Jõuluootuses

Mida me ootame? Ikka jõule. Ja lund. Kolme aastane (no kuu aja pärast neljane) kurdab ikka aeg-ajalt, et miks lund ei ole, ta olevat juba VIIS päeva oodanud aga ikka ei ole. Raske on see ootus, ma ütlen.

Ma loen ja vaatan pilte sellest, kes kuidas jõule ootab, mida teinud on ja mida plaanib, kuidas kaunistab ja mis kingitusi tehakse.

Eks minagi ju. Küll aga tunnen sel aastal veel suuremat rahu tunnet südames, kui eelmisel. Mu mõttemaailm kogu selles tohuvapohus, jõulu virr-varris on veelgi rohkem maalähedasemaks muutunud. Seda nii kinkide kui ka kaunistuste osas.

Praegu on advendi aeg. Lapsed on saanud sellest aimu päkapikkude abiga, kes neile hommikuti lumekuuli (no teate, see mida raputada ja lund sajab) või nutsu pähkleid-rosinaid toob. Vahel kirjutab kolme aastane ka kirja päkapikule (st mina kirjutan, tema dikteerib), avaldab talle armastust ja soovib mõnda erilisemat asja. Ühel korral isegi juhtus nii, et saigi oma soovitud puidust tuletõrje auto aga tegelikult tundub, et päkapikk on ka seda meelt, et vähem on rohkem ja lapsel on tegelikult rõõmu ka väikesest küünlakesest või pusletükist.

Tegelikult ei a nad sellest advendi ajast muidugi midagi aru. H ikka küsib, et kui täna on teine advent, siis kas homme on kolmas? Ja millal viies on? Ja järgmine päev tuleb kõik uuesti üle rääkida 🙂

Kaunistuste osas oleme koju toonud käbisid, neid kuldseks värvinud, et siis koos teiste ise tehtud ehetega metsast toodud pajuokste külge riputada. Panime sinna külge veel ka elektriküünlad, millele oleme jõudnud natuke teha ka nö kuplid. Need tegime munakarpidest, värvisime ja liimisime sädelust peale. Lastele väga meeldis seda teha ja tulemus meeldis meile kõigile. H arvas, et see ongi meie jõulupuu ja oli üsna imestunud, kui ma ütlesin, et võiks ikka siiski kuuse ka tuppa tuua.

Kaunistustest olulisem on minu jaoks hetkel ebatarvilikust kraamist vabanemine. Neid on nii meil endil, kui lastel. Mänguasjade üleküllusest võiks kohe eraldi teema teha. Pooled asjad seisavad kasutult, olen pannud neid eest ära, kastidesse ja kuhjanud nendega terve sahvri üle. Nüüd on nende saatus lahtine, niisama prügimäele nagu ei raatsi visata, et äkki on kuskil keegi, kellel oleks neid vaja. Aga neid kõiki eraldi üles pildistama ja kuskil jagama hakata tundub ka nagu tohutu peavalu ja ajarööv. Ilmselt uurin vallast, ehk on neile teada keegi, kes võiks meile üleliigseid mänguasju vajada.

Jõuluvanale me veel kirjutanud pole aga ma tean juba, et väiksem poja tahaks ühte Lego Duplo komplekti, milles on prügiauto. Seda tal tõesti veel ei ole aga see-eest on tal terve suur kasti täis neid sama sarja erinevaid Lego klotse. Terve kastitäis. Kusjuures, ta mängib ise hoopis suure venna vanade, väikeste Lego juppidega, millest valmivad iga päev mingid eriliselt ägedad ja uskumatud masinad. Mis näitab ju seda, et tegelikult on ta sellest Duplo ajastust juba välja kasvanud. Aga tema ainus vastus küsimusele, mida ikkagi jõuluvana tuua võiks on – Lego prügiauto. No ilmselgelt jõuluvana teab juba, et ta sellega tegelikult ju varsti enam ei mängi, võib-olla nädala? Kas siis on vaja talle lihtsalt seepärast see kinkida, et ta väga tahab? Kas midagi muud kinkides ma kardan ta pisikest südant haavata?

