Uue aasta lubadused

Head alanud aastat!

Kuidas teil vanal aastal lubaduste andmisega on siiani läinud? Kuulan praegu poole kõrvaga raadiot, mis teises toas mängib, Vikerraadios on keegi külas, kes räägibki just sellest, kuidas inimesed on andnud endale uues aasta lubadusi ja pikas plaanis suudavad nendest täita vaid 6-7%.

Hakkasin kohe siis enda lubaduste peale mõtlema. Muidugi ei ole ma 100% kinni pidanud, ega ka 50%. Aga midagi juba ikkagi on muutunud ka ja selle üle saab küll ainult rõõmustada.

Facebookis olen pidanud paaril korral siiski käima, sest on neid, kes ikka järjepidevalt saadavad sinna mingeid olulisi teateid, kuigi ma olen mõista andnud, et loeksin meelsamini e-maili ja helistada võib ka. Aga eks harjumuse jõud ongi suur ka nende jaoks, kes minu muutusega peavad nüüd kohanema. Annan aega 🙂

Seda kiusatust pole enam pikalt tundnud, et kui teen millestki pilti, see kohe kuhugi üles riputada. Elu on kuidagi…rahulikum. Ja perekesksem.

Raamatud, mida sel aastal olen plaaninud lugeda, on kenasti virna laotud ja see hunnik peab hakkama nüüd kahanema. Üks on juba läbi ja teine on pooleli. Selles hunnikus on palju jutukaid, aga osad ka nö eneseabi raamatud, kuidas olla parem ema näiteks, või kuidas olla parem iseendale. Praegu ongi pooleli raamat “Ärksus. Tee rahuni pöörases maailmas”, mis mulle tõesti meeldib, see õpetab olema hetkes, tundma igat hetke oma elus, mitte töötama, sõitma, sööma jne autopiloodil, nii laseme suure osa oma elust aastates mööda ilma, et midagi oleks nö kogenud. Tegemist on kaheksa nädalase mediteerimise kavaga, ma pole seda kava veel alustanud, selleks on vaja teha natuke rohkem ettevalmistusi. Kõige olulisem neist on leida see oma ruum, kus mittekeegi ei sega. Hetkel, kui T-l pole veel komandeeringud alanud, mul seda pole. Näed, nüüd kõlab, nagu ma ootaks, millal ometi mees kodus ära läheks…ütleme nii, et püüan lahusolekust siis leida midagi head 😀

Muudatusi olen teinud ka oma toitumises ja niimoodi kaotanud juba kaks kilo, juhhuu! Üldiselt ma pole suur kaaluja, enda ümber mõõdulindiga ka tihti ei askelda, aga kuna riided ei mahtunud enam ühel hetkel selga, sain aru, et olen lasknud end käest juba mõnda aega tagasi ja nüüd siis tuleb see aeg tagasi teha. Sõbranna pakkus, et osta uued riided lihtsalt. Samas on see aasta mu jaoks ka kui säästuaasta, seega püüan vältida kõiki oste, mida saab vältida. Sel aastal olen ühel korral käinud riidepoes, see oli taaskasutuspood, kust soetasin endale seeliku 2.60 eest. Ja see on selline, mida saab kanda ka siis, kui ümbermõõt veel väheneb. Mida ma tõesti loodan, et see seda just teeb.

Liikumine on teine tähtis punkt mu muudatustes. Olen juba päris mitu korda sel aastal metsa jõudnud, kas siis üksi, perega ja/või koertega. Igatepidi on mõnus, olin unustanud, millise naudingu ja rahu metsast saab. Kõige rahulikum on päris üksi, keegi ei sikuta rihmast ega taha iga natukese aja tagant võileiva- ja teepausi teha. See päris oma mõtetega vaikses lumises metsas olemine on algul isegi pisut raske, kui on pikem vahe sisse tulnud. Aga ma juba harjun ja tõesti naudin. Kui lapsed lasteaias, siis saangi seda enne neile järgi minekut teha. Nendega koos käime nüüd nädalavahetustel. Alguses ei saa neid nõusse, sest neil on alati midagi tähtsamat pooleli. Kui aga juba metsas oleme, siis ei saa neid enam tagasi koju. Eelmisel laupäeval nautisime metsas jalutamist ja pikniku pidamist kolm tundi jutti. Piiga uuris pea igal sammul oma luubiga kellegi jälgi, nägi enda sõnul oksal magavat oravat ja oli veendunud, et jäljed, mis olid tee äärde sattunud poripritsmete tagajärjel, kuuluvad tegelikult põdrale. Meil ei õnnestunud teda ümber veenda. Kui põder, siis põder. Küll aga jõudsime jutuga selleni, et meil oleks ikkagi üht head metsloomade jälgede raamatut vaja. Kui teil on mõni hea silma jäänud, soovitage julgesti. Ise vaatasin seda Ernitsa raamatut siin

Ühel õhtul, kui lugesin oma raamatut, tuli tahtmine liikuda. Võtsin siis raamatu kätte ja hakkasin mööda tube kõndima, ise samal ajal lugedes. Põnn vaatas mind veidi aega eemalt ja hakkas mul siis sabas käima, lõpuks ta siiski tüdines ja arvas ilmselt, et ma olen lihtsalt natuke omadega sassis. Ühel sõbrannal on kodus see velotrenažöör, millel istudes ja trenni tehes ta tavaliselt oma lemmik seriaale järgi vaatab. Ise mõtlen, et kui mul see oleks, kas ma kasutaks? Iseenesest oleks ju mõnus seal peal lugeda ja samal ajal trenni teha, mitu head asja korraga? Tean, sellised asjad kipuvad kiiresti tolmukogujaks saama, meil üks näide on ülemisel korrusel, sõudeergomeeter, mille T endale sünnipäevaks kunagi ostis, aga sealt olla mingi jupp nüüd katki, miks ei saavat seda kasutada… 😛 Jätan selle trenažööri mõtte siiski veel lahtiseks.

Lund sajab. Ma poleks uskunud, et sellest nii palju rõõmu tunnen. Ilmselt on see palju parem alternatiiv sopasele ja hallile ümbrusele, seega jah, mulle meeldib see lumi. Mitmel korral olen tundnud, et minu investeering korralikku talvejopesse on juba end ära tasunud ja ma ei kavatse nüüd lähima kümne aasta jooksul uut osta. Sama lugu lumes müttamise saabastega. T-l on see investeering veel tegemata, ta vaatab tihti mind kadedusega, kui ma keset metsa jope alt kampsuni seljast ära koorin, sest on palav samal ajal, kui tema tammub ühelt jalalt teisele ja tahaks juba sooja autosse istuda. Tuleb nüüd jaanuari soodustusi jahtima hakata.

Muud polnudki. Lähen nüüd metsa seda talveilu nautima ja pilte püüdma. 

Meie viimane matkapäev pildis 🙂 

Olge terved!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s