Reisijutt: nädalalõpp lastega Varssavis

Ma ju lubasin kirjutada meie viimasest reisist. Ma vahepeal tegelikult arvasin, et ma ei oska kirjutada sellest linnast, aga kui nüüd uuesti pilte vaatan, tuleb meelde, et tegelikult oli seal väga tore.

Niisiis. Varssavi oli meie viimase reisi sihtkoht 4.-6. mail.

Miks siis Varssavi ja mis me tegime ning nägime?

Poolas ei ole mina varem käinud. T on jällegi vaid lennujaamas peatunud ja siis kohe edasi lennanud.

Nagu ikka nädalalõpu reiside puhul, tuleb valida selline koht, kuhu saab kiirelt kohale, et ei raiskaks palju aega sõidule.

Mis oli tore, oli see, et lend algas seekord väga kodu ligidalt, seega autosõidule ei pidanud aega kulutama. Miinuseks selle lennu juures oli aga selle väljumise aeg. Selleks, et 5.35 lennule jõuda, pidime me siiski pool neli üles ärkama, et siis kell neli kodust startida ja õigeks ajaks Tartu lennujaama jõuda. Andsime pagasi ära ja istusime lennujaama ootesaalis. Väljas oli juba päris valge, rahvast oli vähe ja selline hästi mõnus, rahulik oli olla.

Meie lapsed olid õnneks vaatama varasele ärkamisele hästi rõõmsad ja elevil, ilma igasuguse nurinata saime nad voodist välja, pesema ja riietuma. Kuigi, kui aus olla, nad ongi sellised, et isegi lasteaia hommikutel ei ole kuulnud pea kordagi nurinat või jonni, et ei taha tõusta. Ma tõesti ei tea, kellesse nad on. Kui siis oma isasse (õige pisut siiski).

Helsinki lennujaamas oli aga lugu juba natuke teine, seal oli ootamist kauem ja rahvast ka juba palju liikvel, see väsitab tavaliselt mindki, mis siis lastest rääkida. Sõime seal hommikusöögi ära ja suundusime ühte mängunurka, mis asus teises lennujaama otsas. Lapsed kõmpisid vapralt kohale, kuigi pakkusin Piigale ka lennujaama lastekäru. Ta ilmselt peab juba end vist liiga suureks, et kärus istuda, saab ju teine juba varsti viieseks…

Lennukis neil kahjuks und ei tulnud. Lend oli siiski mõnusalt lühike ja juba varsti olimegi Varssavis. Meid tervitas ülisoe õhk, mis siin kodus oli veel sellel ajal varakevadiselt külm, seega võib aimata meie suurt rõõmu..

T oli meile tellinud järgi Uber takso, kelle juht aga polnud vist varem lennujaamas kellelgi järel käinud ja nii me saime oma kohvrite otsas istuda ja seda mõnusat soojust endale sisse hingata.

Kui autojuht meie terminali lõpuks üles leidis, algas meie sõit majutuskohta. Selleks olime leidnud ühe armsa korteri vanalinnas. Kindlasti oleks olnud valikus ka mõni kaugemal asuv ja soodsam koht, kui T poleks paar päeva enne reisi oma jalga välja väänanud. Reis oli kuni väljasõidu päeva hommikuni veel küsimärgi all, et kui jalg ikka paremaks ei lähe, siis on jama. Aga õnneks läks, vähemalt niipalju, et sai peale astuda, samas aga ei tahtnud me seda koormata ja pikki retki ette võtta.

Varssavi on suur linn. Vanalinn meenutas natuke Tallinna vanalinna. Kuigi Tallinna oma on tunduvalt vanem, on Varssavis peale Teise maailmasõja pommitamisi uuesti üles ehitatud majad siiski vanalinna väärilised, ehitati 17-18 saj pärit maalide järgi. Sellepärast kuulubki Varssavi vanalinn UNESCO maailma kultuuripärandi hulka.

 

Meie peatumise pesa

 

Tundes hästi oma lapsi ja arvestades T haige jalaga, võtsime ette minimaalselt retki ja mingit suurt kultuuriprogrammi meil polnudki. Eriti esimesel päeval, sest olime magamatusest kõik väsinud.

