Advendiaja kodukontserdid Kaldemäel ja muud jõuluhõngulist

Laupäeva südaöö on käes ja mu kõrvad veel natuke kumisevad valjust muusikast. Ma nimelt viibisin paar tundi tagasi ühel rajul advendikontserdil. See toimus mu enda kodus. Bänd koosnes kahest liikmest, üks trummidel ja teine mängis peamiselt kitarri, kuigi pigem enamuse ajast ta siiski sättis oma jogurtitopsist tehtud mikrofoni ja tantsis. Aga üldiselt nad laulsid mõlemad, kuigi täiesti oma sõnadega, st kokku nad ei suutnud eriti laulda, aga see polnud ka üldse takistuseks mitte kaasa rokkida, sest mulle tekkis tegelt ka täielik vibe sisse. Ma viskasin näppe ja pead, nagu rokk kontserditel tehakse (ma ei saa aru sellest, kas enne kontserdile minekut peaks mingit spetsiaalset kaela trenni tegema, et see valutama ei hakkaks peale esimest lugu?)

Vahepeal olid pausid, kus meile pakuti näkileiba ja artistid lasid ka ise hea maitsta. Kui paus läbi, sai bänd jälle pillide taga kokku, natuke sosistati ja siis läks jälle lahti. Iga laulu nimes oli sõnad “lumehelbed” või “lumi”, ühe laulu nimi oligi näiteks “lumehelbed langevad taevast ja see meeldib mulle väga, väga, väga”

Meloodia oli enam-vähem sama, kuigi volüümi oli mõnes rohkem, kui teises. Vaatamata sellele istus koer Lota minu kõrval rahulikult, vaatas veidi seda showd, haigutas ja keeras magama. Muidu on tal kuulmisega kõik korras. Teine koer oli siiski õues ja sel hetkel, kui kontsert käis, ta tuppa ei nõudnud…

20181208_201831614778932.jpg

A muidu on meil siin Kaldemäel rahulik. Ootame jõule, loeme päevi, räägime õhtuti muinasjuttu pöialpoisist, kes oma kaaslastega Jõulumaa poole liigub. Seda ideed nägin internetis ja see tundus nii lahe mõte, lapsed saavad siis näha, kuidas aeg kulgeb ja palju on veel jõuludeni jäänud. Kalendrist päevade maha kriipsutamine ei tundu enam nii huvitav 🙂 Lisaks paneb see mind ennast ka mugavuststoonist väljuma, lihtne on ju igal õhtul raamatut ette lugeda, aga ise midagi välja mõelda nii, et see ka põnev oleks, polegi kohe nii kerge ülesanne, samas kui juba kord oled alustanud, siis läheb endalgi põnevaks 😀

Siia-sinna oleme riputanud mõned jõulutuled, õues muidugi ka, see osa meeldib mulle endale kõige rohkem. Sest kui õues on kottpime, siis need tuled maja küljes valgustavad nii ilusasti ja ka tuppa paistab ära.

Ühe kuuseoksa tõime ka tuppa lakke rippuma, muidu aga on ilmselt rohkem küünlaid, kui muul ajal, muud aga väga mitte. Tundub, et mida aeg edasi, seda vähem poe-träni enda ümber tahan ja seda püüan ka lastele edasi anda. Et kõik need tuledega kujukesed ja ilusad kuulid-laternad-päkapikud ei pea meie koju jõudma selleks, et jõulutunne tekiks. Et jõulutunne tekib meist endist, piparkoogilõhnast ja jõululauludest, mida koos laulame.

20181209_011843470259012.jpg

Eks poes ongi lastega keeruline, viimati käisin oma kuueaastasega ehituspoes, kus ta iga sellise vidina juures õhkas, et no vaata, kui ilus see on, selle ju ometi võiks osta. Lõpuks aga pidi leppima vaid kahe meetri nööriga, mida tal olevat hädasti auto ehitamiseks vaja.

Õnneks sellised soovid lähevadki kiiresti mööda. Sama on ka jõulukingi soovidega. Tulevad ja lähevad. Kuid siiski oleme juba paar kuud pinda sondeerinud ja püüdnud tähele panna, mida nad tegelikult ja kõige enam endale sooviks. Juttude käigus need ka välja tulid.

