Üks koer ja kaks kassi

Ma üldse ei hakka rääkima sellest, et mul pole aega olnud varem kirjutada. See on siililegi selge. Kuigi ma pole siili käest küsinud. Sest ma pole ühtki näinud sel aastal. Nii kahju. Sest lisaks sellele, et nad on targad ja kõike teavad, on nad ka aias kasulikud töömehed.

Ma üritan kuskilt pihta hakata.
Koer.
Meie pere uuus liige. Nimeks Lota (mitte Lotta, kuigi ka nii võiks). Vanus on hammaste järgi määratud ja väidetavalt 5 aastane. Tõug teadmata, segavereline, veidi meenutab hurta, keegi pakkus dogi. Iseloom äärmiselt sõbralik, veidi pelglik mõnes olukorras. Kui näiteks lapsed liiga lärmakaks muutuvad, tuleb otsib minu juurest kaitset ja tuge. Tõeline hurmur koer. Saime ta Võru loomade varjupaigast, tänaseks on olnud meie juures 6 päeva. Algul oli mure söömise pärast, sest see niigi kõhn koer ei tahtnud meie poolt pakutavat toitu, küll aga magas esimesest ööst alates meie poolt pakutavat und.:) Hetkel on tal äratus kell pool kuus. Kui me seda eirame, magab ta edasi, korra ohates. Täna varahommikul aga näiteks oksendas ta põrandale, mispeale ma lihtsalt pidin end üles ajama. Ja see ärkamine polnudki üldse hirmus, sest väljas oli nii kaunis hommik. Veel üks pluss meenub sellega kohe maal elamise juures – sa võid minna koeraga jalutama öösärgis ja kummikutes, sest nii on kõige mugavam ja hea kohe tagasi voodisse hüpata. Kuigi võiks ju ka üles jääda ja toimetama hakata, enamus maainimestel on vist kell 9 juba lõuna, kui meie alles ärkame. Aga ma valisin veel natuke aega magusat und.
Niisiis, koeraga on tore. Söömine hakkab ka paika loksuma, tuleb aega anda. Seda ma tunnen aga küll, et oleks nagu üks laps juures. Temaga tuleb rääkida kohati nagu lapsega, ei tohi näiteks ju öelda tubli koer vaid et hästi tehtud. Nagu lastelegi. Ei tohi lasta toitu valida, igal suvalisel ajal süüa, et mitte isu ära rikkuda. Nii nagu lastelgi. Koeraga on veel see asi, et tegelikult ei tohiks anda peale õige koeratoidu, milleks on kvaliteetsed krõbinad, ja peale vee mitte midagi. Vahel võib toorest liha anda. Seda aga ei ole lihtne järgida, kuna on palju neid, kes pakuvad koerale midagi, kui külla tulevad. Näiteks on pakutud juba kommi. Või juustu. Aga me oleme suutnud endale kindlaks jääda. Ma saan aru tegelikult sellisest mõttemallist, et mis siis juhtub, kui ta sööb meiega sama toitu? Sest loogiliselt võttes ei ole ju väga reaalne, et midagi juhtub. Kuna aga ma pole arst ega spetsialist, ei hakka ma koera tervisega riskima ja kuulan endast targemaid. Ja kui natuke lugeda ja ise uurida, saab selgemaks küll, et koera ja kassi seedimine pole päris sama, mis meil ja nad ei tohi süüa toitu, kus on sees sool, suhkur, rääkimata muud lisaained. Me ei tea ju tegelikult, mitme aasta pärast see välja võib lüüa kuskl maksas või maos või neerudes, et on valet toitu söönud. Siis aga ei osata neid haigusi võibolla väga hästi toitumisega seostada. Õnneks Lota tundub olevat arusaaja koer, ta ei hakka paluma ja nuruma, kui meie sööme, läheb ohates oma kohale ja ootab oma järgmist toidukorda.
Muidugi, kui me õhtul hilja veel külmiku ust paotame, on ta platsis ja vaatab oma nukrate silmadega meid…ja see on viinud selleni, et ma olen hakanud vähem sööma 😀 Kas pole tore! Minu isiklik treener-toitumisnõustaja 🙂

084

Koer ja kassid.
Kui kellelgi on kogemusi, kuidas koera ja kassi omavahel tutvustada, nii et lambad terved ja hundid söönud, ootan huviga nõuandeid. Praegune elukorraldus on selline, et igaüks neist on eraldi. Õuekass elab suvel nagunii õues, kuigi tahaks ka ju toatiirul käia ja paisid saada. Nüüd tuleb neid talle õues andmas käia. Sest Lota ja Ossu (õuekass) esimene kohtumine oli üsna vähe lootustandva noodiga. Kui Lota oli autost välja saanud ja tema käpad esimest korda oma uue kodu maapinda puudutasid, oli Ossu platsis, üritas teha end viis korda suuremaks (õnnestus vaid natuke hirmsamaks teha) ja ajas silmad punni. No kena tervitus küll! Lota igatahes ei lasknud meil pikalt selle üle arutleda, kuidas ta võiks reageerida. Kui ta oleks lahti olnud, oleks ilmselt olnud otsustav see, kumb on kiirem. Paar korda oleme seda näinud ka, kui koer on kogemata lahti pääsenud ja kass on vaateväljas. Lõppenud on see sellega, et kass on puu otsa pakku jooksnud ja sinna mõneks ajaks kükitama jäänud. No ja sellest ajast peale need kaks teineteist ei salli. Ootame muutust…
Toakassiga on natuke lootustandvam see olukord. Ilmselt sellepärast, et toakasss polnud ennem nii suurt elukat näinud ja ei osanud teda karta. Kuna aga see must koletis on koera suhtumist kassidesse juba natuke kujundanud, siis Lota seda karvakera siin toas veel hästi ei usalda. Ootame…anname aega. nii tore ju oleks, kui kõik kolm oleks lõpuks koos nii õues kui toas.

