Sissejuhatus

“Hei, mina seal!”

Kahekõne, iseendaga.

“Miks sa midagi kirjutanud pole? Viimati kirjutasid kommidest. Nagu hapukurgi hooaeg või?”

“Sest mul ei tule vaimu peale.”

“Sa põed, et äkki kedagi ei huvitagi, sul ei ole midagi öelda ja üleüldse oledki nagu Muhv?”

“No midagi sellist jah”

“Eeeem….võtame nüüd otsast peale. Sa käid loovkirjutamise kursusel, jah?”

“Jah”

“Kunstiteraapias ka, jah?”

“Jah”

“Sõidad iga jumala nädalavahetus linna, et olla seal, võõraste inimeste keskel, et end avada, otsida seda “miskit”, end leida jne, jah? Ärgem pidagem vähemtähtsateks neid raamatuid su raamaturiiuli alumises reas, mis kõik irjutavad ühest ja samast asjast – loovusest, loomisest, loovaks saamisest…”

“No….vist jah. Või noh, käin jah. Ja olen nagu natuke juba paremaks ka saanud ju? Et  pole enam päris nii, et mõtlen igal sammul, et keda üldse huvitab, või et…ma ei oska…Ma mõtlen niimoodi umbes iga nurga peal, aga mitte päris igal sammul. Ja no come on, ma alles alustasin selle stuffiga ju. Anna nüüd aega atra seada”

“Jaa, sul on õigus, sa juba julged oma klaveril kodus teiste kuuldes mängida, kuigi sa tead, et sa ei oska….nägid täna seda pilku oma abikaasa silmis, kui ta pani flöödi kõrvale, et sind kuulama jääda. Isegi Põnni kitarri pinistamisest ja Piiga kõrina helist olid sa üle, kuigi mängisid mingit täiesti vaikset lugu, muidugi mõista improviseeritud….kas mäletad seda tunnet, mida sa tundsid, kui panid silmad kinni ja klaveri klahvid su sõrmede all mängisid heli, mis pani südame kiiremini lööma lihtsalt sellest, et sa armastad klaveri häält?”

“Jaaaaa, see oli nii mõnus hetk, ma isegi unustasin, et teised olid toas ja ma julgesin ja oh, päris ilus tuli jah ja…”

“Ja nüüd teegi nii, et unusta ära ülemõtlemine, ja hakka kirjutama, tüdruk!”

 

Tänan tähelepanu eest! 😀 Hakkas kergem. Viimasel ajal on selliseid kahekõnesid mu endaga päris tihti ette tulnud, nüüd lihtsalt üks selline sattus siia ka.

Aga jah, nii ongi, et mul on mingi tohutu eksistentsiaalne kriis peale tulnud. Kuskilt lugesin, et minu vanuses naistel pidi see loomulik olema. Aga isegi, kui see on loomulik, hakkas see mind nii väga häirima, et ma otsustasin midagi ette võtta. Nii ma jõudsingi nendele ülalmainitud kursustele, ja ma tunnen, et see on alles algus! 😀 Ma olin unustanud, mis tunne on teha midagi ainult endale! Ja kui lahe seltskond nendes kohtades on. Iga nädal ma ootan nädalavahetust, et jõuda jälle sinna, kirjutama või siis enda sisemise kunstnikuga (“not!” “Oh, please, shut up”) kohtuma.

Olen nüüd ja veel enam lihtsalt veendunud, et minu ellu on tulnud iga asi täpselt õigel ajal, nagu iseenesest. Need asjad lihtsalt satuvad mu teele ja minu asi on see ära tunda.

Hea näide on kasvõi mu uus pill, mu klaver. Te ei kujuta ette, mis lugu sellega on. Ma nimelt tundsin mingil hetkel, et ma tahan enda koju klaverit. Ei, ma pole seda lapsena õppinud, kuigi meie peres oli klaver ja õde käis muusikakoolis. Mina klimberdasin tema kõrvalt. Nüüd aga tekkis minus mingi tugev tunne klaverimuusika järele, mul on Spotifys klaveri kanalid, mida ma koguaeg kuulan, autoga sõites on see, kui meditatsioon, vahel olen pisarateni liigutatud. Puhas klaver, ei midagi muud sinna juurde.

