Viskan labida nurka ja jonnin natuke

Tulin just aiatiirult. Kõndisin ümber maja ja tekkisid jälle tuttavad tunded. Ma ei tea, kust otsast alustada ja mida üldse teha? Kuhu teha?

Ostsime selle maja viis aastat tagasi (sügisel). Ehitustööde lõpust on ka juba piisavalt aega möödas, et nüüd juba ju võiks midagi teada. Küll öeldi mulle, et sa jõuad, aega on, iga asi omal ajal…Aga selline vaatepilt, mis siin praegu on, tekitab tunde, et ei tahagi midagi teha. Lihtsalt…nii trööstitu tunne. Ilmselt on aed mu jaoks liiga suur, liiga palju kohti, kuhu peaks jõudma, et korda teha. Samas ei ole tingimusi ka, kuhu midagi rajada, siin ei olnud enne ühtki konkreetset peenart, aiamaad…oli vaid võsa ja üle põlve kasvanud hein, nõgesed, naat, ja tervel krundil vohav enelas, mis paljuneb iga aastaga seda kiiremini, mida rohkem ma temast lahti üritan saada.

See eest maja esine on kõle ja lage. Jõud ei hakka peale kolme meetristele istikutele, mida siia vaja tuua oleks, kümneid ja kümneid. Olen ostnud mõne ilupõõsa, mis aiandis peale vaadates on nii ilus ja silmatorkav, aga kui ta koju toon ja hoovile maha istutan, ei paista see enam väljagi. Ja et siis sellest vähe oleks, see viimanegi saab lõpuks kas tugevate tuulte või koera poolt näritud.

Mul on praegu nii hale endast, et kohe ei teagi.

Lained löövad pea kohal kokku, kui hakkad mõtlema, mis masinaid vaja oleks, et midagi jõuaks üldse kaevata. Mulda ka pole, korra saime hobuste juurest pool autokäru täit kõdusõnnikut. Rohkem ei söandanud küsida, sest oli tunne, et neil endil on koguaeg palju tegemist ja kuna endal pole ei auto konksu ega järelkäru, ei saa ka tahta, et teised siis omast ajast peaks aitama. Olen ka otsinud, et äkki saab kuskilt ligidalt tellida suure hunniku aiamulda, kohe veoauto kärutäie, aga meie kandis ei paista olevat seda laadi põllumehi.

Ja meil on savi. Ümberringi savi.

Ja tagatipuks mulle tundub, et ma polegi mingi aiapidaja tüüp. Olen ju küll võtnud igasuguseid raamatuid ja üritanud mingit sotti saada, aga see tundub nii keeruline, et isu kaob ära.

Ilupeenar näiteks. No ei oska ma kokku sobitada neid taimi. Ma tean, et mulle ei meeldi liiga kirju peenar, erksad värvid, tahaks sellist lavendli-kõrreliste-sirelite õites aeda, aga kui neid hakkan siia sobitama, tunduvad nad nii kahvatud ja miniatuursed sellel suurel jalgpallisuurusel väljakul, et ei mingit efekti.

Lastele pole ka jõudnud midagi juurde ehitada, neil on koguaeg igav, ainus tegevus on kuskil puude otsas kõõlumine või sauna ääres kaevamine, mis pole ka üldse paha tegevus, aga tihti kurdavad nad ikkagi, et igav on. Olen mõelnud ka batuudi peale, kuid ma ei julge. Palju räägitakse, et sellel juhtub nii palju õnnetusi, traumapunktis pidi olema kõige sagedasem vigastuste põhjus batuudil juhtunud õnnetuste pärast. Siis peaks ise lihtsalt koguaeg juures passima. See aga tähendab jälle seda, et midagi aias teha ei saa.

Nutt ja hala. Algul tundus kõik nii tehtav.

