Reisijutt: lastega Sardiinial

Meie suvine perepuhkus Sardiinial on nüüd lõppenud. Oleme õnnelikult kodus tagasi.

Püüan teha ülevaate sellest reisist.

Allora, nagu itaallased ütlevad, siit see tuleb

Reis algas laupäeva, 28.nda juuli hommikul, kui asusime kodust teele Riia poole. Õnneks läks lend väga normaalsel ajal, kodust startisime kella üheksa paiku, jõudsime veel enne kõhud täis süüa ja loomadega hüvasti jätta. Neile tuli seltsiks T vend, kelle pere ja sõbrad järgmisel päeval liitusid. Saime rahuliku südamega minna, kuigi varem polnud koerad ja kass meist nii pikalt eemal olnud.

Sõit Riiga kulges ilusti, lastel oli juba suur ootus ja elevus sees, väga oodati lennukiga sõitmist. Riias oli veel piisavalt aega, et teha väike lõunasöögi paus, lennujaamas ei tulnud enam väga kaua oodata, check-in oli tehtud ja käsipagasist nädalaks täiesti piisas, kohapeal selgus isegi, et olin nt soojemad riided (Piigale retuusid ja õhukese kampsuni)täiesti ilma asjata kaasa võtnud. Aga no emad on vist kõik sellised, et igaks juhuks ja kunagi ei või teada 🙂

Lend kulges ka hästi, oli graafikust pisut isegi ees, selle poolest on Air Baltic tuntud, oma täpsuse poolest vist teiste lennufirmade seas esikohal.

Pisut enne kella kuut õhtul jõudsime Olbiasse. Rendiauto firmast tuldi meile vastu, sõitsime nende kontorisse, kust saime kätte oma rendiauto ja seiklused võisid alata. Õnneks oli autos olemas navi, seega oma majutuskoha leidmine polnud väga keeruline, sõit sinna kestis vaid 20 minutit.

Majutuse leidis T mingilt saksa saidilt, läbi ühe vahendusfirma rentisime endale maja, mis asus väikeses külas, naabreid ei näinud, sest nad käisid seal vist ainult suvitamas paaril korral. Saime olla päris omaette, samas ei olnud ka kaugel tsivilisatsioonist. Suur tee oli ehk liiga ligidal, mina ei saanud mõnel ööl eriti hästi magada automüra tõttu, aga teisi see näiteks üldse ei häirinud. Minu kiiksud 🙂

Niisiis, jõudnud kohale, tormasid kõik kolm last ahhetades ja kriisates aeda, majas sees käidi läbi kõik toad ja imestati, et kas see kõik on nüüd meie päralt?

Maja oli armas, ilusa vaatega, oma aiaga, isegi grillahi oli aias. Seal oli kõik olemas, nagu näiteks pesumasin, mida ma ikka mitu korda selle aja jooksul kasutasin.

Maja ümbruses tiirutasin mitu päeva, esimese hooga ei märganudki igat järgmist nurgatagust üllatust, nagu näiteks seda, et väljas sai ka dushi võtta, mis oli rannast tulles väga mõnus, ei pidanud liivaste jalgadega tuppa minema. Seal oli isegi üks vann, mis oli üleni kivist ja pesulauaga kõrval, ilmselt oligi mõeldud pesu pesemiseks? Kõrval oli ka pesumasin…mina kasutasin kindluse mõttes pigem seda, mis toas oli 😀

Aias jalutades avastasin nii mitmekesise tamestiku, osade puude osas ei saanudki aru, millega tegemist. Igaljuhul kasvasid seal oliivid, viinamarjad, granaatõun, viigimarjad, mis olid kohati juba valmis. Me ise ei söandanud küll ühtki puuvilja sealt söömiseks korjata, kuid viimasel päeval, kui asju pakkisime ja koristasime, tuli sinna aeda kastma ja lehti riisuma üks vanem mees, ta küll ei rääkinud inglise keelt, aga natuke midagi purssisime, lõpuks tõi ta meile terrassile peotäie mahakukkunud ja üliküpseid viigimarju ja palus meil need ära süüa. Need olid lihtsalt oivaliselt head!