Niisiis, tundsin, et ka kodus võiks klaver olla. Algul mõtlesin, et midagi vanaaegset, et oleks nagu ka sisustuselement. No siis juba hakkasin turgu uurima, et mis ikkagi oleks töökorras jne.

Õde soovitas näoraamatusse panna kuulutus. Olen ennegi leidnud sealt seda, mida otsin. Seegi kord ei kaotanud lootust. Mulle saadeti igasuguseid pakkumisi. Kuni tuli SEE õige.

Mulle kirjutas täditütar meie teise tädi tütre klaveri müügi soovist, millest mina midagi kuulnud polnud.

Ja nüüd tuleb SEE koht: ta müüs klaverit, mis oli terve minu lapseea elu olnud meie kodus, meie vana klaver!!! Ma pidin toolilt maha kukkuma, kui seda lugesin!

Õnneks, ÕNNEKS oli see tal veel alles, kuigi kuulutus vist oli isegi juba kusagil üleval. Ja nii ta nüü siin siis ilutseb, meie elutoas, meie vana Ukraina 🙂 Kusjuures – isegi metronoom on sama, toolist rääkimata, mis tulid ilusti klaveriga kaasa. 🙂

Kuidas ta minu täditütre juurde sattus? Kunagi, peale mu isa surma, müüs ema meie suurema korteri maha ja vahetas väiksema vastu, kuhu klaver enam ei mahtunud ja õde sel hetkel ka seda enda üürikasse viia ei saanud. Nii ta müüdigi sugulastele.

Esimene päev sai vana pill sellist vatti, et poleks arvanudki, et ta nii hea tervise juures on ja kõik vastu peab. Lapsed mängsid sellega kordamööda järjest kuus tundi! Vahepeal vist sõime ka. Aga no mina löögile ei saanud. Ja kui ma ükskord sain…siis tuletasin ajusopist meelde vanu kuulmise järgi õpitud lugusid…sest noote ma ei tunne, või noh, ei oska soravalt mängida. Aga lihtsalt see tunne, et….(“Ära nüüd hakka tönnima….oh ei, no lõpeta…”)

Täna oli tõesti selline hetk, peale sauna ja jõuluhõngulist õhtusööki,

kus Põnn avaldas soovi kitarri mängida, mispeale issi siis oma häälest ära kitarrilt tolmukihi maha pühkis ja pojale mängida andis. Piiga seepeale võttis mingi kõrina kätte, mina sättisin end klaveritaha ja me hakkasime kõik koos mängima. Aa, jah, T mängis flööti.

Me mängisime nii, nagu mitte keegi elu sees välja ei kannataks, aga see polnud sel hetkel absoluutselt oluline, sest meil oli nii lõbus. Ja ju siis ikka väga hull ei olnud, sest mõlemad koerad istusid meie juures, küll veidi kohkunud ja segaduses, kuid ära ka ei läinud. Ja ka R ei tulnud meid kontrollima, et kas ikka kõik on korras…

Kas keegi tahaks nüüd meile õhtusöögile tulla? 😀 Saab pärast väikest kontserti ja värki…veidi hullunud perekonnalt 😀

Niisiis, hetkel on minuga sellised lood. Aga ma kavatsen end jälle kokku võtta ja kirjutada näiteks sellest, mis materjali me valisime maja ette, et parendada meie sopast olukorda. See on juba peaaegu meie endi poolt paigaldatud ka, veel väike suts on teha.

Ja tegelikult on üks väike üllatus ka tulemas, nii umbes järgmise kuu algul saan sellest rääkida 🙂 Põnev, onju! 😀

Aitäh, et ära kannatasite selle tundepuhangu 🙂

“Sa ei mõtle ju seda avaldada? Sa võid ju salvestada selle teiste mõnekümne mustandi juurde ja rahulikult magama minna…”

“Vot just avaldan! Sinu kiuste, sa igavene vastik Kiusupunn!”

“Oota, veel üks küsimus. Miks värk selle Sissejuhatusega on? Postituse pealkiri?”

