Lumi, lumi…a kus on pildid?

Üks tähelepanelik lugeja tegi märkuse, et eelmisest lumeteemalisest postitusest puudusid lume pildid, neil saarel pidavat lumest puudus olema. Aga palun, selline siis nägi välja meie tänane päev 🙂 Muide, lumememmedest pilti ei jõudnudki teha, sest kui seda teha plaanisin, olid memmed (seal oli tegelikult terve perekond olnud, ema, isa ja kaks last) juba kokku vajunud ja nendest siis valmis kiirelt mingi kindluse moodi asi. Piiga siiski otsustas mitte alla anda ja imepisikese beebi valmis teha, kellele valiti hiigelporgand ninaks. Lõpuks läks aga nina kahjuks koera kõhtu…njah, homseks on nad vist kõik nagunii sulanud. Päev aga oli tõesti täis lusti ja õues möllamist, toas käidi vaid kõhtu täitmas ja kindaid-saapaid vahetamas.

Meie siin oleme hetkel veel libeduse tõttu nö lumevangis, hoovis on küll kaks autot aga kummalgi pole talverehve, homme saab ehk ühele alla ja siis julgen jälle sõita. Lastel ei olnudki seekord nii kurb meel, et lasteaeda ei saanud, ju lumi oli hea lohutus, sest said nad ju olla õues kuni pimeda tulekuni…Sest kes teab, millal jälle lumes hullata saab. 🙂

Kuidas teil päev läks? Loodetavasti jõudsite ohutult punktist A punkti B…

Tervitused Kaldemäelt 🙂

Algaja aedniku heietused

“Emme, mis sind rõõmsaks teeb?” küsis ühel vihmasel päeval mu kolme aastane tüdrukutirts.

Vaatasin teda ja sain aru, et olen viimasel ajal olnud üsna torssis ja tusane. Kuid kui vaatan seda üdini muretut naerunägu, tuleb kohe meelde, mis mind õnnelikuks teeb.

“Eks ikka teie, mu armsad. Ja päike. Ja soe”

Jah, nii ongi. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ma elan looduse rütmis. Kui väljas on päike ja soe, kohe nii soe, et saan hommikuse murulaugu ja salati järgi minna paljajalu ja õhukeste riietega, on mu energia laes ja ma pakatan õnnest, teotahtest, ma tõesti jõuangi palju. Ja no nagu me kõik teame, ei ole oma majas ja aias kunagi tööst puudust. Isegi nii palju on seda, et ma satun sellega liiga hoogu ja ei oska enam aega maha võtta. Siis aga tuletab mulle mu kallis mees ja ka lapsed seda meelde, et teeks nüüd nii, et elu väljaspool peenraid ja muruniidukit on ka võimalik. Nii me siis otsustasimegi, et igal pühapäeval veedame aega vaid lastega, ükskõik kus ja mis ilmaga. Viimasel korral, Otepää seikluspargis ma juba suutsin mitte mõelda maha panemata kartulile. Ja eks ma nihverdan pärast toredat päeva lastega end õhtul ikka õue ja küürutan maasikate vahel, et neid umbrohust päästa. Enam-vähem juba hakkab looma.

Aga siis on need vihmased, tuulised ja külmad päevad, kui ma kõnnin toas susside sahinal ringi, tekk ümber ja kuum teetass nina all ja torisen. Muudkui podisen midagi. Nad juba teavad, et siis tuleb mul rahus lasta toriseda. Või hommikul kaua magada. Ma olen isegi jätnud lapsed lasteaeda viimata sel põhjusel, et hommik on liiga hall ja külm ja uni on liiga magus. Aga õnneks nad ei kurda. Puhkepäevi oleme ennegi teinud.