Saarel kasvatatakse veel ka virsikuid, nektariine, pirne, tohutult on viinamarja istandusi, seal tehakse ka väga maitsvaid veine, mida saab poest 2-3€ eest pudel, mis aga ei jää kvaliteedilt kuidagi alla neile, mida meil müüakse 15€ eest…Samuti kasvatavat nad safranit, meil endil küll ei õnnestunud näha, kus ja kuidas, aga ühe pakikese ostsime kaasa küll.

Aga nüüd tagasi meie reisi juurde.

Esimesel õhtul sõitsime lähimasse linna, Golfo Arancisse, kus sõime õhtusööki ja jalutasime pisut jahisadamas. Hakkas hämarduma, meie jaoks oli kell juba päris hiline, lapsed olid pikast päevast juba kustumas, kui kohalik elu alles algas, tänavatele kerkisid kauplejate telgid, süttisid laternad ja restoranid täitusid külastajatega, kostus laulu ja jutuvadinat. Isegi lõbustuspark avati alles siis, kui pimedamaks läks. Meie aga sõitsime tagasi majja, kus lapsed pea kohe magama jäid, kui voodisse said.

Meie nautisime terrassil veel vaadet, mis avanes merele ja kahele väiksemale saarele, punane täiskuu tõusis mere kohale ja ühest hotellist kostus itaaliakeelne õhtuprogramm, mis kahjuks kordus igal õhtul, vaid viimasel ööl oli millegipärast vaikus, nagu kingitus meile 😀

Meie esimene päev pildis

 

Palju merd ja rannaliiva

Meie majast ca 1 km kaugusel oli ilus väike lahesopp, kus lastega oli väga mõnus olla, seal polnud pea kunagi liiga palju rahvast, vesi oli helesinine ja soe, läks aeglaselt sügavaks, rannast sai laenutada varju ja toole ning avatud oli ka väike baar, kust sai näiteks jäätist osta 🙂

Pisematele polekski muud vaja olnud, kõik oli ju olemas ja majale ka piisavalt ligidal, et söögiajaks kiirelt tagasi jõuda. Samas oleks see ühes ja samas rannas olemine meid endid ikka liiga ruttu ära tüüdanud, nii me saime ikkagi kokkuleppele, et kuna meil on juba auto ka võetud, sõidame ikka natuke kaugemale ka.

Kõige pikem sõit ühel päeval kestis korraga üle kahe tunni ja see oli ikkagi liiast, sest tagasi oli sama pikk maa. Autosõit väsitas ikka päris ära, lapsed muutusid virilaks ja kiirteel sõites polnud väga variante nende elu huvitavamaks ka teha.

Edaspidi piirdusimegi väiksemate otsadega, külastasime erinevaid randu, mõnd pisemat linna või mägiküla.

Ühel päeval olime paar tundi veekeskuses, valisime selle, mis meile ligemal (Aquadream), kuid mis oma olemuselt oli juba päris väsinud ja ei pakkunud lastele väga palju tegevust, kuigi eks kõik said sealt midagi, oma isu ilmselt täis lustitud. Piigal õnnestus oma kätt vigastada, kui väikesest liumäest lastebasseinis alla lasi, liumäe äärtest kinni hoides. Kuskil oli ilmselt teravam äär. Õnneks saime kiirelt abi, üks väga püüdlik töötaja plaasterdas neiu käe kinni ja tundis huvi, kuidas see juhtus. Loodetavasti siis võetakse seal asi vaatluse alla ja kellegi teisega enam seda ei juhtu.

Piiga sai traumast aga ruttu üle ja me sõitsime randa. Jälle.