Oleksid tulevad pähe. Oleks olnud selline maja, mille ümber juba lillepeenrad ja aiamaa, mida vaja vaid hooldada ja saabki kohe uuesti kasutada. Oleks võinud olla poole rohkem puid ja põõsaid, autoteest palju kaugemal, mitte nii tuuline (praegu ei lohuta mind see mõte ka enam, et meil on vähem sääski. Ei ole. Mäletan väga hästi, kuidas oleme üritanud aias mõnusat õhtut teha, aga sääskede pärast kiiresti tuppa ära põgenenud).

Täna vist ei ole hea päev midagi teha, lähen hoopis metsa, ehk saab pea klaariks ja aiamõtted korraks minema peletada.

Oli vaja natuke lihtsalt vinguda.

Kaks reisi on ka seljataga, aga ega neist palju pole kirjutada. Kui end kokku võtan, siis ehk…

Seniks päikest!

2 thoughts on “Viskan labida nurka ja jonnin natuke

  1. Mul on mingi kala kommenteerimisega, nii et kui see kommentaar tuleb topelt, siis vabandan , sest ma ei saa aru, kas eelmine läks läbi või ei 🙂 =>
    Paid teile siit tuuliselt maalt! 🙂 Kirjutab kaaskannataja. Me istutasime mitu aastat tagasi põõsad, mis täna on sama suured kui siis. Kiduvad täiega. Ja kui siis istutan mõned püsikud või sätin mõne potitaime kuhugi “ilusti”, siis need on nii väikesed meie mastaapide juures, et mõjuvad naljanumbrina! Jõudsin nüüd järeldusele, et edasine tegevusplaan on selline:
    – potitaimed (a la terrassi potid, aga kuna meil terrassi ei ole, siis lihtsalt potitaimed) lähevad suurtesse pottidesse. Neid on küll raske leida, aga tegeleme.
    – püsikupeenrad tuleb kavandada nii, et ühes peenras on 2-3 liiki ja massistutusena. Massiga pääseb mõjule ja endal ka lihtsam hooldada. Mis muidugi ei takistanud mul 15 erineva püsiku seemneid ettekasvatuseks osta 😀
    – peenraid ma ei kaeva vaid valmistan maa ette pimendamisena. Enne panin papid ja kivid, sealt kippus läbi tulema aga ajas asja ära, st kaevata oli lihtsam ja hein ka all surnud. Eelmisel sügisel panin musta kile, eks näis, mis sest saab. Järgmise lapi tahaks meremudaga multšida pimendamiseks. Et siis tekib kohe hädapärane muld ka 😀
    – sirel tundub hea lollikindel taim olevat, mis meil kasvab ja on hea rohelist massi tekitada, et tuult kinni püüda. No täitsa sellest ei pääse muidugi. Mu mees ütles, et ta ei teadnud enne siia kolimist, et ta tuult vihkab 😀
    Aga see on kõik teooria, mis ootab alles praktikasse panemist 🙂
    Meil on eelmisest kevadest batuut. Range reegel on, et üle kahe lapse korraga ei hüppa (tean, et tegelikult peaks üks hüppama) ja korraga võivad hüpata ainult ühes kaaluklassis lapsed. Kui näen, et reeglit rikutakse, tuleb märkus ja järgmisena batuudikeeld. Märkustest on piisanud.
    Ma olin ka alguses kahevahel batuudi osas, aga siis jõudis kohale, et külas käies me batuudist ei pääse ja siis oleks minu lapsed need kogenematud, kes saavad seepärast viga, et ei oska end hoida. Las parem harjutavad enne kodus 🙂 Aga meil ei tehta väga pööraseid hüppeid ka seal, seepärast olen suht rahulik.
    Autokonksu saab paigaldada 😉 Ja siis piisab järelkäru rendist. Aga ma saan aru, et tegelikult võtavad kõik need tööd ja sebimised meeletult aega, mida ei pruugi olla. Ja ise sa tõenäoliselt järelkäruga auto rooli ei istu (ma nt väldin), seega mehele koormust juurde…
    Kuidas selle enelasega on – et kui pidevalt niita, mis teeb? Või ei kannata niidukiga peale minna?

