Kui sõber kaob ära

Hello, world! Mäletate mind? Ma olen see Kaldemäe Kristiina, kel vahel on midagi öelda ja mõnikord pole kohe pikka aega mitte kui midagi kirja panna. Katkestan korraks siis selle mitte-midagi-pole-kirjutada perioodi.

Juhtud ju isegi on, nii mõndagi. Aga ikka ja jälle olen selle dilemma ees, et kas peab siis kohe kirjutama. Vahest siis kõige olulisemast. Hetkel oleme nö leinas. Võibolla küll liiga vara aga…asi selles, et meie kallis triibik ehk Timmu on kadunud.

DSC05158

Timmu on see, kes meiega siia maale linnast kaasa tuli, algul tubast elu elas, kui aga kohtus uustulnuk Ossuga, hakkas ka tema õues käima. Sellest päevast (ja päris kindlasti sellest ainsast päevast) peale kadus tal igasugune pinge ja stress, mis vahepeal oli tekkinud ja  tingitud uue kassi majja tulekuga. Ju nad said õues paremini oma sotid selgeks, igatahes kadus see pidev üksteise passimine siin toas, tülid ja urisemised. Oss on ka kohe palju rahulikum. Viimasel nädalal enne kadumist olid nad juba nii lähedased, et puudutasid üksteist ninaga….(lähen taskurätti tooma)

Päev enne sõbrapäeva tegime köögis süüa, toad olid ahjus küpsetamisest palavad ja hoidsime aknaid lahti. Tomi vend oma tütrega olid külas, kõik oli tore. Ma ei pannud tähele, millal Timmu välja lipsas aga ega seda ei panegi, nad voorivad päevas sada korda edasi-tagasi, Tavaliselt on üks neist juba akna taga kräunumas rutem, kui oodatagi oskaks. Sel korral aga Timmu ei tulnud. Märkasime seda küll alles hommikul, sest seda on siiski ennegi olnud, et nad ei tule ööseks tuppa, tavaliselt magavad pööningul või aidas. Timmu aga eelistas ikka alati pigem toas magada. On ju ometi tegemist kassiga, kes magas ööpäevas oma 20 tundi…

Järgmisel hommikul läksin koeraga jalutama ja aimasin, et midagi on juhtunud, sest Tim polnud välja ilmunud. See polnud üldse tema moodi. Öösel oli sadanud palju lund, korralik talv oli kätte jõudnud.

Kui jõudsin põllupoolsest väravast välja, nägin rebast, meist kõigest paarisaja meetri kaugusel. Ta seisis naabertalu juures  (seal kus kedagi ei ela)  Meid märgates lipsas ta minema. Otsisime kohe läbi kodulähedal kõik kohad, kuhugi vähegi sai juurde, aida, kuuri, pööningu, keldri…käisime ka sealsamas naabertalus. Asja teeb aga keerulisemaks see, et meile on ilmunud uus kass. Teda oleme näinud tegelikult juba sügisest saadik siin ringi luusimas, vaeseke on jäänud koduta ja otsib süüa. Meie Ossu aga teda siia jääda ei luba, ajab teda minema. See aga tähendab palju, väga palju kassi jälgi, isegi, kui hoiame Ossut toas, on selle teise kassi jälgi igal pool. Lisaks rebase ja jänese jälgedele. Seega jälgede järgi on võimatu otsida.

Oleme teavitanud kõiki naabreid, olen sõitnud ringi, käinud kaugemates taludes, printisin välja hunniku pildiga kuulutusi, abipalunud kõikvõimsalt näoraamatult…siiamaani võpatan iga kord, kui telefon heliseb ja kui näen võõrast numbrit, käib mingi eriline lootusesäde läbi keha, et äkki nüüd…äkki keegi leidis ta…Aga siis tulen jälle maapeale, eriti peale järgmist tulutut otsimist, et ta ei läinud ju kunagi kaugele kodust, no ei läinud lihtsalt…miks ta oleks pidanud siis nüüd minema? Nii kaugele, et ei oska koju tulla? On välja käidud erinevaid versioone – rebased, inimesed, kuskil metsas…auto all…Viimane on kõige hullem mu jaoks vist. Ja praegu, sellise lumega ei näe ka tee ääri ega saa teda sealt otsida. Kui vaid teaks…samas usun ja loodan, et kassil ongi 9 elu ja ta tuleb tagasi.

