Aiajuttu

Plaan oli suve jooksul ikka oma aias toimetamistest ka pajatada aga suvi on läinud sama kiirelt, kui kaob shokolaadikook meie pere toidulaualt.

Nagu ikka on kevadel tavaliselt plaanid suured ja tahe palju asju maha panna ja istutada on mäekõrgune. Siis aga põrkan vastu reaalsust ja tänan õnne, et juuni lõpuks porgandiseemned lastega maha külvatud jõudsime. Olgugi, et kass seda ei teadnud ja üritas end õnnelikuna tunda hiigelsuures kassiliivakastis…õnneks saime jutule ja ta loobus võitluseta.

Ma kordan ilmselt end, kui ütlen, et mul puudub süsteem siin bloginduses ja ma võin kogemata kirjutada millestki, millest ma võisin juba kuskil varem kirjutada, aga kuna tegemist ongi ühe äärmiselt pea-laiali-otsas inimese blogiga, siis tuleb lihtsalt ära kannatada 😀

Tegelikult mingit pikka juttu ei saagi tulla, sest ega ma peale nende kahe hädise porgandirea väga palju muud ei jõudnudki maha külvata.

Kasvuhoone

Või noh, tegelikult alustasin mais üsna hoogsalt, tuleb uhkusega tunnistada. Kasvatasin ju kõik tomatitaimed (1o-st viis said kasvuhoonesse) ise seemnest oma aknalaudadel üles! Mis sellest, et ma seda tehes ei olnud võimeline mõtlema, et võiks võtta palju erinevaid sorte, uurida natuke, mis on varasemad, mis hilisemad ja niimoodi talitades kindlustada meile juba varakult hea ja värviline tomatisaak. Kui mu armas sõbranna poleks loovutanud üht temal välja veninud kobartomati taime, oleks me pidanud ilmselt üsna pikalt turult tomateid ostma ja vesistava suuga Facebooki postitusi vaatama, kus inimestel ilusad värvilised tomatid üksteise võidu valmisid. Minu armsad taimekesed kasvasid küll kenasti metsikuks, kasvatasid külge ka palju-palju armsaid tomateid, mis metsikute lehtede puhmaste vahel siiski kuidagi punaseks minna ei tahtnud. Peale suuremat kasvuhoones ragistamist ja lehtede välja loopimist (millepeale teised võisid mõelda, et kas ma midagi alles ka jätan?) hakkas siiski asi looma ja me saime juba mõned punased tomatid (üsna suve lõpuks küll). Need olid sellised pikliku kujuga ja üsna…jahused? Igatahes oleks mulle rohkem meeldinud mahlasemad aga noh…läks seekord nii.

Aga ega seal ainult tomatid ei kasvanud. Kurgitaimi ostsin laadalt ja nendega läks küll hästi, sest kurke muudkui aga kasvas ja lapsed jalutasid ikka iga päev kasvuhoonest välja mitu kurki peos ja põsed punnis. Mõned paprikataimed ostsin ka aga jällegi, helekollase ja rohelise paprika fännid, selgub, pole meist väga keegi….aga kes siis laadal sellist asja küsima hakkab, et mis värvi on…

paprikad

Ahistaja Mr.Füüsal

Või hakkad sa siis täpsemalt uurima, kui suureks su füüsali taimed võivad kasvada. Ostnud kolm ilusat väikest füüsalikest, istutasin pahaaimamatult ühe neist tomatitele seltsiks, on ju füüsalgi samast suguvõsast. Aga või ma teadsin, et see sugulane selline võimutseja on…igatahes suve keskel, kui olin aru saanud, et see hiiglane võib kogu mu tomatisaagi täiesti lootusetult tuksi keerata, tõstsin selle isetseja õue, aia äärde mulda, sidusin ta aia külge kinni, ja seal ta siis oli ja kasvas. Teised kaks panin ühte kõrgpeenrasse lehtsalatile ja maasikatele seltsiks…ka nemad kolisid peagi aia äärde, kus neil olid ainsaks konkurendiks teine omasugune.

