Kui ma õhtul üksi poodi sõitsin ja millega see kõik lõppes

Täna juhtus nii. Suurem poiss palus, et ma sõidaks kohalikku poodi ja talle midagi head tooks, et oleks mõnus jalgpalli vaadata. Ja kuna ta nii ilusti palus ja lubas õe-vennaga koju jääda ja mitte nendega enam mürada vaid rahulikke mänge mängida (yeah right! 😀 ), lükkasingi kummikud jalga, võtsin fotoka ka (igaks juhuks peab ju olema), sõitsin poodi, ostsin tellitud kauba ja olin juba valmis koju tagasi sõitma, kui äkki….päikeseloojang! 😀 jajah, ikka seesama, mis igal õhtul nii ilusa ja värve tekitavana õhtusse loojub.

Ma pean saama selle pildi, sest no nii ilus on, mõtlesin. Keerasin siis veidi enne kodumaja ära kruusateele, kus aga selle õige koha mööda lasksin. Sõitsin edasi, keerasin veel rohkem metsa, sest äkki kuskil on mingi hea koht, kus paistab läbi puude see valgus ja….olin ma selle pöörde teinud, kui juba kahetsesin. Tee oli tuttav kuid mul polnud selle hetke seisukorrast aimugi. Metsaveo autod olid kaasa aidanud sellele, et see  muda, jää, lumesegune tee veel võimatumalt libe oleks. Ma sõna otseses mõttes rääkisin terve tee enda ette: “Oli nüüd vaja jah?? No MILLEKS mul oli vaja, ma jään siia ju kohe kinni, mingi päikeseloojangu pärast, millest on kõik koht pilte täis (kaasa arvatud minu niigi ülekoormatud arvuti)! Nii, nüüd ma jään KOHE siia kinni. Ja telefoni KA mul muidugi kaasas pole! No palju õnne! Auk! Nii, nüüd ma sõitsin summuti alt ära, lahe!”  Ja samal ajal, sahmides rooliga sinna-tänna ja täiskäigul edasi kimades jõudsin järeldusele, et ma polegi normaalne! Õnneks, ÕNNEKS, sai see tee otsa, ristus kruusateega (oh, jumal tänatud kruusateede eest, mida ma siiani nii vihanud olen! :D) Ja see läks ka õnneks, et selles augus, kus ma arvasin summutist ilma jäävat, haakisin hoopis mingi oksa auto alla ja auto jäigi terveks. Hõissa, ma ei saagi pahandada 😀

Ma pöörasin postiteele. Loojang ikka silme ees vilksatamas, sain aru, et see on mulle paras, et ma ei saanud sellest ühtki pilti. Närvide rahustamiseks keerasin kord ühele RMK platsile metsaservas. Autot välja astudes õnnitlesin end veelkord, et ma suutsin valida selleks ka kõige pimedama koha, et kohe kindlasti enam seda viimastki päikeseloojangu kübetki ei saaks. Siis aga kostis kõrvu ilus linnulaul, ma lihtsalt jalutasin, kaamera ikka truult õlal. Kuni ma kohtusin Temaga! Ta tuli, mööda sedasama metsarada, millel minagi kõndisin, mulle vastu. Nina maas, justkui midagi podisedes, oma mõtetes, kindel siht ees…kuni ta mind märkas! Mina samal ajal olin terve selle aja pahviks lööduna lihtsalt seisma jäänud, peast käisid läbi mõtted: ei tea, kas ta on pime? kas tulebki nüüd otse mulle pihta? Mis ma siis teen? Jooksen ära? 😀 Lõpuks taipasin ikka kaamerat ka kasutada. Sellele hetkel oli mul väga hea meel hübriidkaamera võime ees teha nii hämaras, kui kell 20 juba on, veel nii heledat pilti. Mul ei jäänud küll eriti aega vaadata, kas midagi välja ka tuli, sest ma lihtsalt klõpsisin. Tema arvas, et ma olen nõme ja hirmus ja pani plehku. Oma mõnusal moel, paterdades. Veel tükk aega kuulsin, kuidas ta lehtedes sahistas, minust ohutumasse kaugusesse eemaldudes. Äkki tundsin, et külm on. Olin õhukese jakiga (läksin poodi ju…), kuigi ma vist värisesin rohkem õnnest 😀

mäger blogisse

 

Edasi koju sõites, hästi aeglaselt kulgedes märkasin veel metskitsi tee ääres põllul õhtueinet võtmas aga korra mõtlesin, et peale sellist staari…nad vist lugesid mu mõtteid ja solvusid isegi, sest nad ei jooksnudki minema, kui ma seisma jäin ja akna alla lasksin, et neist pilti teha. Nad hoopis näitasid mulle oma valgele tagumikule vahelduseks ka oma nägu. Olgu siis nii, et ikka kitsed saavad ka siia, mägra kõrvale kirja. 🙂

DSC00985

Vot selline kohtumine siis. Koju jõudes olid lapsed muidugi kõik omavahahel tülli läinud aga kui ma näitasin neile pilte, kellega ma just kohtusin, leebusid nad kohe ja me tegime juba plaani, et järgmine kord ei lähegi enam keset päeva metsa, vaid lähme õhtul, kui juba on hämar, oleme hästi vaikselt, kuulame linnulaulu ja kes teab, äkki näeme jälle mõnd salapärast olendit metsast. 🙂

E arvas, et see mäger on nii armas, et võiks ta omale koju tuua. H aga jällegi arvas, et mina olen selle looma moodi….Nojah. Äkki ma olengi 😀

Ja siis see loo peasüüdlane, päike, millepärast ma sinna metsa üldse sattusin. Enne ja pärast poes käimist 🙂

 

7 thoughts on “Kui ma õhtul üksi poodi sõitsin ja millega see kõik lõppes

    1. Oh, no ma ei tea…loomapisik vast mitte, kuigi eks ma ikka peatun ja pildistan aga seda veel pole, et ärkaks kuke ja koiduga ja roniks metsa kuhugi passima, et äkki nüüd keegi tuleb puu tagant välja ja ma saan pilti teha. Ma vaatan ja imetlen teiste omi hoopis 🙂 Ma olen pigem selline…maiteagi…spontaanne 😀 aga see kohtumine on küll tõesti eriline, siiani mõtlen ja meenutan, et no oli ikka imearmas tüüp, kes vastu jalutas 🙂

      Meeldib

    1. You wish is my command! 😀 ehk siis et nüüd on 🙂 Ja aitäh, olen sinuga nõus, meil on siin tõesti äge! 🙂 Kallistused Kaldemäelt 😉

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s