“See on Sissejuhatus minu uude eluetappi”

😉

Lumi, lumi…a kus on pildid?

Üks tähelepanelik lugeja tegi märkuse, et eelmisest lumeteemalisest postitusest puudusid lume pildid, neil saarel pidavat lumest puudus olema. Aga palun, selline siis nägi välja meie tänane päev 🙂 Muide, lumememmedest pilti ei jõudnudki teha, sest kui seda teha plaanisin, olid memmed (seal oli tegelikult terve perekond olnud, ema, isa ja kaks last) juba kokku vajunud ja nendest siis valmis kiirelt mingi kindluse moodi asi. Piiga siiski otsustas mitte alla anda ja imepisikese beebi valmis teha, kellele valiti hiigelporgand ninaks. Lõpuks läks aga nina kahjuks koera kõhtu…njah, homseks on nad vist kõik nagunii sulanud. Päev aga oli tõesti täis lusti ja õues möllamist, toas käidi vaid kõhtu täitmas ja kindaid-saapaid vahetamas.

Meie siin oleme hetkel veel libeduse tõttu nö lumevangis, hoovis on küll kaks autot aga kummalgi pole talverehve, homme saab ehk ühele alla ja siis julgen jälle sõita. Lastel ei olnudki seekord nii kurb meel, et lasteaeda ei saanud, ju lumi oli hea lohutus, sest said nad ju olla õues kuni pimeda tulekuni…Sest kes teab, millal jälle lumes hullata saab. 🙂

Kuidas teil päev läks? Loodetavasti jõudsite ohutult punktist A punkti B…

Tervitused Kaldemäelt 🙂

Lumi!!! Lumi??? Lumi…

Ja ta tuli. Esimene lumi. Lastel on niiii hea meel, et nad ei jõudnud isegi hommikusööki ära oodata, panid ise end riidesse ja juba läinud nad olidki…Mina jäin tuppa hommikusööki tegema ja vaatasin aknast, aurav kohvitass käes, kuidas nad pööraselt lume sees jooksid, kuurist lumelabida välja otsisid ja sellega kohe ka lund lükkama hakkasid. Ja no loomulikult kelgud… Ja koer, see noorem muidugi, oli sama rõõmus lume üle, ta ilmselt oli ka pisut hämmingus, sest kuigi see on tema elu teine lumi, ei mäleta ta ilmselt 2.-4.- kuu elueast midagi.

Õnneks said lapsed ikka söögiajaks uuesti tuppa, puder ja peedimahl kiiresti sisse kühveldatud, pandi sajaga end uuesti riidesse, selle saatel kõlas ainult ülistavaid sõnu tänase ilma kohta (mina veel selleks ajaks ei olnud nii ärkvel ja seega ei uskunud eriti, et selles märjas lumes saab midagi väga toredat olla) ja lubadus, et täna nad enam tuppa ei tule! Pärast aga tegin ise ka tiiru ja oli ikka mõnus tunne küll, natuke jõulutunnet juba puges sisse, kui lumi jalge all krudises ja ninale lumehelbeid langes…

Nüüd ma siin siis istungi, joon mõnusat sooja kohvi, soojad sussid jalas ja tubagi soe. Raadiost kostub laul “Lumevärv” ja aknast õue vaadates näen lumemütsides õunu puu otsas…

Kuidas see siis juhtus, et lumi nüüd maas on ja minul alles õunad puuotsas? Ja kuhu see vahepealne aeg kadus? Ja kuidas on nii, et juba kahe kuu pärast ongi jõulud? Ah, see mõnus kõditav ootusärevus hakkabki juba tulema… 🙂

Õunteuputus on selgi aastal meid tabanud. Olen kuulnud, et paljudel oli vastupidi, ei ühtki õuna. Meil on palju vanu puid, mida kevadel jõudumööda lõikasime, vastutasuks siis saime koormate viisi õunu, mida oleme teinud toormahlaks, moosiks ja söönud niipalju, kui sisse mahub. Ka laiali olen jaganud. Kahjuks väga head säilitamise kohta meil pole, et saaks talveks hoida värskeid õunu, sellest on mul kõige rohkem kahju. Käsi ei tõuse talvel poest import õunu ostma. Turult eesti õunu olen ikka ostnud, kuigi võiks enda varasalvest  võtta…Nii, et siis nüüd tuleb tõesti neid süüa, palju jaksab, vitamiini täis toppida.

