Täitsa metsas päev

Kell on pool üks öösel. Normaalsed inimesed magavad.

Jõuan selle lause enam-vähem lõpuni kirjutatud, kui kuulen ülevalt samme, mis tulevad kiirelt trepist alla. Mu teismeline, kes vaatas muidugi ka jalkat. Kui küsisin, kas olid Inglismaa poolt, tuli vastuseks morn jah ja end of conversation. Muidugi ma peaks juba teadma, et kui tahta teismelisega pikemat vestlust pidada, kui “ei” või “jah” või “mdea”(tõlkes ma ei tea), siis ei tohiks esitada sellist küsimust, vaid oleks pidanud küsima, kelle poolt olid ja enne, kui ta jõuab külmiku ukse sulgeda ja uuesti oma tuppa kaduda, “Mis sa mängust arvasid?” Aga seekord siis sedasi…

Miks ma üldse siin veel olen? Võiks ju ka magama minna, arvestades, milline pöörane päev mul täna oli…Kuigi, nagu ikka, kui need väikesed inglid magavad oma õndsat und, et koguda end homseteks uuteks pöörasteks tegudeks, tundub, et elu ongi ju lill. Ma olen täitsa üksi, täiesti rahu ja vaikus, koerad on ka siruli, nii väsinud…ainult, et kell on selline…noh, mitte just eriti normaalne aeg üleval istumiseks.

Niisiis. Mulle tundub, et kui ma kõik siin ausalt ära “räägin”, hakkab kergem. Eks vaatame.

Algab päev. Kell pool üheksa kuulen nari ülemiselt korruselt sahinat ja redelist ronib tuleb alla Piiga. Läheb vetsu.

Ja selmet minna tagasi oma voodisse, ronib meie juurde, hakkab issile ajama mesijuttu, kui armas too talle on ja üleüldse kõige kallim issi maailmas. Ja et tegelikult on aeg juba hommikusööki tegema hakata…

Järgmisel hetkel ärkab ka Põnn. See nii mesijuttu ei aja, aga tuleb ikkagi meie voodisse ja no siis ongi hommik meile kõigile alanud.

Kuna täna oli nii hall hommik, arvasin, et kell on ebaõiglaselt vara, kuni helises T telefon…Kirusin juba mõttes tema hispaanlasest ülemust, mõeldes, et seal on ju tund aega veel varasem kellaaeg ja et kas nad seal kuumuses on peast puhta põrunud, kui selgus, et helistaja oli meie kohalik postljon. T-le tähtis saadetis.

Järgmise paari minutiga tuli tuppa vaikus. Kõik kolm olid end riidesse pannud ja kadunud. Mina sain veel teha oma varbasirutusharjutusi ja neid teisi, stiilis “maainultnatukemaganveel”. See käib nii, et paned silmad kinni ja tunned, kuidas üks väike unenatuke on veel saamata jäänud ja isegi unenägu tahab veel tulla.

Aga see võtab kahjuks liiga kaua täna aega ja juba ma kuulen, kuidas kohvimasinas oad purunevad ja piimavahustaja on alustanud oma tööd. Nüüd on viimane aeg laiskus kontidest välja ajada ja üles tõusta. Seda enam, et Piiga otsustavalt uksel teatab, et söök on valmis ja tuleb kohe tulla.

Peale maitsvat hommikusööki loodan vaikselt eemalduda verandale, kus ma saaks rahus teist tassi kohvi juua ja oma e-maile lugeda. Seal on toimunud väikesed muudatused, näiteks on alles jäänud vaid üks tugitool,  teine kolis vanasse sahvrisse, millest on nüüdseks saanud kolaruum/kontor (oli kunagi)/laste toa laiend, millel on uks ka ja kus saab vahel omaette vaikselt vanast aknast välja vaadata ja omi mõtteid mõelda.

Et siis verandale tagasi…lisaks tugitoolile on seal nüüd ka üks uus/vana pink, mille ma soetasin ühest secod nhand poest, kus seda nähes tundus see ühtivat just sellisega, mida olin oma vaimusilmas näinud. Täispuidust, tundub, et käsitööna valminud pink oli täpselt mu maitsele. Seal poes. Autosse aitas paigutada kusjuures üks suvaline möödakäija, kes tuli toidupoest, üks vanem proua, kes jäi vaatama, kuidas ma vaevlen justkui kõrgema matemaatikaga, et kuidas see kolmeks käiv pink autosse mahutada. Kahekesi tegime selle töö kiirelt ära, ma olin nii tänulik ja no see on nii üliarmas, kui lahedaid inimesi on meie ümber. Lihtsalt üks võõras naine. Küsimata. Tuleb ja aitab. Super.

