Ajalugu kordub ehk kui majja tuleb beebi

Lubasin viimasel korral kirjutada meie uuest pereliikmest. Ajasin juba vist paljud ärevaks ja sooviti õnne beebi tuleku puhul… 🙂 Noh, mõnes mõttes oli teil õigus. Ainult, et vastsündinud beebi asemel saime kahe kuuse kutsika uuteks “vanemateks”.  🙂

Otsus majja teine koer võtta ei sündinud üleöö. Meid on küll peetud hulludeks selle otsuse teatavaks tegemise hetkest peale, kuid me siiski kaalusime ja mõtlesime enne üsna pikalt ja otsus sai üksmeelselt vastu võetud. Eks algatajaks oli meie pere vanim laps. Plaanist said haisu ninna ka väiksemad tegelased, kellele see mõte muidugi ka kohe meeldima hakkas. Mida rohkem oma kutsu pilte nägime (meile saadeti neid tema sünnist saadik), seda enam temasse juba kiindusime.

Niisiis, mõeldud, tehtud ja nüüd ta meil siin kodus ongi. Teist päeva. Siin ta on, meie pisipoiss Bruno, kes ei olegi enam teab, mis pisike 🙂

wp-1484493215624.jpg
Kojusõit

Kojusõit kestis kaks ja pool tundi, saime hakkama ühe metsapeatusega ja ühel korral läks kutsal ka süda pahaks, saime aga kõik korda.

Kodus võttis meid vastu veidi segaduses Lota, kuid kui olime lasknud neil nuusutada teineteist, ja olime saanud kutsikaga tuppa minna, ta põrandale panna, sai Lota ka teda lähemalt uurida ja tema kehakeel oli pigem uudishimulik, kui kuri. Juba mõne aja pärast jooksid nad koos mööda tube ja tahtsid mängida. Õues meeldib neil ka mürada. Juba esimese päeva lõpul oli Lotal uuest kodanikust natuke siiber ja ta kõndis sellel väikesel tüütusel eest ära, kui siis ka kutsikas aru ei saanud, urhatas Lota korraks ja kutsikas jäi kuulekalt eemale. Juba “kasuema” kasvatab 🙂 Ja tundub, et see edeneb hästi.

Lapsed on meil õnneks olnud alati pigem väga õrnad loomadega. Kass on küll vahel sattunud olema valel ajal vales kohas, st Põnn on teda ikka vahel taga ajanud, aga pidev selgitustöö on vist vilja kandma hakanud. Kutsika puhul on juba paigas kindlad reeglid, mida tohib ja mida mitte, nagu näiteks ei tohi tema juures joosta, sest kutsikas läheb hoogu ja võib lapsele haiget teha. Samuti ei tohi lubada ennast närida ega hüpata. Eks esimene päev oli kõigile veidi stressi tekitav, kuid täna on juba tunne, peale 24 h koera siin olemist, nagu ta oleks meil sündinudki 🙂

Eilne öö möödus meil T-ga korda mööda üleval olles, sest paar korda kuts ärkas ja igatses ilmselt oma emmet. Lohutasin teda, kuidas jaksasin, natuke mängisime ja siis uuesti tuttu.

Teine öö oli ühe ärkamisega. Seega ma usun, et hakkab juba harjuma.

Maal elades on koera pidamine ikka palju lihtsam, just see “potitreening”, ehk et õues käime ikka mitu-mitu korda päevas, peale igat söömist-joomist ja magamist ja tundub, et see asi hakkab ka selgeks saama, miks me seal täpsemalt käime. Lotaga mängimine õues lumel käib muidugi ka alati sinna juurde.

Kevadeks-suveks on ta juba piisavalt suur, et õues aias joosta, päris pisikesed ei tohiks end sellega üle koormata, seega on meie meelest just talv kutsika võtmiseks hea aeg. Ja lisaks veel see, et ma olen ju hetkel kodune, lapsed käivad lasteaias ja ma saan ka kutsikale siis piisavalt tähelepanu ja aega anda kohanemiseks ja seltsimiseks. Õhtul, kui on aeg lastele, on kutsikas juba parajalt väsinud, kuigi ta magab päeval ka. Aga nad vist magavadki alguses suurema osa oma päevast maha..

Korduma kippuvad küsimused

Milleks kaks koera?

