Imbväljaku apsakast

Täiskuu lummuses istun üleval, kell on ammu üle südaöö aga mul ei tule und. Pole siis ime, kust mu lapsed selle tundlikkuse täiskuule on saanud, ka nemad on alati sel ajal väga rahutud ja magavad kehvasti.

Kasutan seda aega siis ära ja kirjutan paar rida sellest, mis vahepeal toimunud.

Ma peaksin tegelikult ühe väga vahva ja kogenud blogija nõu ükskord kuulda võtma ja pidevalt oma mõtteid kirja panema, kõike pildistama ja lindistama, et saaks siia ka kõik kirja. Püüan end parandada. Tihti on nii, et keegi kisab mu mõtetest üle ja kadunud nad ongi. Mul on neid segajaid siin igal pool ja ma pole õppinud veel kogu selle tohuvapohu vahelt läbi laveerima, et oma mõtetega olla ja neid kuhugi kiiresti talletada.

Seda aga mäletan ma küll hästi, mis häält ma kuulsin eelmisel nädalal vannitoast, kui potist vett alla lasksin. See hääl oli nii tuttav sellest ajast, kui meil oli ajutine kanalisatsioon maja taga ja seda tuli üle päeva pumba abil tühjendada. Sellest, et kaev oli täis, andis märku vali luristav hääl dushinurgas. Sama hääl oli siis ka nüüd. Imestasin natuke aega omaette, et mis see olla võiks, on ju spetsialistide poolt hiljuti valmistatud imbväljak maja taga. Tom aga ei arutanud pikalt ja helistas kanalkamehele. See üritas alguses natuke proovida kohalike soss-seppade kaela asja ajada, et on mingid torud kuskil valesti aga lõpuks tuli tal siiski tunnistada tõsiasja, et sai ikka koht valesti valitud. Liiga madal. Oli õnn, et eelmisel nädalal oli sula ja vihma sadas, et saime asjale nii kiiresti jaole. Mida varem, seda parem. Saime siis kaubale, et tehakse praegu ajutine kraav ja niipea, kui maapind kannatab, tehakse see plats kõrgemaks ja tuuakse torud kõrgemale. Saame siis ühe künka endale maja taha. Et siis selline väike apsakas. Aga vähemalt oli meie pisipojal põnev aknal kõõluda ja kopa tööd vaadata.

 

Kuskilt ajusopist tuleb meelde, et ma siin kirjutasin sellest, mis plaanid meil kõik jõulupuhkuse ajal kodus olid. Mina tahtsin korda luua panipaikades, maakeeli kolahunnikutes, mis asuvad väiksemas esikus ja sahvris, et neid ruume saaks kasutada sihtotstarbe kohaselt. Ma jõudsin selle ajaga sorteerida läbi kaks kotitäit asju ja ühe kasti. Mõni asi sai tõstetud ühest seinast teise, kuna ei olnud kindel, kas seda asja võib veel vaja minna või mitte. Ma siiralt kahetsen nüüd, et me juba linnas seda ei teinud, et me ei võtnud lihtsalt üht suurt prügikonteinerit ja kogu seda kola sinna sisse ei visanud. Mõne leiu üle oli muidugi täitsa hea meel, nagu näiteks abikaasa peaaegu puutumata parfüüm või minu ammu taga igatsetud sõrmus.. Kui nüüd tagantjärele mõtlen, on tunne, nagu oleks kuhugi põgenenud, kui kolisime. Absoluutselt ei mingit süsteemi! Ja nüüd on see siis käes – sellised jätta-või-minema-visata olukorrad on nii piinavad. Eriti kui seisad kitsas ruumis, kus neid äkki-läheb-veel-kunagi-vaja asju pole ka nagu kuhugi ära panna. Ja nüüd, kui ma olen suutnud tekitada mingi raja nende kottide ja kastide vahele, et pääseks ruumi tagumise seinani, (kus on veel üks kastide virn), on üle käe “kukkunud” sellele rajale nii mõnigi tühi karp, klaastaara vms. Eriti hea “peidik” on see selleks, kui külalised tulevad ja kole kiire hakkab koristamisega. Need uksed jäävad ilmselgel põhjusel külaliste ees suletuks.

Nii, nüüd kui ma olen kogu selle piinliku uste-taguse loo kirja pannud, loodan ma, et mul on piisavalt piinlik, et enne järgmiste külaliste saabumist see asi kätte võtta ja puhas töö teha nendes “abiruumides”. See oleks siis ühtlasi ka minu uue aasta üks paljudest lubadustest.

