Kuidas ma oma aiaga jälle ära leppisin

Armastuses on ikka nii, et vahel tusatsed ja jonnid ja kui see möödas, on natuke piinlik, aga kergem hakkas ka.

Praegu, peaaegu ära õitsenud õunapuu all istudes ja seda metsikut ilu enda ümber vaadates tundub see viimatine jonn nii mõttetu. Aga tunnete vastu ei saa, mina juba kord olen selline, kellele ei meeldi kanda maski ega asju ilustada.

Aga tõesti, tänaseks on palju muutunud. Nii looduses kui ka minu mõtetes.

Isegi enelasega leppisin ära. Otsustasin, et ta jääb sinna, kus ta on, ma ei kakle enam temaga ja sean vaid piiri, kuhu maani on okei ronida.

Ja ei ürita teha mingeid unistuste ilupeenraid maja ette, vaid nagu mulle ka anti asjalikku nõu, proovin suurendada nende üksikute isendite hulka ja tekitada mingid suuremad “seltskonnad” maja ette, mis annavad lopsakust.

Kui enelas õitseb. .

Teisel pildil on üks paju, mille ma ostsin, selle võra on hästi ilus ja nüüd on ta lehed muutunud õrnalt roosakaks, oksad aga punakad. Kuna ruumi on palju, siis võiks neid isegi veel paar puud olla, annab ilusa efekti. Paju tagant paistab mandlipuu, mis eelmisel aastal oli täiesti raagus, arvasin, et läkski välja, juid tundub, et tal oli vaid puhkust vaja, neid imeilusaid roosasid õisi küll pole veel ja sel aastal vist ei tule ka, aga hea on näha, et õigeaegselt lõikamine ja väetamine kanakakaga on andnud tulemust.

Õhtuti on tagaaias kohe eriti ilus istuda (kui sääsed välja arvata), T uuendas meie “ajutist” pikka söögilauda õues, mis tundub nüüd küll igavene, sest see on nii õige. Selle taga on peetud maha nii mõnigi maitsev õhtusöök ja kui see suvi sedasi jätkub, siis miks mitte ka kõik ülejäänud einestamised. Ruumi on siin vähemalt kümnele ümber laua. 😊

Ahjaa, mis te arvate, mis sellest batuudi mõttest sai? Muidugi me ostsime selle ära 😁 pole küll teab, mis ilus, aga kuna meie aed ongi natuke nagu Tootsi taskud, siis hullu ka pole. Seda enam, et tänu sellele leidsin ma nüüd endale uue trenni. Iga päev ikka leian end jälle batuudilt, lastega käib juba tihe rebimine. Ja jo uskumatu, mis lihased mul kõik olemas on, poleks arvanudki 😊

Mu postitus on täna sama hüplik, nagu see batuudi trenn, aga kuna mul pole aega mustandit teha, siis kirjutan selles järjekorras, mida näen (kuigi vahel ronivad sääsed juba silma ja võtavad nägemise ära. Jah, nad on platsis ka keskpäeval, 22 kraadise soojaga ja isegi tuul ei morjenda.)

Aga ei, nüüd pean lõpetama, sest lapsed kadusid tuppa ja ma pean ilmselt minema tšekkama, kas valmivad mingid kulinaarsed hõrgutised või on selle vaikuse taga midagi muud huvitavat.

Kui ma eelmine kord kurtsin, et neil on igav, teadsin isegi, et see on ajutine. Näiteks mõtles Põnn välja sellise auto, kuhu saab ise sisse minna. Asjalikult joonistas plaani valmis, läks sellega meistri, ehk issi jutule ja kui mina linnast koju jõudsin, seisis tõld ukse ees. Järgmisel päeval meelitas Põn Piigat sellega sõitma, ikka sedasi, et Piiga istub sees ja tema lükkab. Aga preili teatas, et selles on palav istuda, sest katust pole, mis päikest varjaks. Korraks muutus Põnn mõtlikuks ja ütles, et ta siis teeb selle katuse. Olime jälle nõu ja jõuga abiks, kuni saigi kuningatütre tõllale katus peale. Preili kiitis tulemuse heaks ja sõit võiski alata. Ütle veel, et neil pole siin midagi teha 😊

(Need pildid on kahjuks udused, sest mu telefoni kaamera klaas on katki. Aga ülevaate andmise huvides…)

