Hommikused mõtisklused verandal

On reede hommik. Lapsed on lasteaias, minul ootab ees üks lühike tööpäev. Hetkel istun verandal (nagu igal teiselgi hommikul). Aknalaual tassis kihiseb piimavaht kohvil. Läbi akna paistavad lindude sööklas kaklevad rohevindid, kaugel eemal põllul on taas kari metskitsi hommikueinet võtmas. See on juba nii tavaline vaade, kuid ikka on ilus.

Koerad on õues, kass naudib toas seda luksust, kus ta saab rahus üht puust pärlit mööda põrandat taga ajada ja keegi ei blokeeri teed ära.

Siiski, siiski – käisin korra köögis ja aknast paistis õnnetu ilmega Lota unistavalt toa poole vaatamas, lasksin ta tuppa ja nüüd ta mõnulebki (koos kassiga) minu juures verandal, pehmel soojal vaibal.

_DSC5946

Vaiba sain ma ühest taaskasutuspoest, ise puha päris villane ja Rootsi toodang. Poes ma veel ei teadnud, kas see ka värvi poolest verandale sobib (kiiresti oli lihtsalt vaja midagi sooja, sest põrand veel külm siin), kodus aga sain teada, et ta sobib igas mõttes. Jala all nii mõnus pehme, ja värv nii ilus looduslähedane ja toob täitsa kevade tuppa.

Mööblit pole me siia veel endiselt leidnud. Tundub, et see tuleb ise teha. Tahan sellist, millel mugav istuda, kuid ka praktiline, ehk et pingi sees võiks olla panipaik patjadele ja terrassi (mida meil veel pole) mööbli pehmendustele. T vend tegi endale taolise oma koju terrassile, peame ta nüüd siia meelitama ja koolitust paluma. 🙂

Tegelikult pole meil ju veranda päris valmiski, seega mööbel võibki veel oodata. On vaja veel põrad ära õlitada. Valisime siia heledat tooni saare laua, nagu meil tubadeski. Algul oli küll mõttes midagi tumedamat, tamm nt, aga kuna seda polnud piisavas koguses saada, saigi saare kasuks valitud. Ja mulle väga meeldib, see heledus lihtsalt on nii ilus, valgust peegeldav. Ja lihtsam on siis värvi anda pisidetailidega, mida ma rõõmuga ka teen. Kuigi vanast harjumusest valin siia ikka pastelset tooni elemente, vaasid ja küünlajalad on ikka kas valged või puiduvärvi. Nii on turvalisem ja lihtsam. Aga kange tahtmine on sellest mugavustsoonist välja tulla ja natuke eksperimenteerida värvidega. Või mingite veidi ootamatute elementidega, mis aga ei tohi tunduda maitsetuna. Üks virn erivärvi pildiraame ootavad seinapanekut. Kusjuures ka need soetasin teise ringi poest, kus tüki eest tuli välja käia 50 senti, kobedamate eest euro viiskümmend. Ma ei saa üldse aru, miks ma siiani pole sellepeale tulnud…Kui palju on mul maha kukkunud ja tükkideks lennanud neid kalleid, kuid ilmselgelt ülehinnatud pildiraame.

_DSC5945

Veel on vaja ära värvida lae osad värvimata lauad, seinas on ka veel mõned sellised. Akende vahelised talad on ka vaja ära värvida.

_DSC5950

Puudu on veel ka see õige laelamp, mille funktsioon saab olema rohkem dekoratiivne, kui praktiline sest siiani pole õhtul, kui õues juba pime, eredast valgusest puudust tundnud, seda enam, et õuest tuleb katuse külge riputatud elektriküünalde valgus. Need jäid sinna jõuludest, kuid tegelikult võiksid need minu poolest aasta ringselt õhtuti põleda ja tagaaeda valgustada. Ja kui veel mõned küünlad verandal süüdata, ongi üks mõnus hubane olemine loodud. Vägisi surume end siis õhtuti siia kõik istuma ja raamatuid küünlavalgel sirvima. Ja tegelikult ju üks laualamp on selleks puhuks ka täitsa olemas.

Miks mul on tunne, et ma kordan end, et taoline postitus on siin blogis juba olnud…Aga no ma olengi endiselt nii vaimustuses sellest ruumist siin, et võibki patrama jääda.

Need päikesekarva hommikud…

20180307_091308

Aknast välja vaadates kevadet veel ei paista, aiatöödest pole veel mõtet unistadagi, siiski esimesed seemned on küll aknalaual mulda pistetud. Mõned mõtted majaesise haljastamiseks ka juba kerkivad jälle päevakorda, ilmselt on paras aeg hakata otsima männi istikuid, kuid nende maasse kaevamisega tundub, et läheb veel aega. Kuigi täna on juba tunda vesisemat ilma, katuselt kukuvad suured lumelahmakad, räästas tilgub ja ümberringi on taevas hall, nagu hakkaks sealt kohe vihma sadama. Nii, et kaugel enam pole.

Panen nüüd siis selle lehe siin (nagu ka Pinteresti) kinni ja hakkan asjalikuks. Veel natuke arvutiga töötamist, siis juba plaanin koertega metsatiirule minna. Kusjuures veel teen seda mõlemaga eraldi, sest kui ikka kitsed sealsamas nina all oma valgeid tagumikke välgutavad, ei julge ma koeri lahti lasta. Ja kaht neljakümne kilost ei ole tahtmist ka kinni hoida. Ühega korraga veel saan hakkama 🙂

20180309_103246

Kuidas teil kevade ootamine läheb? Kirjutage mulle, seltsis segasem 🙂

Ilusat nädalavahetust ja võtkem talvest veel viimast siis, eks 😉

Ikka teie

Kaldemäe Kristiina

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s