Väikesed patrioodid

Mis te arvate, mitu korda ma olen tänast postitust alustanud, kirjutanud ja jälle ära kustutanud? Isegi ei tea enam…

Pea on mõtteid justkui koguaeg täis, vahel tulevad kohe eriti head, aga siis pole aega üles kirjutada. Ja nii on need varsti kadunud. Alles jäänutest saab lõpuks paras puder, kui ma lõpuks jõuangi arvutitaha ja kirjutama saan.

Olen selles mõttes veel selline vanakool, et kõige meelsamini kirjutan oma mõtteid paberile, mul on hetkel kasutuses umbes neli erinevat märkmikku. Ja no blogi kirjutan vaid läpakas, mitte telefonis. Nii on siis ka nende märkmete tegemisega.

Ja no kui ma siis jõuangi arvutisse kirjutama, tõmban nagu magnetiga külge igasuguseid segajaid. Eriti praegu, kui ma olen haigete lastega kodune. Päeval püüan telefonist ja arvutist eemale hoida, anda eeskuju pigem raamatute lugemisega ja lihtsalt lastega koos olemisega. Muidugi, vahel on vaja ja siis teengi ja ütlengi, et on vaja. Õhtuks on juhe koos, täna üritan siis Piiga jõululaulu taustal kirjutada (taustal: “jõuluvana tule juba, puud ju magavad, tule juba, tule, tule, tule juba. Talv on ju käes, lumi on ju maas, tule jõuluvana” Vahepeal lisab omaloodud laulule omaloodud klaverimuusikat)

Püüan siis nüüd võtta kokku viimase aja sündmused.

Kui sõber läheb ära

Sündmus number üks on see, et üks armas inimene läheb oma perega Eestist ära ja ma ei tea, millal ma teda jälle näen. Ja see teeb kurvaks. Muidugi on mul hea meel, et nad saavad oma unistuse täide viia. Aga ikkagi on kurb.

Eestist ära kolimise teemal oleme isegi lastega vahel fantaseerinud. T on neile rääkinud oma välismaal elamise ajast ja lastel on seda kuidagi nii raske uskuda. Eks nende jaoks on üldse kummaline kuulda, et meil oli elu enne neid 😀

Kui siis küsisin Piiga käest, mida tema arvaks, kas tahaks ka soojale maale elama minna, oleks koguaeg soe, ei peaks talveriideid selga toppima jne, vaatas ta unistavalt aknast välja ja ütles, et ei, tema ei taha Eestist ära minna, Eesti olevat talle nii armas! Küsisin, et miks siis on armas, mis selle eriti armsaks teeb? Ta vastas, et ta elab Eestis. Sellepärast ongi armas. Lihtne 🙂 Põnnil sama jutt, tema tahab talve ja kelgutada ja siin on ju sõbrad ja meie kodu.

Kuigi, kui Küprosel olime, oli Põnn valmis küll sinna elama jääma, et hakata banaane kasvatama ja siis sellega meile kõigile elatist teenima.

Lapsed on ses mõttes nii ehedad, et kui meie, täiskasvanud tunneme tihti, et parem on seal, kus meid pole, siis nemad mõtlevad hoopis olevikule, et siin, kus me oleme, ongi hea.

Aga nagu ma ütlesin, meie jaoks oli see pelgalt fantaseerimine, kui plaan oleks kindel, küll siis lapsedki ära räägiks. Ja lähedased, kes võiks siis ju ka juba meiega koos sinna elama tulla 🙂

Selliseid mõtteid ma mõlgutan sama ajal, kui meie sõbrad vuravad aina kaugemale ja kaugemale. Oleme mõtetes nendega ja soovime neile tuult tiibadesse! Ja nüüd me siis teame, kuhu ise järgmine kord reisile läheme 😉

Talve tulek

Nagu sellest kurbusest veel vähe oleks, tuli lumi maha. Nüüd ma alles saan sellise jutu eest, aga ausõna, ma ei leidnud selles mitte midagi toredat sel aastal. Ma polnud üldse valmis. Mitte sellepärast, et kõik lehed olid alles riisumata (me päriselt plaanisime veel muru niita, et siis niimoodi lehti purustada) või mõned muud aiatööd tegemata. Ma lihtsalt ei olnud valmis.