Jalutasime vanalinnas ringi, einestasime kohalikes söögikohtades, saime maitsta kohalikke rahvusroogasid ja seda kõike paljude teiste turistide keskel. Tundus, et hooaeg oli alanud..

Zamek Królewski kuningalossi esisel väljakul toimus parasjagu kohalike tuletõrjujate perepäev (või midagi sellist, kõik rääkisid vaid poola keeles). Esinesid tüdrukute tantsutrupid ja lõbusad trikimehed. Lossis me sees ei käinud, oleks läinud liiga paljuks ja lastele sellised asja väga huvi ei paku ka.

päästjad

Teisel päeval ärkasid lapsed jälle erakordselt vara, kohaliku aja järgi kell 6 (eestis oli 7). Põhjus oli selles, et toad olid juba vara hommikul nii helevalged, et endalgi läks uni ära. Kahjuks ei õnnestunud midagi akende ette aretada, sest aknad olid üli kõrged. Ja kõik oligi nii-nii valge…seinad, laed, kardinad..mis mulle tegelikult sisutuses väga meeldib, kuigi magamistuppa vist ilmselt paneks tumedad kardinad. Mis seal ikka, lapsed leidsid oma toas üles telekapuldi, vaatasid poola televisiooni, kuni meie veel natuke uneleda saime.

Peale kodust hommikusööki asusimegi rõõmsalt linna avastama. Jalutasime läbi vanalinna ja võtsime suuna bussipeatusesse, et sõita Lazienki parki.

 

Enne veel, kui sellest pargist kirjutan, tuleb kindlasti ära mainida üks tõeliselt äge söögikoht. See tundus olevat kohalike seas populaarne, kuhu tuldi sööma hilist hommikusööki peredega. Nii ka meie, sest kõht oli vahepeal juba tühjaks läinud. Väga lahe interjöör ja no toidud viisid tõesti keele alla. Buć Moze on koha nimi. Tasub üles otsida 😉

 

Aga siis see park.

Hästi suur, hästi roheline ja hästi ilus. Seal võiks vabalt veeta terve päeva, sest vaadata on palju, meie jõudsime muidugi väikese osa ainult ära näha. Sealne taimestik oli juba nii rikkalik, puud olid hiiglaslikult suured, kastanid õitsesid, nagu ka sirelid ja no need olid ka muidugi kolossalsete mõõtmetega. Piiga oli peamiselt ninapidi põõsas või lilledes, nagu ma isegi.

 

Jõudsime lõpuks välja ühe järvekeseni, mis asus arhitektuurimuuseumi kõrval. Järvel sai teha gondlisõitu, nii tegime meiegi. Lastele muidugi väga meeldis ja nad oleks soovinud veel teise gondliga ka ühe tiiru teha, sest sellel oli luige pea. Kui suutsime neile selgeks teha, et sõiduomadusi see pea seal gondli otsas ei muuda ja et ühest tiirust oli tegelikult küll ja veel, jalutasime edasi.

 

Samal ajal toimus pargi laval mingi kontsert, mis nagu mulle tundus, oli heategevusüritus ja koguti raha puuetega inimestele. Piiga kuulas suu ammuli, kuidas üks naine ilusas kleidis laval poola keeles laulis.

Peale sellist väsitavat retke avaldas Põnn veel soovi minna metrooga sõitma. Otsisime siis üles metroo peatuse ja mingil kummalisel põhjusel tundus mulle, et võiks minna vaatama ka seda kuulsat Varssavi rahvusstaadionit, mis oli muidugi mõista suletud, aga no sai siis väljast vaadata ja jälle tõdeda, et mõni asi võib jääda nägemata ka. Et siis ma sinna ilma mingi seal toimuva ürituseta ei läheks. Aga kui on rohkem aega ja Varssavis plaanis veeta pikemalt, kui kaks ja pool päeva, siis miks mitte. Huvitav ehitis, ütleks.