Mina vastan siis, et aga miks mitte? 🙂 Noh, et ei saa kuhugi liikuma, öeldakse. Aga ega me ennegi niiväga ei saanud, ühte viiekohalisse autosse ikka naljalt viite inimest, üht koera ja üht kassi ei pane. Nii, et pole väga vahet. Kui me tahame kõik koos kuhugi minna, otsime hoidjad. Kui aga suurem poiss ei viitsi meiega alati igal pool kaasas käia ja tahab pigem sõpru külla kutsuda, siis on ta koerte jaoks ka olemas.

Teiseks tundus, et Lotale oleks hirmsasti vaja sõpra, kellega päeval koos mängida. Ta on küll suur, kuid mitte nii suur, et ei vaja enam mängimist ja tundub, et see pisike kuts suudab teda kauem mänguhoos hoida.

Mis koera elu see toas on?

Meie jaoks on koer pereliige ja elab meiega koos. Meid see ei häiri. Ja tundub, et koerad naudivad ise ka inimeste seltskonda. Ketti me kora ei pane, aedikut hetkel pole, aed on ka veel nö traaditamata (plaanime paigaldada raadiopiirde). See annab koertele tõesti rohkem vabadust soojemate ilmadega õues joosta, kuid öösel on plaanis ikkagi tuppa tuua, vähemalt esimene aasta.

Arvatakse veel, et suurtel koertel pole toas ruumi. Minu kogemus ütleb, et probleem on pigem inimestel endal, st vajavad koguaeg rohkem ja rohkem ruumi. Koeral on vaja vaid oma pesa, kuhu ta saab alati minna ja kus keegi teda segada ei tohi. See koht on mõlemil olemas. See, kui nad siin tubades ringi jooksevad, ei sega meid küll kuidagi, oleme ilmselt väikeste lastega niivõrd harjunud, et nüüd tundub lihtsalt, et neid on kolm 🙂

Loomulikult minu elukorraldus muutub kõige rohkem, sest olen võtnud selle peamise vastutuse. Natuke keerulisem on siis, kui T on ära, aga midagi konti murdvat ei näe ma ka selles. Olen ennegi pidanud peale magamata öid päeval toimekas olema ja lapsega tegelema, siis kui Piiga oli beebi ja Põnn oli 1,5 a. Selle ajaga võrreldes on ikkagi praegu lihtsam. Koerale saab siiski õpetada kombeid ja reegleid, seega kui enda elu ise keeruliseks ei tee, siis ei olegi midagi keerulist 🙂

Hetkel vist rohkem ei oskagi midagi lisada. Kuts läks oma pessa tuttu, kass on õues ja Lota teises toas, ka magab. Seega kasutan juhtust ja pikutan nüüd koos nendega.

 

7 thoughts on “Ajalugu kordub ehk kui majja tuleb beebi

  1. Nii vahva, palju õnne 🙂 Meil oli kohe alguses maale kolides plaan kaks koera kindlasti võtta. Esiteks on neil sedasi koos lõbusam ja meil ka sellearvelt veidi kergem (ei ole süümekaid kui pole lihtsalt aega tööde kõrvalt koeraga tegeleda) Kahjuks ei salli meie Muri teisi loomi ja peab ka aedikus olema (käin see eest tohutult jalutamas temaga) ent ma olen koera üle õnnelik! Teda ei kannataks muidugi tuppa tuua, laika on.

    Aga kui tulevikus Muri enam ei ole, siis tulevad kindlasti kaks koera. Ja kui just laikat ei võta, siis hakkavad ka ilmselt toas olema. Või saavad endale suvekuuri soojustatud pesad. Oleneb tõust.

    Meeldib

    1. Aitäh! Mulle tundub ka, et koos on kahel ikka lõbusam, mõtlen just siis, kui inimesi kodus pole. Ma kujutan mingit suurt aedikut kahe kuudiga endale ette küll, kuid me pole veel seda ideaalset kohta maja juures leidnud… Vahva on teiste lugusid ja kogemusi lugeda. Aitäh, et jagasid! 😊

      Meeldib

  2. Heips! Kusjuures, kui ma lugesin su postitust uue pereliikme kohta, siis esimene mõte oli koer. Teine mõte oli kass ja kolmas mõte oli, et tuleb päris beebi majja 🙂
    Kui siin käisite ja sa koerakutsikast rääkisid, siis pidin ka ütlema, et seda ma arvasin, aga nii suur elevus oli kutsikast pilte näha ja lipsas meelest.

