🙂

Raske on kõiki neid tundeid sõnadesse panna. Peale seda õhtut arutasime palju, mida oleks võinud teha teisiti ja et kas me ikka teeks seda uuesti. Meid nimelt kutsuti järgmisel aastal tagasi…Tom aga arvab, et kui teeks, siis pigem ikkagi oma kodus, kus on kõik asjad käe-jala juures ja jääb ära see eelnev asjade pakkimine ja kolimine. See on siis mõttekoht.

Aga aitab pikast jutust, lisan mõne pildi, mis annab ehk paremat aimu, kuidas kõik välja nägi. 🙂

Tomi tubli külmsuitsuahi

19961298_10212354390391462_3396583551491025476_n

19884369_10212354390751471_4013056037631918469_n

Ja vihm tuli…

18199330_10212354391431488_2776945885269523684_n

 

 

 

 

Algaja aedniku heietused

“Emme, mis sind rõõmsaks teeb?” küsis ühel vihmasel päeval mu kolme aastane tüdrukutirts.

Vaatasin teda ja sain aru, et olen viimasel ajal olnud üsna torssis ja tusane. Kuid kui vaatan seda üdini muretut naerunägu, tuleb kohe meelde, mis mind õnnelikuks teeb.

“Eks ikka teie, mu armsad. Ja päike. Ja soe”

Jah, nii ongi. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ma elan looduse rütmis. Kui väljas on päike ja soe, kohe nii soe, et saan hommikuse murulaugu ja salati järgi minna paljajalu ja õhukeste riietega, on mu energia laes ja ma pakatan õnnest, teotahtest, ma tõesti jõuangi palju. Ja no nagu me kõik teame, ei ole oma majas ja aias kunagi tööst puudust. Isegi nii palju on seda, et ma satun sellega liiga hoogu ja ei oska enam aega maha võtta. Siis aga tuletab mulle mu kallis mees ja ka lapsed seda meelde, et teeks nüüd nii, et elu väljaspool peenraid ja muruniidukit on ka võimalik. Nii me siis otsustasimegi, et igal pühapäeval veedame aega vaid lastega, ükskõik kus ja mis ilmaga. Viimasel korral, Otepää seikluspargis ma juba suutsin mitte mõelda maha panemata kartulile. Ja eks ma nihverdan pärast toredat päeva lastega end õhtul ikka õue ja küürutan maasikate vahel, et neid umbrohust päästa. Enam-vähem juba hakkab looma.

Aga siis on need vihmased, tuulised ja külmad päevad, kui ma kõnnin toas susside sahinal ringi, tekk ümber ja kuum teetass nina all ja torisen. Muudkui podisen midagi. Nad juba teavad, et siis tuleb mul rahus lasta toriseda. Või hommikul kaua magada. Ma olen isegi jätnud lapsed lasteaeda viimata sel põhjusel, et hommik on liiga hall ja külm ja uni on liiga magus. Aga õnneks nad ei kurda. Puhkepäevi oleme ennegi teinud.

Samas aga ei viitsi ma sellest kehvast suusailmast kellegagi rääkida. See on minu meelest meie kliimas juba aastaringne teema ja see kordub aastast aastasse. Seega, ma siis torisen omaette (ja natuke siin ka :D)

Niisiis, meil ei ole veel kartulid maha pandud…Ja ega me poleks neid üldse pannudki, sest esiteks ei ole me väga suured kartulisööjad ja teiseks on nad imeodavad ka mõne kilo kaupa kellegi toreda taluniku käest osta. Üks selline varustaja meil on ka, õnneks.

Aga kartulite teema tuli sellepärast, et meil on üks üles küntud maalapp, mille me lasksime künda mingil mitte päris selgel põhjusel. Noh, et kui see traktor juba siin oli ja seda kõrval olevat põldu kündis…aga kui ma sellele põllule siis ükspäev uljalt oma suvikõrvitsataimedega astusin, selgus kurb tõsiasi, et mätas on mättas kinni ja minust see hark suure kaarega põõsasse lendas. Ahastuses helistasin oma targale vennale, kes ütles, et pange sinna kartulid, siis järgmisel aastal enam ei pea end ehk lolliks rügama.

Üldiselt on nii, et ma olen üks kohutavalt laisk aiapidaja. Kuid mulle tohutult meeldib see mõte, et kõik värske kraam tuleb oma aiast. Eriti hea, kui seda jagub terveks aastaks nii, et ei pea poest import juurikaid ostma. Küll aga tahan ma, et see kõik tuleks kergema vaevaga, et ma näeks ilusatel päikeselistel suvepäevadel peale kartulivagude vahel küürutamise ja porgandite rohimise oma lapsi kasvamas. Jajaa, ma tean, see tundub utoopiline, aastakümneid on just nii ju aedvilju kasvatatud, ikka töö ja vaevaga. Olen ka ise lapsena seda tunda saanud. Ja tean, et see võib muutuda hasardiks.

Kas mul on mingi plaan? Ei ole. Või siis on mingi aimdus, et võiks proovida nt permakultuuri teed minna, mitte, et ma arvan, et see on lihtne. Algus kindlasti mitte, kuid kui mõelda pikemas perspektiivis, võiks see ju töötada. Pean tunnistama, et olen sellest alles vähe lugenud, kuid paneksin end kohe kirja mõnele selleteemalisele koolitusele, kui selline peaks kuskil tulema. Mul on üks mantra, mille olen endale kuklasse kinnitanud “Meil on aega”. See on ka permakultuuri üks põhimõte – võtta aega, et vaadelda, teha plaane, kuhu üldse midagi sobib. Sest praegu oleme ikka liialt rabistanud, ostnud taimi-puid kokku ja siis need kuhugi ruttu maha pannud. Tegelikult on jäänud aga eeltöö tegemata. Samas…inimene õpibki oma vigadest, ma olen palju targemaks saanud siin selle paari kevade-suvega, et kus mis pinnas on ja kuidas kompaktsemalt vilju kasvatada. Aga pikk maa on veel minna, tõesti.