Esimese õhtu muljeid pildis

 

Enne tuppa minemist puhkas väike preili veel jalgu meie maja tagahoovis

piiga

Teine päev ei lõppenud aga meile veel niipea. Kui olime koju jõudnud ja lapsed magama pannud, istusime T-ga veel veidi üleval, rääkisime juttu ja kuulasime aknast tulevat muusikat, tundus, et kusagil on kontsert toimumas. Kui kell hakkas näitama südaööd, otsustasime siiski magama minna, et järgmisel päeval reibas olla. Kahjuks aga juhtus nii, et meiega samas trepikojas oli üks seltskond, kes ei paistnud veel niipea magama minevat, kuulati muusikat, vesteldi valjult ja lõbusalt ja elu tundus chill. Me üritasime magama jääda, kuid kuidagi ei õnnestunud, isegi padi kõrval ei summutanud seda lärmi. Kell kolm öösel viskas T-l lõpuks ära ja ta läks selle korteri ukse taha. Koputusele ei vastatud, sest ilmselgelt seda keegi ei kuulnudki. Ta astus korterisse sisse, ja kui silmad harjusid suitsuga, mille hais levis ka koridori ja meie korterisse, sai ta küsida ühe näitsiku käest, ega see ei sooviks muusikat vaiksemaks panna? Viisakas, nagu T meil on, kiitis ta muidu muusika valikut (ja ta päriselt hiljem püüdis leida internetist selle Poola artisti nime, kelle lugu ta seal kuulis), kuid avaldas soovi seda siiski mitte öösel kuulata. Näitsik oli väga üllatunud olnud, et see tõesti kostub ka teiste elanikeni ja lahkelt keeras vaiksemaks. Ja üleüldse lahkusid nad peagi kuhugi peole. Kell kolm. T tuli rõõmsalt tagasi ja me uinusime. Mina magasin ilmselt sügavamalt, kui T, sest muidu oleks ma ka kuulnud seda, et seltskond naases tunni aja pärast ja pidu jätkus…volüüm taas põhjas. Hommikul vajasime kohe kohvi, palju kohvi…Korteri omanik ütles vaid telefonis, et tema ei vastuta. Eks see nii ongi. Vähemalt oli pidulistel väga uhke uks, mis vääris pildistamist 🙂

piduliste uks

Kultuuri ja teaduste palee – populaarseim turismiobjekt Varssavis

Viimasele päevale Varssavis jätsime ka midagi. Koreterist lahkusime kogu oma kraamiga ja viisime asjad rongijaama hoiule, sealt sai pärast rongiga otse lennujaama sõita. Rongijaama kõrval põikasime läbi ühest huvitava arhitektuuriga kaubanduskeskusest, kus leidsime ka postkasti, et üks kirjake teele panna.

 

Kui poest välja astusime, oligi meie järgmine huviobjekt kohe seal kõrval.

No oli see vast torn! See massiivne ja kõrge hoone oli ehitatud annetusena Stalini poolt, ja on ühtlasi kõige kõrgem hoone terves Poolas. Samas pidavat see meenutama paljudele seda valu ja koledust, sõjaaega ja tahetakse see torn maha võtta. On aga neid, kes on sellele vastu. Eks see ongi mitme otsaga – midagi ilusat selles tõesti pole, on selline Nõukogude aja stiilis hoone, samas toob see ilmselgelt palju raha sisse turistide näol.

 

Meie külastasime selle hoone kõige kõrgemat, 30.ndat korrust, mis asus 114 m kõrgusel (hoone kõrgus koos mastiga on 237 m). Õnneks ei pidanud treppe mööda ronima, sai liftiga üles-alla sõita. Selleks tuli küll veidi aega järjekorras seista, sest huvilisi oli teisigi ja lift ei ole teadupärast kummist. Liftisaatjad jälgisid, et oleks enam-vähem balansis.

Üleval avanes vaade tervele linnale, lisaraha eest saad kasutada ka pikksilma.