Seda ei saa muidugi laste kohta öelda. Nagu igal aastal, tormasid nad esimest lund nähes aknale ja jäid sinna veel pikaks, kuni lõpuks taipasid, et võiks ju hoopis õue minna. Enne olid nad valmis kirjutanud kirjad jõuluvanale, vähe puudus, et piparkoogitainast ei palutud tegema hakata.

Lõpuks jõudis siis mulle ka kohale, et nüüd võib õhemad joped päriselt kappi ära panna. Ja muidugi avastasin alles nüüd, et lapsed on oma talveriietest välja kasvanud, just kombekatest, mis on lasteaias ja koduski õues mu meelest parimad asjandused üldse. Ja no saapad, need on kõik paar numbrit väiksemad. Tuleb küll rongaema tunne peale…muudkui uneleb oma värvilises sügisuimas, samal ajal kui akna taga on maa puha valge ja teed lobjakat täis (kas te teate sellist sõna – lobjakas? Mu teismeline väidab, et see on mu enda väljamõeldud sõna, sest keegi ei kasuta sellist väljendit ju…:D )

See meie põhimaantee oli laupäeval nii hullu lörtsi täis, et mees oleks peaaegu avarii teinud, lihtsalt vedas, et keegi vastu ei tulnud samal ajal, kui tema autoga risti tee peal oli. Veidi hiljem oli keegi meie ligidal kraavi sõitnud. Õnneks vist keegi viga ei saanud. Aga endal kadus küll tahtmine sellise ilmaga kuhugi sõita, olgugi, et olid talverehvid juba all.

Remont

Ma tegelikult olen nüüd sellest suuremast talve tuleku šokist üle saanud ja avastanud, et tegelikult algab ju nüüd see aeg, kus jääb aega rohkem tubasteks tegevusteks. Nüüd me lõpuks saame alustada ja jätkata nende töödega, mis siiani on seda õiget aega oodanud.

Hetkel on käsil suure poisi toa lõpetamine ülemisel korrusel. Nädalavahetusel kõik kolm poissi pahteldasid ja lihvisid seinu. Meie Piigaga ei tahtnud kehvemad olla ja saime värvitud ühe riiuli, mille noorsand oma toast välja viskas, teatades, et on sellest nüüd tüdinenud ja tehke teie sellega, mida tahate. Me siis tegimegi ja nüüd on see lastetoas, kus pole mu meelest kunagi liiga palju riiuleid, kuhu asju panna. Lapsed olid uue mööblitüki üle õnnelikud ja kohe kaunistati ka riiul tulekestega, et ikka hubasem oleks. Täitsa minusse ikka 😀 A ja verandal värvisin aknalauad valgeks, need olid juba ammu mu to-do listis olnud.

Enne ja pärast

Veel jõudsime võtta maha ka elutoa tapeeti, veidi on veel jäänud, seal on vaja siis ka pahteldada, lihvida ja teipida enne, kui uus tapeet seina saab. Põhjus, miks me juba tapeeti vahetame, on kõige rohkem selles, et eelmine kord sai põhi kehvasti tehtud, plaatide vahed on tapeedil välja tulnud ja tapeet kohati praguliseks muutunud, see lihtsalt hakkas liiga palju häirima. Nüüd valisime teist tooni tapeedi, aga ei midagi äkilist, ikka pigem pastelne. Selline….meielik 😀

Pühapäeva õhtuks tegime esimest korda siis ka ahjupraadi, ikka kapsa ja verivorstiga. Jõulutunnet päris ei tulnud, aga seest tegi olemise soojemaks küll. Nüüd juba pean peenikest plaani katsetada jälle leivaküpsetamisega, see on mul juba pikemat aega soiku jäänud, juuretis ammu manalateele läinud, eks siis tuleb uus hakkama panna.