Kuidas lastele mõjunud on?

Algul väiksemad ei saanudki aru midagi. Paar korda küsisid, et kus Timmu on aga ju siis arvasid, et õues kuskil. Samas aga olen ju koguaeg nendega koos, ka otsinud olen koos nendega ja neil hakkab kohale jõudma. Vahel nad räägivad, et nägid unes Timmut, täna jälle H käis välja versiooni, et äkki Timmule ei meeldinud talv ja ta on nüüd meie pööningul. Ta on seda rääkides nii rõõmsa häälega, et hakka või ise uskuma. Ja nii ehk ongi hea. Et nad ei muretse.

Vanema poisiga aga on keerulisem. Tema oli kuue aastane, kui me Timmu saime. Nad olid suure sõbrad. Ka nime pani just poja kassile. Kui maale kolisime, oli ta nii vastu, et kass hakkaks õues käima ja esimene aasta me ei lasknudki. Aga kui ikkagi nägi, et Timmule meeldis õues ja ta tuli alati tagasi, rahunes ja leppis ta sellega. Nüüd tunnen ma end nii süüdi sellepärast, olin ju mina see, kes rääkis koguaeg, et maal ei saagi teisiti, et kass ikka peab saama õues käia, puu otsa ronida, hiiri püüda…

Ka Oss ja Lota (meie pere koer) olid peale Timmu kadumist kuidagi teistmoodi, nagu oleks saanud aru…ja ilmselt nad ju saavadki sest näevad, et Timmut pole. Lõpuks olid nad ju ikkagi kolm sõpra…Kaldemäelt.

Blogisse 395

Palun tule koju, Timmu… 😦

7 thoughts on “Kui sõber kaob ära

  1. Kurb lugu. Pikad paid teile! Ehk ta veel ilmub välja… Meie Tule läks ka peale kolimist kaduma ja siis pabistasime omajagu. Ta kadus just peale esimest õuelaskmist ja siis tõesti ei teadnud, kuidas asja suhtuda. Ma enam ei mäletagi, aga ta oli kadunud vast kaks ööd, mitte rohkem. Selles mõttes on teie olukord tõesti hirmutav, sest Timmu juba oluliselt kauem ära olnud 😦

    Meeldib

  2. Oi kui kurb! Aga ma ei heidaks veel meelt. Meie Sakiira ja Triips oli algusest peale sukk ja saabas. Hoidsime neid ikka mitu nädalat toas kuniks üks neist kogemata lahti pääses. Lõpuks lasin ka teise. Olid mitu päeva peidus. Sakiira tuli tagasi aga Triips lahkus. Ei teagi kuhu. Suve lõpus tuli ta aga tagasi! Ilmselt kuskilt kinni hoitud, sest ta nägi väga hea ja toidetud välja. Aga enam ei lahku ja ööseks tuleb alati koju. Suvel ikka mõned korrad jäi kuskile aita või pööningule. Täiesti võimalik, et ta tuleb veel tagasi, äkki kompab piire lihtsalt? Rebastele on tugev kass teinekord raskem saak, nad siiski on piisavalt targad et eemale hoida ja põgeneda. Vähemasti meil neid siin kaa ringi jooksnud aga kassid mõlemad hoiavad kodu ligi ja teavad kuidas kakelda 🙂

    Meeldib

    1. Kassid on tõesti tublimad, kui me arvata oskame, ehk on meie kiisugi. Sellised lood, kus kass tuleb mitu kuud hiljem koju, annavad palju lootust 🙂 Aitäh sulle ja pai sinu kiisudele! 🙂

      Meeldib

  3. Meie jäime nii oma Tommist ilma 😦 oli ka varem toakass ja maale kolides hakkas õues kolama. Isegi koertega sai maid jagatud, aga (ilmselt) rebasest jõud üle ei käinud…

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s