Lumi, lumi…a kus on pildid?

Üks tähelepanelik lugeja tegi märkuse, et eelmisest lumeteemalisest postitusest puudusid lume pildid, neil saarel pidavat lumest puudus olema. Aga palun, selline siis nägi välja meie tänane päev 🙂 Muide, lumememmedest pilti ei jõudnudki teha, sest kui seda teha plaanisin, olid memmed (seal oli tegelikult terve perekond olnud, ema, isa ja kaks last) juba kokku vajunud ja nendest siis valmis kiirelt mingi kindluse moodi asi. Piiga siiski otsustas mitte alla anda ja imepisikese beebi valmis teha, kellele valiti hiigelporgand ninaks. Lõpuks läks aga nina kahjuks koera kõhtu…njah, homseks on nad vist kõik nagunii sulanud. Päev aga oli tõesti täis lusti ja õues möllamist, toas käidi vaid kõhtu täitmas ja kindaid-saapaid vahetamas.

Meie siin oleme hetkel veel libeduse tõttu nö lumevangis, hoovis on küll kaks autot aga kummalgi pole talverehve, homme saab ehk ühele alla ja siis julgen jälle sõita. Lastel ei olnudki seekord nii kurb meel, et lasteaeda ei saanud, ju lumi oli hea lohutus, sest said nad ju olla õues kuni pimeda tulekuni…Sest kes teab, millal jälle lumes hullata saab. 🙂

Kuidas teil päev läks? Loodetavasti jõudsite ohutult punktist A punkti B…

Tervitused Kaldemäelt 🙂

Lumi!!! Lumi??? Lumi…

Ja ta tuli. Esimene lumi. Lastel on niiii hea meel, et nad ei jõudnud isegi hommikusööki ära oodata, panid ise end riidesse ja juba läinud nad olidki…Mina jäin tuppa hommikusööki tegema ja vaatasin aknast, aurav kohvitass käes, kuidas nad pööraselt lume sees jooksid, kuurist lumelabida välja otsisid ja sellega kohe ka lund lükkama hakkasid. Ja no loomulikult kelgud… Ja koer, see noorem muidugi, oli sama rõõmus lume üle, ta ilmselt oli ka pisut hämmingus, sest kuigi see on tema elu teine lumi, ei mäleta ta ilmselt 2.-4.- kuu elueast midagi.

Õnneks said lapsed ikka söögiajaks uuesti tuppa, puder ja peedimahl kiiresti sisse kühveldatud, pandi sajaga end uuesti riidesse, selle saatel kõlas ainult ülistavaid sõnu tänase ilma kohta (mina veel selleks ajaks ei olnud nii ärkvel ja seega ei uskunud eriti, et selles märjas lumes saab midagi väga toredat olla) ja lubadus, et täna nad enam tuppa ei tule! Pärast aga tegin ise ka tiiru ja oli ikka mõnus tunne küll, natuke jõulutunnet juba puges sisse, kui lumi jalge all krudises ja ninale lumehelbeid langes…

Nüüd ma siin siis istungi, joon mõnusat sooja kohvi, soojad sussid jalas ja tubagi soe. Raadiost kostub laul “Lumevärv” ja aknast õue vaadates näen lumemütsides õunu puu otsas…

Kuidas see siis juhtus, et lumi nüüd maas on ja minul alles õunad puuotsas? Ja kuhu see vahepealne aeg kadus? Ja kuidas on nii, et juba kahe kuu pärast ongi jõulud? Ah, see mõnus kõditav ootusärevus hakkabki juba tulema… 🙂

Õunteuputus on selgi aastal meid tabanud. Olen kuulnud, et paljudel oli vastupidi, ei ühtki õuna. Meil on palju vanu puid, mida kevadel jõudumööda lõikasime, vastutasuks siis saime koormate viisi õunu, mida oleme teinud toormahlaks, moosiks ja söönud niipalju, kui sisse mahub. Ka laiali olen jaganud. Kahjuks väga head säilitamise kohta meil pole, et saaks talveks hoida värskeid õunu, sellest on mul kõige rohkem kahju. Käsi ei tõuse talvel poest import õunu ostma. Turult eesti õunu olen ikka ostnud, kuigi võiks enda varasalvest  võtta…Nii, et siis nüüd tuleb tõesti neid süüa, palju jaksab, vitamiini täis toppida.