Aga kodus ma tundsin täna hommikul seal kohvi juues, et tagumik jääb ruttu kangeks, sest nii kõva on ja kuidagi liiga kõrge ka. Pole hullu, me leiame talle teise koha, sauna juures või kuskil. Või siis…kui mul juhtub kunagi aega üle jäävat, ma teen ta ümber. Aga meile see jääb. Praegu pole paremat pilti, kui see…

20180710_145250246778514.jpg

Selleüle, kui mugav või mittemugav see pink on, ei lastud aga mul pikemalt arutleda, sest need kaks väikest põrgulist otsustasid, et nad keeravad maja peapeale. Või vähemalt tundus see mulle nii. Nad olid järsku kõikjal, ajasid üksteist taga, kord oli naer, siis jällegi nutt…küll Piibeleht all ja Vestmann peal ja vastupidi…Mul aga oli parasjagu üks tööülesanne, mis vajas keskendumist ja telefonikõne, mille sain vaevaga tehtud…Kuna ülemine “ajutine” kontor oli juba T poolt hõivatud, varjusin korra meie magamistuppa ja lahendasin kiirelt pakilise tööülesande. Peale mida tundus mulle, et mul pole energiat hakata mõtlema midagi välja, kuidas kodus seda olukorda rahustada, ma tegin hoopis ettepaneku minna metsa.

Üldiselt ettepanek minna metsa mustikale ei ole just selline “hurrraaaa” hetk ühe 6-aastase ja teise kohe (laupäeval) 5-aastase jaoks, aga üllatavalt kergelt läks seekord. Riidesse nad said ja uus üllatus tabas mind siis, kui avastasin, et vabatahtlikult oldi nõus kummikuid jalga panema ja ka joped haarati nagist. Vahemärkusena olgu öeldud, et suvel me tavaliselt ei teagi, kus laste jalanõud on, sest nad lihtsalt ei kanna neid. Üleüldse. Ja oh õudust, kui ma mainin mõnel külmemal päeval sokke. Kanna ise, kui tahad.

Mets oli mustikaid täis. Mul on oma kohad, kahjuks mitte just jalutuskäigu kaugusel, seega ei saa ma hiilata sellega, et meie mustikad oleks korjatud päris puhtalt. Ikka diislit on ka läinud selleks. Aga no lisaks mustikatele saime me maitsta metsa rahustavat toimet. See mõjus hetkega. Lapsed räägivad kohe automaatselt vaiksemalt, sest muidu ei kuule seda linnulaulu või oksakrabinat. Nii põnev ju. Ei puudunud ka sääsed. Kodust meil kahjuks sääsetõrjet kaasa võtta ei olnud, sest selgus, et meie pere vanim laps oli Läti kanuumatkal viimase kui tilgani kõik ära kasutanud. Teepuuõli ei taibanud ka kaasa haarata, selles on kasu olnud küll. Siiski, siiski, vaatamata sääskede suurele rünnakule õnnestus meil koju tuua ligi pool kilo mustikaid ja mõned metsmaasikad.

Põnn avaldas soovi saada õhtusöögiks kukeseenekastet, seega tuli sõita veel läbi paar sellist kohta, kust olen varasematel aastatel alati midagi saanud. Sain ka seekord, ühest kohast umbes kümme seent. Sellest jagus, et igaüks saaks maitse suhu.

Õhtul, kui lõpuks metsaretkelt koju jõudsime, tegime kiire eine ja juba sõitsidki Põnn ja T lasteaia ja kooli talvepuid appi riita laduma. Nad naasesid alles siis, kui meie Piigaga olime jõudnud istutada maha mõned lilled (sõrmed risti, et see va Bruno neid üles ei kaevaks või peale ei pissiks), teha paarikümneminutiline sõit kruusateel Piiga uhiuue tõukerattaga, mida ta hirmsasti oma sünnipäevaks ihales ja selle mitu päeva varem kätte sai, jõudsin isegi toas paar asja omale kohale panna…Ah ja koera kammida. Vähemalt ühte, teine tuleb homme jälle ette võtta…

Selle asjade oma kohale säädmisega ma ikka tabasin end mõtlemast, et kas ainult mina olen selline orav-rattas ema või leidub neid veel, kes reaalselt kõnnivadki oma 10000 sammu kodus täis, korjates kokku asju, mis ei kuulu kaugeltki mulle endale, vaid hoopis teistele inimestele, kes aga ei arva üldse sellest midagi, et need asjad oma kohale panna. Avastasin end ka situatsioonist, kus mul on korraga käes paar sokke, haamer, luup ja patsikumm, ja ma kõnnin nende kõigega mööda elamist, otsides neile kohta. Mõni asi jääbki kätte, kuni ma selle avastan. See on see hetkes viibimine…või siis mittehetkes viibimine, Mindfullness kui te soovite. Aga no kuidas see mul koguaeg meelest ära läheb.