    Meeldib

    1. Sa ei kujuta ettegi, kui tänulik ma sinu vastuse üle olen! 🙂 Lihtsalt, et mul hakkas endal juba tagantjärele piinlik, et selle auru siin sedasi välja lasin (aga no meest ei olnud ka kodus sel hetkel, kellele kurta :D) Nii ootasin, et keegi midagi ütleks 😀 Nii, et aitäh!!!
      Ma sain sinult nii palju häid mõtteid! Pole varem pimendamisega tegelenud, ilmselt teengi seda sügisel, kui olen vajaliku koha välja vaadanud! Ja siis tuleb lihtsalt uus muld peale tuua, sest meil polegi midagi kaevata, ainult savi. Aga selleks, et umbrohi peale ei kasvaks, tuleks tõesti enne sellest lahti saada.
      Püsikupeenardesse paar-kolm liiki panna on ka hea mõte. Praegu on mul see häda ka, et mulle on toodud heast tahtest erinevaid püsikuid ja ma olen pidanud need kuhugi panema – astilbed, hostad, kukeharjad….lisaks oli siin enne punaseid tulpe, mis kasvavad suvalistes kohtades (mis tegelikult on täitsa ilus). Ehk siis olen tõstnud neid püsikuid siia ja sinna, pole seda päris head peenra kohta veel siiani suutnud tuvastada.

      Batuudi osas ma jõudsin tegelt juba otsusele, et tuleb ära osta, sest see on tõesti selline asi, millel nad alati tahavad olla, kui külas oleme, järelikult ikka meeldib väga. Ja muidugi siis peab järjekorda võtma ka suur venna 😀

      See enelas on selline, et ta on ainult teatud kohtades, ühe künka otsas, vana taluroosi seljas ja kuigi ma mõtlesin, et see küngas oleks ideaalne kiviktaimla jaoks, sain üsna ruttu aru, et teen ikka kilplasetööd, kui üritan enelast sealt välja juurida. Seal on palju ilusaid kevadlilli ka, mis saavad siis kuni enelase lehte minekuni ilutseda. Nii, et sealt ei saa nagu niita ka, ümbert oleme niitnud ja sealt pole edasi enam tulnud, nii, et ilmselt see ongi ainus lahendus, lasta tal olla seal, kus on ja takistada vaid edasiliikumist. Sest tegelikult, kui enelas õitseb, on see ka väga ilus aeg.
      Aiandis olen näinud müügil samu liike enelast, mis mul aias vohab…paneb vaikselt muigama, kui näen hindu ja mõtlen siis, mis varandus mul aias kasvab 😀
      Praegu niimoodi kirjutades hakkab vaikselt rahu tagasi tekkima, kõik on juba nii ilus roheline, kuskil on midagi punast, kollast muru sees ja eks sellise metsiku aia sees ole ka oma võlu.
      Mis mind too päev ilmselt nii masendas, olid need lõputud onnikesed, mida lapsed igale poole ehitavad, kasutades siis kõike, mida leidub, alustades katusekividest, mis järgi jäänud, lõpetades telliste ja euroalustega. Iseenesest on ju tore, kui Põnn meisterdab ise endale grillahju ja Piiga ehitab kõrvale pingid, aga see pole just väga…maitsekas…Õnneks kasvab peagi nende ehitiste ümber hein ja keegi ei näe 😀 Ühe, katusekividest ehitatud mesilastele mõeldud maja ma võisin siiski ära lammutada ja leppisime kokku, et teeme putukahotelli asemele, vaatame õpetust ja teeme siis sellise, mis kõigile sobiks. Oldi õnneks nõus. Täna aga astusin ühe surnud mesilase hauale peale (muru sisse kaevatud) ja sain pragada…Nii, et jah, kaks last jõuavad rohkem korraldada, kui mina reageerida…Ehk batuut leevendab natuke keset aeda kaevamisi ja nad harjuvad mõttega, et kaevata tohib siiski selleks ettenähtud kohas…

      Paid on vastu võetud ja tuju kohe palju parem! Tuulest viidud Kaldemäelased tervitavad! 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s