Samas aga ei viitsi ma sellest kehvast suusailmast kellegagi rääkida. See on minu meelest meie kliimas juba aastaringne teema ja see kordub aastast aastasse. Seega, ma siis torisen omaette (ja natuke siin ka :D)

Niisiis, meil ei ole veel kartulid maha pandud…Ja ega me poleks neid üldse pannudki, sest esiteks ei ole me väga suured kartulisööjad ja teiseks on nad imeodavad ka mõne kilo kaupa kellegi toreda taluniku käest osta. Üks selline varustaja meil on ka, õnneks.

Aga kartulite teema tuli sellepärast, et meil on üks üles küntud maalapp, mille me lasksime künda mingil mitte päris selgel põhjusel. Noh, et kui see traktor juba siin oli ja seda kõrval olevat põldu kündis…aga kui ma sellele põllule siis ükspäev uljalt oma suvikõrvitsataimedega astusin, selgus kurb tõsiasi, et mätas on mättas kinni ja minust see hark suure kaarega põõsasse lendas. Ahastuses helistasin oma targale vennale, kes ütles, et pange sinna kartulid, siis järgmisel aastal enam ei pea end ehk lolliks rügama.

Üldiselt on nii, et ma olen üks kohutavalt laisk aiapidaja. Kuid mulle tohutult meeldib see mõte, et kõik värske kraam tuleb oma aiast. Eriti hea, kui seda jagub terveks aastaks nii, et ei pea poest import juurikaid ostma. Küll aga tahan ma, et see kõik tuleks kergema vaevaga, et ma näeks ilusatel päikeselistel suvepäevadel peale kartulivagude vahel küürutamise ja porgandite rohimise oma lapsi kasvamas. Jajaa, ma tean, see tundub utoopiline, aastakümneid on just nii ju aedvilju kasvatatud, ikka töö ja vaevaga. Olen ka ise lapsena seda tunda saanud. Ja tean, et see võib muutuda hasardiks.

Kas mul on mingi plaan? Ei ole. Või siis on mingi aimdus, et võiks proovida nt permakultuuri teed minna, mitte, et ma arvan, et see on lihtne. Algus kindlasti mitte, kuid kui mõelda pikemas perspektiivis, võiks see ju töötada. Pean tunnistama, et olen sellest alles vähe lugenud, kuid paneksin end kohe kirja mõnele selleteemalisele koolitusele, kui selline peaks kuskil tulema. Mul on üks mantra, mille olen endale kuklasse kinnitanud “Meil on aega”. See on ka permakultuuri üks põhimõte – võtta aega, et vaadelda, teha plaane, kuhu üldse midagi sobib. Sest praegu oleme ikka liialt rabistanud, ostnud taimi-puid kokku ja siis need kuhugi ruttu maha pannud. Tegelikult on jäänud aga eeltöö tegemata. Samas…inimene õpibki oma vigadest, ma olen palju targemaks saanud siin selle paari kevade-suvega, et kus mis pinnas on ja kuidas kompaktsemalt vilju kasvatada. Aga pikk maa on veel minna, tõesti.

Lilledega on aga päris keerulised lood. Ehe näide 😀

mingi peenar 26.05

Sellest olen ma siin ennegi kindlasti jahunud, kuidas ma üldse ei oska erinevaid lilli omavahel sobitada ja mul puudub absoluutselt igasugune maitsemeel selles vallas. Endiselt näen ma meie aeda vaimusilmas ette pigem täidetud erinevate ilu- ja viljapuudega, põõsastega ja neid saagu palju. Hetkel näebki meie aed välja nii, et on see nn fassaad ja siis on tagaaed, kus me meelega muru ei niida ja õunapuude vahel kasvavad kõik need lilled, mis siin on aegade algusest peale kasvanud. Maja ees aga on tohutu muruplats, mille niitmise maitse on mul veel eelmisest aastast meeles. Ja hooaeg on juba alanud….Ja kui me ei niida, kasvab kõik lihtsalt heina ja ohakaid täis ja siis tuleb sügisel vikatiga niita. Minu unistus oleks, et siin kasvaks hoopis põllulilled ja näeks välja nagu aas, kuhu sisse on tehtud teerajad ja palju, palju puid. Ja pojenge (ma jumaldan pojenge!!!). Ja sireleid. Kui ma sõidan mööda mõnest sellisest vanemast talukohast, kus on suuuuuuur sirelihekk tee ääres, tahaks ma peatuda ja sinna heki sisse sukelduda ja seda lõhna endasse ammutada. Lapsena, kui meil oli suvila, oli seal üks ilus sirelihekk, kust ma otsisin igal varasuvel neid viie kroonlehega õisi ja sõin neid vist kokku päris palju…. 😀 Vot just sellisest hekist ma unistangi. Kahjuks siin talus oli hekk suurte puude vahel varjus, kus ei olnud ühtki õit küljes. Aga mul juba uued võrsed kasvama pandud ja kunagi siis saan oma suure heki ka 🙂

