Ühel ilusal (vihmasel) laupäeval

See vihmane laupäev ei ole veel läbi ja nüüd, kus lapsed magavad, paistab õues päike, peale terve päeva sadanud vihma.

Hommikul (tegelikult ikkagi lõunal, sest kell oli juba 11), kui väljas ladistas vihm, otsustasime pakkida lapsed ja koera (lisaks piknikukorvile ja varuriietele ja fotokale ja korvidele/ämbritele) autosse ja sõita metsa. Plaan oli minna seenile. Peale esimest peatust ja metsas ringi kõndimist podises üks meist (ilmselt mina, kes ma sellesse konkreetsesse kukeseenevabasse metsa meid juhatasin) nina alla, et niisama metsas kõndida ja linnulaulu (ja müristamist) kuulata on ju sama tore.

076

Kuna seenelkäiguga on selline lugu, et kui vaimusilmas näed juba kukeseenekastet, siis enne jonni ei jäta, kui oled kastmejagu seeni korjanud, läksime järgmisse metsa. Meil siin õnneks neid ikka jagub. Ja no seal läks juba paremini. Lastel olid oma ämbrid ja nemad korjasid mustikaid, sest tõenäosus neid leida oli oluliselt suurem, kui seeni korjata ja neile oli vaja seda HURRAAAA-SAAK tunnet. Ikka ja jälle kuulsimegi ühe või teise suust – leidsingiiii! Natuke rohkem, kui poole tunniga said need kaks vähemalt kümme, võibolla isegi kakskümmend mustikat, lisaks veel mõne metsmaasika! Hea saak! Pool sellest veeres hiljem küll autoistme vahele, sest on ju oluline oma saaki ise hoida. H (3,5a) metsas nii asjalikult seletas mulle, kui me kohtusime, et isegi vaatamata tema komistamisele, suutis ta osad mustikad (umbes 5) päästa. E (kohe 2 a) targutas kõrval, et jaa, tema ka. “Ka” mida, see jäägu kuulaja enda välja mõelda 😀 Ja kui meie issiga ninad samblas seeni otsisime ja õnneks ka leidsime, käis poja meil kõrval ja manitses, et me liiga väikeseid ei korjaks. Kui juhtusime aga õige suure saagi peale, ehk siis suuremate seente peale, teatas ta kohe, et need tuleb tema korvi panna 🙂

Peale pikka metsas müttamist läks lastel kõht tühjaks ja me tegime söögipausi ühel RMK lõkkeplatsil. Olime oma kraami poolenisti jõudnud välja võtta, kui pea kohal käis kõva pauk ja taevaväravatest tuli kaela tugev vihmasadu. Nii, et siis sellega lõppeski meie tänane metsaskäik 🙂

095

Seeni saime me siis täpselt 214 grammi.

Ma ei oska toidust teha väga apetiitset pilti kuid ma võiksin jäädagi rääkima sellest, kui maitsev on kukeseene-värske kartuli praad….eriti, kui see on mu abikaasa tehtud… 🙂

Seda jaotada neljaga (viies, kõige vanem laps ei söö kukeseeni….) oli paras tegu, sest väiksemad nõudsid aina juurde…

Koerale see müristamise värk üldse ei meeldinud ja ta oli päris õnnelik, kui me koju tagasi jõudsime. Kodus aga ootas teda kardina taga kummitus – toakass, kes arvas, et on jube kaval, kui istub köögi aknal kardina taga ja arvab, et koer teda ei näe. Õieti arvas muidugi, vähemalt seni, kuni ta ennast ei liigutanud. nende suhe on soojenenud peale Lota saabumist meie perre aga tema keelega üle nina limpsimine kassi nähes teeb veel ettevaatlikuks…

128

Peale õhtusööki tegime veel õues tiiru peale, kuna H teatas, et ta tahaks õues pisut mürgeldada. See tähendas rattaga läbi poriloikude sõitmist. Õde võttis sõnast “mürgeldamine” kohe vedu, jättis oma liimimistöö toas sinnapaika ja juba oligi õues esimeses poriloigus pepuli sees ja nautis täiega olukorda. Mõni minut hiljem koondusime kõik maasikapeenra ümber, kust üllatuslikult saime ämbritäie (noh, jah, me räägime siisiki liivakasti mänguämbrist…) maasikaid, osalt küll tigude poolt söödud või vihmast lödid, kuid siiski, siiski. Külastasin ka aia kõige tagumist osa, kus hein kasvab rinnuni aga kust võib ka leida üht koma teist. Näiteks kasvab seal üks suur astelpaju põõsas (puu?), mis üllatuseks on hakanud vilja kandma!?!? Ses mõttes, et eelmisel aastal oli ta lihtsalt niisama seal om hõbedaste lehtedega, iluasi aiaveerel. Nüüd on aga mingid mammud küljes. Absoluutselt astelpajuvõõrad nagu me oleme, arutlesime, kas need on ikka marjad või mis need on…aga no mis need siis ikka muud on? Et ju siis on kuskilt välja ilmunud (juba eelmsiest aastast on uusi võrseid ajanud küll) isane isend? Veel üks põhjus, miks ma kibelen Räpina aianduskooli minema, et siin mitte nii segast ja rumalat muljet jätta 😀 Aga praegu ongi asjad nii, et ma ei tea sellest ööd ega mütsi. Vähemalt on mul mingi aimdus ja ma ootan neid tervislikke oranže vilju seal küljes. We´ll see!

