Lumi!!! Lumi??? Lumi…

Ja ta tuli. Esimene lumi. Lastel on niiii hea meel, et nad ei jõudnud isegi hommikusööki ära oodata, panid ise end riidesse ja juba läinud nad olidki…Mina jäin tuppa hommikusööki tegema ja vaatasin aknast, aurav kohvitass käes, kuidas nad pööraselt lume sees jooksid, kuurist lumelabida välja otsisid ja sellega kohe ka lund lükkama hakkasid. Ja no loomulikult kelgud… Ja koer, see noorem muidugi, oli sama rõõmus lume üle, ta ilmselt oli ka pisut hämmingus, sest kuigi see on tema elu teine lumi, ei mäleta ta ilmselt 2.-4.- kuu elueast midagi.

Õnneks said lapsed ikka söögiajaks uuesti tuppa, puder ja peedimahl kiiresti sisse kühveldatud, pandi sajaga end uuesti riidesse, selle saatel kõlas ainult ülistavaid sõnu tänase ilma kohta (mina veel selleks ajaks ei olnud nii ärkvel ja seega ei uskunud eriti, et selles märjas lumes saab midagi väga toredat olla) ja lubadus, et täna nad enam tuppa ei tule! Pärast aga tegin ise ka tiiru ja oli ikka mõnus tunne küll, natuke jõulutunnet juba puges sisse, kui lumi jalge all krudises ja ninale lumehelbeid langes…

Nüüd ma siin siis istungi, joon mõnusat sooja kohvi, soojad sussid jalas ja tubagi soe. Raadiost kostub laul “Lumevärv” ja aknast õue vaadates näen lumemütsides õunu puu otsas…

Kuidas see siis juhtus, et lumi nüüd maas on ja minul alles õunad puuotsas? Ja kuhu see vahepealne aeg kadus? Ja kuidas on nii, et juba kahe kuu pärast ongi jõulud? Ah, see mõnus kõditav ootusärevus hakkabki juba tulema… 🙂

Õunteuputus on selgi aastal meid tabanud. Olen kuulnud, et paljudel oli vastupidi, ei ühtki õuna. Meil on palju vanu puid, mida kevadel jõudumööda lõikasime, vastutasuks siis saime koormate viisi õunu, mida oleme teinud toormahlaks, moosiks ja söönud niipalju, kui sisse mahub. Ka laiali olen jaganud. Kahjuks väga head säilitamise kohta meil pole, et saaks talveks hoida värskeid õunu, sellest on mul kõige rohkem kahju. Käsi ei tõuse talvel poest import õunu ostma. Turult eesti õunu olen ikka ostnud, kuigi võiks enda varasalvest  võtta…Nii, et siis nüüd tuleb tõesti neid süüa, palju jaksab, vitamiini täis toppida.

Nädalapäevad tagasi sain korjatud ka meie esimese ebaküdoonia saagi, need ilusad ja hästi lõhnavad väikesed õuna moodi viljad rõõmustasid meid kõiki. Lihtsalt juba seetõttu, et see põõsas oli aastaid peidus olud ja me isegi ei teadnud, et meil selline vitamiiniallikas oma kodu aias olemas on. Kevadel aga nägime juhuslikult heinte sees neid ilusaid õisi, tänu millele põõsa avastasime ja saime siis ta heinte seest päästa. Vaatamata tigude rohkusele põõsa küljes, saime siiski päris korraliku saagi. Neid panin pruuni suhkruga koos purki, et talvel tee sisse sidruni eest panna, osa läks sügavkülma ja üks osa ootab kuivatamise katsetusi. Kuna meil on gaasi ahi, siis väga madalat temperatuuri on raske saavutada, aga väikese kogusega teen siiski proovi…

Kerge vaevaga korjasime sel sügisel taas vaarikaid, mis olid suured ja magusad (sordiks Polka), mis küll suvel ei kandnud, aga see-eest nüüd kuni esimese lumeni ikka iga päev jälle punaseid marju andsid. Miks kerge vaevaga? Sest minu meelest ei vaja nad mingit ekstra hoolt, olen vaid kuivanud oksi ära võtnud ja alt paar korda rohinud, nad juba natuke paljunevad, aga kuna neil ruumi onn, siis paljunegu terviseks, siis ehk saab järgmisel aastal veel rohkem 🙂

Astelpajudega läks sel aastal nii, et saime vaid paar karpi, sest kui end ükspäev tõsisemaks korjeks ette valmistasin ja puude juurde jõudsin, olid linnud juba puhta töö teinud. Aga hea, et siis midagigi saime 🙂

Kreeke ja ploome oli sel aastal vähem, saime siiski aga maitse suhu ja tegelikult meeldibki neid kõige rohkem värskelt süüa, kuigi kreegimoos on üks ütlemata maitsev moos. Aga ehk veab järgmisel aastal nendega ka paremini, ja muidugi vajavad vanad kreegipuud ka korralikku noorenduslõikust.