Majas pole me veel midagi jõudnud uuemat teha. Ülemine korrus on endiselt poolik ja verandal käin ma lihtsalt unistamas, et kui mõnus seal oleks istuda ja loojuvat päikest vaadata. Mõtte tasandil tundub, et noh, mis seal siis on, põrand, natuke seinapinda, aknalauad, elekter, radikas ja ongi olemas. Et võiks ju ise teha, pole ju nii keeruline. Kui ma aga seisan seal põrandata ja laeta ruumis, tundub kõik nii ulme. Nii, et me palume kellegi abi, kes ütleb vähemalt, mis järjekorras midagi teha tuleb. Ehk siis on lihtsam kuskilt pihta hakata.

Isegi meie pisipiiga ütleb, et tuleb seina sisse auk teha, et saaks õuest otse tuppa tulla ja siis salaja köögist midagi suhu pista…nagu näha, siis igal ühel omad unistused 😉

Mis mu tänase sissekande mõte on…kes teab 😀

Ja enne, kui ma kaane kinni löön, palun vabandada mind võimalike kirjavigade pärast, sain juba oma erudeeritud õe käest peapesu, et on kirjavigu leidnud mu postitustest….noh, ma annan endast parima…aga ehk siiski antakse andeks 😉

Pildipank 🙂

Esimene võilill ja rõõm tärkavast loodusest 28.aprillil

esimene võilill 28.04

Esimene nartsiss…ja kevadine lumesadu…

Kavliteetaeg lähedastega. Emadepäev Viljandis ja rattasõit kodumetsas

Esimene arooniaõis 29.05

aroonia 29.05

Vitamiinid. Esimesel pildil maasikakast maja ees, teisel minu kolmene tütreke ürdipeenart kavandamas, kolmandal üllatusleid kuskilt aia tagant pika heina seest. Ebaküdoonia. Mis tuletab meelde, et pean tädi Vaikele helistama ja talle leiust teatama….tema ju teadis…vanust 90+. Incredible! 🙂

Ja siis pildikesi meie “metsikumast” aiast. Kusjuures maja esisest niiväga polegi pilte, sest seal on mõni ükskik puu või põõsas keset võilillede merd. Ah, ja aia äärde istutasin 8 paju ehk raberemelgat Bullata 🙂 kui nad ükskord suureks saavad….ootan juba 🙂

Ja lõpuks, kuid mitte vähe tähtis… minu sisekujunduse tipptase 😀 tegin seinteta tuppa ajutise kontorinurga, kus käib nüüd minu ja mehe vahel tihe rebimine, kes seal päeval tööd teeb, õhtul aga pean kassiga õidu tegema, kes enne mugavama koha saab, mina raamatu lugemiseks, tema teadagi milleks….Täitsa mõnus sai… 🙂 Tähelepanu tasub pöörata lauale, mida ma olen siiani rumala peaga vanakraami poodidest otsinud, kuid lõpuks taipasin enda oma aita sisse kiigata, kust just selline laud puhtaks tegemist ootas 🙂 Ta pole täiuslik, kuid ta on eriline 🙂 See laud oli siin majas, sellel olid veel tindiplekid ja kuivanud tindipott sahtlis…mõelda vaid neid kirju ja tähtsaid dokumente, mis sellel kirjutati…ja nüüd istun siin mina. Ja trükin. Arvutis….

kontorinurk 19.05

Laste mängud taluõues

Inspireerituna Eveli postitusest Mutukamoosi blogis, kus ta jagab oma lahedaid ideid laste mänguväljaku kohta, mõtlesin ka meie laste mängumaa hetkeseisu ja tulevikuplaane jagada.