Kartsin juba, et olen ka sel aastal magusate füüsalite pähe ostnud kibeda ja tundmatu tomatillo, sest no taim aina kasvas ja kasvas, kuid külge ei paistnud midagi tulevat, kuigi suvi juba hakkas lõppema. Aga oh seda rõõmu, kui ilmusid otsa väikesed laternad, ja kui need lõpuks valmima hakkasid, saime ikka suu magusaks väikeste kollaste marjadega. Seega tasus ikka riskida. Kuigi see saak polnud võrreldavgi esimese aasta füüsali saagiga, ei anna ma alla ja proovin kindlasti järgmisel aastal uuesti.

Kõrgpeenrad

Kuna avamaal meil ikka korralikku aiamaa kohta polnud tehtud, kasutasin ära laste liivakasti, mis neile väikseks oli jäänud ja teiseks kastiks võtsin ukseraami, ladusin neisse ajalehti kõige alla, oski, lehti ja mulda peale ning istutasin neisse maasikaid. Saak ei olnud küll midagi märkimisväärset, kuid jällegi oli lastel ikka huvitav käia marju noppimas, ja kergem oli neid peenraid puhtana ka hoida. Nii, et järgmise aasta plaan on jätkata kastides aedvilja kasvatamist ja sauna ette tekitada kastide koloonia. Mõtlesin küll sügisel valmis teha aga veel pole jõudnud…

Ülemisel pildil kapsaste kõrval on kaks väikest rida porgandeid, laste külvatud. Seega harvendamist tuli teha omajagu 🙂 Aga kui rõõmsad nad olid esimesi oma porgandeid maitstes.

h-saagiga

 

Läbikukkunud oa-onni projekt

Olen aru saanud siin elamise ajal, et kogu see aias möllamine ja millegi kasvatamine on tegelikult kõik teisejärguline. Kõige tähtsamad on ikkagi lapsed. Et neil oleks aias rohkelt tegevust, et nad saaks meiega koos nokitseda ja et nad näeks millegi kasvamist, mis on oma käega külvatud. Nagu näiteks väikesed oad. Sain idee mutukamoosi blogist ja suundusin ehituspoodi, kust naasin bambusest pikkade toigastega (meil omal polnud selliseid pikki oksi kuskilt võtta)

Küll aga venis see projekt (nagu ikka) ja ma jäin pisut hilja peale omadega. Siiski ei matnud ma plaani maha, eriti põnev oli lastel, kui me nö onni karkassi püsti saime ja pisikese neiuga oad maha külvasime. Täpsemalt tegime seda 5.juunil.

Me kastsime seda onnikest ikka pidevalt ja jälgisime, et mõni mutt poleks seal rüüstamas käinud. Kuid olenemata meie hoolest ja armastusest ei tulnud mitte üks uba sealt üles. Ilmad olid muidugi Eestimaa suvele kohased, oli külm, tuuline, kuiv. Paharet tuul puhuski lõpuks kogu selle kupatuse mul ümber, kuigi olin otsad maa sisse surunud. Seega – siit moraal, ei sobi see bambus meile õue, tuleb korralikud roikad muretseda ja järgmine kevad (!) uuesti proovida.

Permaökometsik peenar

Lisaks kõrgpeenardele ja kasvuhoonele on meie aias, kõige kaugemas nurgas, mis üldse võimali on, veel üks “aiamaa”. See sai sinna mäletatavasti rajatud esimesel suvel, kui soov oma peenralt midagi värsket suhu pista oli nii suur ja see koht seal tundus ainus, kuhu ei ole ühelgi kopal, traktoril või veoautol asja ja ma saan seal rahulikult oma maasikate, kurkide, füüsalite, sibulate, kõrvitsatega toimetada. Mulla saime peamiselt aida eest vana kõdunenud heinakuhja alt, seega oli mul hea ja rammus. Kuhja otsa panin paar kõrvitsataime. Kuna sel ajal oligi see meie ainus aiamaa, polnud selle korras hoidmine eriti keeruline.