Punaseid sõstraid jagasime ka lindudega, nendest sõime samuti isu täis, karpidesse sügavkülma panekuks jagus ka. Mustsõstrad, minu lemmikud, adusid ka värsketena kõhtu.

Mis aedviljadesse puutub, siis nendega oli teadupärast jaheda suve tõttu üpris nigelasti. Kasvuhoones sai kõik hiljem valmis, kurgid kärbusid üldse ära, tomateid aga saime lõpuks kolme taime pealt parasjagu. Salatid, ürdid, isegi paprika kasvasid veel esimeste külmadeni. Ka minu katsetused brokkoliga ja aedubadega kandsid lõpuks mingis mõttes vilja. Ma nimelt leidsin kuskilt varudest seemneid ja panin need alles juulis mulda, kasvuhoonesse siiski. Brokkol kasvas suureks ja ilusaks ja jõudis isegi väikese peakese otsa kasvatada, kuid nüüd külmaga muidugi sai hukka. Ube sõime isegi natuke roheliselt, kollaseks minemist ei jõudnud ka siiski ära oodata.

Tänase lumesajuse ilmaga on mõnus suve meenutada, pildid annavad natuke seda soojust edasi, mida küll suvelgi palju polnud, aga olen õnnelik selle natukesegi eest 🙂

Majas sees pole endiselt palju muutunud, kuigi muutumist vajab endiselt teine korrus. Algust oleme aga juba teinud, seega sellest eraldi kirjutaks järgmisel korral, et seda suvemeenutust mitte liiga pikaks ja kirjuks ajada. 🙂

 

 

 

 

Algaja aedniku heietused

“Emme, mis sind rõõmsaks teeb?” küsis ühel vihmasel päeval mu kolme aastane tüdrukutirts.

Vaatasin teda ja sain aru, et olen viimasel ajal olnud üsna torssis ja tusane. Kuid kui vaatan seda üdini muretut naerunägu, tuleb kohe meelde, mis mind õnnelikuks teeb.

“Eks ikka teie, mu armsad. Ja päike. Ja soe”

Jah, nii ongi. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ma elan looduse rütmis. Kui väljas on päike ja soe, kohe nii soe, et saan hommikuse murulaugu ja salati järgi minna paljajalu ja õhukeste riietega, on mu energia laes ja ma pakatan õnnest, teotahtest, ma tõesti jõuangi palju. Ja no nagu me kõik teame, ei ole oma majas ja aias kunagi tööst puudust. Isegi nii palju on seda, et ma satun sellega liiga hoogu ja ei oska enam aega maha võtta. Siis aga tuletab mulle mu kallis mees ja ka lapsed seda meelde, et teeks nüüd nii, et elu väljaspool peenraid ja muruniidukit on ka võimalik. Nii me siis otsustasimegi, et igal pühapäeval veedame aega vaid lastega, ükskõik kus ja mis ilmaga. Viimasel korral, Otepää seikluspargis ma juba suutsin mitte mõelda maha panemata kartulile. Ja eks ma nihverdan pärast toredat päeva lastega end õhtul ikka õue ja küürutan maasikate vahel, et neid umbrohust päästa. Enam-vähem juba hakkab looma.

Aga siis on need vihmased, tuulised ja külmad päevad, kui ma kõnnin toas susside sahinal ringi, tekk ümber ja kuum teetass nina all ja torisen. Muudkui podisen midagi. Nad juba teavad, et siis tuleb mul rahus lasta toriseda. Või hommikul kaua magada. Ma olen isegi jätnud lapsed lasteaeda viimata sel põhjusel, et hommik on liiga hall ja külm ja uni on liiga magus. Aga õnneks nad ei kurda. Puhkepäevi oleme ennegi teinud.

Samas aga ei viitsi ma sellest kehvast suusailmast kellegagi rääkida. See on minu meelest meie kliimas juba aastaringne teema ja see kordub aastast aastasse. Seega, ma siis torisen omaette (ja natuke siin ka :D)

Niisiis, meil ei ole veel kartulid maha pandud…Ja ega me poleks neid üldse pannudki, sest esiteks ei ole me väga suured kartulisööjad ja teiseks on nad imeodavad ka mõne kilo kaupa kellegi toreda taluniku käest osta. Üks selline varustaja meil on ka, õnneks.