Põnni soov (puldiga reka-auto) on meil juba ära peidetud ja ootamas aga Piigaga on keeruline. Tema soov on käsitööna valminud Waldorf nukk, mille lõiget mul endal pole ja ilmselt ei õnnestuks ka teha nii, et ta ei näe. Ja valmiskujul seda saada pole. Aga õnneks on ta sellist tüüpi, kes ei pettu kunagi, ta tõesti on õnnelik iga kingi üle. Mul tuleb natuke rohkem pingutada, ostukeskusi aga väldin ja katsun siis läbi ajada e-poodidega.

Omavahel me kingime kumbki asja, mida meil tõesti vaja läheb ja ei midagi enamat. Üllatused on ka toread ja me tunneme teineteist nii hästi, et mööda ei pane aga sel aastal ma tundsin, et on parem, kui soov on teada ja tõesti, kui üldse peab midagi kinkima, las siis olla midagi praktilist 🙂

Elamusi-kontserte me sel aastal ka rohkem ette ei võta. Lasteaias juba korraldasin ühe väljasõidu Karilatsi Talurahvamuuseumisse, kus tõotab tulla tore ennelõuna, sellest võin kirjutada järgmisel korral.

Jõululaatadelgi pole osalenud, kuna pole midagi tarvis ja suured rahvamassid praegu üldse ei tõmba.

Lastega käisime siiski kinos küll, vaatamas üht üli südamlikku ja armast jõulufilmi “Eia jõulud Tondikakul”, mis tõi nii mulle kui abikaasale mitmel korral pisara silmi, lapsed rõkkasid naerust vahepeal ja Piiga, kes istus minu kõrval, ütles mitu korda, et see on NII tore film. See oli tema esimene kinokogemus ja ta oli nii-nii rahul, mõlemad olid. Pärast veel pikalt saime arutada looduse teemadel, kuidas seda hoida ja mis siis on jõulude ajal tähtis. Tohutult hästi õnnestunud film, soojalt soovitan vaatama minna! Imelised vaated ja vanad talukohad, teema oli kõigile kergesti arusaadav ja kordagi polnud tunnet, et millal see nüüd läbi saab. Ülivõrdes vaid kiidusõnad! 🙂

Südaöö on juba ammu käes. On teine advent. Hommikul panen leiva juuretise hakkama, pöidlad pihku, et see käima ka läheks. No pole siiani vaimu peal tulnud.

Ah, äärepealt oles unustanud. Kes mu Instagrami jälgib, teab juba, et me oleme jälle midagi ümber tõstnud. Seekord ei räägi ma kapist või lauast, vaid toast 😀 Kolisin nimelt söögitoa verandale. Ja see töötas! Kohe esimesest einest peale! Seal on palju nüansse – päeval palju valgust, õhtul mõnusalt hubane. Suures ruumis ei tule see hubasus esile, aga kuna mina juba olen kord selline totaalne hygge-inimene, mul peab olema selline mõnus külg-külje kõrval olemine, tekid-padjad-küünlad ja mahe valgus, siis see oli minu jaoks selline ideaalne otsus. Ja õnneks ka kõigile teistele meeldis. Laua ainult pidime uuesti ümmarguse vastu vahetama, sama, mis meil siin majas juba oli olemas, samas on see endiselt meie perele pisut väike, nii et nüüd tuleb kas leida uus vana ümmargune laud või lasta teha vaheplaat olemasolevale. Elame-näeme 🙂

Kas ma nüüd lõpetan?

Veebruaris lõppeb ära mul see nö Premium pakett, ma ei tea, mis ma siis edasi teen. See tähendaks jälle mu aadressi muutust..vahel ikka mõtlen, kas ja miks üldse kirjutada. Aga nagu olen ka kordi varem tõdemuseni jõudnud, ilma enam ei oska. Eks ma siis veebruariks ka midagi mõistlikku välja mõtlen.

Olge hoitud, mu armsad! Ilusat advendiaega!

Ikka teie

Kaldemäe Kristiina

2 thoughts on “Advendiaja kodukontserdid Kaldemäel ja muud jõuluhõngulist

    1. Tänud! Paljud nukumeistrid teevad tellimuse peale. Aga ma otsustasin, et teen kevade poole kursusel ise ühe 44cm beebinuku. Emme tehtud ikka see kõige kallim 😍

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s