150

Lisaks on selles padrikus veel sõstarde põõsaid, nii musti kui punaseid ja tundub, et varsti läheb korjamiseks. Eelmisel aastal jäid meist kõik marjad erinevatel põhjustel lindudele. Kreekidest ma veel keetsin ühe purgi oma mehe lemmikmoosi. Sel aastal aga olen ma valmis! Ma näen end vaimusilmas istumas nende põõsaste all ja näpud usinasti marju korjamas. Reaalsus on teadagi milline…aga. Ma tõesti usun, ja seda juba mõnda aega, et ma saan sellega hakkama. Sest oleks ikka jube patt istuda talvel ilma mustsõstra moosita ja punasesõstra mahlata, rääkimata mingitest udupeenetest katsetustest, millest me oleme mõelnud, samal ajal, kui meil kõik on omal tagaaias (ja eesaias ja kõrval aias) olemas. Kreegid! Sõstrad! Karusmarjad! Ploomid (umbes viis ploomi. Ei, ma ei mõtle puud, vaid vilja) Kõik nad on muidugi vanad, lõikamata, pritsimata, hooldamata, just sellised nagu nad on koguaeg siin olnud (ainult veel vanemad), aga no kui nad kannavad ja meile saaki kingivad, peame me selle vastu võtma. Mõttes mõlguvad ka talgud (a la päti tegemine kreegipuu all, et ladvast neid kätte saada jms). So stay tuned 😀

Maasikapeenra kõrval kompostihunnikus kasvab kõrvits. Umbes seitse on küljes. Kas ma peaks neid vähendama, et mõnigi neist suuremaks kasvaks? Jälle ei tea…aga sealsamas kõrval kasvavad sibulad. Väikese poisi maha pandud. Täna kitkus ta nende küljest rohelist saaki, seisis seal mõtlikult, näris sibulat ja arutles, kuidas sibulale, millel polnud midagi küljes, kasvasid sellised rohelised varred. Samal ajal oli E kättpidi mullas ja teatas, et ta veel toimetab, et ta hakkab ka kohe tulema…Lihtsalt, et….vaatad neid ja mõtled, et nagu väikesed vanainimesed. Kahekesi seal oma aiamaal, vaatavad kogu seda värki ja juba toimetavad. No see kisub kohe pisara silma, ausõna 🙂

139 146 148

Ja siis veel lõpetuseks, et mis lilled need on? Ma usun, et mingid kellukad? Aga mis?

kellukad

Ja kas neid peaks kuidagi kokku korjama ja kuhugi ümber istutama, nagu ilupeenrasse (kui mul see kunagi olema saab), mulle algul tundusid nad mingi suvalise umbrohuna aga ämm ütles, et neile tulevad valged õied ja et neid ei tasuks maha niita. Nii ma tegin ja nüüd nad õitsevad. Ilusad on küll aga neid on nii mitmel pool ja ma mõtlen. Samas, olen eniselt selle metsikuse pooldaja, las siis õitsevadki nii nagu nad on 🙂 nime aga tahaks ikka teada. Ja ma tean kedagi, kes võiks teada. Kairi, sa ju tead, eks? 😀

215

See oleks tänaseks kõik. Kes jõudis lõpuni lugeda, palju õnne ja tänan tähelepanu eest  🙂

5 thoughts on “Ühel ilusal (vihmasel) laupäeval

    1. Aitäh! 🙂 ma kusjuures kibelen isegi juba tagasi, see on see eestalsele omane korilase instinkt 😀 aga no kukeseened on ju ometigi nii head! 🙂

      Meeldib

    1. Aitäh! 🙂 ja kukekad on peale puraviku ainsad seened, mida ma tõesti armastan, seega jah, nad on head 🙂 peakski uuesti metsa minema 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s