Soojad ilmad on lõpuks käes ja nüüd on lapsi väga raske õhtul tuppa saada. Kui nad on lasteaiast koju jäänud, on hommikul peale sööki kohe õueriided seljas ja tuppa tullakse vaid mingi eriti olulise asja pärast, äärmisel juhul ka sööma, kuigi ka seda tehakse juba õues.

20170502_163226

Nad koguaeg toimetavad midagi, küll kaevavad kuskil, küll veavad mulda ja liiva, oksi ja kive ning käbisid, ehitavad, lammutavad, vahepeal sõidetakse ratastega ja atv-ga, kuniks sellel akut on. Põhiliselt aga käib koguaeg mingi toimetamine.

Põnn leidis kalliskivi 🙂

Vahel aga hakkab igav ka, mis ei ole muidugi halb asi, sest siis mõeldakse midagi väga huvitavat lõpuks välja, aga siiski olen tabanud end siis mõtetelt, et peaks midagi huvitavat neile juurde ehitama, kus saaks nt rohkem turnida, enda oskusi proovile panna.

Ehitavad (see euroalustest “onn” näiteks valmis nii, et mina tegin toas süüa ja kui õue läksin, oli onn valmis, otsast lõpuni kahekesi ja ise) ja toimetavad

Hetkel on meie laste mänguplats maja taga, suurte õunapuude all. See sai sinna rajatud mitmel erineval põhjusel. Esiteks pidin oma pakkudest tehtud liivakasti maja eest tagaaeda kolima, sest maja esist hakati kaevama, tehti tee ja kooriti savi. Siis ei saanud maja ees üldse tükk aega midagi planeerida. Ja teine põhjus on see, et suvel on maja taga puude all mõnus vilu.

Aga juba esimesel kevadel tundus, et kuna maja esine on lõunapoolne, siis on seal just kevadel kõige soojem ja mõnusam, kui päike paistab. Lapsed ka tajusid seda kuidagi ise ja tahtsid just maja ees rohkem olla. Siis pidime seal leiutama mänge ja tegevusi. Nüüd on mul seal üks üles võetud peenar, mille asemele tahakski midagi lastele leiutada. Nad ise tahaksid kiiku, kus saab kahekesi kahel pool otstes istuda ja koos siis kiikuda. Teostatav, ma ütleks.

Teiseks üht liivahunnikut, mis pole ka ju keeruline. Algul tundus, et aga no maja esine ju esinduslik paik, et kas ikka on hea mõte. Nüüd jälle tundub see nii üle mõeldud mõte, sest me pole mingi esindustalu ja peamine on see, et lastel oleks lõbus ja huvitav. Praegu on nad juba omal jõul oma väikese aiakäruga maja tagant alustanud liiva äravedu maja ette, mis on ilmselge vihje, et kui keegi teine ei aita, tuleb ise teha ja punkt.

Hetkel on maja ees niimoodi:

DSC09431

Ruumi sinna midagi teha on muidugi tohutult, samuti tahaks sinna puid ja põõsaid juurde istudada, mille ümber on ju lõbus peitust või kulli mängida.

Maja läänepoolses küljes, kuhu paistab kõige vähem päikest, on ka palju puid, kuhu vahele mõtlesime teha mingit sorti takistusraja või seiklusraja, sellise köite ja karabiinidega. Esialgu küll midagi lihtsat, aga et saaks hiljem ka raskemaks muuta, kui lapsed kasvavad. Ja peaks rahuldama ka ronimise vajaduse, see on neil kõigil kolmel eriti suur.

