Reisijutt: kahekesi Barcelonas

Tänavu aprillis täitus meil kahel viis aastat pulmadest. Otsustasime seda tähistada taaskord reisile minnes. Seekordseks sihtkohaks valisime Barcelona. Olime siiani sealt vaid nö läbi lennanud, ehk siis lennujaamast ja seal ligidal olevast hotellist kaugemale polnud jõudnud.

Mind hoiatati küll, et ainult üks suur ja maju täis linn, mis seal ikka vaadata. Rohelust pole ollagi. Nüüd, peale reisi võin julgelt öelda, et on loodust, on kohalikku elu-olu, kui vaid hoida turistikatest eemale. Ja seda me ka tegime. Ööbisime ühes lihtsas hotellis, mis asus kohe ühe suure ja ilusa, rohelusest pakatava pargi vastas. Ka kesklinna polnud pikk maa jalutada. Ometi oli meie piirkond mõnus rahulik. Me pole küll veel nii vanad, et ei elaks üle paari ööd möllu ja tümpsu aknaall, aga puhanult reisida on palju mõnusam.

Niisiis. Alustame otsast.

Otselend Riiast Barcelonasse kestis üle kolme tunni. Parasjagu, et lugeda raamatut ja veidi tukkuda. Lennujaamast võtsime Uber takso, mille juht, vanem mees, meile terve tee hispaania keeles rääkis Hispaania majandusest ja olukorrast riigis, ka sellest, kui ohtlik on olla nö teistmoodi taksojuht, et Uber on justkui illegaalne firma, kuigi tegelikult on ju kõik täiesti seaduslik. Kahjuks aga kõik nii ei arva.

Mina muidugi paljust aru ei saanud, mõned lihtsamad väljendid on tuttavad, eks siis T oli mulle tõlgiks. Autojuht oli väga sõbralik tõesti, soovitas meile kohti, mida vaadata ja kuhu sööma minna.

Õhtusöök Hispaania moodi

Hotellis panime asjad ära, värskendasime end pisut ja juba oligi aeg suunduda õhtusöögile. T oli valinud selleks väga erilise koha, Llamber, mida on palju Tripadvisoris kiidetud ja see muidugi oli ka kiitmist väärt. Tähistasime oma pulma – aastapäeva parimate maitsetega ja teenindus oli ka väga sõbralik ja tore.

3

Peale mõnusat õhtusööki jalutasime hilisõhtuses linnas, vaatasime inimesi ja kondasime tänavatel, see piirkond meenutas natuke Tallinna Kalamaja.

Kuigi meid hoiatati ka taskuvaraste eest, siis meil ei olnud küll tõesti ühtki ohtlikku olukorda, kus oleks olnud tunne, et peab oma käekoti põue peitma. Asi oli vist ka selles, et seal piirkonnas ei olnud eriti palju turiste ja ei olnud seega põhjust ka varitseda saaki.

Hommikusöök turul

Kahekesi reisimisel on see võlu, et võid süüa täpselt sel kellaajal, kui tunned, et oleks aeg midagi põske pista. Näiteks nagu Puhh, kes alati kella 11 ajal seda just tegi. Nii ka meie, kaks Puhhi, jalutasime ühele suurele siseturule (Santa Caterina Market), kus olid letid lookas värskest kohalikust kraamist. Rahvast oli palju, inimesed olid tulnud turule oma toiduvarusid täiendama, lobiseti müüjatega, selline mõnus sagin ja hispaaniakeelne jutuvada igal pool. Jalutasime kõik letid läbi, vesistasime suud ja ostsime kaasa vaid mõned virsikud ja värsket puuviljasmuutit. Sealsamas, pisikeses bistroos võtsime oma hommikueine ja kohvi ja nautisime rahulikku hommikusööki. Kontrastiks meenusid meie kodused hommikusöögid, mis on alati nii elavad, meeleolukad, vahel tuliste vaidlustega, kes sai midagi teistmoodi, kui teine (vaidlejateks ei ole siiski mina ja T, olgu nii muuseas öeldud..khmm) Igatsus laste järele muidugi oli peal ikka, ei saa salata. Samas…selline kahekesi nende väikeste asjade nautimine annab ikka tohutult palju uut energiat juurde..