Aga kartulite teema tuli sellepärast, et meil on üks üles küntud maalapp, mille me lasksime künda mingil mitte päris selgel põhjusel. Noh, et kui see traktor juba siin oli ja seda kõrval olevat põldu kündis…aga kui ma sellele põllule siis ükspäev uljalt oma suvikõrvitsataimedega astusin, selgus kurb tõsiasi, et mätas on mättas kinni ja minust see hark suure kaarega põõsasse lendas. Ahastuses helistasin oma targale vennale, kes ütles, et pange sinna kartulid, siis järgmisel aastal enam ei pea end ehk lolliks rügama.

Üldiselt on nii, et ma olen üks kohutavalt laisk aiapidaja. Kuid mulle tohutult meeldib see mõte, et kõik värske kraam tuleb oma aiast. Eriti hea, kui seda jagub terveks aastaks nii, et ei pea poest import juurikaid ostma. Küll aga tahan ma, et see kõik tuleks kergema vaevaga, et ma näeks ilusatel päikeselistel suvepäevadel peale kartulivagude vahel küürutamise ja porgandite rohimise oma lapsi kasvamas. Jajaa, ma tean, see tundub utoopiline, aastakümneid on just nii ju aedvilju kasvatatud, ikka töö ja vaevaga. Olen ka ise lapsena seda tunda saanud. Ja tean, et see võib muutuda hasardiks.

Kas mul on mingi plaan? Ei ole. Või siis on mingi aimdus, et võiks proovida nt permakultuuri teed minna, mitte, et ma arvan, et see on lihtne. Algus kindlasti mitte, kuid kui mõelda pikemas perspektiivis, võiks see ju töötada. Pean tunnistama, et olen sellest alles vähe lugenud, kuid paneksin end kohe kirja mõnele selleteemalisele koolitusele, kui selline peaks kuskil tulema. Mul on üks mantra, mille olen endale kuklasse kinnitanud “Meil on aega”. See on ka permakultuuri üks põhimõte – võtta aega, et vaadelda, teha plaane, kuhu üldse midagi sobib. Sest praegu oleme ikka liialt rabistanud, ostnud taimi-puid kokku ja siis need kuhugi ruttu maha pannud. Tegelikult on jäänud aga eeltöö tegemata. Samas…inimene õpibki oma vigadest, ma olen palju targemaks saanud siin selle paari kevade-suvega, et kus mis pinnas on ja kuidas kompaktsemalt vilju kasvatada. Aga pikk maa on veel minna, tõesti.

Lilledega on aga päris keerulised lood. Ehe näide 😀

mingi peenar 26.05

Sellest olen ma siin ennegi kindlasti jahunud, kuidas ma üldse ei oska erinevaid lilli omavahel sobitada ja mul puudub absoluutselt igasugune maitsemeel selles vallas. Endiselt näen ma meie aeda vaimusilmas ette pigem täidetud erinevate ilu- ja viljapuudega, põõsastega ja neid saagu palju. Hetkel näebki meie aed välja nii, et on see nn fassaad ja siis on tagaaed, kus me meelega muru ei niida ja õunapuude vahel kasvavad kõik need lilled, mis siin on aegade algusest peale kasvanud. Maja ees aga on tohutu muruplats, mille niitmise maitse on mul veel eelmisest aastast meeles. Ja hooaeg on juba alanud….Ja kui me ei niida, kasvab kõik lihtsalt heina ja ohakaid täis ja siis tuleb sügisel vikatiga niita. Minu unistus oleks, et siin kasvaks hoopis põllulilled ja näeks välja nagu aas, kuhu sisse on tehtud teerajad ja palju, palju puid. Ja pojenge (ma jumaldan pojenge!!!). Ja sireleid. Kui ma sõidan mööda mõnest sellisest vanemast talukohast, kus on suuuuuuur sirelihekk tee ääres, tahaks ma peatuda ja sinna heki sisse sukelduda ja seda lõhna endasse ammutada. Lapsena, kui meil oli suvila, oli seal üks ilus sirelihekk, kust ma otsisin igal varasuvel neid viie kroonlehega õisi ja sõin neid vist kokku päris palju…. 😀 Vot just sellisest hekist ma unistangi. Kahjuks siin talus oli hekk suurte puude vahel varjus, kus ei olnud ühtki õit küljes. Aga mul juba uued võrsed kasvama pandud ja kunagi siis saan oma suure heki ka 🙂