Nii, et siis selle kevade plaanid on taas suured, täna läheme RMK puukooli istikuid vaatama, mida tee äärde istutada. Aiamaa juba ootab ka rohenäppe, kuid kõike head korraga ei saa, pigem tundub praegu prioriteet lapsed ja nendele millegi toreda valmis tegemine. Siis tulevad porgandid ja kapsad 🙂

Nüüd suundun siis interneti avarustesse tuhnima, kuidas keegi on teinud ise takistusradu või seiklusradu oma koduaeda. Kui teate mõnda huvitavat lehekülge, võiksite lahkesti jagada mulle ka 🙂

Päikest! 😉

Kena kevade

Rõuge Tuule on ajalugu, käes on kevad! Lapsed on taas rõõsad ja rõõmsad (palun, palun midagi-kedagi, et ma ära ei sõnanud, aga eelmisel nädalal olid nad kaks last viiest, kes lasteaias käisid, seega pikalt kodus hoidmisest ja immuunsuse tugevdamisest oli vist kasu ka)

Meil siin midagi pööraselt huvitavat polegi juhtunud, aga nii kroonika mõttes kirjutaks mõned read. Ahjaa, enne, kui ma ära unustan, siis võibolla on juba märgatud, et muutsin blogi nime ära 🙂 See nimi on nagu rohkem selle blogi nägu, kirjutan ju peamiselt meie pere ja kodu lugusid, siit siis ka see muutus. 🙂

Pildipank ütles mulle, et kaks aastat tagasi oli sel ajal rohkem kevadet, kui praegu. Sinililled õitsesid, lisaks lumikellukestele ja siniliiliatele. Tänavu sinililled veel magavad. Lumikellukesi nägime tõesti esimest korda juba kümme päeva tagasi, lapsed olid sellest ka nii elevil, nüüd käivad iga päev vaatamas, palju juurde on tulnud ja palju kasvanud.

DSC06625

Kohal on aga laululind kuldnokk, mulle isegi meeldib mõelda, et see üks on toosama, kes eelmisel aastal mind iga hommik tamme otsas tervitas. Ausõna – nii, kui ma toast välja astusin ja tamme alla jalutasin, hakkas üks erinevate lindude järgi tegemine ja see kestis täpselt nii kaua, kuni ma seal tamme all seisin. Kui koeraga tagasi tuppa hakkasin tulema, lendas linnuke ära. Algul ei pannud nii tähelegi, et just siis laulab, siis aga hakkasin kohe huviga jälgima. Ja nüüd on mu linnuke tagasi 🙂

Märtsi teisel nädalavahetusel veetsime nädalalõpu pealinnas. Jõuluvana kinkis mulle makrofoto koolituse Türisalus ja seega ühendasime mitu head asja. Ööbisime lastega Laulasmaa spas, kus need kaks kala veemõnusid nautisid (kolmas kala jäi koertehoidjaks, olen talle ka ühe veekeskuse külastuse võlgu).

Saime ka meeliülendavaid maitseelamusi restoranist Wicca, nautisime merevaadet, küll veel veidi lumist ja udust, kuid mõnus oli vahelduseks mereõhku sisse hingata. Lastele meeldis väga ka hotelli tuba, sest see on ju nii teistmoodi, kui kodus, alustades juba sellest, et seal on televiisor, mida meil pole ja magamiseks oli neile lahtikäiv diivan, kus nad kõrvuti magasid. Nad olid igatahes väga pettunud, et me vaid ühe öö saime seal viibida. Teise öö olime Tallinnas ühes hotellis, kus oli nende kahe jaoks nari olemas. Ka sealt toast ei tahtnud nad väga väljuda, sest seal oli suisa KAKS telekat, millest üks (õnneks) ei töötanud. Kaheinimese laia voodi peatsi äär oli varustatud (mingil kummalisel põhjusel) värvilise led lambiga, kusjuures värve sai muuta, selleks oli puutetundlikud nupud peatsis. Ja enne magamaminekut said nad vannis sulistada, mida meil samuti hetkel kodus pole (kui see 100l plekkvann välja arvata). Igatahes loomaaed ei tundunud neile üldse nii huvitav, kui see hotellituba 😀 Aa, ja kohustuslik trammisõit kesklinnast Koplisse ja tagasi sai ka ikka tehtud. Ja kui mina pühapäeval pildistama pidin sõitma, tuli pere minuga kaasa ja suundus edasi taas Laulasmaale basseinidesse 🙂 Rampväsinuna sõitsimegi ilusa päikeseloojangu saatel koju tagasi.