Plaanivaba päev

Meil ei olnud mingit plaani. Ei olnud peab-nägema kohti, kuhu kindlasti tuleb minna (jah, Santa Maria del Mar´i nägime eemalt ära, aga selle ümber tunglev rahvamass ei kutsunud väga ligemale minema, kaugelt on ka ilus vaadata)

Otsustasime, et kuna reis on lühike, ei taha seista vaatamisväärsuste kassasabades või liikuda mingites suurtes massides. Kui jalutades sattusime liiga rahvarohkesse kohta, kus oli näha vihmavarjudega giide ja rahvamasse nende ümber, keerasime otsa ringi ja jalutasime edasi mööda neid kitsaid tänavaid, vahepeal istusime mõnel väljakul, kus jõime pärastlõunase kohvi, miks mitte ka väikese veini.

Jalutasime läbi suure pargi, Ciutadella park, mis on nii tohutult suur, et me ei näinud seal ilmselt suuremat osa vaatamisväärsusi, nende hulgas igasugused loodusmuuseumid, seal pargis asub ka näiteks Katalaania parlament. Meie lihtsalt jalutasime, vaatasime, kuidas üks koer hüppas uhkesse purskkaevu parte püüdma, tuli sealt siiski saagita välja, raputas end kuivaks ja jooksis perenaise juurde…kujutasin ette, kuidas ma oma kahe pea-laiali-otsas-keel-pool meetrit-suust-väljas koeraga seal rihma otsas oleks lohisenud…Seal on aga koerad linnaeluga nii harjunud, enamus olid seal pargis rihma otsast lahti ja ajasid omi asju.

Paljud olid tulnud lastega ilusat laupäeva parki veetma, seal oli kusagil ka loomaaed, lõhnast oli tunda…aga ka sinna meie ei läinud. Seda elu ja melu on nii lahe kõrvalt vaadata. Tore oli näha inimesi lõõgastumas, kõigil oli aega palju, muruplatsid olid tekikesi ja piknikukraami täis, peeti isegi ühel mänguväljakul lapse sünnipäeva…Nagu eraldi väike roheline linn suures linnas.

Võib-olla need kuldsed kujukesed polnud just minu maitse ja ilmselt meeldib mulle Pariisi Luxemburgi aed pisut enam, aga rahvused ja kultuurid ongi erinevad ja igal pool omad sümbolid.

Peale pikka jalutuskäiku tuli otsida midagi söödavat, tunne oli selline. Üsna sihitul jalutuskäigul El Borni linnajaos juhtusime ühe suurepärase tapas´e koha juurde, mis oli rahvast täis, seal oli palju ka turiste ja näis, et see on üks väärt koht, kuhu jälle sisse astuda, mõned suupisted võtta. No need viisid keele alla! Siiani elu parimad. Kate nendel väikestel krõbedatel saiakestel oli lihtsalt nii võrratu, et vaid meenutamisest hakkab suu vett jooksma. Aga selgub nüüd, et me ei salvestanud selle koha nime ka kuhugi, et nüüd seda jagada…kahjuks. Sel hetkel ei mõelnud ma ei dieedile, tervislikule toitumisele ega muule seesugusele, mis kodus on tavaline asi. Sellisest toidunaudingust ei saa lihtsalt keelduda!

Meie jalutuskäik jätkus samamoodi rahulikult kulgedes, ma isegi ei hakka igat peatust eraldi välja tooma, muidu võib jääda mulje, et meie puhkus mööduski ühest kohvikust ja restoranist teise. Kuigi, kokkuvõttes võiks öelda küll, et see oli üks gastronoomia hõnguline puhkus. Hispaania köök meeldib mulle väga ja kus seda siis veel nautida, kui mitte Hispaanias.

Jätan siia mõned pildid, sõnadele vahelduseks

Ka sedasi kulgedes mööda tänavaid läheb aeg päris ruttu, juba hakkasid mõtted õhtusse jõudma. Selleks läksime vahepeal hotelli, et pisut puhata ja end värskendada.

Puhata oli mõnus hotelli katusel, kus olid lamamistoolid kosutava siesta jaoks justkui loodud

Selleks õhtuks oli meil üks pisut erilisem üritus planeeritud. Olime nimelt juba varakult soetanud piletid hispaania kitarride kontserdile. Kuna mu teismeline poeg avaldas hiljuti soovi õppida hispaania kitarri mängima, tundsin kohe huvi, et milline see muusika siis ikkagi on.

