Kena kevade

Rõuge Tuule on ajalugu, käes on kevad! Lapsed on taas rõõsad ja rõõmsad (palun, palun midagi-kedagi, et ma ära ei sõnanud, aga eelmisel nädalal olid nad kaks last viiest, kes lasteaias käisid, seega pikalt kodus hoidmisest ja immuunsuse tugevdamisest oli vist kasu ka)

Meil siin midagi pööraselt huvitavat polegi juhtunud, aga nii kroonika mõttes kirjutaks mõned read. Ahjaa, enne, kui ma ära unustan, siis võibolla on juba märgatud, et muutsin blogi nime ära 🙂 See nimi on nagu rohkem selle blogi nägu, kirjutan ju peamiselt meie pere ja kodu lugusid, siit siis ka see muutus. 🙂

Pildipank ütles mulle, et kaks aastat tagasi oli sel ajal rohkem kevadet, kui praegu. Sinililled õitsesid, lisaks lumikellukestele ja siniliiliatele. Tänavu sinililled veel magavad. Lumikellukesi nägime tõesti esimest korda juba kümme päeva tagasi, lapsed olid sellest ka nii elevil, nüüd käivad iga päev vaatamas, palju juurde on tulnud ja palju kasvanud.

DSC06625

Kohal on aga laululind kuldnokk, mulle isegi meeldib mõelda, et see üks on toosama, kes eelmisel aastal mind iga hommik tamme otsas tervitas. Ausõna – nii, kui ma toast välja astusin ja tamme alla jalutasin, hakkas üks erinevate lindude järgi tegemine ja see kestis täpselt nii kaua, kuni ma seal tamme all seisin. Kui koeraga tagasi tuppa hakkasin tulema, lendas linnuke ära. Algul ei pannud nii tähelegi, et just siis laulab, siis aga hakkasin kohe huviga jälgima. Ja nüüd on mu linnuke tagasi 🙂

Märtsi teisel nädalavahetusel veetsime nädalalõpu pealinnas. Jõuluvana kinkis mulle makrofoto koolituse Türisalus ja seega ühendasime mitu head asja. Ööbisime lastega Laulasmaa spas, kus need kaks kala veemõnusid nautisid (kolmas kala jäi koertehoidjaks, olen talle ka ühe veekeskuse külastuse võlgu).

Saime ka meeliülendavaid maitseelamusi restoranist Wicca, nautisime merevaadet, küll veel veidi lumist ja udust, kuid mõnus oli vahelduseks mereõhku sisse hingata. Lastele meeldis väga ka hotelli tuba, sest see on ju nii teistmoodi, kui kodus, alustades juba sellest, et seal on televiisor, mida meil pole ja magamiseks oli neile lahtikäiv diivan, kus nad kõrvuti magasid. Nad olid igatahes väga pettunud, et me vaid ühe öö saime seal viibida. Teise öö olime Tallinnas ühes hotellis, kus oli nende kahe jaoks nari olemas. Ka sealt toast ei tahtnud nad väga väljuda, sest seal oli suisa KAKS telekat, millest üks (õnneks) ei töötanud. Kaheinimese laia voodi peatsi äär oli varustatud (mingil kummalisel põhjusel) värvilise led lambiga, kusjuures värve sai muuta, selleks oli puutetundlikud nupud peatsis. Ja enne magamaminekut said nad vannis sulistada, mida meil samuti hetkel kodus pole (kui see 100l plekkvann välja arvata). Igatahes loomaaed ei tundunud neile üldse nii huvitav, kui see hotellituba 😀 Aa, ja kohustuslik trammisõit kesklinnast Koplisse ja tagasi sai ka ikka tehtud. Ja kui mina pühapäeval pildistama pidin sõitma, tuli pere minuga kaasa ja suundus edasi taas Laulasmaale basseinidesse 🙂 Rampväsinuna sõitsimegi ilusa päikeseloojangu saatel koju tagasi.

Kokkuvõtteks. Mõnus on vahel oma kodust kaugemale minna, saada välja rutiinist, kogeda uusi elamusi, kohtuda uute inimestega. Kuid pole parimat tunnet sellest, kui jõuad oma koju tagasi….Siiani on meeles Tomi lause, kui me sellest nii erineva arhitektuuriga majade virr-varrist läbi sõitsime: “Päris hea ikka, et me elame just seal, kus me elame. Maal.” 🙂

Siia lõppu lisan mõned pildid fotokooli talvepraktikast. Kuigi läksin tundega, et minusugune algaja oma hübriidkaameraga on kindlasti õiges kohas, sain üsna ruttu selgeks, et ülehindasin end. Sain kindlasti mõne hea teadmise (näiteks, et ka lumel võib putukaid kohata, pildil surusääsk) ja nipi, kuid ka arusaamise, et kui tahta parimat pilti, parimat kvaliteeti, tuleb ka kõvasti investeerida. Seni siis pean leppima mitte-nii-hea-kvaliteediga.Ja unistan suurelt edasi 😀

Kuigi kirjade järgi on kevad ja mõned lilled õitsevad, linnud laulavad, ei ole ma üldse veel sellel lainel, et peaks näpud mullaseks tegema. Õues vihiseb ikka veel nii külm tuul, kuigi päikest on juba tõesti rohkem, seega aknalauad ei tohiks enam pikemaks tühjaks jääda. Sel aastal on muidugi meil üks väike (umbes põlve kõrgune ja 17 kilone) karvapall, kelle jaoks kehtib põhimõte “Mis ripakil, see ära”, nii, et peame süsteemi hakkama kõigepealt looma.

Aga noh, ma igatahes juba mõtlen selles suunas, hakkan ka vaiselt talveunest ärkama. Ja et tõestada, et ma ikka teen plaane ja mõtlen tulevikule, siis siin ka üks läbinisti optimistlik plaan selleks kevadeks 😀 Käkitegu, eks? 😀

wp-1490264767403.jpg

Järgmine suurem sündmus saab olema taas üks nädalalõpu reis lastega, seekord taas oma kodumaalt kaugemale. Et kui enne ei jõua midagi kirjutada, siis aprilli lõpus “kuuleb” meist kindlasti jälle 🙂

Kena kevadet! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s