Nädalapäevad tagasi sain korjatud ka meie esimese ebaküdoonia saagi, need ilusad ja hästi lõhnavad väikesed õuna moodi viljad rõõmustasid meid kõiki. Lihtsalt juba seetõttu, et see põõsas oli aastaid peidus olud ja me isegi ei teadnud, et meil selline vitamiiniallikas oma kodu aias olemas on. Kevadel aga nägime juhuslikult heinte sees neid ilusaid õisi, tänu millele põõsa avastasime ja saime siis ta heinte seest päästa. Vaatamata tigude rohkusele põõsa küljes, saime siiski päris korraliku saagi. Neid panin pruuni suhkruga koos purki, et talvel tee sisse sidruni eest panna, osa läks sügavkülma ja üks osa ootab kuivatamise katsetusi. Kuna meil on gaasi ahi, siis väga madalat temperatuuri on raske saavutada, aga väikese kogusega teen siiski proovi…

Kerge vaevaga korjasime sel sügisel taas vaarikaid, mis olid suured ja magusad (sordiks Polka), mis küll suvel ei kandnud, aga see-eest nüüd kuni esimese lumeni ikka iga päev jälle punaseid marju andsid. Miks kerge vaevaga? Sest minu meelest ei vaja nad mingit ekstra hoolt, olen vaid kuivanud oksi ära võtnud ja alt paar korda rohinud, nad juba natuke paljunevad, aga kuna neil ruumi onn, siis paljunegu terviseks, siis ehk saab järgmisel aastal veel rohkem 🙂

Astelpajudega läks sel aastal nii, et saime vaid paar karpi, sest kui end ükspäev tõsisemaks korjeks ette valmistasin ja puude juurde jõudsin, olid linnud juba puhta töö teinud. Aga hea, et siis midagigi saime 🙂

Kreeke ja ploome oli sel aastal vähem, saime siiski aga maitse suhu ja tegelikult meeldibki neid kõige rohkem värskelt süüa, kuigi kreegimoos on üks ütlemata maitsev moos. Aga ehk veab järgmisel aastal nendega ka paremini, ja muidugi vajavad vanad kreegipuud ka korralikku noorenduslõikust.

Punaseid sõstraid jagasime ka lindudega, nendest sõime samuti isu täis, karpidesse sügavkülma panekuks jagus ka. Mustsõstrad, minu lemmikud, adusid ka värsketena kõhtu.

Mis aedviljadesse puutub, siis nendega oli teadupärast jaheda suve tõttu üpris nigelasti. Kasvuhoones sai kõik hiljem valmis, kurgid kärbusid üldse ära, tomateid aga saime lõpuks kolme taime pealt parasjagu. Salatid, ürdid, isegi paprika kasvasid veel esimeste külmadeni. Ka minu katsetused brokkoliga ja aedubadega kandsid lõpuks mingis mõttes vilja. Ma nimelt leidsin kuskilt varudest seemneid ja panin need alles juulis mulda, kasvuhoonesse siiski. Brokkol kasvas suureks ja ilusaks ja jõudis isegi väikese peakese otsa kasvatada, kuid nüüd külmaga muidugi sai hukka. Ube sõime isegi natuke roheliselt, kollaseks minemist ei jõudnud ka siiski ära oodata.

Tänase lumesajuse ilmaga on mõnus suve meenutada, pildid annavad natuke seda soojust edasi, mida küll suvelgi palju polnud, aga olen õnnelik selle natukesegi eest 🙂

Majas sees pole endiselt palju muutunud, kuigi muutumist vajab endiselt teine korrus. Algust oleme aga juba teinud, seega sellest eraldi kirjutaks järgmisel korral, et seda suvemeenutust mitte liiga pikaks ja kirjuks ajada. 🙂

 

 

 

 

Kena kevade

Rõuge Tuule on ajalugu, käes on kevad! Lapsed on taas rõõsad ja rõõmsad (palun, palun midagi-kedagi, et ma ära ei sõnanud, aga eelmisel nädalal olid nad kaks last viiest, kes lasteaias käisid, seega pikalt kodus hoidmisest ja immuunsuse tugevdamisest oli vist kasu ka)

Meil siin midagi pööraselt huvitavat polegi juhtunud, aga nii kroonika mõttes kirjutaks mõned read. Ahjaa, enne, kui ma ära unustan, siis võibolla on juba märgatud, et muutsin blogi nime ära 🙂 See nimi on nagu rohkem selle blogi nägu, kirjutan ju peamiselt meie pere ja kodu lugusid, siit siis ka see muutus. 🙂

Pildipank ütles mulle, et kaks aastat tagasi oli sel ajal rohkem kevadet, kui praegu. Sinililled õitsesid, lisaks lumikellukestele ja siniliiliatele. Tänavu sinililled veel magavad. Lumikellukesi nägime tõesti esimest korda juba kümme päeva tagasi, lapsed olid sellest ka nii elevil, nüüd käivad iga päev vaatamas, palju juurde on tulnud ja palju kasvanud.