    Mina ju olen ka suur koera armastaja- mul võiks neid lausa ma ei tea, viis olla 😀 aga tuleb enesele aru anda, et nad on ju elusolendid ning vajavad samuti kui nimesedki toitu ja vahel arstiabi, vaktsiine jne jne. Meie Lottet kasvatan ja kanseldan mina. See on aeganõudev ja sihikindel protsess, aga koer on nii tark, et võtab üsna hästi õppust; mõni üksik asi välja arvatud 🙂
    Isegi härra peremehele pean vahel meelde tuletama, et ta on nagu laps- reeglid ja piirid peavad paigas olema, muidu ei kuula sõna ja hakkab pahandust tegema.
    Ja usu või ära usu, aga ka mina olen mõelnud juba päris tükk aega, et meie Lottel võiks ka üks seltsiline olla(ja miskipärast olen ka veendunud, et uus koer peaks isane olema)- härra peremees ei taha teisest koerast midagi kuulda, aga küll ma kunagi oma tahtmise läbi surun ja saab meil samuti kaks koera olema 🙂 tead ju küll mind 😉

    Minu meelest on igatepidi äge uudis ja vahva värk. Toredad olete! Ja palju edu uue pereliikme kohanemise ning kasvamisega 🙂

    PS! Nime pätsasite nüüd ära meilt 😀

    Meeldib

    1. Mul on varasemalt kogemus ühe kutsikaga, aga ikka tunnen, et pean minema temaga kohe kooli, siis näevad ka teised pereliikmed, kuidas õpetus käib, sest kuulama peab ta kõiki teisi ka.
      Kui mul poleks mu 16-aastast abimeest, poleks me teist koera võtnud, sest praegu on kõigil meil, suurematel, loomadega palju tegemist, sest ka vanemad olijad tahavad endiselt oma tähelepanu.
      Väiksemad on küll juba arusaajad, kuid neiltki palju oodata ei tasu. Nii, et jah, see on suur otsus, nagu iga looma võtmine, sest nad on meiega vähemalt järgimiseks 15 aastaks.
      Üksi kodus olla tuleb Brunol ka, kui lapsi lasteaeda viin, aga olen arvestanud ka sellega, et vajadusel pean ta lihtsalt kaasa võtma. Tohutu läbimõtlemine on esimesed kuud kogu elu, kuid kui kõik panustavad, on tulemuseks sõbralik ja truu pereliige.
      Nimega on minu meelest nii, et enne ei tea küll öelda, kui pole koerale otsa vaadanud. Meil valis nime R, siiski mitte multika tegelase järgi. Ka Lota pole multikast, kuigi pidevalt aetakse segi Lottega… Ja nüüd tundubki nagu oleks meil multika järgi valitud loomade nimed 😁
      Kaks magamata ööd küll seljataga, kuid kutsu on juba nii südamesse pugenud, et võikski temast patrama jääda 😊

      Liked by 1 person

      1. Ma tean! Kui meil omal koera veel polnud ja naabrite koer poolteist päeva meie juures veetis, siis puges ka tema mulle nii sügavale hinge selle lühikese ajaga, et ma nutsin 2 päeva, kui koera omanik ta ära viis. Siis pandi koer ketti ja iga kord, kui ma kuulsin teda nutmas, kukkus kild südamest ära, sest no nii kahju oli; pakkusin naabrimehele ka, et andku see koer meile ja võtku omale uus, aga kes siis ikka omale valitud lemmikut enam ära tahab anda, eksole. Et jah, jube kiiresti poevad need vahvad tegelased hinge ja sügavale südamesse 🙂
        Meie koera nime pani ka meie pere neiuke(kellele Lotte multikas väga meeldib) ja kuna Lotte isa oli hundikoer, siis saigi Lotte nimeks 🙂 eks siis näis, mis tulevasele poisile nimeks saab- seal multikas on ju oi kui palju tegelasi veel 😀
        Meie harjutasime kohe maast madalast koera üksi kodus olema- kaasa võtsime ainult siis, kui arsti juurde läksime temaga ja ühe korra vanaemale külla. Ja ega ta meil eriti pikalt üksi pole ka- paar tundi, kui linnas poes käime või mõni harv kord siin-seal sugulaste juures.
        Igaljuhul, kui vähegi võimalik, siis päris koertekool on ikka väga kasulik ja teeb elu kergemaks kindlasti. Mina siin neti põhiselt ja katsetamiste kaudu õpetan ise. Just see teadmine oleks ka meile kasuks tulnud, et kuidas panna koer ka teisi kuulama, ma pean silmas pereliikmeid- meest ja lapsi.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s