Pisipiigaga (hetkel 2,4 a) on lihtsam. Temale ostsin juba ühelt jõululaadalt Waldorf-nuku ja raamatupoest raamatu. Neid viimaseid ostsin suures tuhinas natuke rohkemgi, ehk siis saab panna ka poja kingikotti ühe raamatu. Ja no natuke emotsionaalne oli see ost ka, sest soetatud sai ka üks raamat, mis lähemal vaatlusel ei osutunud üldse väga vajalikuks ja eriti huvitavaks. Aga see juhtubki siis, kui oled raamatupoes ja silme ees on jõulud. Kui kedagi peaks huvitama, siis see raamat räägib päkapikkudest, nende tööst ja ettevalmistustest. Mõte iseenesest oli huvitav, sest meil on ikka iga päev see teema üleval, et millised need päkapikud ikkagi on, kus nad elavad, kuidas siia saavad jne. Eesti autorid, raamat auhinnatud ja puha aga kuidagi….puiselt siiski kirjutatud ja samas liiga keeruliselt, vähemalt meie jaoks. Raamatu nimi on “Suur Jõuluraamat”

suur-jõuluraamat

Küll aga sain häid raamatusoovitusi Lambrine blogist, soovitan kindlasti lugeda.

Selle järgi nt sain E kingikotti ühe vahva võluraamatu, mis on lõbus ja mänguline, samas ka õpetlik, eriti hea värvide õppimiseks/õpitu kinnistamisseks  – Hervé Tullet Minu raamat.

H kotti mõtlesin panna Epp Petrone Kurru-Nurru vurrud, sest no need eelnevad kolm raamatut Martast, Annast ja Leenast on meil küll täielikud hitid siiani ja Marta varbad on juba täiesti kapsas. Lisaks, mida küll raamatusoovituste all polnud, ostsin meile endile tuttavate Mariliis Tähepõld ja Kristi Terep´i poolt koostatud meisterdamise raamatu “Minni ja krähmud”. Kuna me käime nende poolt korraldatud Haldjapere loovustundides juba kolm aastat, siis on see raamat igati loogiline meie riiulis, kõrvuti nende kahe uuema raamatuga, mida ma ka väga soovitan (Unenäoriik ja Väikese vimkaga perekond, viimases on üks tegelane saanud nime meie pisitütre järgi 🙂 ) Nad kirjutavad vahvaid lugusid ja iga loo juurde käib ka meisterdamine, retseptid ka olemas – materjale saab ise kodus valmistada ja koos lapsega on vahva lugude järgi meisterdada.

Meie pere üldine lemmik eelmisest aastast on muidugi Astrid Lindgreni “Jõulujutud”, mida lugedes suudan ma ka sel aastal pisardama hakata mõnda lugu lugedes…need Lärmisepa tänava lapsed on lihtsalt nii üliarmsad. Ja meie lapsed kuulavad neid lugusid täie pühendumusega. Õnneks. Siis saan ma ise ka seda ikka ja jälle ju lugeda 😉

Ka Eveli oma blogis annab väga häid soovitusi, mida kingikotti panna ilma, et last mõtetute mänguasjadega üle külvata. Alati ei peagi kingitus üldse mingi konkreetne ASI olema. Või siis on ise tehtud.

Ma ise kaldun vist sinnapoole, et midagi lapsele ise meisterdada. Muidugi on seda natuke keeruline teha, kui lapsed ise juures on, meil pole veel sellist kuuri, mis oleks valgustatud ja soe, kuhu õhtul saaks vaikselt ära kaduda ja nokitseda. Või siis peaks see asi olema midagi, mida pole vaja väga palju saagida-klopsida, et saab ka vaikselt toas nokitseda, kui lapsed magavad.

Praegu tuli mõte, et panna kokku tuulelohe valmistamise komplekt ja siis see koos valmis teha. Nagu viimased päevad on näidanud, siis tuulest meil puudust ei tule. Ka uut kelku oleks vaja aga kui lund ei ole, oleks pisut nukker, kui seda kohe kasutada ei saa. Õnneks kelgud ei saa kaubandusest otsa ja selle saab ka päev enne veel ära osta, kui on näha, et lumi ikkagi otsustab tulla.