Mulle pole kunagi meeldinud sõnad rööprähklemine, multitasking..just nende tähenduse pärast. Ometi leian ma end sellest olukorrast ikka ja jälle. Mulle on vist sisse kodeeritud, et alati peab kõik korras olema, igal asjal oma koht ja tolmurullid on perenaise low point. Mäletan lapsepõlvest, et ema alati koristas, kuna äkki keegi tuleb külla. Ja siis on ju häbi, kui toad on sassis. Meenub ka üks tema sõbranna, kes sinuga juttu puhudes samal ajal põlle (mis oli tal vist koguaeg ees) servaga kapi servalt tolmu pühkis. See on see programm, mis siis minu peas nüüd ilmselt edasi töötab.

Üleeile näiteks pesin köögis potte, kui märkasin silmi seinale tõstes, kui määrdunud on valged seinalauad! Ja oh  need valged kapiuksed?? Ja lagi??? Haarasin siis lapi, pigistasin sellele hambapastat (sest äädikas oli otsas, muidu kasutan seda koos soodaga) ja hakkasin nühkima. Miski sellejuures haaras Piiga tähelepanu, ta jättis oma mängu sinnapaika ja ühines minuga. Põnn pesi vahepeal põrandaid, kuid tal ei jätkunud nii pikaks viitsimist. Meie Piigaga aga nühkisime ikka jõuga kuni kõik kapiuksed said puhtaks. Hiljem märkasin, et neiu oli nii hoogu sattunud, et oli hambapastase lapiga isegi aknaid puhastanud 🙂

Pärast T küsis, kui rääkisin, kui tublid abilised mul olid, et kas Piiga tegi seda selleks, et tal tulevad laupäeval külalised? Ja mul oli hea meel, et tegelikult ei olnud meil omavahel sellest juttugi ja ta ilmselt tahtis seda lihtsalt, sest nägi, et mina ka koristan. Aga samas oli T küsimus õigustatud küll, sest mina olen tavaliselt selline, et kui keegi on külla tulemas, hakkan ma hullult küürima, viimase hingetõmbeni…On vist aeg mustreid muuta..

Peale õhtusööki kerisime end kõik diivanil kerra (välja arvatud me teismeline, kes vaatas oma toas suuremalt ekraanilt jalkat, kui meie leppisime läpaka ekraaniga) ja esimese poolaja lõpuni suutsid need väiksed rüblikud vastu pidada, kui nad lõpuks ikka päris ära kustusid ja nad voodisse viisime.

Tõesti, niimoodi tagantjärele polegi midagi erilist. Aga kui sa istud maha esimest korda kell ühesa õhtul ja omi mõtteid kuuled alles kell 1 öösel…siis võtab ikka võhmale küll.

Viimane mõte – ega vist ei tasu unistada niipea olukorrast, kus nii toas kui õues samal ajal valitseb korrapärasus? Kuigi, kes keelab unistamast, eks? 😉

Homme on jälle päev…ups, täna..marss magama 🙂

 

 

 

 

 

6 thoughts on “Täitsa metsas päev

  1. haha, nagu endast loeks – rööprähkleja ja “koristan-sest-homme-tulevad-külalised”. Ja siis mul on veel see kindel veendumus, et kuigi kõik emad seda juttu räägivad, siis tegelikult on neil toad ikka kogu aeg korras ja ainult meil on segamini – sest külas käies on kõik ju nii harmooniline…
    Ja tõesti – kui toas saad korda, on õues hullumaja ja vastupidi.. Mul sel nädalal jooksis juhe kokku – et miks me pidime selle maja ostma ja ma ei jõua seda kunagi korras hoida. Vaevu saad ringi peale kui hakkad otsast peale…