Nädalapäevad tagasi sain korjatud ka meie esimese ebaküdoonia saagi, need ilusad ja hästi lõhnavad väikesed õuna moodi viljad rõõmustasid meid kõiki. Lihtsalt juba seetõttu, et see põõsas oli aastaid peidus olud ja me isegi ei teadnud, et meil selline vitamiiniallikas oma kodu aias olemas on. Kevadel aga nägime juhuslikult heinte sees neid ilusaid õisi, tänu millele põõsa avastasime ja saime siis ta heinte seest päästa. Vaatamata tigude rohkusele põõsa küljes, saime siiski päris korraliku saagi. Neid panin pruuni suhkruga koos purki, et talvel tee sisse sidruni eest panna, osa läks sügavkülma ja üks osa ootab kuivatamise katsetusi. Kuna meil on gaasi ahi, siis väga madalat temperatuuri on raske saavutada, aga väikese kogusega teen siiski proovi…

Kerge vaevaga korjasime sel sügisel taas vaarikaid, mis olid suured ja magusad (sordiks Polka), mis küll suvel ei kandnud, aga see-eest nüüd kuni esimese lumeni ikka iga päev jälle punaseid marju andsid. Miks kerge vaevaga? Sest minu meelest ei vaja nad mingit ekstra hoolt, olen vaid kuivanud oksi ära võtnud ja alt paar korda rohinud, nad juba natuke paljunevad, aga kuna neil ruumi onn, siis paljunegu terviseks, siis ehk saab järgmisel aastal veel rohkem 🙂

Astelpajudega läks sel aastal nii, et saime vaid paar karpi, sest kui end ükspäev tõsisemaks korjeks ette valmistasin ja puude juurde jõudsin, olid linnud juba puhta töö teinud. Aga hea, et siis midagigi saime 🙂

Kreeke ja ploome oli sel aastal vähem, saime siiski aga maitse suhu ja tegelikult meeldibki neid kõige rohkem värskelt süüa, kuigi kreegimoos on üks ütlemata maitsev moos. Aga ehk veab järgmisel aastal nendega ka paremini, ja muidugi vajavad vanad kreegipuud ka korralikku noorenduslõikust.

Punaseid sõstraid jagasime ka lindudega, nendest sõime samuti isu täis, karpidesse sügavkülma panekuks jagus ka. Mustsõstrad, minu lemmikud, adusid ka värsketena kõhtu.

Mis aedviljadesse puutub, siis nendega oli teadupärast jaheda suve tõttu üpris nigelasti. Kasvuhoones sai kõik hiljem valmis, kurgid kärbusid üldse ära, tomateid aga saime lõpuks kolme taime pealt parasjagu. Salatid, ürdid, isegi paprika kasvasid veel esimeste külmadeni. Ka minu katsetused brokkoliga ja aedubadega kandsid lõpuks mingis mõttes vilja. Ma nimelt leidsin kuskilt varudest seemneid ja panin need alles juulis mulda, kasvuhoonesse siiski. Brokkol kasvas suureks ja ilusaks ja jõudis isegi väikese peakese otsa kasvatada, kuid nüüd külmaga muidugi sai hukka. Ube sõime isegi natuke roheliselt, kollaseks minemist ei jõudnud ka siiski ära oodata.

Tänase lumesajuse ilmaga on mõnus suve meenutada, pildid annavad natuke seda soojust edasi, mida küll suvelgi palju polnud, aga olen õnnelik selle natukesegi eest 🙂

Majas sees pole endiselt palju muutunud, kuigi muutumist vajab endiselt teine korrus. Algust oleme aga juba teinud, seega sellest eraldi kirjutaks järgmisel korral, et seda suvemeenutust mitte liiga pikaks ja kirjuks ajada. 🙂