Majas pole me veel midagi jõudnud uuemat teha. Ülemine korrus on endiselt poolik ja verandal käin ma lihtsalt unistamas, et kui mõnus seal oleks istuda ja loojuvat päikest vaadata. Mõtte tasandil tundub, et noh, mis seal siis on, põrand, natuke seinapinda, aknalauad, elekter, radikas ja ongi olemas. Et võiks ju ise teha, pole ju nii keeruline. Kui ma aga seisan seal põrandata ja laeta ruumis, tundub kõik nii ulme. Nii, et me palume kellegi abi, kes ütleb vähemalt, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ehk siis on lihtsam kuskilt pihta hakata.

Isegi meie pisipiiga ütleb, et tuleb seina sisse auk teha, et saaks õuest otse tuppa tulla ja siis salaja köögist midagi suhu pista…nagu näha, siis igal ühel omad unistused 😉

Mis mu tänase sissekande mõte on…kes teab 😀

Ja enne, kui ma kaane kinni löön, palun vabandada mind võimalike kirjavigade pärast, sain juba oma erudeeritud õe käest peapesu, et on kirjavigu leidnud mu postitustest….noh, ma annan endast parima…aga ehk siiski antakse andeks 😉

Pildipank 🙂

Esimene võilill ja rõõm tärkavast loodusest 28.aprillil

esimene võilill 28.04

Esimene nartsiss…ja kevadine lumesadu…

Kavliteetaeg lähedastega. Emadepäev Viljandis ja rattasõit kodumetsas

Esimene arooniaõis 29.05

aroonia 29.05

Vitamiinid. Esimesel pildil maasikakast maja ees, teisel minu kolmene tütreke ürdipeenart kavandamas, kolmandal üllatusleid kuskilt aia tagant pika heina seest. Ebaküdoonia. Mis tuletab meelde, et pean tädi Vaikele helistama ja talle leiust teatama….tema ju teadis…vanust 90+. Incredible! 🙂

Ja siis pildikesi meie “metsikumast” aiast. Kusjuures maja esisest niiväga polegi pilte, sest seal on mõni ükskik puu või põõsas keset võilillede merd. Ah, ja aia äärde istutasin 8 paju ehk raberemelgat Bullata 🙂 kui nad ükskord suureks saavad….ootan juba 🙂

Ja lõpuks, kuid mitte vähe tähtis… minu sisekujunduse tipptase 😀 tegin seinteta tuppa ajutise kontorinurga, kus käib nüüd minu ja mehe vahel tihe rebimine, kes seal päeval tööd teeb, õhtul aga pean kassiga õidu tegema, kes enne mugavama koha saab, mina raamatu lugemiseks, tema teadagi milleks….Täitsa mõnus sai… 🙂 Tähelepanu tasub pöörata lauale, mida ma olen siiani rumala peaga vanakraami poodidest otsinud, kuid lõpuks taipasin enda oma aita sisse kiigata, kust just selline laud puhtaks tegemist ootas 🙂 Ta pole täiuslik, kuid ta on eriline 🙂 See laud oli siin majas, sellel olid veel tindiplekid ja kuivanud tindipott sahtlis…mõelda vaid neid kirju ja tähtsaid dokumente, mis sellel kirjutati…ja nüüd istun siin mina. Ja trükin. Arvutis….

kontorinurk 19.05

Aiajuttu

Plaan oli suve jooksul ikka oma aias toimetamistest ka pajatada aga suvi on läinud sama kiirelt, kui kaob shokolaadikook meie pere toidulaualt.

Nagu ikka on kevadel tavaliselt plaanid suured ja tahe palju asju maha panna ja istutada on mäekõrgune. Siis aga põrkan vastu reaalsust ja tänan õnne, et juuni lõpuks porgandiseemned lastega maha külvatud jõudsime. Olgugi, et kass seda ei teadnud ja üritas end õnnelikuna tunda hiigelsuures kassiliivakastis…õnneks saime jutule ja ta loobus võitluseta.

Ma kordan ilmselt end, kui ütlen, et mul puudub süsteem siin bloginduses ja ma võin kogemata kirjutada millestki, millest ma võisin juba kuskil varem kirjutada, aga kuna tegemist ongi ühe äärmiselt pea-laiali-otsas inimese blogiga, siis tuleb lihtsalt ära kannatada 😀

Tegelikult mingit pikka juttu ei saagi tulla, sest ega ma peale nende kahe hädise porgandirea väga palju muud ei jõudnudki maha külvata.

