Sissejuhatus

“Hei, mina seal!”

Kahekõne, iseendaga.

“Miks sa midagi kirjutanud pole? Viimati kirjutasid kommidest. Nagu hapukurgi hooaeg või?”

“Sest mul ei tule vaimu peale.”

“Sa põed, et äkki kedagi ei huvitagi, sul ei ole midagi öelda ja üleüldse oledki nagu Muhv?”

“No midagi sellist jah”

“Eeeem….võtame nüüd otsast peale. Sa käid loovkirjutamise kursusel, jah?”

“Jah”

“Kunstiteraapias ka, jah?”

“Jah”

“Sõidad iga jumala nädalavahetus linna, et olla seal, võõraste inimeste keskel, et end avada, otsida seda “miskit”, end leida jne, jah? Ärgem pidagem vähemtähtsateks neid raamatuid su raamaturiiuli alumises reas, mis kõik irjutavad ühest ja samast asjast – loovusest, loomisest, loovaks saamisest…”

“No….vist jah. Või noh, käin jah. Ja olen nagu natuke juba paremaks ka saanud ju? Et  pole enam päris nii, et mõtlen igal sammul, et keda üldse huvitab, või et…ma ei oska…Ma mõtlen niimoodi umbes iga nurga peal, aga mitte päris igal sammul. Ja no come on, ma alles alustasin selle stuffiga ju. Anna nüüd aega atra seada”

“Jaa, sul on õigus, sa juba julged oma klaveril kodus teiste kuuldes mängida, kuigi sa tead, et sa ei oska….nägid täna seda pilku oma abikaasa silmis, kui ta pani flöödi kõrvale, et sind kuulama jääda. Isegi Põnni kitarri pinistamisest ja Piiga kõrina helist olid sa üle, kuigi mängisid mingit täiesti vaikset lugu, muidugi mõista improviseeritud….kas mäletad seda tunnet, mida sa tundsid, kui panid silmad kinni ja klaveri klahvid su sõrmede all mängisid heli, mis pani südame kiiremini lööma lihtsalt sellest, et sa armastad klaveri häält?”

“Jaaaaa, see oli nii mõnus hetk, ma isegi unustasin, et teised olid toas ja ma julgesin ja oh, päris ilus tuli jah ja…”

“Ja nüüd teegi nii, et unusta ära ülemõtlemine, ja hakka kirjutama, tüdruk!”

 

Tänan tähelepanu eest! 😀 Hakkas kergem. Viimasel ajal on selliseid kahekõnesid mu endaga päris tihti ette tulnud, nüüd lihtsalt üks selline sattus siia ka.

Aga jah, nii ongi, et mul on mingi tohutu eksistentsiaalne kriis peale tulnud. Kuskilt lugesin, et minu vanuses naistel pidi see loomulik olema. Aga isegi, kui see on loomulik, hakkas see mind nii väga häirima, et ma otsustasin midagi ette võtta. Nii ma jõudsingi nendele ülalmainitud kursustele, ja ma tunnen, et see on alles algus! 😀 Ma olin unustanud, mis tunne on teha midagi ainult endale! Ja kui lahe seltskond nendes kohtades on. Iga nädal ma ootan nädalavahetust, et jõuda jälle sinna, kirjutama või siis enda sisemise kunstnikuga (“not!” “Oh, please, shut up”) kohtuma.

Olen nüüd ja veel enam lihtsalt veendunud, et minu ellu on tulnud iga asi täpselt õigel ajal, nagu iseenesest. Need asjad lihtsalt satuvad mu teele ja minu asi on see ära tunda.

Hea näide on kasvõi mu uus pill, mu klaver. Te ei kujuta ette, mis lugu sellega on. Ma nimelt tundsin mingil hetkel, et ma tahan enda koju klaverit. Ei, ma pole seda lapsena õppinud, kuigi meie peres oli klaver ja õde käis muusikakoolis. Mina klimberdasin tema kõrvalt. Nüüd aga tekkis minus mingi tugev tunne klaverimuusika järele, mul on Spotifys klaveri kanalid, mida ma koguaeg kuulan, autoga sõites on see, kui meditatsioon, vahel olen pisarateni liigutatud. Puhas klaver, ei midagi muud sinna juurde.

