Tõstaks maja ümber?

Ma võin olla peast põrunud, aga mul (ja tegelt T-ga koos) tuli tunne, et me oleme kogu maja valesti planeerinud. Päriselt.

Mulle tundub nimelt, et kõige päikesepoolsem ja heledam ruum (idapoolne ots) on saanud vannitoaks, aga sinna oleks pidanud hoopis tulema elutuba, kuhu oleks saanud teha klaasukse, mis viib otse terrassile (tulevik) , kus hommikul päikesetõusu vaadata ja lõunani peesitada, kuni päike maja ette peitu läheb.

Praegusest lastetoast, mis on ühtlasi kõige pimedam tuba ja mis asub maja teises otsas, ehk siis päikeseloojangu poolses, oleks pidanud olema vannituba. Selle kõrval olevast vanast sahvrist (praegu tähtsate-eluksvajaminevate-asjade tuba e. kolaruum) oleks saanud ideaalse pesuruumi, kuhu panna pesumasin ja kuivati (mille ma siis sel juhul oleks ostnud, kui mul oleks eraldi pesuruum…kurja!)

See. Oleks. Olnud. Ideaalne.

Isegi kogu torusüsteem oleks nii parem teha olnud, kelder ehk ka katlamaja oleks olnud täpselt vannitoa all.

Mis meil küll arus oli….Ei, mitte, et me oleks siin nüüd jube õnnetud. Aga et me kohe sellepeale ei tulnud.

Ilmselt tuleneb see sellest pimedast ajast, kus õues midagi veel teha ei saa ja oleme toas, kui vangis. Ja siis tekivadki igasugused mõtted.

Aga kui sa teed seda esimest korda elus. Ja sul puudub ettekujutusvõime. Ja kõik otsused tuleb teha üsna kiirelt, sest kõigil on kiire, uued tööd ootavad jne. Siis sa teedki nii, nagu hetkel tundub okei ja kuulad teisi ja lased kõigel sündida. Ja vaimustud hoopis pisiasjadest. Mis pole ka ju halb. Tuleb meelde talvel liblika leidmine majast ja selle päästmine külmumise surmast. Või mõni teine sama totter asi…

Ikkagi, mis siis praegu viga on. Peale selle, et pime on. Elutuba näiteks. Olen seda miljon korda ümber tõstnud. Nüüd avastasime, et mööbel on vale. Mulle (ja õnneks ka T-le) meeldib õhulisus, kergus, pigem vähem mööblit, avarus. Samas – hubasus ja omanäolisus. Kindlasti ei taha ma, et kõik oleks hele-hele. Ja pildiseina, mis on Pinterestis samasugused. Kuigi ma seal käin ja vaatan. Aga ei tee nagunii nende järgi.

Kui ma näen mõne kunstniku kodu, siis ma tunnen südames kiiremat rütmi. Aga seda peab oskama. See pole nii lihtne, kui osta hele mööbel, seinad heledaks, mõned pleedid ja puiduvärvi detailid. Samas – liiga kirju ka ei tohi olla.
Aga kui sul on elutoa mõttelised mõõdud (sest see on ilma vaheseinata, koos söögitoaga) mitte rohkem, kui 16m2, siis pole väga palju variante.

Ma juba viskasin siit meie linna korterisse ostetud suuuuuure musta diivan-voodi välja. Sellega tuli õhku juurde. Aga siis ma vaimustusin vanadest prantsusepärastest tugitoolidest ja tõin neid koju tervelt kaks. Ja nüüd ma näen, et nad on siin liiga massiivsed. Nii, et nüüd tuleb leida armas, kahekohaline diivan ja üks (või kaks) tugitooli…ja häda on selles, et jälle ma ei leia seda õiget. Või kui leian, nöörib selle hind hinge kinni. Niisiis. Lahendus?

Mu teismeline on pärinud minu pideva sisustamise pisiku. Kui ma olen jälle midagi ümber tõstnud, vaatab ta kriitilise pilguga ja vahel noomib mind, et miks ma ometi küll nii tobedalt olen need asjad pannud, enne olla palju ilusam, isegi tema sõbrad olla kord kiitnud…(mis tõstis mu lakke, sest kui ikka teismelised kiidavad… 😀 )

Novot. Nii siis ongi. Minust on saanud meeleheitel koduperenaine. Kellel on hipide maitse, mis puudutab sisustust. Tõde on lagedale toodud! 

Selline stiil mulle istub (pilt internetist) 

Aga õnneks. Varsti – varsti saab valmis veranda. Sinna pole praegu veel midagi valmis vaadatud, seda kavatseme hoolega läbi mõelda. Noh et millel oleks eriti mugav istuda ja lugeda ja kuhu oleks ilus teetassi toetada. See saab kindlalt olema mu lemmik koht, seal näeb nii päikesetõusu kui loojangut. Keskpäeva päike sinna küll ei paista, aga kõike head ei saa ka ju tahta…

Praegune olukord verandal… 

Lagi on pandud. See pruun uks on algselt sinna paigaldatud, sealt saaks tuppa. Selle asemele tulevad kahe poolega suured klaasuksed. 

Ja siis juba ongi kevad uksetaga ja õues palju tegemist, et läheb see tubade ümberkolimise tuhin ehk jälle üle. Või siis just saab pea selgemaks ja uusi mõtteid. Igatahes värskenduskuur tuleb, sellest ei pääse.

See tuleb teha ka lastetoas, sest sinna sai samuti mõtlemata liiga tume ja kirju tapeet valitud. Selle vahetamine õnneks on vaid lõbu, eriti koos toa omanikega. Ma juba ootan…:D

Peab ikka paika see Õnnepalu ütlus, kus ta kirjutas, et vana maja tahab kõigepealt tutvumisaega, sees elamist ja olemist ja kuulamist. Aga meil oli kiire. See parasiitsõna. Aga nagu me kõik teame, elu õpetab. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ja ole 100% kohal, asja sees. Mees teeb ikka nalja, et järgmine kord oleme targemad. Ei tea, mis ta sellega küll mõtleb? 😉

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s