Ma ei tea, kas ma sellest kirjutasin, aga eelmisel sügisel käisin tatraleiva küpsetamise kursusel ja peab ütlema, et see mul kodus välja ei tulnud ja sinnapaika ma ta jätsingi. Õnneks on palju teisi häid asju, mida tatrajahust teha saab, näiteks on plaanis ära proovida sellest ise pastat teha. Vaatame siis, mis välja tuleb.

Küünlad põlevad, ahjus praksub tuli, suvel korjatud taimed on juba teekannus tõmbamas. Villased sokid jalga ja raamat kätte, verandale diivanile kerra ja elu on siis ju täitsa elamist väärt. Vaid magus sidrunipuu õite lõhn viib vahepeal mõtted vägisi Lõunamaale. Siis tuleb loota, et unistamine annab ka sooja. Või kui ei, siis tuleb villane pleed peale tõmmata 🙂

 

Raamatusoovitus

Vaikus müraajastul. Erling Kagge

20181030_100337868580801.jpg

Hästi kirjutatud, huvitava rännumehe filosoofiline mõtisklus vaikuse teemal. Autor õpetab vaikust leidma ka suurtes kärarikastes linnades, nagu võib seda tunda looduses, kus on see ju palju lihtsam. Vaikust aga kogeda siis, kui nt lapsed taustal kraaklevad või täiest kõrist lauavad, oleks vahel päris mõnus oskus 🙂 Seda, ma usun, see raamat õpetabki.

.

 

 

 

 

 

7 thoughts on “Väikesed patrioodid

  1. Lubjakas on täitsa sõna! 🙂
    Aga eks see olene vist ka kandist, kus kasvatud ja elatud. Nagu igipõline teema, kas lumi pakib või hakkab kokku. Mul pakib, mehel hakkab kokku. 😀

    Mingil kummalisel põhjusel on meil see aasta kõik talveriided olemas, v.a villased sokid. Kuigi tavaliselt oleme ka need rongavanemad. Kuid ikkagi ei rõõmusta mind praegused ilmad sugugi. Meil ka justkui suvi kestis alles. Ja siis üleöö kohe talv. Prrrrr… Ja lehed riisusime pühapäeval koos kohatise lumesajuga. Naabrid vist naersid kõhud kõveras. Aga no ei olnud mul isu seda üksi teha ja eelmistel nv sadas vihma.

    Liked by 1 person

    1. Mul ka lumi pakib 😂 ja minu lastel ka, kuigi me pole samas kohas kasvanud. Aga nad juba ütlevad “see” asemel “too”, mis aga mulle pole jällegi siin elades veel külge jäänud…☺

      Meeldib

  2. Tere!
    Loen alati rõõmuga su lugusid Kaldemäe talust. Kuna olin kunagi ise seda maja ostusooviga vaatamas käinud, siis on nüüd tore näha, millised muutused on toimunud kauni vana majaga ja mida teeb tore noorpere seal majas. Edu sulle ja perele ning kirjuta ikka tihedamini ning lisa pilte oma kaunist kodust!

    Liked by 1 person

    1. Aitäh heade soovide eest, Terje! Selline armas tagasiside on südantsoojendav ja kindlasti motiveerib tihemini kirjutama ja pilte jagama. Ilusat sullegi! 🙂

      Meeldib

  3. Väga mõnus lugemine, aitäh Kristiina 🙂
    Mina teen tatrajahust küpsiseid. Kui sa retsepti soovid, anna teada, jagan lahkesti.
    Mis puudutab esimest lund, siis meite õuel oli laste kilkeid kohe hulgim kuulda, meisterdasime lausa lumememmegi ja tegime kelkudega paar kiiremat ringi 😀 koerale meeldib ka lumi väga ja temagi hullas nagu kutsikas. Kass meie vaimustust aga ei jaganud.
    Mulle meeldib ka soe äärmiselt palju, aga sellegipoolest ei taha kodumaalt kuhugi mujale elama minna. Reisimine on hoopis teine teema.
    Kõike kaunist teile sinna Kaldemäele!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s