Kasvuhoone

Või noh, tegelikult alustasin mais üsna hoogsalt, tuleb uhkusega tunnistada. Kasvatasin ju kõik tomatitaimed (1o-st viis said kasvuhoonesse) ise seemnest oma aknalaudadel üles! Mis sellest, et ma seda tehes ei olnud võimeline mõtlema, et võiks võtta palju erinevaid sorte, uurida natuke, mis on varasemad, mis hilisemad ja niimoodi talitades kindlustada meile juba varakult hea ja värviline tomatisaak. Kui mu armas sõbranna poleks loovutanud üht temal välja veninud kobartomati taime, oleks me pidanud ilmselt üsna pikalt turult tomateid ostma ja vesistava suuga Facebooki postitusi vaatama, kus inimestel ilusad värvilised tomatid üksteise võidu valmisid. Minu armsad taimekesed kasvasid küll kenasti metsikuks, kasvatasid külge ka palju-palju armsaid tomateid, mis metsikute lehtede puhmaste vahel siiski kuidagi punaseks minna ei tahtnud. Peale suuremat kasvuhoones ragistamist ja lehtede välja loopimist (millepeale teised võisid mõelda, et kas ma midagi alles ka jätan?) hakkas siiski asi looma ja me saime juba mõned punased tomatid (üsna suve lõpuks küll). Need olid sellised pikliku kujuga ja üsna…jahused? Igatahes oleks mulle rohkem meeldinud mahlasemad aga noh…läks seekord nii.

Aga ega seal ainult tomatid ei kasvanud. Kurgitaimi ostsin laadalt ja nendega läks küll hästi, sest kurke muudkui aga kasvas ja lapsed jalutasid ikka iga päev kasvuhoonest välja mitu kurki peos ja põsed punnis. Mõned paprikataimed ostsin ka aga jällegi, helekollase ja rohelise paprika fännid, selgub, pole meist väga keegi….aga kes siis laadal sellist asja küsima hakkab, et mis värvi on…

paprikad

Ahistaja Mr.Füüsal

Või hakkad sa siis täpsemalt uurima, kui suureks su füüsali taimed võivad kasvada. Ostnud kolm ilusat väikest füüsalikest, istutasin pahaaimamatult ühe neist tomatitele seltsiks, on ju füüsalgi samast suguvõsast. Aga või ma teadsin, et see sugulane selline võimutseja on…igatahes suve keskel, kui olin aru saanud, et see hiiglane võib kogu mu tomatisaagi täiesti lootusetult tuksi keerata, tõstsin selle isetseja õue, aia äärde mulda, sidusin ta aia külge kinni, ja seal ta siis oli ja kasvas. Teised kaks panin ühte kõrgpeenrasse lehtsalatile ja maasikatele seltsiks…ka nemad kolisid peagi aia äärde, kus neil olid ainsaks konkurendiks teine omasugune.

Kartsin juba, et olen ka sel aastal magusate füüsalite pähe ostnud kibeda ja tundmatu tomatillo, sest no taim aina kasvas ja kasvas, kuid külge ei paistnud midagi tulevat, kuigi suvi juba hakkas lõppema. Aga oh seda rõõmu, kui ilmusid otsa väikesed laternad, ja kui need lõpuks valmima hakkasid, saime ikka suu magusaks väikeste kollaste marjadega. Seega tasus ikka riskida. Kuigi see saak polnud võrreldavgi esimese aasta füüsali saagiga, ei anna ma alla ja proovin kindlasti järgmisel aastal uuesti.

Kõrgpeenrad

Kuna avamaal meil ikka korralikku aiamaa kohta polnud tehtud, kasutasin ära laste liivakasti, mis neile väikseks oli jäänud ja teiseks kastiks võtsin ukseraami, ladusin neisse ajalehti kõige alla, oski, lehti ja mulda peale ning istutasin neisse maasikaid. Saak ei olnud küll midagi märkimisväärset, kuid jällegi oli lastel ikka huvitav käia marju noppimas, ja kergem oli neid peenraid puhtana ka hoida. Nii, et järgmise aasta plaan on jätkata kastides aedvilja kasvatamist ja sauna ette tekitada kastide koloonia. Mõtlesin küll sügisel valmis teha aga veel pole jõudnud…

Ülemisel pildil kapsaste kõrval on kaks väikest rida porgandeid, laste külvatud. Seega harvendamist tuli teha omajagu 🙂 Aga kui rõõmsad nad olid esimesi oma porgandeid maitstes.