Pühapäeviti toimub Põlvas koertekool, kuhu me nüüd sel pühapäeval ka ehk jõuame. Plaanisin juba eelmisel pühapäeval minna aga auto otsustas katki minna ja veetis terve nädalavahetuse remondis (pole veel praeguseni tagasi, kui käes on juba esmaspäeva pärastlõuna). Kuigi koertekooli minna ei saanud, saime siiski tunda elu maal ilma autota, mis polnud üldse keeruline. Lihtsalt jäid osad sõidud ära. Näiteks plaanisime minna Ihamarus toimuvale kevadlaadale. Samas mõtlesime, et ega sealt ju otseselt midagi vaja polnudki, kõike on rohkem kui küll. Ma pole vist siiani üheltki laadalt tühjade kätega koju tulnud. Seega oli see päris kasulik, et me saime eemale jääda. Selle asemel sõitsime rohkem ratastega ja kodus sai ka palju tehtud. Mina sain näiteks ühe panipaiga majas korda ja Tom sai valmis kastmissüsteemi. Või vähemalt on nüüd võimalik ka nii kasta, et ei pea tiigist ämbritega tassima. Tagumisele aiamaale siiski veel peab tassima aga ütleme nii, et vahemaa lühenes poole võrra tänu voolikule.

Nüüd aga sai jutt otsa sest tegelikult ma päris üksi oma mõtetega pole. Teine silm jälgib kõrvaltoas toimuvad. Seal käib täielik möll, selmet hoopis magama jääda. Ega ma lootnudki. Aga noh, vähemalt saavad nad natuke puhata, isegi kui und ei tule. Minul küll tuleks. Kahjuks aga ei saa jääda ise magama, sest ma ilmselt ei julgeks pärast silmi lahti teha…need kaks on võimelised nii mõndagi koos korda saatma… 🙂

Ahjaa, üksõhtu läksime lastega naabrinaisele külla ja see minek nägi välja niimoodi:

207

 

4 thoughts on “Üks koer ja kaks kassi

  1. Ma sõitsin vanematega nädalavahetusel Vastse-Kuustesse, vahtisin auto aknast välja ja kadestasin inimesi, kellel on oma maja, nagu ma ikka teen. Ja siis üks hetk poole tee peal kiljatasin: “See on see maja!”. Vanemad ei ehmunud, olin neile eelmine nädal just rääkinud, kuidas ma loen kadedusega (minu on väga palju majaomamise-kadedust 🙂 ) ühte blogi, kus tehakse vana talumaja korda. Ma ei olnud kunagi otseselt uurinud, kus see teie uhke maja on ja see ootamatu avastus tekitas natuke liblikaid kõhtu 🙂 (noh sellisel mitte kriipil moel, ma ei tule teie koeraga tutvust tegema või midagi).

    Liked by 1 person

    1. Ni lahe ju! 😀 ma olen ennegi selliseid lugusid meie maja kohta kuulnud 🙂 täitsa huvitav tunne tegelikult, et me polegi päris anonüümsed, mis mulle meeldibki 🙂

      Meeldib

  2. Meie tõukoer (ilma paberiteta) laika sõi enamjaolt sama mida meie (va siis soolatud, marineeritud ja suhkruga toidud) Lisasime leiba, kartult (mis talle väga ei maitsenud aga kui vähe panna ja segada siis sai jagu) Vorstid, kana, liha jne. Ja kasvas täiesti tervena. 13 aastasena arstil ja öeldi, et koera lihastik on nagu 3-5 aastasel. Tugev ja ilus. Leib on see mis toidab. Krõbinad loobusime lõpuks andmast, need tekitasid talle karvavabad laigud, mida ta krõbinates sisalduvd tuha tõttu ise näksis. Tegelikult öeldakse just, et tuhka sisaldavid krõbinaid ei tohi anda, see ladestub ja tekitab probleeme.

    Meeldib

    1. Aitäh Kristhel kommentaari eest! 🙂 Eks see vist olenebki loomast endast ka, kui tugev ta organism on ja kui vastupidav loom on. Tean samas juhtumit kassist, kes sai neerukivid just vale toitumise tõttu. Arst oli öelnud, et see pidi mõjutama eriti opereeritud (kastreeritud/steriliseeritud kasse, koeri). Samas oli meil endalgi lapsepõlves krants ja tema järeltulija, kes mõlemid sõid samuti seda, mida meiegi ja tervisel polnud häda midagi. Eks see vist ongi nii, et kuidas peremehed otsustavad ja mida süda ütleb. Ma praegu veel ilmselt jätkan krõbinatega, sest ta olla neid ka varjupaigas saanud (küll mitte loomapoe omi) ja praegu on ilmselt hea, kui elu kulgeb vähemalt mõnes mõttes samamoodi, et seda kohanemise stressi vähendada. Samas ega seda enam eriti tundu olevat, ta on algusest peale nagu oma jope siin 🙂 Aga kindlasti kaalume edaspidi seda tuhavaba toitu ja ka kodutoitu (soolata ja muude lisa aineteta) andmist, kui ta tervis on korras. 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s