Niisiis, tundsin, et ka kodus võiks klaver olla. Algul mõtlesin, et midagi vanaaegset, et oleks nagu ka sisustuselement. No siis juba hakkasin turgu uurima, et mis ikkagi oleks töökorras jne.

Õde soovitas näoraamatusse panna kuulutus. Olen ennegi leidnud sealt seda, mida otsin. Seegi kord ei kaotanud lootust. Mulle saadeti igasuguseid pakkumisi. Kuni tuli SEE õige.

Mulle kirjutas täditütar meie teise tädi tütre klaveri müügi soovist, millest mina midagi kuulnud polnud.

Ja nüüd tuleb SEE koht: ta müüs klaverit, mis oli terve minu lapseea elu olnud meie kodus, meie vana klaver!!! Ma pidin toolilt maha kukkuma, kui seda lugesin!

Õnneks, ÕNNEKS oli see tal veel alles, kuigi kuulutus vist oli isegi juba kusagil üleval. Ja nii ta nüü siin siis ilutseb, meie elutoas, meie vana Ukraina 🙂 Kusjuures – isegi metronoom on sama, toolist rääkimata, mis tulid ilusti klaveriga kaasa. 🙂

Kuidas ta minu täditütre juurde sattus? Kunagi, peale mu isa surma, müüs ema meie suurema korteri maha ja vahetas väiksema vastu, kuhu klaver enam ei mahtunud ja õde sel hetkel ka seda enda üürikasse viia ei saanud. Nii ta müüdigi sugulastele.

Esimene päev sai vana pill sellist vatti, et poleks arvanudki, et ta nii hea tervise juures on ja kõik vastu peab. Lapsed mängsid sellega kordamööda järjest kuus tundi! Vahepeal vist sõime ka. Aga no mina löögile ei saanud. Ja kui ma ükskord sain…siis tuletasin ajusopist meelde vanu kuulmise järgi õpitud lugusid…sest noote ma ei tunne, või noh, ei oska soravalt mängida. Aga lihtsalt see tunne, et….(“Ära nüüd hakka tönnima….oh ei, no lõpeta…”)

Täna oli tõesti selline hetk, peale sauna ja jõuluhõngulist õhtusööki,

kus Põnn avaldas soovi kitarri mängida, mispeale issi siis oma häälest ära kitarrilt tolmukihi maha pühkis ja pojale mängida andis. Piiga seepeale võttis mingi kõrina kätte, mina sättisin end klaveritaha ja me hakkasime kõik koos mängima. Aa, jah, T mängis flööti.

Me mängisime nii, nagu mitte keegi elu sees välja ei kannataks, aga see polnud sel hetkel absoluutselt oluline, sest meil oli nii lõbus. Ja ju siis ikka väga hull ei olnud, sest mõlemad koerad istusid meie juures, küll veidi kohkunud ja segaduses, kuid ära ka ei läinud. Ja ka R ei tulnud meid kontrollima, et kas ikka kõik on korras…

Kas keegi tahaks nüüd meile õhtusöögile tulla? 😀 Saab pärast väikest kontserti ja värki…veidi hullunud perekonnalt 😀

Niisiis, hetkel on minuga sellised lood. Aga ma kavatsen end jälle kokku võtta ja kirjutada näiteks sellest, mis materjali me valisime maja ette, et parendada meie sopast olukorda. See on juba peaaegu meie endi poolt paigaldatud ka, veel väike suts on teha.

Ja tegelikult on üks väike üllatus ka tulemas, nii umbes järgmise kuu algul saan sellest rääkida 🙂 Põnev, onju! 😀

Aitäh, et ära kannatasite selle tundepuhangu 🙂

“Sa ei mõtle ju seda avaldada? Sa võid ju salvestada selle teiste mõnekümne mustandi juurde ja rahulikult magama minna…”

“Vot just avaldan! Sinu kiuste, sa igavene vastik Kiusupunn!”

“Oota, veel üks küsimus. Miks värk selle Sissejuhatusega on? Postituse pealkiri?”

“See on Sissejuhatus minu uude eluetappi”

😉

2 thoughts on “Sissejuhatus

    1. Aitäh, armas Eveli! Alati on nii tore sellist tagasisidet saada! 🙂 See uus eluetapp tahab veel sisseelamist ja võib-olla tuleb sellest kunagi lugu ka 😀 Aga peamiselt seotud minu enesearenguga ja maailma avastamisega veidi teise pilguga ehk, kui seni. 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s