5 thoughts on “Kuidas ma oma aiaga jälle ära leppisin

  1. Nii kena, et sa oma aiaga ära leppisid! Sest nüüd olen mina tülis 😀 😀 Meil on selline sääseuputus, et õudne. Ühelgi varasemal aastal pole neid nii palju olnud. Ja see tähendab, et aias pole üldse tore olla 😦 See tähendab, et mu kevadine rohimine katkes paraadpeenra juures. Ma ikka oleks võinud sellest aluastada 😀 Nüüd käin iga päev mööda ja kirun seda, aga sääsevaba hetke ka ei ole, et seal veidi korda luua. Lisaks ei meeldi mulle sealne taimede kooslus üldse aga ma ei tea ka, kuidas seda olukorda lahendada. Viu-viu 🙂
    Ma hakkasin su viimase kommentaari vastuseks üht blogipostitust liivakasti päris elust kirjutama, aga pole sellega veel ühele poole saanud. Igal juhul lohutuseks – meie liivakast näeb välja nagu tühermaa või sodihunnik, sest lapsed on sinna igasugu kraami kokku vedanud, et oma “kohvikut” sisustada. Riivab küll silma. Aga ma hoian end tagasi, see on nende maailm 🙂 Mul seda muidugi lihtsam teha, sest neid silma riivavaid kohti on rohkemgi veel ja seal pole enam laste käsi mängus. Ja kui üldse kuskile oma jõudu rakendada, siis neile teistele kohtadele.

    Meeldib

    1. Aitäh sulle selle kommentaari eest!
      Oh, sääsed…ma tean. Sel aastal on meilgi neid tohutult palju, ma isegi arvan, et ei ole süüdi vaid tiik läheduses või niitmata hein aia äärtes, vaid see erakordselt kuum suvi, mis sääskede paljunemisele ilmselt kaasa aitab. Nad on kohal isegi tuulisema ilmaga, päike ka neid ei hirmuta. Mu maasikad olid uppumas samuti umbrohu kätte, kui ma siis ükskord ikkagi sääskede ja mingite väikeste kihulaste moodi putukate kiuste kiiresti peenrad ära rohisin. Aga imelikul kombel ei olegi nad nii mürgised, kui varem. Sest ükski hammustus ei sügele nii hullusti, lastel on varem läinud ikka kupla need kohad, nüüd nagu kaovad juba ise ära. Ma pole jõudnud kokku segada sääsetõrjevahendit veel, kasutasin ükspäev ainult kodus olnud lavendliõli ja tundus, et see töötas. Põnn muidugi valas end sellega nii üle ka, et õues söögilaua ääres tema kõrval istuda oli endal juba paras katsumus 😀
      Mulle rohimine üldse ei meeldi, ütlen ausalt 😀 kui ükspäev maja vundamendi äärt rohima hakkasin, sest seal on mõni pojeng imekombel ellu jäänud ja uuesti tärganud (vaatamata kehvale mullale), tulid lapsed appi, kutsumata, seega samas on hea jälle lastele seda poolt tutvustada nii, et neil ei teki sundlust, nagu meil väiksena. Võibolla ongi mul sellest aiapidamisest selline higimaitse veel suus, sest ma mäletan kõiki oma suvesid suvilas maasikapeenarde vahel ja hiigelsuuri kasvuhooneid kastmas. Muidugi on tore, kui lapsed õpivad ka aiatöid, aga ma ei taha, et nad seda vastumeelt teevad. Seega praegu on päris hästi. Mis nende mängukohtadesse õues puutub, siis ainus koht, kus ma ei kobise, on nende liivakast, mängumaja (mis on rohkem nagu segasummasuvila nii seest, kui väljast) ja see ümbrus. Kuigi kui asju on nii palju laiali, et linnud ka ei leia enam nende vahelt ussikesigi, hakkan jälle rääkima koristamisest. Mis mind aga häirib natuke, on see, et nad tassivad nüüd juba toast asju õue, maja ette, nt ehitasid nad õikidest olemasolevatest voodilinadest onni, viisid sinna mänguasju ja need peavad sinna jääma, st see ei ole selline onn, mida igal õhtul ära koristada, öeldi mulle….Noh..ma tean, et ma olen öelnud, et meil pole mingi näidistalu ja et ei pea olema nii, et maja esine on niidetud ja lakutud ja siis maja taga on seapesa. Maja ees on ka niitmata alasid (meelega jätsin, vaatamata meespere pisikesele vastuseisule, aga karikakraid mina maha niita ei lase), aga no need onnid on ikkagi ka liiast…Aga jah, ma olen nüüd juba leppinud palju enamaga, kui ma arvata oskasin. Võibolla aitab ka see kaasa, et nüüd on nendes “valusates” kohtades hein nii pikk, et enam ei paista need hunnikud välja 😀