Mina pole olnud kunagi rannas vedeleja tüüp. Ma suudan vast maksimum 10 minutit pikutada, isegi lugeda on rannas päikese käes praadides raske, kui just varjuall ei istu. Kuna aga lastele oli selle puhkuse juures kõige kõigem olla rannas nii kaua, kui võimalik, pidin minagi endale seal olemise mõnusaks tegema ja tegevust leidma. Nii me soetasime endale need populaarsed vineerist reketid ja kerge palli, seda saime R-ga päris palju mängida, selline mõnus trenn.

Poiste soov oli snorgeldada, seega ostsime neile ka maskid, torud ja R-le ka lestad. Ja peab ütlema, et sellest hetkest peale need kaks enam veest välja ei tulnud, kui ainult siis, kui ära pidime minema. Põnn õppis maskiga kiiresti ujuma. Kusjuures võrreldes teise kahega on tema olnud pigem kartlik vee suhtes. Ta ei ole tahtnud kunagi väga sügavale minna, kuigi vesi iseenesest talle meeldib. Seal soolases vees aga oli end ilmselt kergem vee peal hoida ja seega kadus ka hirm, lõpuks marssis tüüp juba kaelani vette ja ujus kaldale. Piiga hõljus oma täispuhutava konnaga niisama ja proovis ka ujuda, temalgi tuli see juba hästi välja.

R avastas aga kaugemaid sügavusi, kus ta nägi mere põhjas meresiili ja mingit väiksemat raid, kellest mina varem midagi kuulnudki polnud.

Randu oli tõesti erinevaid, vaatasime enne internetist või raamatust, milline meile võiks meeldida ja sobida. Paar kohta aga sattusid lihtsalt teele ja kuna parkimise eest tuli kohe maksta, ei olnudki muud varianti, kui sinna jääda.

Rannad, mis asusid mingi kuurorti vahetus läheduses, kus olid suured hotellid, nendes oli muidugi rahvast tohutult ja seal ei olnud just väga mõnus olla. Hinnad olid ka üle mõistuse kõrged võrreldes mõne väiksema kohaga, näiteks küsiti esimese rea toolide ja varju eest 60€!!! Pole ime, et seal keegi ei istunud, teises reas küsiti juba 20€ vähem. absurd ikkagi. Paljudel olid hoopis oma vari ja väike tool kaasas, mõistlik. Kuna meie nagunii eriti ei peesitanud, saime enamasti ilma varjuta hakkama.

Mõni teine rand oli jälle väiksemate jaoks liiga suurte lainetega ja läks järsku sügavaks, isegi punane lipp oli ühes rannas üleval, kuid R-i see ei seganud, tema jaoks oli seda ägedam 🙂

Spiaggia Sos Aranzos, meie nö kodurand.

Kui aus olla, siis mina külastasin seda randa vaid kahel korral, ühel hommikul läks terve ülejäänud pere, mina jäin koju koristama ja vaikust nautima 😛 Ja ühel õhtul ei jaksanud meist keegi enam ujuma minna, välja arvatud R, kes läks jalgsi peale õhtusööki randa, enne pimedat tuli ikka tagasi, ma juba jõudsin muretsema hakata…Mis siis, et 17-aastane, aga ema süda ikkagi…

Kui muidu läksime sinna randa autoga, kuna tee oli väga mägine ja lapsed oleks ära väsinud liiga, siis ühel õhtul proovisime küll otsemat teedpidi jalgsi minna, see kujunes parajaks seikluseks, sest see tee viis kohati läbi solgikraavide ja padrikute, aga kohale jõudsime ikkagi 🙂

 

Ehk rannapiltidest aitab juba? Eks vesi oli neis kõigis ühtmoodi helesinine ja ilus…

Mind võlusid aga enim hoopis need väikesed külad ja kitsad tänavad, vanad majad oma ilusate ustega, ikka sellistega, millelt juba koorub värvi ja on pisut viltu ees. Seda ägedam mu meelest! 🙂

Üks selline armas küla oli näiteks Galtelli, millesse me sisse sõitsime ja korraks jalutamas käisime, otsides tegelikult mõnd lõunasöögiks sobilikku kohta. Kuid sellist me ei leidnud, tegelikult ei olnud tänavatel ühtki hingelist. Varjulisemas peatänavas me leidsime vähemalt ühe baari, mis oli õnneks avatud ja kus saime janu kustutada. Et siis jälle edasi sõita.