Või, kui ikkagi ise ei jõu, jääb oskustest puudu, pooldan ma väga seda, et osta kohalike käsitöömeistrite käest midagi vahvat.

Kuuse kaunistamine on ka paljudel teemaks olnud. Meil õnneks käib see asi igal aastal ka järjest lihtsamalt. Lastele on nimelt väga oluline midagi ise teha ja mis siis veel muud jõuluajal teha, kui mitte jõuluehteid. Eile tegid pere kolm last koos laua ääres savist ehteid, kasutasid piparkoogi vorme ja oma fantaasiat, kuidas ehted veel huvitavamaks teha. Homme hakkame neid värvima. Eelmisest aastast on järel soolataignast tehtud ehted, ostetud sai mingis tuhinas ka kuulikesi ja väiksemaid puidust ehteid aga kaldun arvama, et kuulikesed jäävadki sel aastal karpi, sest neid isetehtud ehteid on juba päris palju ja nii ongi tore. Klaasist kuulid ei tule meie peres juba seetõttu kõne alla, et meil on kaks kassi ja koer (lisaks toas ringi tuhisevatele lastele), kolmepeale saaks nad kindlasti jõuluõhtuks juba ühe kuusega hakkama, et selle küljest kõik ehted maha tõmmata. Koer oma saba ja selle tohutu jõuga, kassidele pakuvad need rippuvad kuulid ju erilist lõbu. Juba praegu käis üks neist vaasist okste küljest käbisid vaikselt kõigutamas, kombib piire 😀

Novot, ja nii lihtne see meie jõul ongi. Minu jaoks kõige olulisem on see, et pere oleks koos, kõik oleks terved ja sõbralikud 🙂 Soovin kõigile rahulikku advendiaega ja jõuluöötust! 🙂

 

 

5 thoughts on “Jõuluootuses

  1. Aitäh, Kristiina! Ma peaks küll magama minema, aga kui nägin, et sul postitus tulnud, ei saanud ju lugemata jätta ja nüüd kohe ühe soojaga kommenteerin ka.
    Ma olen sussi sisse pannud seinast seina vidinaid ja nad on tõesti väga rõõmsad ka pisikese kleepeka üle -üks pisike kleeps, mis suuremast lehest välja lõigatud 🙂 Ma ei saaa aru, mis võlu neis kleepekates on!
    Meil ei ole Tirts veel jõuluvanale soove avaldanud, ta vist ei oskagi temalt midagi soovida. Tal küll on soove, mida ta endale saada tahaks, aga ta ei seosta ära, et peaks jõuluvanalt neid küsima. Igatahes me kingime kitarri. Ta on mitu korda öelnud, et ta sooviks endale seda ja külas kui kuskil on, siis ikka väga tõmbab selle poole. Ma ise olin skeptiline, et kas see on ikka asi, millega ta mängiks. Mehega arutades jõudsin juba sinnamaani, et tegelikult oleks reaalsem mängitav asi kannel. Mul oli lapsepõlves selline kannel, millele sai noodid alla panna ja siis mängid. Aga mees laitis idee maha, et las laps tunneb end eriliselt, et saabki korra sellise asja, mida ta ISE on soovinud. Sest see on tõesti esimene kord, kus ta mõne suurema asja suhtes soovi avaldab. Ni et me tegime sellise psühholoogilise otsuse seekord 🙂
    Ja Duplote osas ma ka otsustasin, et enam neid juurde ei osta/kingi. Nad küll mängivad nendega, aga ma näen, et vaikselt hakkavad välja kasvama ja juurde ei ole küll vaja, sest muid asju tuleb nii palju peale.

