Pühendus Timmule

Kuigi pühapäeval algas kevad ja see oli suisa kuulutatud rahvusvaheliseks õnnepäevaks, oli minu pühapäev täis nuttu ja kurbust. Leidsime oma kiisu, kuid kahjuks mitte elusana.

Paar päeva on ilm olnud sula ja osadest kohtadest on lumi juba päris sulanud. Tänu sellele me teda ka nägime. Timmu elutu keha lebas meie oma kodu väravast vaid paar sammu tee poole, kraavipervel.

Tõsi ta on, et mõnes mõttes oli see ju kergendus, sest nüüd ma tean. Nüüd ei mõtle ma enam, et äkki on ta kuskil hädas ja ma ei tea, kus ja ei saa teda aidata. Nüüd siis tean, et ka rebane polnud süüdi vaid tema enda vähene kogemus õue-eluga ja auto, mis ilmselt teda sinna kraavi paiskas…Mu vaene kiisu…temaga koos veedetud 8 aastat olid imelised ja ma pean tunnistama, et elu maal oli kokkuvõttes tema jaoks uus ja huvitav just seetõttu, et ta sai õue. Seni, kuni ta oli toas nö lõksus, tundus ta kuidagi õnnetu, sest nägi ju, kuidas teine kass ikka õues käis ja hiiri püüdis, puu otsa ronis…Kui Timmu selle maigu suhu sai, oli ta kuidagi palju rõõmsam, elavam, samas ka rahulikum..Aga et see nii pidi lõppema..

Ilmselgelt ma kappide värvimisest täna ei kirjuta…Olgu see postitus pühendatud meie armsale sõbrale, kelle me üheskoos oma koduaeda sängitame ja talle pisike puu istutame. Nii saame temaga kõik koos hüvasti jätta…oeh…puhaku ta rahus….

8 thoughts on “Pühendus Timmule

      1. Olime just hilissügisel ühe lapse rotikese magama panemiseks sunnitud, sest tal oli väga kiire arenguga kasvaja ja ta jõudis meiega koos elada nii vähe aega, aga ikka läks väga hinge lastele ja mulle ja maha matmine oli üks väga kurb sündmus.
        Selle tõttu me sellel aastal tõenäoliselt looma võtma ei hakka, kuigi osad soovitavad, et “leinast ülesaamiseks võta kohe uus!”
        Kuidas teil lapsed seda suurt leina taluvad? Nende lein on tavaliselt triibuline, et vahepeal on väga kurb ja siis natuke rahulikum ja siis jälle kurb..?

        Meeldib

      2. Kui mu vanem poiss oli veel lasteaia laps, oli ka meil rott, kes suri vanadusse ja tema matmine oli tõesti ka väga kurb. Üsna pea peale roti lahkumist võtsimegi selle kassi nii, et kõige raskem ongi suurel poisil, kes elas selle kiisuga pea 8 aastat koos.
        Väiksematel käib see tõesti, nagu sa ütled, vaheldumisi. Kord nad räägivad sellest kurvalt, tahavad teada, mis juhtus, siis aga toovad kiisu oma mängudes jutuks ja ilmselt see ongi nende viis nö leinata. Ma usun, et mida vanem laps, seda raskem ta jaoks on. Meie neljane saab justkui aru ja vahel ka igatseb aga jah, see läheb jälle mööda. Võib-olla aitab ikkagi see ka kaasa, et meil on teine kass veel, ja koer samuti, et siis nende olemasolu kuidagi lohutab ehk. Mina ise olen see, kes ikka pilti nähes jälle pisardab ja kohe kuidagi ei saa üle…eks aeg aitab…

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s