Kokkuvõtteks. Mõnus on vahel oma kodust kaugemale minna, saada välja rutiinist, kogeda uusi elamusi, kohtuda uute inimestega. Kuid pole parimat tunnet sellest, kui jõuad oma koju tagasi….Siiani on meeles Tomi lause, kui me sellest nii erineva arhitektuuriga majade virr-varrist läbi sõitsime: “Päris hea ikka, et me elame just seal, kus me elame. Maal.” 🙂

Siia lõppu lisan mõned pildid fotokooli talvepraktikast. Kuigi läksin tundega, et minusugune algaja oma hübriidkaameraga on kindlasti õiges kohas, sain üsna ruttu selgeks, et ülehindasin end. Sain kindlasti mõne hea teadmise (näiteks, et ka lumel võib putukaid kohata, pildil surusääsk) ja nipi, kuid ka arusaamise, et kui tahta parimat pilti, parimat kvaliteeti, tuleb ka kõvasti investeerida. Seni siis pean leppima mitte-nii-hea-kvaliteediga.Ja unistan suurelt edasi 😀

Kuigi kirjade järgi on kevad ja mõned lilled õitsevad, linnud laulavad, ei ole ma üldse veel sellel lainel, et peaks näpud mullaseks tegema. Õues vihiseb ikka veel nii külm tuul, kuigi päikest on juba tõesti rohkem, seega aknalauad ei tohiks enam pikemaks tühjaks jääda. Sel aastal on muidugi meil üks väike (umbes põlve kõrgune ja 17 kilone) karvapall, kelle jaoks kehtib põhimõte “Mis ripakil, see ära”, nii, et peame süsteemi hakkama kõigepealt looma.

Aga noh, ma igatahes juba mõtlen selles suunas, hakkan ka vaiselt talveunest ärkama. Ja et tõestada, et ma ikka teen plaane ja mõtlen tulevikule, siis siin ka üks läbinisti optimistlik plaan selleks kevadeks 😀 Käkitegu, eks? 😀

wp-1490264767403.jpg

Järgmine suurem sündmus saab olema taas üks nädalalõpu reis lastega, seekord taas oma kodumaalt kaugemale. Et kui enne ei jõua midagi kirjutada, siis aprilli lõpus “kuuleb” meist kindlasti jälle 🙂

Kena kevadet! 🙂

Ühel ilusal (vihmasel) laupäeval

See vihmane laupäev ei ole veel läbi ja nüüd, kus lapsed magavad, paistab õues päike, peale terve päeva sadanud vihma.

Hommikul (tegelikult ikkagi lõunal, sest kell oli juba 11), kui väljas ladistas vihm, otsustasime pakkida lapsed ja koera (lisaks piknikukorvile ja varuriietele ja fotokale ja korvidele/ämbritele) autosse ja sõita metsa. Plaan oli minna seenile. Peale esimest peatust ja metsas ringi kõndimist podises üks meist (ilmselt mina, kes ma sellesse konkreetsesse kukeseenevabasse metsa meid juhatasin) nina alla, et niisama metsas kõndida ja linnulaulu (ja müristamist) kuulata on ju sama tore.