DSC06625

Kohal on aga laululind kuldnokk, mulle isegi meeldib mõelda, et see üks on toosama, kes eelmisel aastal mind iga hommik tamme otsas tervitas. Ausõna – nii, kui ma toast välja astusin ja tamme alla jalutasin, hakkas üks erinevate lindude järgi tegemine ja see kestis täpselt nii kaua, kuni ma seal tamme all seisin. Kui koeraga tagasi tuppa hakkasin tulema, lendas linnuke ära. Algul ei pannud nii tähelegi, et just siis laulab, siis aga hakkasin kohe huviga jälgima. Ja nüüd on mu linnuke tagasi 🙂

Märtsi teisel nädalavahetusel veetsime nädalalõpu pealinnas. Jõuluvana kinkis mulle makrofoto koolituse Türisalus ja seega ühendasime mitu head asja. Ööbisime lastega Laulasmaa spas, kus need kaks kala veemõnusid nautisid (kolmas kala jäi koertehoidjaks, olen talle ka ühe veekeskuse külastuse võlgu).

Saime ka meeliülendavaid maitseelamusi restoranist Wicca, nautisime merevaadet, küll veel veidi lumist ja udust, kuid mõnus oli vahelduseks mereõhku sisse hingata. Lastele meeldis väga ka hotelli tuba, sest see on ju nii teistmoodi, kui kodus, alustades juba sellest, et seal on televiisor, mida meil pole ja magamiseks oli neile lahtikäiv diivan, kus nad kõrvuti magasid. Nad olid igatahes väga pettunud, et me vaid ühe öö saime seal viibida. Teise öö olime Tallinnas ühes hotellis, kus oli nende kahe jaoks nari olemas. Ka sealt toast ei tahtnud nad väga väljuda, sest seal oli suisa KAKS telekat, millest üks (õnneks) ei töötanud. Kaheinimese laia voodi peatsi äär oli varustatud (mingil kummalisel põhjusel) värvilise led lambiga, kusjuures värve sai muuta, selleks oli puutetundlikud nupud peatsis. Ja enne magamaminekut said nad vannis sulistada, mida meil samuti hetkel kodus pole (kui see 100l plekkvann välja arvata). Igatahes loomaaed ei tundunud neile üldse nii huvitav, kui see hotellituba 😀 Aa, ja kohustuslik trammisõit kesklinnast Koplisse ja tagasi sai ka ikka tehtud. Ja kui mina pühapäeval pildistama pidin sõitma, tuli pere minuga kaasa ja suundus edasi taas Laulasmaale basseinidesse 🙂 Rampväsinuna sõitsimegi ilusa päikeseloojangu saatel koju tagasi.

Kokkuvõtteks. Mõnus on vahel oma kodust kaugemale minna, saada välja rutiinist, kogeda uusi elamusi, kohtuda uute inimestega. Kuid pole parimat tunnet sellest, kui jõuad oma koju tagasi….Siiani on meeles Tomi lause, kui me sellest nii erineva arhitektuuriga majade virr-varrist läbi sõitsime: “Päris hea ikka, et me elame just seal, kus me elame. Maal.” 🙂

Siia lõppu lisan mõned pildid fotokooli talvepraktikast. Kuigi läksin tundega, et minusugune algaja oma hübriidkaameraga on kindlasti õiges kohas, sain üsna ruttu selgeks, et ülehindasin end. Sain kindlasti mõne hea teadmise (näiteks, et ka lumel võib putukaid kohata, pildil surusääsk) ja nipi, kuid ka arusaamise, et kui tahta parimat pilti, parimat kvaliteeti, tuleb ka kõvasti investeerida. Seni siis pean leppima mitte-nii-hea-kvaliteediga.Ja unistan suurelt edasi 😀

Kuigi kirjade järgi on kevad ja mõned lilled õitsevad, linnud laulavad, ei ole ma üldse veel sellel lainel, et peaks näpud mullaseks tegema. Õues vihiseb ikka veel nii külm tuul, kuigi päikest on juba tõesti rohkem, seega aknalauad ei tohiks enam pikemaks tühjaks jääda. Sel aastal on muidugi meil üks väike (umbes põlve kõrgune ja 17 kilone) karvapall, kelle jaoks kehtib põhimõte “Mis ripakil, see ära”, nii, et peame süsteemi hakkama kõigepealt looma.

Aga noh, ma igatahes juba mõtlen selles suunas, hakkan ka vaiselt talveunest ärkama. Ja et tõestada, et ma ikka teen plaane ja mõtlen tulevikule, siis siin ka üks läbinisti optimistlik plaan selleks kevadeks 😀 Käkitegu, eks? 😀

wp-1490264767403.jpg

Järgmine suurem sündmus saab olema taas üks nädalalõpu reis lastega, seekord taas oma kodumaalt kaugemale. Et kui enne ei jõua midagi kirjutada, siis aprilli lõpus “kuuleb” meist kindlasti jälle 🙂

Kena kevadet! 🙂