h-saagiga

 

Läbikukkunud oa-onni projekt

Olen aru saanud siin elamise ajal, et kogu see aias möllamine ja millegi kasvatamine on tegelikult kõik teisejärguline. Kõige tähtsamad on ikkagi lapsed. Et neil oleks aias rohkelt tegevust, et nad saaks meiega koos nokitseda ja et nad näeks millegi kasvamist, mis on oma käega külvatud. Nagu näiteks väikesed oad. Sain idee mutukamoosi blogist ja suundusin ehituspoodi, kust naasin bambusest pikkade toigastega (meil omal polnud selliseid pikki oksi kuskilt võtta)

Küll aga venis see projekt (nagu ikka) ja ma jäin pisut hilja peale omadega. Siiski ei matnud ma plaani maha, eriti põnev oli lastel, kui me nö onni karkassi püsti saime ja pisikese neiuga oad maha külvasime. Täpsemalt tegime seda 5.juunil.

Me kastsime seda onnikest ikka pidevalt ja jälgisime, et mõni mutt poleks seal rüüstamas käinud. Kuid olenemata meie hoolest ja armastusest ei tulnud mitte üks uba sealt üles. Ilmad olid muidugi Eestimaa suvele kohased, oli külm, tuuline, kuiv. Paharet tuul puhuski lõpuks kogu selle kupatuse mul ümber, kuigi olin otsad maa sisse surunud. Seega – siit moraal, ei sobi see bambus meile õue, tuleb korralikud roikad muretseda ja järgmine kevad (!) uuesti proovida.

Permaökometsik peenar

Lisaks kõrgpeenardele ja kasvuhoonele on meie aias, kõige kaugemas nurgas, mis üldse võimali on, veel üks “aiamaa”. See sai sinna mäletatavasti rajatud esimesel suvel, kui soov oma peenralt midagi värsket suhu pista oli nii suur ja see koht seal tundus ainus, kuhu ei ole ühelgi kopal, traktoril või veoautol asja ja ma saan seal rahulikult oma maasikate, kurkide, füüsalite, sibulate, kõrvitsatega toimetada. Mulla saime peamiselt aida eest vana kõdunenud heinakuhja alt, seega oli mul hea ja rammus. Kuhja otsa panin paar kõrvitsataime. Kuna sel ajal oligi see meie ainus aiamaa, polnud selle korras hoidmine eriti keeruline.

Mida ei saa kahjuks öelda enam viimase kahe aasta kohta. Sinna on hetkel alles jäänud maasikad, mida ma jõudumööda olen üritanud rohida ja kasve eemaldada, kuid see tundus nagu steen nukitsamehe filmist – mida rohkem ma rohisin, seda hullemaks see hein kasvas. Mõned korrad lasime muruniidukiga ümbruse puhtaks, et oleks aimatav, kus see peenar täpsemalt asuski. Kuna väike küngas oli ka juba olemas varasemast hea rammusa mullaga, sai ka sel aastal sinna ikka suviõrvitsat ja üks tavaline istutatud. Need laiutavad seal veel praegugi, muidugi saagi oleme ikka ära koristanud. Vaatamata võsas kasvamisele, on nad andnud ikka korralikku saaki, nii, et me pole jõudnud neid siiani ära süüa.

 

Muidugi, mul on päris hea meel tõdeda, et null vaevaga saab ka mingit saaki 😛 Muidugi ei ole see esteetiline ja silmale ilus aga kui see on silma alt ära siis…las ta seal veel natuke olla. Ma tegelen sellega…just, järgmisel aastal 😀

Nii, nüüd sai tiir köögivilja aiale peale tehtud. Kui nii võtta, siis väga nadi ju polegi? Ja peab ütlema, et saagikoristused pole veel lõppenud. Aia ääres kasvab kolm Polka nimelist vaarikataime, mis endiselt meile iga päev mõne ilusa suure tumepunase vaarika kingivad. Septembri lõpus saime veel mõne maasika, praegugi veel on seal üks roheline lootuses punaseks saada. No näis. Praegu erilist lootust see ilm muidugi ei anna, õues puhub kole tugev tuul, aed on lehti täis….ees ootamas järgmine etapp, lehtede koristus. Kuigi ma juba praktiseerisin nende tükeldamast ja sellega maapinna väetamist. See mõte ja meetod sobib mulle palju paremini, kui riisumine ja tuulega võitlemine.