076

Kuna seenelkäiguga on selline lugu, et kui vaimusilmas näed juba kukeseenekastet, siis enne jonni ei jäta, kui oled kastmejagu seeni korjanud, läksime järgmisse metsa. Meil siin õnneks neid ikka jagub. Ja no seal läks juba paremini. Lastel olid oma ämbrid ja nemad korjasid mustikaid, sest tõenäosus neid leida oli oluliselt suurem, kui seeni korjata ja neile oli vaja seda HURRAAAA-SAAK tunnet. Ikka ja jälle kuulsimegi ühe või teise suust – leidsingiiii! Natuke rohkem, kui poole tunniga said need kaks vähemalt kümme, võibolla isegi kakskümmend mustikat, lisaks veel mõne metsmaasika! Hea saak! Pool sellest veeres hiljem küll autoistme vahele, sest on ju oluline oma saaki ise hoida. H (3,5a) metsas nii asjalikult seletas mulle, kui me kohtusime, et isegi vaatamata tema komistamisele, suutis ta osad mustikad (umbes 5) päästa. E (kohe 2 a) targutas kõrval, et jaa, tema ka. “Ka” mida, see jäägu kuulaja enda välja mõelda 😀 Ja kui meie issiga ninad samblas seeni otsisime ja õnneks ka leidsime, käis poja meil kõrval ja manitses, et me liiga väikeseid ei korjaks. Kui juhtusime aga õige suure saagi peale, ehk siis suuremate seente peale, teatas ta kohe, et need tuleb tema korvi panna 🙂

Peale pikka metsas müttamist läks lastel kõht tühjaks ja me tegime söögipausi ühel RMK lõkkeplatsil. Olime oma kraami poolenisti jõudnud välja võtta, kui pea kohal käis kõva pauk ja taevaväravatest tuli kaela tugev vihmasadu. Nii, et siis sellega lõppeski meie tänane metsaskäik 🙂

095

Seeni saime me siis täpselt 214 grammi.

Ma ei oska toidust teha väga apetiitset pilti kuid ma võiksin jäädagi rääkima sellest, kui maitsev on kukeseene-värske kartuli praad….eriti, kui see on mu abikaasa tehtud… 🙂

Seda jaotada neljaga (viies, kõige vanem laps ei söö kukeseeni….) oli paras tegu, sest väiksemad nõudsid aina juurde…

Koerale see müristamise värk üldse ei meeldinud ja ta oli päris õnnelik, kui me koju tagasi jõudsime. Kodus aga ootas teda kardina taga kummitus – toakass, kes arvas, et on jube kaval, kui istub köögi aknal kardina taga ja arvab, et koer teda ei näe. Õieti arvas muidugi, vähemalt seni, kuni ta ennast ei liigutanud. nende suhe on soojenenud peale Lota saabumist meie perre aga tema keelega üle nina limpsimine kassi nähes teeb veel ettevaatlikuks…

128

Peale õhtusööki tegime veel õues tiiru peale, kuna H teatas, et ta tahaks õues pisut mürgeldada. See tähendas rattaga läbi poriloikude sõitmist. Õde võttis sõnast “mürgeldamine” kohe vedu, jättis oma liimimistöö toas sinnapaika ja juba oligi õues esimeses poriloigus pepuli sees ja nautis täiega olukorda. Mõni minut hiljem koondusime kõik maasikapeenra ümber, kust üllatuslikult saime ämbritäie (noh, jah, me räägime siisiki liivakasti mänguämbrist…) maasikaid, osalt küll tigude poolt söödud või vihmast lödid, kuid siiski, siiski. Külastasin ka aia kõige tagumist osa, kus hein kasvab rinnuni aga kust võib ka leida üht koma teist. Näiteks kasvab seal üks suur astelpaju põõsas (puu?), mis üllatuseks on hakanud vilja kandma!?!? Ses mõttes, et eelmisel aastal oli ta lihtsalt niisama seal om hõbedaste lehtedega, iluasi aiaveerel. Nüüd on aga mingid mammud küljes. Absoluutselt astelpajuvõõrad nagu me oleme, arutlesime, kas need on ikka marjad või mis need on…aga no mis need siis ikka muud on? Et ju siis on kuskilt välja ilmunud (juba eelmsiest aastast on uusi võrseid ajanud küll) isane isend? Veel üks põhjus, miks ma kibelen Räpina aianduskooli minema, et siin mitte nii segast ja rumalat muljet jätta 😀 Aga praegu ongi asjad nii, et ma ei tea sellest ööd ega mütsi. Vähemalt on mul mingi aimdus ja ma ootan neid tervislikke oranže vilju seal küljes. We´ll see!