Lilledega on aga päris keerulised lood. Ehe näide 😀

mingi peenar 26.05

Sellest olen ma siin ennegi kindlasti jahunud, kuidas ma üldse ei oska erinevaid lilli omavahel sobitada ja mul puudub absoluutselt igasugune maitsemeel selles vallas. Endiselt näen ma meie aeda vaimusilmas ette pigem täidetud erinevate ilu- ja viljapuudega, põõsastega ja neid saagu palju. Hetkel näebki meie aed välja nii, et on see nn fassaad ja siis on tagaaed, kus me meelega muru ei niida ja õunapuude vahel kasvavad kõik need lilled, mis siin on aegade algusest peale kasvanud. Maja ees aga on tohutu muruplats, mille niitmise maitse on mul veel eelmisest aastast meeles. Ja hooaeg on juba alanud….Ja kui me ei niida, kasvab kõik lihtsalt heina ja ohakaid täis ja siis tuleb sügisel vikatiga niita. Minu unistus oleks, et siin kasvaks hoopis põllulilled ja näeks välja nagu aas, kuhu sisse on tehtud teerajad ja palju, palju puid. Ja pojenge (ma jumaldan pojenge!!!). Ja sireleid. Kui ma sõidan mööda mõnest sellisest vanemast talukohast, kus on suuuuuuur sirelihekk tee ääres, tahaks ma peatuda ja sinna heki sisse sukelduda ja seda lõhna endasse ammutada. Lapsena, kui meil oli suvila, oli seal üks ilus sirelihekk, kust ma otsisin igal varasuvel neid viie kroonlehega õisi ja sõin neid vist kokku päris palju…. 😀 Vot just sellisest hekist ma unistangi. Kahjuks siin talus oli hekk suurte puude vahel varjus, kus ei olnud ühtki õit küljes. Aga mul juba uued võrsed kasvama pandud ja kunagi siis saan oma suure heki ka 🙂

Majas pole me veel midagi jõudnud uuemat teha. Ülemine korrus on endiselt poolik ja verandal käin ma lihtsalt unistamas, et kui mõnus seal oleks istuda ja loojuvat päikest vaadata. Mõtte tasandil tundub, et noh, mis seal siis on, põrand, natuke seinapinda, aknalauad, elekter, radikas ja ongi olemas. Et võiks ju ise teha, pole ju nii keeruline. Kui ma aga seisan seal põrandata ja laeta ruumis, tundub kõik nii ulme. Nii, et me palume kellegi abi, kes ütleb vähemalt, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ehk siis on lihtsam kuskilt pihta hakata.

Isegi meie pisipiiga ütleb, et tuleb seina sisse auk teha, et saaks õuest otse tuppa tulla ja siis salaja köögist midagi suhu pista…nagu näha, siis igal ühel omad unistused 😉

Mis mu tänase sissekande mõte on…kes teab 😀

Ja enne, kui ma kaane kinni löön, palun vabandada mind võimalike kirjavigade pärast, sain juba oma erudeeritud õe käest peapesu, et on kirjavigu leidnud mu postitustest….noh, ma annan endast parima…aga ehk siiski antakse andeks 😉

Pildipank 🙂

Esimene võilill ja rõõm tärkavast loodusest 28.aprillil

esimene võilill 28.04

Esimene nartsiss…ja kevadine lumesadu…

Kavliteetaeg lähedastega. Emadepäev Viljandis ja rattasõit kodumetsas

Esimene arooniaõis 29.05

aroonia 29.05

Vitamiinid. Esimesel pildil maasikakast maja ees, teisel minu kolmene tütreke ürdipeenart kavandamas, kolmandal üllatusleid kuskilt aia tagant pika heina seest. Ebaküdoonia. Mis tuletab meelde, et pean tädi Vaikele helistama ja talle leiust teatama….tema ju teadis…vanust 90+. Incredible! 🙂

Ja siis pildikesi meie “metsikumast” aiast. Kusjuures maja esisest niiväga polegi pilte, sest seal on mõni ükskik puu või põõsas keset võilillede merd. Ah, ja aia äärde istutasin 8 paju ehk raberemelgat Bullata 🙂 kui nad ükskord suureks saavad….ootan juba 🙂

Ja lõpuks, kuid mitte vähe tähtis… minu sisekujunduse tipptase 😀 tegin seinteta tuppa ajutise kontorinurga, kus käib nüüd minu ja mehe vahel tihe rebimine, kes seal päeval tööd teeb, õhtul aga pean kassiga õidu tegema, kes enne mugavama koha saab, mina raamatu lugemiseks, tema teadagi milleks….Täitsa mõnus sai… 🙂 Tähelepanu tasub pöörata lauale, mida ma olen siiani rumala peaga vanakraami poodidest otsinud, kuid lõpuks taipasin enda oma aita sisse kiigata, kust just selline laud puhtaks tegemist ootas 🙂 Ta pole täiuslik, kuid ta on eriline 🙂 See laud oli siin majas, sellel olid veel tindiplekid ja kuivanud tindipott sahtlis…mõelda vaid neid kirju ja tähtsaid dokumente, mis sellel kirjutati…ja nüüd istun siin mina. Ja trükin. Arvutis….

kontorinurk 19.05