Galtelli

 

Piinatud näoga lapsed ei olnud tegelikult kaua seal tänavatel meil sabas lonkimas, me peagi suunasime nad koos issiga külma jooki nautima ja jäime R-ga ise veel veidikeseks neid tänavaid pildistama. On näha, et mu pojal on sama pisik sees, mis minul, teda võluvad ka paljuski samad kohad ja tal on väga hea silm. Tema pilte siin ma küll jagada ei saa, aga ehk kunagi hiljem, kui ta nõus on 🙂

Tegelikult on veel ilusaid mälestusi ja muljeid, aga praegu rohkem ei jõua. Ilmselt pean looma kuhugi mujale pildipanga, sest siin on mahud väikesed ja ei ole päris need. Aga mingi aimdus ikka.

Kokkuvõtteks

Üldiselt jäime reisiga rahule. Nädal aega sellel saarel koos lastega minu meelest on täiesti piisav. Palju ringi sõita ei jõua, avastamata jäi seega veel palju, aga ega ei peagi kõike ju korraga jõudma.

Võib-olla järgmisel korral läheks veidi varem, mais-juunis, siis ei ole nii palav ka, paar päeva tõusis temperatuur kohati 40 kraadini, muidu oli selline 32-36 keskpäeval, õhtuti aga 25 kraadi ringis. Peab ütlema, et selle kuumusega harjub ära, mere ääres pole see ka nii hull, eriti kui on pisut tuult. Viimasel päeval enne meie äralendu läks ilm pilve ja kohati tuli äikest ja vihma, mis oli väga mõnus jahutav, kuigi seda ei jätkunud kauaks ja peagi oli õhk jälle kuum ja niiske. Just niiskus on ka see asi, mis mulle väga ei istu, see algabki kuskil augustis ja kestab kuu, paar.

Samas august on seal muidugi see kõrgeim hooaeg, kui itaallased ise sinna puhkama sõidavad. Kusjuures peab ütlema, et peale saksa keele väga muud võõrkeelt ei kuulnud, ja neidki polnud palju. Aga jah, itaallased ise armastavad seal puhata.

Kui otsida miinuseid siis…kahjuks jäi silma palju räpasust, ei oska öelda, kas see, et kõik teeääred olid prügiga kaetud, tuleb sellest, et on palju turiste ja visatakse autoakendest välja, või on mingi muu põhjus. Vähemalt majade ja hotellide juures võis näha küll erinevaid prügikaste, igal sorteeritud prügi sees, ka meie pidime kõike eraldi sorteerima, meil oli majas viis erinevat konteinerit ja igal õhtul pidime erineva kasti värava taha tõstma. See näitab, et justkui hoolitakse keskkonnast ja asi toimib…või siis mitte.

Meil tekkis paraku kõige rohkem plastikut selle aja jooksul, sest olime näiteks sunnitud vett poest ostma, kuna kraanivesi ei olnud puhas. Seda teevad vist enamus saare elanikud, mis on muidugi masendav. Aga eks see probleem on suur ka mujal riikides ja sellest võikski arutama jääda…

Saare elanikud on võib-olla ehk pisut tagasihoidlikumad, kui mandri itaallased, kohati poodides võis kohata isegi ülbet või ebaviisakat suhtumist, ilmselt on turistidest kõrini. Seda ei tasu lihtsalt südamesse võtta. Nagu ka neid, kes iga väiksema aeglustamise peale kuskil võõras linnas, kui ei tea täpselt kuhu sõita, autoaknast poole kerega välja ronivad ja sind itaalia keeles sõimavad. Ei tasu välja teha 🙂

Allora, Kui armastad head itaalia toitu, ilusaid merevaateid, puhtaid rannaliivu ja sinist merd, on see sinu jaoks õige koht. 🙂

Praeguseks aga arrivederci amico! 🙂

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s