Enne kontserti jõudsime veel istuda kahes erinevas kohas, esimene neist oli väga omapärane baar, mis oli ühtlasi ka teatri baar, sisehoovis oli kahel erineval tasapinnal lauad ja see hoov oli meie sinna jõudmise hetkeks puupüsti rahvast täis. T oli sellest kuskilt kuulnud ja peale meie ei tundunud seal turiste olevat. Paistis, nagu algaks seal peagi etendus, selles majas. Õue laua saamiseks aga tuli pisut ühel kitsal rõdul istuda ja kui hoovis laud vabanes, saimegi sinna istuma. Ma ei tea, mis selle koha nii eriliseks tegi…see oli nagu lihtne õllekas, ütleks ma. Aga sel oli nii mõnus hipilik vibe küljes, et selline atmosfäär lihtsalt tekitas nii mõnusa tunde, me istusime ja rääkisime juttu, nagu ka kõik teised, inimesi tuli muudkui juurde ja nad olid nõus istuma maja vundamendi ääres maas, kuni laud vabaneb…nii kummaline, kui see ka polnud. Selle koha nimi oli Antic Teatre.

Kuna seal Antic teatris süüa ei pakutud (oliivid ja krõpsud välja arvata), oli tahtmine veel enne kontserti midagi head saada. Kuna aga aega oli vähe ja midagi meil kinni pandud polnud, valisime tunde järgi. Seekord hoopis prantsuse köök. Taaskord ei pidanud pettuma. Seega julgeme soovitada, Bar Sant Pere. 

Hispaania kitarrirütmid

Ja viimasena siis kontsert, mil nimeks  “Carmen, Barcelona Duo de Guitarra: Music and Wine” Toimus see ühes imeilusas kirikus (Parroquia de Santa Ana), mis lisas müstikat õhtusse ja oli vaatamisväärsus omaette. Seda kohta otsides arvasime juba, et oleme eksinud, ei saa ju olla, et kuskil siin nende poodide ja restoranide ligidal on mingi kirik, mis isegi kuskilt välja ei paista. Kaart aga juhatas üle ühe väikese väljaku ja äkki olime läbi mingite väravate jõudnud selle kiriku ette, kuidagi nagu täitsa teine maailm, astudes kesklinna melust otse vaikusesse. Sisehoov oli nagu mingi oaas, suurte palmide ja purskkaevudega. Kontsert toimus väikeses kabelis, kus kohti polnud palju, tundus, et oli kõik välja müüdud.

Peagi astusid tagantruumist välja õhtu staarid, Ksenia Axelroud & Joan Benejam, kes andsid koos mõnusa tunniajase kontserdi, vahepeal rääkisid lugusid, mees hispaania keeles, naine tõlkis inglise keelde. Kõik palad olid mõnest muusikalist, peamiselt Carmenist. Viimase loo aga mängisid nad kahekesi ühel kitarril, see oli väga huvitav, midagi sellist polnud ma varem näinud.

_DSC7894

Peale etendust pakuti ukse taga veini ja sai muusikutega juttu rääkida. Meie tagasihoidlike eestlastena seda siiski ei teinud. Nautisime natuke aega seda erilist õhkkonda ja liikusime jälle edasi, sees ikka see mõnus värin, mis seal kabelis tekkis.

Jäime veel mõneks ajaks Barcelona ööelguga tutvuma, kuni väsimus murdis ja järgmine päev oli juba kojusõit.

Tagasi lennujaama otsustasime sõita seekord bussiga. Bussijaam oli jalutuskäigu kaugusel. Buss, mis tegi vahepeal hädapeatumise kuskil kiirteelt maha sõites, et avada katuseluuk, sest õhku ei olnud enam üldse, viis meid veidi enam, kui tunni ajaga lennujaama.

Jätsime Barcelonaga hüvasti. Või kes teab, ehk läheme sinna ka kunagi tagasi. Oli mõnus puhkus, mis kulus meile kahele marjaks ära.

Ega vist palju infot mu postitusest ei saanud, et kuhu minna ja mida teha, aga ilmselt me olemegi veidi sellised teistmoodi reisijad…aga ehk mingi väike ülevaade ikka 🙂

Üks reis kirjas, üks veel jäänud. Üsna pea pärast Barcelonat käisime lastega reisil, samuti vaid nälalalõpp. Kus ja kuidas läks, kirjutan peagi. Õnneks lubati paar päeva jahedamat ilma, mistõttu ma ei kavatse varbaotsagi aeda pista, istun siin verandal ja kirjutan. Kuni päike ja soe suvi jälle tagasi on.

Ilusat kevade lõppu siit Kaldemäelt!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s