      Meeldib

  2. Just leidsin su blogi ja nii armas on lugeda. Aitäh sulle! Ma olen oma talus elanud kolm aastat ja aeg-ajalt on samad tunded. Kevad-sügis- talv on mõnikord nii trööstitu, aed näeb masendav välja. Iga nurga peal vedeleb mingi kola, rügad, aga midagi ei edene. Ja siis maikuus lööb kõik end lille ja korraga on see segasummasuvila päris armas, vähemalt õues. Batuut on mul ka soovinimekirjas, aga tahaks ka jõulisemalt remontida, uut kasvuhoonet, terrassi, külalistemaja teenindusvalmis saada jne.
    Kui tõsiselt villand sai, et kõik tegemata on, laenutasin raamatukogust J.Annisti “Laisa aedniku aed”. See on mul praegu pooleli. Seal vast põhisoovitus ongi istutada vähe hoolt nõudvaid ja mittevõsundavaid puid-põõsaid. Ilusaid vähenõudlikke puid-põõsaid on tegelikult tõesti palju ja küll nad lõpuks hoo sisse saavad. Ebajasmiin ja põõsasmaran kasvavad vist isegi liivases. Ja ei mingit kiviktaimlat! Koeraomaniku soovitused paisatvad ka olema 🙂
    Üks tuttav, kellel juba ammu aega tagasi on rajatud professionaali poolt kujundatud väga ilus aed, rääkis, et tegelikult oleks toona võinud rohkem rõhku panna söödava kasvatamisele. Söödav kraam ka väga dekoratiivne ja hooldusvaev on nagu rohkem põhjendatud.
    Ühtegi peenart ma juurde pole sel aastal teinud. Kõik mis on, on täpselt nii ilus või kole nagu on. Lihtsalt rohin kui aega saan. sel aastal panin lollikindlamad köögiviljad olemasolevatesse peenardesse (ei mingeid kapsaid ega mugulsibulaid!), istutasin kirsipuu, söödava kuslapuu ja ema saadetud mustsõstra istikud.
    Nädalaid tagasi mõtlesin, et eelmisel aastal saadud iirised annan pärast õitsemist ära, sest mõttetud lilled on. Ilusad jah, aga õitsevad lühikest aega ja rohida on neid võimatu kui juba naat või oras sees. No selle kiuste on nad mul väga kaunid praegu. Eks näis 😀
    Järgmine aasta plaanin küll ühe istutusala juurde teha, praeguseks on mul see ala ära niidetud ja peenravaibaga kinni kaetud, sest umbrohu suretamine võtab palju aega. Oleks võinud juba kevadel panna, aga siis polnud mõte veel valmis.
    Tahaks oma elu iga kandi pealt lihtsamaks teha, loobuda suurest osast riietest ja asjadest ja keskenduda rohkem elamustele ja väärtust loovatele asajadele. Kuidagi aeglaselt läheb, aga enne-pärast momendid annavad jõudu. Ise üritan ka kinkida lihtsaid praktilisi asju, et teistele mitte kohustusi ja kola juurde tekitada. Isa sai sünnipäevaks aktiniidia istiku ja kätepesupaagi.
    Jõudu sullegi!

    Liked by 1 person

    1. Maarja, ma loeks nagu oma mõtteid 😀 Mul on ka see Laisa aedniku aed läbi loetud ja mõnusa mõttenihke tegi küll, samas ma ei olnud seal kõikide asjadega nõus, seega andsin selle Raamatuvahetuses ära 😀 Aga seda printsiipi olen hakanud rakendama, et aed võiks olla kergesti hooldatav. Ja seepärast on iirised ka mul jalus. Mulle VÄGA meeldivad nende õied ja ma eriti ei tahaks neist loobuda, samas ma ei taha endale lisakoormust, et pean peale õitsemist nende pealseid ära lõikama hakkama. Selle lõikamisega saab küll venitada, aga kui nad on kuskil käidavas kohas, siis on inetu. Seega ma veidi veel kaalun, et äkki leian neile kõrvalisema koha, kus õitsenud iirised väga silma ei riivaks, siis nad saavad jääda 😀 Mulle tundub, et kui neil oleks täitsa omaette peenar, siis looduslikus maa-aias oleks isegi ok kui need pealsed siis mõne kuu veel närbuvad.
      Juurevõsudest vanas aias ei pääse, seega lähtun põhimõttest, et võsusid ajavate põõsaste juurde peenart ei tee vaid jätan ümbruse niidetavaks, siis saab kergema vaevaga neid kontrolli all hoida.
      Kristiina, teile see vist väga abiks ei ole, kuna olete sisemaal, aga ma avastasin, et meremuda (adru) on megahea maasikate multš. Ma kevadel rohisin esimese asjana maasikad ära kui veel oli vähe umbrohtu, multšisin ära ja nüüd käin ainult üksikuid lehekesi välja tirimas ja seda teen ka jooksvalt. Sama multši kasutan ka mujal, kaasa arvatud lillepeenardes. On võibolla harjumatu, aga ma ei lase end häirida – kui see vähendab rohimist ja kastmist, siis olgu misiganes.
      Praegune põud on mul nagu katseperiood – jätan alles ainult taimed, mis sellist vähest kastmist kannatavad 😀 Keegi muidugi juhtis tähelepanu sellele, et kui järgmine suvi tuleb vesine, siis neile taimedele see ilmselt ei istu, seega ei tea, kas see ikka on nii lollikindel mõte mul.

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s