Järgmine jutt tuleb tantsust ja trallist mu põhimõtteliselt ainsa lillepeenra ümber. No tõesti, see on üks naljanumber. Nii, et kui on huvi, olge minuga 😉

Palju toredaid mõtteid ja hubaseid sügisõhtuid seniks

Ikka teie

Kristiina

 

 

 

Ühel ilusal (vihmasel) laupäeval

See vihmane laupäev ei ole veel läbi ja nüüd, kus lapsed magavad, paistab õues päike, peale terve päeva sadanud vihma.

Hommikul (tegelikult ikkagi lõunal, sest kell oli juba 11), kui väljas ladistas vihm, otsustasime pakkida lapsed ja koera (lisaks piknikukorvile ja varuriietele ja fotokale ja korvidele/ämbritele) autosse ja sõita metsa. Plaan oli minna seenile. Peale esimest peatust ja metsas ringi kõndimist podises üks meist (ilmselt mina, kes ma sellesse konkreetsesse kukeseenevabasse metsa meid juhatasin) nina alla, et niisama metsas kõndida ja linnulaulu (ja müristamist) kuulata on ju sama tore.

076

Kuna seenelkäiguga on selline lugu, et kui vaimusilmas näed juba kukeseenekastet, siis enne jonni ei jäta, kui oled kastmejagu seeni korjanud, läksime järgmisse metsa. Meil siin õnneks neid ikka jagub. Ja no seal läks juba paremini. Lastel olid oma ämbrid ja nemad korjasid mustikaid, sest tõenäosus neid leida oli oluliselt suurem, kui seeni korjata ja neile oli vaja seda HURRAAAA-SAAK tunnet. Ikka ja jälle kuulsimegi ühe või teise suust – leidsingiiii! Natuke rohkem, kui poole tunniga said need kaks vähemalt kümme, võibolla isegi kakskümmend mustikat, lisaks veel mõne metsmaasika! Hea saak! Pool sellest veeres hiljem küll autoistme vahele, sest on ju oluline oma saaki ise hoida. H (3,5a) metsas nii asjalikult seletas mulle, kui me kohtusime, et isegi vaatamata tema komistamisele, suutis ta osad mustikad (umbes 5) päästa. E (kohe 2 a) targutas kõrval, et jaa, tema ka. “Ka” mida, see jäägu kuulaja enda välja mõelda 😀 Ja kui meie issiga ninad samblas seeni otsisime ja õnneks ka leidsime, käis poja meil kõrval ja manitses, et me liiga väikeseid ei korjaks. Kui juhtusime aga õige suure saagi peale, ehk siis suuremate seente peale, teatas ta kohe, et need tuleb tema korvi panna 🙂

Peale pikka metsas müttamist läks lastel kõht tühjaks ja me tegime söögipausi ühel RMK lõkkeplatsil. Olime oma kraami poolenisti jõudnud välja võtta, kui pea kohal käis kõva pauk ja taevaväravatest tuli kaela tugev vihmasadu. Nii, et siis sellega lõppeski meie tänane metsaskäik 🙂

095

Seeni saime me siis täpselt 214 grammi.

Ma ei oska toidust teha väga apetiitset pilti kuid ma võiksin jäädagi rääkima sellest, kui maitsev on kukeseene-värske kartuli praad….eriti, kui see on mu abikaasa tehtud… 🙂

Seda jaotada neljaga (viies, kõige vanem laps ei söö kukeseeni….) oli paras tegu, sest väiksemad nõudsid aina juurde…

Koerale see müristamise värk üldse ei meeldinud ja ta oli päris õnnelik, kui me koju tagasi jõudsime. Kodus aga ootas teda kardina taga kummitus – toakass, kes arvas, et on jube kaval, kui istub köögi aknal kardina taga ja arvab, et koer teda ei näe. Õieti arvas muidugi, vähemalt seni, kuni ta ennast ei liigutanud. nende suhe on soojenenud peale Lota saabumist meie perre aga tema keelega üle nina limpsimine kassi nähes teeb veel ettevaatlikuks…