Tegime tiiru peale ja sõitsime üsna pea tagasi alla. Ma ei saanud seal üleval mingit wau-efekti, see on lihtsalt üks selline peab-külastama koht Varssavis, meie kaalusime päris pikalt, kas üldse minna, sest lapsed olid päris väsinud selleks ajaks. Aga kui nad seda eemalt nägid, tekkis ikkagi tahtmine ka sinna üles minna ja nii me saime siis linnukese kirja. Nähtud 🙂

 

Kuna meie tagasilend läks alles õhtul, tegime veel linnas aega parajaks ja käisime peale lõunasööki ühel toredal mänguväljakul, kus lapsed said turnida erinevatel atraktsioonidel, osad sellised, mida me kodukandis näinud polnudki. Ja no alati sellistes kohtades ma imetlen seda, kuidas lapsed suudavad nii kergelt sõpru leida, isegi, kui see sõprus ununeb kohe väravast väljudes. Aga ikkagi, teineteise mõistmine on ikka muljetavaldav, arvestades et ollakse umbkeelsed.

See ümmargune ketas, millel põnn seisab, oli minugi jaoks päris lõbus atraktsioon, sest see käib ringi, kui sellel kõndida. Või joosta. Mina paarist sammust siiski kaugemale ei läinud, lapsed aga jooksid sellel nagu mingid hamstrid oma rattal 😀

 

Edasi jalutasime läbi ilusa pargi, kus suure purskkaevu ümber jooksid lapsed ja üks tüdruk tegi hiiglama suuri mulle läbi mullitaja.

Leidsime end keset suurt rohelust ja suurele kuumusele oli seal viludas jalutada päris mõnus leevendus.

Põnn pildistas meid, ikka omal, krutskeid täis viltusel moel 🙂

 

Peale viimast õhtusööki ühes Tai restoranis hakkasimegi end tagasi rongijaama poole seadma. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, rong oli kohe väljumas. Piletid ostsime mobiilis ära, mis on õnneks juba vist küll igas Euroopa riigis täiesti tavaline ja aktsepteeritav, see teeb elu ikka palju lihtsamaks. Lisaks saimegi ühe ja sama piletiga kõik need päevad reisida nii bussidega, metrooga kui rongiga.

 

Varssavi lennujaamas saime veel pisut aega parajaks teha ühel eriti vahval mänguväljakul, mille oli sinna selle tootjafirma püstitanud ja mis võiks küll igas lennujaamas olemas olla, ei võtnud üldse palju ruumi ja lastel oli seal väga lõbus, hea võimalus muidu üsna tüütut ootamist huvitavamaks teha.

Helsinkis oli ootamist taas rohkem ja seadsime end sisse juba tuttava mängunurga juurde. Põnn jäi üsna pea pinkidel tuttu, samal ajal kui Piiga üllatas mind taas oma erksusega. Keset südaööd mängis ta rahulikult mänguplatsil, ehitades klotsidest torne ja kapates hobusel…no ei mingit märki väsimusest.

 

Kahjuks meie lend hilines pisut. Kui lõpuks lennukisse saime, et Tartusse lennata, kustus paari minuti pärast ka Piiga, Põnn ärkas lennukisse mineku ajal vaid hetkeks, kuid magas siis lennukis edasi. Tartus tõstsime magavad lapsed autosse ja kodus autost otse voodisse, kus nad sügavasse unne vajusid ja kuni hommikuni välja mõnuga põõnasid.

Selline siis oligi see meie Varssavi külastus.

Poola on huvitav riik ja seal on kindlasti palju teisigi toredaid linnasid, mida peaks kindlasti kunagi külastama.

Tagantjärele mõeldes läks meil kõik ju hästi. Kui oleks saanud korralikult välja puhata, oleks ilmselt kergemini läinud, viimane päev oli ikka ekstreemselt uimane, õnneks mitte lastel. Aga see öine lend oli ka üsna nigel, mõtlesime, et edaspidi kasutame siiski teisi võimalusi ja lende, mis ei alga nii ebanormaalselt vara ega lõppe nii hilja. Kahu muidugi, sest kodu ligidalt lennukile minna on ju väga mugav.

Järgmine reis toimub juba veidi rohkem, kui kuu aja pärast. Otsustasime seekord suvepuhkuse ühe osa veeta kodumaalt kaugemal, et saaks end päriselt välja lülitada. Jääb aega ka Eestis ringi sõita ja uusi kohti avastada.

Ja mis eriti tore, järgmisele reisile saame minna kõik koos, terve perega. Koertele seltsiks lubas tulla T vend oma perega, mis on äraütlemata vahva! 🙂

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s