150

Lisaks on selles padrikus veel sõstarde põõsaid, nii musti kui punaseid ja tundub, et varsti läheb korjamiseks. Eelmisel aastal jäid meist kõik marjad erinevatel põhjustel lindudele. Kreekidest ma veel keetsin ühe purgi oma mehe lemmikmoosi. Sel aastal aga olen ma valmis! Ma näen end vaimusilmas istumas nende põõsaste all ja näpud usinasti marju korjamas. Reaalsus on teadagi milline…aga. Ma tõesti usun, ja seda juba mõnda aega, et ma saan sellega hakkama. Sest oleks ikka jube patt istuda talvel ilma mustsõstra moosita ja punasesõstra mahlata, rääkimata mingitest udupeenetest katsetustest, millest me oleme mõelnud, samal ajal, kui meil kõik on omal tagaaias (ja eesaias ja kõrval aias) olemas. Kreegid! Sõstrad! Karusmarjad! Ploomid (umbes viis ploomi. Ei, ma ei mõtle puud, vaid vilja) Kõik nad on muidugi vanad, lõikamata, pritsimata, hooldamata, just sellised nagu nad on koguaeg siin olnud (ainult veel vanemad), aga no kui nad kannavad ja meile saaki kingivad, peame me selle vastu võtma. Mõttes mõlguvad ka talgud (a la päti tegemine kreegipuu all, et ladvast neid kätte saada jms). So stay tuned 😀

Maasikapeenra kõrval kompostihunnikus kasvab kõrvits. Umbes seitse on küljes. Kas ma peaks neid vähendama, et mõnigi neist suuremaks kasvaks? Jälle ei tea…aga sealsamas kõrval kasvavad sibulad. Väikese poisi maha pandud. Täna kitkus ta nende küljest rohelist saaki, seisis seal mõtlikult, näris sibulat ja arutles, kuidas sibulale, millel polnud midagi küljes, kasvasid sellised rohelised varred. Samal ajal oli E kättpidi mullas ja teatas, et ta veel toimetab, et ta hakkab ka kohe tulema…Lihtsalt, et….vaatad neid ja mõtled, et nagu väikesed vanainimesed. Kahekesi seal oma aiamaal, vaatavad kogu seda värki ja juba toimetavad. No see kisub kohe pisara silma, ausõna 🙂

139 146 148

Ja siis veel lõpetuseks, et mis lilled need on? Ma usun, et mingid kellukad? Aga mis?

kellukad

Ja kas neid peaks kuidagi kokku korjama ja kuhugi ümber istutama, nagu ilupeenrasse (kui mul see kunagi olema saab), mulle algul tundusid nad mingi suvalise umbrohuna aga ämm ütles, et neile tulevad valged õied ja et neid ei tasuks maha niita. Nii ma tegin ja nüüd nad õitsevad. Ilusad on küll aga neid on nii mitmel pool ja ma mõtlen. Samas, olen eniselt selle metsikuse pooldaja, las siis õitsevadki nii nagu nad on 🙂 nime aga tahaks ikka teada. Ja ma tean kedagi, kes võiks teada. Kairi, sa ju tead, eks? 😀

215

See oleks tänaseks kõik. Kes jõudis lõpuni lugeda, palju õnne ja tänan tähelepanu eest  🙂