Kuigi…uue aasta kohta tahtsin öelda tegelikult seda, et minu jaoks poleks nagu midagi muutunud, ma mõtlen uue aasta ööl. Ei olnud küll mingit erilist tunnet, et nüüd oleks midagi suurt seljataha jäänud ja ees on algus uus. Ärge saage minust valesti aru, ma ei püüa absoluutselt põigelda praegu eemale sellest suurest koristamisest 😀 tegelikult on meil siin täitsa oma ajaarvamine. Minu jaoks algab uus aasta pigem natuke hiljem, siis kui Hiina kalendri järgi algab lamba aasta – minu aasta 🙂 Mul kohe ON selline tunne, et siis ma saan palju uut energiat (sest no 31.12 kell 00.00 ma seda ei saanud, vastupidi…) ja kevadeni on siis ka palju vähem aega jäänud. Aga jah, see koristus…ja siis me veel tegime lennukaid plaane, et toksime valmis mõne tooli ja lauakese lastele, mis see siis ära ei ole. Aga samas, polnud ju ruumigi, kus seda teha…kola oli ees 😛 Nokk kinni, saba lahti.

Peamine põhjus, miks me midagi tehtud ei saanud, võis olla aga ka selles, et me soetasime endale ja keskmisele lapsele suusavarustuse. Veel vanas eas…aga kuna me peame ju lastele eeskujuks olema siis see tundus ainu õige mõte ka endale see asi meelde tuletada. Kuna poes käisime õhtul, siis koju jõudsime pilkases pimeduses, see aga ei takistanud meil suuski sisse sõitmast. Väike suusahunt sai asjale kohe pihta ja tundus, et talle meeldis. Esimese õhtu kohta oli päris hea tulemus, et ta viitsis neid umbes kümme minutit jalas hoida.

 

Ka mina tegin maja ees mõned tiirud, täitsa mõnus oli. Abikaasa võttis asja tõsisemalt. Kui meie olime juba tuppa läinud, jäi tema veel suusatama. Ainult, et iga kord, kui ma aknast välja vaatasin, et tuhisevat lund ja lumepilves tuiskavat meest näha, nägin ma kõigepealt teda lumelabidaga rada tegemas. Järgmine hetk, kõigest natuke aega hiljem arvasin, et ta on leidnud endas hoopis kadunud rallisõitja kutsumuse, sest ma ei osanud kuidagi seletada seda, et ta autoga suuri tiire maja ees tegi, kurvid olid küll väga valluatud… Kolmas kord märkasin juba meest suuskadel…ja kohe hetk hiljem oli mees pikali, suusakepp kõver.. Peale mida ta vist tuligi tuppa. Või tegi veel paar auringi, kes seda enam mäletab. Igatahes algus oli paljutõotav 🙂

212

Pildi kommentaar: Pole enam võistlusspordini palju minna…eriti ehe on minu müts ta peas 😀 Ma siiralt nüüd loodan, et ta selle piinlikkuse valmistamise mulle andeks annab aga ühiste ilusate mälestuste loomise huvides, mis tal muud üle jääb. Nii hea, et mina ise koguaeg pilte teen ja ei pea sellises olukorras olema nagu mõni teine 😛

Järgmisel päeval võtsime asja kohe nii tõsiselt, et sõitsime Mammastesse, kus asub valgustatud keskus, seal saab suusatada ja kelgutada ja kirjade järgi lubatakse saunagi. Ühesõnaga, väga mõnus tegevus ja las see koristamine ootab veidi…

Nüüd on puhkus läbi, Tom komandeeringute lainel ja mis muud, kui tuleb järgmist puhkust ootama hakata, et midagi ära tehtud saaks 🙂 Ma tean jah, et meil on aega maa ja ilm aga mõni asi kohe on selline, mis pakitseb seni, kuni see tehtud saab. Et siis kohe mingi järgmine asi pakitsema hakkaks.

Ma ei hakka ennast kordama vist, mis meil sel aastal plaanis on. Aga nii igaks juhuks võib ju ka.

  • välisuksed
  • veranda valmis
  • maja välisfassaad üle värvida
  • enne seda isegi võib-olla haljastus (drenaaž on peamine) ja mingigi teerada, et saaks kuiva jalaga vihmasel ilmal autost tuppa

Rohkem küll ei julge lubada.

Tänan tähelepanu eest! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s