Mida ei saa kahjuks öelda enam viimase kahe aasta kohta. Sinna on hetkel alles jäänud maasikad, mida ma jõudumööda olen üritanud rohida ja kasve eemaldada, kuid see tundus nagu steen nukitsamehe filmist – mida rohkem ma rohisin, seda hullemaks see hein kasvas. Mõned korrad lasime muruniidukiga ümbruse puhtaks, et oleks aimatav, kus see peenar täpsemalt asuski. Kuna väike küngas oli ka juba olemas varasemast hea rammusa mullaga, sai ka sel aastal sinna ikka suviõrvitsat ja üks tavaline istutatud. Need laiutavad seal veel praegugi, muidugi saagi oleme ikka ära koristanud. Vaatamata võsas kasvamisele, on nad andnud ikka korralikku saaki, nii, et me pole jõudnud neid siiani ära süüa.

 

Muidugi, mul on päris hea meel tõdeda, et null vaevaga saab ka mingit saaki 😛 Muidugi ei ole see esteetiline ja silmale ilus aga kui see on silma alt ära siis…las ta seal veel natuke olla. Ma tegelen sellega…just, järgmisel aastal 😀

Nii, nüüd sai tiir köögivilja aiale peale tehtud. Kui nii võtta, siis väga nadi ju polegi? Ja peab ütlema, et saagikoristused pole veel lõppenud. Aia ääres kasvab kolm Polka nimelist vaarikataime, mis endiselt meile iga päev mõne ilusa suure tumepunase vaarika kingivad. Septembri lõpus saime veel mõne maasika, praegugi veel on seal üks roheline lootuses punaseks saada. No näis. Praegu erilist lootust see ilm muidugi ei anna, õues puhub kole tugev tuul, aed on lehti täis….ees ootamas järgmine etapp, lehtede koristus. Kuigi ma juba praktiseerisin nende tükeldamast ja sellega maapinna väetamist. See mõte ja meetod sobib mulle palju paremini, kui riisumine ja tuulega võitlemine.

Järgmine jutt tuleb tantsust ja trallist mu põhimõtteliselt ainsa lillepeenra ümber. No tõesti, see on üks naljanumber. Nii, et kui on huvi, olge minuga 😉

Palju toredaid mõtteid ja hubaseid sügisõhtuid seniks

Ikka teie

Kristiina

 

 

 

4 thoughts on “Aiajuttu

  1. Tomatitel tuleb lehti ka kasvamise ajal ‘harvendada’. st varre ja lehe/oksa liitumis punktist kasvavad pungad eemadada.
    Muidu kogu energia lahebkiainuld nende lehtede toormisele, ja siis ei tule kahjuks kenast tomatisaagist midagi valja.
    Akki teadsid juba seda, igaks juhuks annan nou :).
    Oad ja herned tasuks enne mulda pistmist kas veidi leotada vees, meie teeme lausa eelkylvi aknalaual, ja alles vaikesed taimed istutame ymber.
    Edu tulevaks aastaks :)!

    Meeldib

    1. Aitäh sulle, Epp! 🙂 Kusjuures seda ma tõesti tean, aga ju ajanappusest kasvasid tomatid sellisteks. Teiseks sain aru, et mul oli mingi hilisem sort, tean teisi, kel samasugused, said samuti hiljem valmis. Aga eks ma ikka iga aastaga õpin ja saan targemaks. Ja tragimajs 🙂 ubade leotamuse peale mõtlesin samuti aga mõtteks see jäigi. Mõtlen samuti järgmisel aastal ette kasvatada, on kindlam 🙂

      Meeldib

  2. Väga huvitava välimusega kõrvitsad! Ma pole elus selliseid enne näinud. 🙂 Tead sa neil mingi sordinime ka olevat? Mul ema ka ikka pistab kõrvitsat mulda, aga tal kõik tavalised kollased.

    Meeldib

    1. Peaks olema muskaatkõrvits 🙂 kahjuks aga nad ei saanud vist päris valmis, vähemalt üks väike, mille juba ära tegin supiks. Aga ei olnud väga maitset ja värvi kahjuks. Suured jätan nüüd veel ootele, ma muidugi ei tea, kas nad siis sellest paremaks lähevad…Aga silmailu pakuvad tõesti 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s