128

Peale õhtusööki tegime veel õues tiiru peale, kuna H teatas, et ta tahaks õues pisut mürgeldada. See tähendas rattaga läbi poriloikude sõitmist. Õde võttis sõnast “mürgeldamine” kohe vedu, jättis oma liimimistöö toas sinnapaika ja juba oligi õues esimeses poriloigus pepuli sees ja nautis täiega olukorda. Mõni minut hiljem koondusime kõik maasikapeenra ümber, kust üllatuslikult saime ämbritäie (noh, jah, me räägime siisiki liivakasti mänguämbrist…) maasikaid, osalt küll tigude poolt söödud või vihmast lödid, kuid siiski, siiski. Külastasin ka aia kõige tagumist osa, kus hein kasvab rinnuni aga kust võib ka leida üht koma teist. Näiteks kasvab seal üks suur astelpaju põõsas (puu?), mis üllatuseks on hakanud vilja kandma!?!? Ses mõttes, et eelmisel aastal oli ta lihtsalt niisama seal om hõbedaste lehtedega, iluasi aiaveerel. Nüüd on aga mingid mammud küljes. Absoluutselt astelpajuvõõrad nagu me oleme, arutlesime, kas need on ikka marjad või mis need on…aga no mis need siis ikka muud on? Et ju siis on kuskilt välja ilmunud (juba eelmsiest aastast on uusi võrseid ajanud küll) isane isend? Veel üks põhjus, miks ma kibelen Räpina aianduskooli minema, et siin mitte nii segast ja rumalat muljet jätta 😀 Aga praegu ongi asjad nii, et ma ei tea sellest ööd ega mütsi. Vähemalt on mul mingi aimdus ja ma ootan neid tervislikke oranže vilju seal küljes. We´ll see!

150

Lisaks on selles padrikus veel sõstarde põõsaid, nii musti kui punaseid ja tundub, et varsti läheb korjamiseks. Eelmisel aastal jäid meist kõik marjad erinevatel põhjustel lindudele. Kreekidest ma veel keetsin ühe purgi oma mehe lemmikmoosi. Sel aastal aga olen ma valmis! Ma näen end vaimusilmas istumas nende põõsaste all ja näpud usinasti marju korjamas. Reaalsus on teadagi milline…aga. Ma tõesti usun, ja seda juba mõnda aega, et ma saan sellega hakkama. Sest oleks ikka jube patt istuda talvel ilma mustsõstra moosita ja punasesõstra mahlata, rääkimata mingitest udupeenetest katsetustest, millest me oleme mõelnud, samal ajal, kui meil kõik on omal tagaaias (ja eesaias ja kõrval aias) olemas. Kreegid! Sõstrad! Karusmarjad! Ploomid (umbes viis ploomi. Ei, ma ei mõtle puud, vaid vilja) Kõik nad on muidugi vanad, lõikamata, pritsimata, hooldamata, just sellised nagu nad on koguaeg siin olnud (ainult veel vanemad), aga no kui nad kannavad ja meile saaki kingivad, peame me selle vastu võtma. Mõttes mõlguvad ka talgud (a la päti tegemine kreegipuu all, et ladvast neid kätte saada jms). So stay tuned 😀

Maasikapeenra kõrval kompostihunnikus kasvab kõrvits. Umbes seitse on küljes. Kas ma peaks neid vähendama, et mõnigi neist suuremaks kasvaks? Jälle ei tea…aga sealsamas kõrval kasvavad sibulad. Väikese poisi maha pandud. Täna kitkus ta nende küljest rohelist saaki, seisis seal mõtlikult, näris sibulat ja arutles, kuidas sibulale, millel polnud midagi küljes, kasvasid sellised rohelised varred. Samal ajal oli E kättpidi mullas ja teatas, et ta veel toimetab, et ta hakkab ka kohe tulema…Lihtsalt, et….vaatad neid ja mõtled, et nagu väikesed vanainimesed. Kahekesi seal oma aiamaal, vaatavad kogu seda värki ja juba toimetavad. No see kisub kohe pisara silma, ausõna 🙂

139 146 148

Ja siis veel lõpetuseks, et mis lilled need on? Ma usun, et mingid kellukad? Aga mis?

kellukad

Ja kas neid peaks kuidagi kokku korjama ja kuhugi ümber istutama, nagu ilupeenrasse (kui mul see kunagi olema saab), mulle algul tundusid nad mingi suvalise umbrohuna aga ämm ütles, et neile tulevad valged õied ja et neid ei tasuks maha niita. Nii ma tegin ja nüüd nad õitsevad. Ilusad on küll aga neid on nii mitmel pool ja ma mõtlen. Samas, olen eniselt selle metsikuse pooldaja, las siis õitsevadki nii nagu nad on 🙂 nime aga tahaks ikka teada. Ja ma tean kedagi, kes võiks teada. Kairi, sa ju tead, eks? 😀

215

See oleks tänaseks kõik. Kes jõudis lõpuni lugeda, palju õnne ja tänan tähelepanu eest  🙂