    Liked by 1 person

    1. Nii vahva, et oma mõtteid jagasid, aitäh! 🙂 Kitarr on tõesti hea mõte, meie ostsime vist aasta tagasi H-le ja ta tõesti mängib sellega väga palju. Ostsin küll sellise ukuleele stiilis, nelja keelega, mis ei ole tegelikult päris jõhvidega, see pill ongi selline laste pill, millel mingist plastiku laadi keeled, üks juba katki. Kuna see oli tema esimene selline tõsisem pill, arvasin, et kohe päris kitarr osta oleks ehk liiga riskantne. Aga nüüd mõtlen, et kui natuke veel kasvab, peaks ikkagi korralikuma pilli ostma sest sellel väikesel on põhi ka natuke lahti tulnud. Ostsin küll muusikariistade poest aga müüjaga arutades jõudsimegi selle ukuleleni. Kas teil on plaanis kohe päris kitarr osta?
      Kannel on meil ka, selle kinkisime E-le sünnipäevaks, kui ta sai 2. Ta ikka sõrmib seda aeg-ajalt, siis jälle vahetavad vennaga, vahel tehakse meile siin päris korralikke kontserte kohe 😀 Aga mulle nii meeldib, et neile pillid meeldivad ja et need ei ole ühekordne huvi. Trumm on veel puudu aga ma pole kindel, kas ma selleks valmis olen 😀
      Eks see jõuluvana käest soovimine ongi meie endi tekitatud. Kuigi see tuli vist mingist raamatust, Finduse ja Pettsoni, kui õigesti mäletan. Siis ta hakkas rääkima, et mida jõuluvana huvitav talle toob. Kui küsisin, mida tahaks, siis hakkaski sellest Duplost rääkima, sest oli seda poes näinud.
      Ma loodan, et tal läheb see soov üle ja me saame teda ka millegi muuga meeldivalt üllatada 🙂

      Meeldib

      1. Ehh, ma muusikavõõrana ehk väljendasin end liiga peenelt. Meil ka ikka mänguasi see kitarr, Papaopa poest leidsime (postipakk käes ka juba aga pole avanud). Küll 6 keelega aga ma ise ei oska väga vahet teha, kas see võiks olla parem kui 4. Mu jaoks oli oluline et ei oleks plast ega mingi patareidega asi, mida Juku-laadsetes poodides nägin.
        Ma päris pille pelgan selle pärast, et me mehega ei ole kumbki musikaalsed ega ühtegi pilli õppinud. Aga mulle tundub, et nt kitarri puhul ehk oleks lapsevanema juhendamine vajalik? Ksülofoni veel taod niisama, aga kas kitarri puhul see tinistamine igavaks ei muutu? Võibolla mitte. Tuleb lapsele võimalus anda 🙂
        Kas E kannel on ka nootidega? Kust selliseid leiab? Mulle tunduvad noodid selline turvalisem variant, et siis ehk saab isegi mingi meloodia kätte.
        Jõuluvana käest soovimise puhul ma imestangi, et Tirts ei soovi, kuigi raamatutes see teema ikka sees. Loeme, kuidas lapsed kirjutavad jõuluvanale jne. Kordagi ta ei ole avaldanud soovi ise kirjutada. Mis on meie jaoks muidugi mugav 🙂

        Liked by 1 person

      2. Meil on Tom see, kes pille häälde seab ja ise oma kitarri tinistab (ta polegi ammu seda teinud, hea, et saan talle seda nüüd meelde tuletada :D). Lapse kitarri puhul juhtub aga pidevalt, et see on häälest ära ja siis issi jälle keerab. Selle keeramisega ilmselt üks keel katki läkski, kui H ise seda “häälestama” hakkas 😀
        Kannel on pärit Juku poest, firma on Hape , meil on nootidega, kaasas on ka need keelekesed, millega mängida ja ka häälestamise asjad. Seda häälestamist saab tegelikult internetist ka leida, saab päris hästi õigesse häälde. Kuigi mid üldse ei häiri, kui laste pillid on häälest ära, nad tinistavad nendega nagunii oma viisi ja nii vahva on kuulata ikka.
        Kuna meil on peres palju muusikuid, siis kujunes E sünnipäev üheks parajaks pillide häälestamiseks ja sünnipäevalaul oli justkui mingi kontsert 🙂
        Vahepeal nad laulavad kahekesi ja mängivad samal ajal pilli, see on ka alati nii vahva vaadata ja kuulata, õnneks olen saanud ka filmida, kunagi kindlasti endalgi lahe vaadata 🙂

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s