    Liked by 1 person

    1. Jajaa, sama siin, alles eile mõtlesin endamisi, et kas ma ikka olen maa- ja aiainimene…aga ju ma ikka olen, kui linnast alati koju kiirustan. Lihtsalt vahel jookseb tõesti juhe kokku, tekib kontrast nende eriti korras aedade ja kodudega. Ma muidugi võrdlen praegu nende koduga, kellel pole ei väikseid lapsi ega kaht karvast koera…eriti piinlik on, kui pakutakse abi, et aed korda teha ilma, et ma oleks midagi öelnud, noh, et on ülepea kasvand või nii…siis tulebki endale meelde tuletada, et see on minu kodu ja on kuidas on, peaasi, et me siin end hästi tunneks. Ja nagu näha siis 4/5 inimestest tunneb end ka totaalses segaduses imehästi, ainult see üks käib ja toriseb 😃

      Meeldib

  2. *noogutab agaralt kaasa*

    Mulle lihtsalt meeldib kord. Ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ma tunnen ennast PALJU paremini, kui asjad on omal kohal. See häirib mind kusjuures rohkem kui tolmurullid või pesemata põrand. Mis omakorda tähendabki, et kui asjad on meil enamasti omal kohal, siis tolmu pühkida, põrandaid pesta ja muid puhastustöid tehakse siin majas väga harva. Täpselt nii tihti, mida rohkem asjad närvidele käivad. Ehk et kraanikausse ma ikka küürin tihemini, sest nende mustus hakkab silma, köögi tööpinnad tuleb korras hoida, sest muidu on vastik, aga no vanni ja poti küürimiseni või kõigi põrandate pesemiseni jõuan… Harva.

    Ja kõik peale minu tunnevad ennast segaduses hästi 🙂 Mis paneb mind mossitama 🙂 Sest 7- ja 9-aastase ning täiskasvanute järelt ei peaks ma enda meelest koristama.

    Ja no aed… Ma olen aiainimene selles mõttes, et mulle meeldib paljajalu hommikumantlis muru peal käia. Mulle meeldib peenra pealt maasikaid süüa. Aga muru niita, istudada, rohida – selles olen väga kehv. Siin on teatud käärid 😛

    Külaliste tuleku üle ma olen meeletult tänulik, sest nemad motiveerivad mind koristama ja endal on pärast ka parem. Homme on sõbranna titega külla tulemas ja saab selle auks lõpuks põrandad ära pestud!

    Eks me lihtsalt anname oma parima. Mis muud? 🙂

    Liked by 1 person

    1. Nii hea lugeda, et keegi veel nii tunneb, aitäh! 🙂 Ja olen nõus, et külalised motiveerivad, meil on homme Piiga sünnipäev ja ma alustasin tänast hommikut vannitoa kahhelkivide küürimisega. Aga mulle meeldib, kui vannituba-wc on puhas. Kõike nagunii ei jõua. Aga ma tõesti annan endast parima 😉 Ilusat nädalavahetust sulle! 🙂

      Meeldib

  3. Hea teada, et ma pole üksi! Sammulugejat pole, aga arvan, et selle pideva tuustimise peale saan oma sammunormi küll kokku. Ma lisaks siia veel mõned kiiksud, mis võivad paljudega ühtida- nimelt on hea, kui koduriietel on taskud- saab jooksu pealt kõik ülearuse taskusse toppida. Ühte taskusse käib prügi ja see lendab sirgelt prügikasti niipea kui ma sinna “tsooni” satun. Teise taskusse käib kraam, mis vajab veel sortimist- nt mänguasjad, legod jne. Aga hea on näha, et kohe saab silma alt ära, mis sest, et käin oma punnis taskutega ringi. Teine teema on tolmuimeja- vat uus komme igal päeval tolmu tõmmata. Kuna meie vannitoa põrand on sama kivi, mis teil, siis mustus paisab välja ja kaks kassi teevad oma töö. Jube on olla tualetis ja seda valget sodist põrandat näha. Pidevalt rahmin oma imejaga seal. Mees lubas paigutada midagi ahvatlevat poti vastasseinale, et ma maha ei taipaks vaadata. Näis. Ja sama, mis keegi eespool märkis- asjad peavad olema kohtadel. Tööpind peab olema puhas- maas võib olla sodi, sest sinna ei jõua lihtsalt.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, see ei tulnud meeldegi kohe, aga taskud peavad olema! Kuigi olen sattunud olukorda, kui lägen sama kleidiga poidi, endal taskyd prügi täis 😃 tolmuimejaga sama lugu, seisab nurgas laadijas, et igal hetkel valmis töötama. Kaalun juba tõsiselt roboti soetamist.. kuigi söögilaua all juba töötavad kaks robotit, kahju ainult, et nad oma karvatuuste ei söö…
      Aga tore teada, et meid on veel 😁

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s