Jõuluootus meie moodi

Ma pole kindel, kas ma oleksin muidu veel sel aastal siia kirjutama jõudnud, kui ma poleks end praegu kokku võtnud. Sellepärast kasutan juhust, sest end kokku võtta on viimasel nädalal olnud tohutu pingutus, kuna meie pere suuremaid ja väiksemaid on tabanud mingi väga halb viirus. Kusjuures tundub, et väiksemad põdesid seda palu kergemini ja kiiremini läbi, mina siin vindun ja vindun.

Selleasemel, et siin istun taskurätikute kuhja sees, villastes sokkides ja kampsunites, tahaksin ma juba hoopis luud käes mööda maja ringi tuisata, kõik kapid, sahvrid, esikud korda teha, aknaid pesta, veel rohkem kaunistusi teha ja neid igale poole üles riputada, veel rohkem jõulukaarte koos lastega teha ja need posti panna jne jne jne.

Kaarte oleme õnneks natuke jõudnud teha, mul on selleks alati kaks abilist. Üks neist, see kolmene, teeb juba ilusti kaasa, näiteks aitab lumehelbeid valmistada (ise nimetab ta neid järjekindlalt kaerahelvesteks…) ja kui helbed valmis, aitab neile liimi külge panna. See teine aga, see 1,5ne istub ka meiega ühes lauas ja katsub kõike hambaga, et juhuks, kui sünnib süüa, siis seda ju kaardile panna ei kõlba. Tema õnnetuseks aga pannakse siiski kõik kaardile ja miski süüa ei sünni. Seega meie kaks, mina ja poja, peame kiiremad olema, et Ell oma kõhtu pliiatsitest ja paberitest täis ei sööks.

Ma alustasin tänast kirjutist siis, kui poisid olid linnas, Ell oma voodis ja andis lootust, et jääb õhtusele iluuinakule. Kui ma olin jõudnud 137. sõnani, andis ta juba väga häälekalt teada, et ta tahab “opa, juua, tanssi (ehk tantsida), süüa” ja seda ilmselt kõike korraga sest nõudmine oli tõesti juba vali. Ja no kui tema on majas, siis ei istu keegi enam lihtsalt laua taga, arvuti või raamat või midagi muud ees, siis joostakse tema järel, et ta endale midagi kaela ei tõmba, kuskilt alla ei kuku, kassi söögist kõhtu täis ei sööks vms. Olingi juba unustanud…Aga mitte sellest ei tahtnud ma ju rääkida. Lihtsalt, et vahepeal on möödunud neli tundi, poisid linnast tagasi, õhtusöök söödud (ma ei taha meenutadagi, mis eelnes selle ootamisele, kui need kaks näljast kokku saavad ja kõik, mille üle vähegi vinguda saab, seda ka teevad või siis kui muud ei saa, siis asjade üle saab ju alati kakelda). Niisiis, õhtusöök söödud, sai tantsu ja tralli ja nüüd on magama mineku aeg. Tom tegeleb hetkel selle kallal. Minule antakse õhtul see aeg, mida ma praegu kasutan täitsa rahulikult laua ääres kirjutamiseks, mitte keegi ei ripu jala küljes, ei nõua sülle ega sadat muud asja ja mitte keegi ei kisa, täielik vaikus. Kui muidugi kohe ei tule sealt lastetoast H juttu, mida ta kõike linnas nägi ja tegi…

Linnas käimine. Kuna täna, kooliveerandi viimasel hommikul ei läinud ühtki bussi sel kellaajal linna, kui meie koolipoisil oli vaja minna tunnistuse järele, sättisin siis mina ka end pisikestega linna, kuna üks kink oli veel olemata. Kusjuures, lastele sain kõik asjad internetist ja sellega asi aamen 🙂 (siinkohal tänan Mutukamoosi heade ideede eest 😉 Ostsin PapaOpast toksimismängu ühele ja teisele plekist teeserviisi :))  Aga siis see üks kink….selle saamine võttis mul aega kokku umbes tund aega. Ma teadsin, mida ma tahan aga siis selgus, et igal pool on ummikud, ei ole õiget suurust või üleüldse otsas. Kui mul oli see kink käes, oli mul peavalu selline, et pea ähvardas lõhkeda. Tohutu rahvamass, ja seda juba reede lõunal. Veel ummikuid, mõned mitte-töötavad valgusfoorid, mis tähendas ühel ristmikul seismist nt 10 minutit, mõned plekimõlkimised ja seega sõitu takistavad mõlkis autod, kõik kiirustavad kuhugi….võib-olla olen ma liiga vähe aega linnast eemal elanud, et ma suudan sellisest asjast närvi minna. Mulle tundub, et maal elamine annab ka teatavat rahu, aga ma pole veel piisavalt kaua siin elanud. Igatahes ma keeldun linna niipea uuesti minemast, vähemalt ei taha minna enne, kui kogu see jõulumöll on läbi. Kui ma teaks, et ma saaks lisaks munadele, peedile ja porgandile ja nüüd ka imemaitsvale põdravorstile ka muud meie jõuluroa jaoks vaja minevatele asjadele kätte nt Põlvast või veel parem oleks, kuskilt talunike käest, ei peaks me tõepoolest enam Tartusse minemagi. Oleks see alles tore. Kahjuks aga ei ole leidnud ühtki lihunikku, kellelt head värsket liha saaks, mõnd kalameest, kes kala pakuks…õnneks on meil üks väga hea sõber, kes meid varustab munadega ja nagu ma juba mainisin, ka peedi ja porgandiga, ka sibulat on tal piisavalt, et ka meile jagub…mina enam neid asju poest osta ei taha 🙂

Olen jõudnud järjega jõulutoitude juurde. Eelmisel aastal me sõime kana ja ahjujuurvilju juurde ja me juba ägisesime selle all. Üleeelmisel aastal sõime me sinimerekarpe, hiidkrevette ja muud vahemere juurde kuuluvat, sest Hispaanias ei müüdud hapukapsast ja verivorstid olid tõesti äärmiselt very worst…Sel aastal ei ole veel nimekirja valmis aga mul on nii kohutav kihk päev otsa vaaritada, küpsetada (Mirjam, ma soovin safranisaiade retsepti palun ;)), et järgmisel päeval oleks ikka terveks päevaks kogu aeg midagi süüa 😀 Nii, nagu raamatus. Ah, et mis raamatus? Päkapikk tõi lastele Astrid Lindgreni raamatu “Jõulujutud” ja loen neile seda ikka õhtuti ette. Seal on nii toredad jutud sellest, kuidas Madlike ja Liisbet või Joonas ja Lota jõulusid ootasid, kuidas kodudes kraamiti, kuidas saaniga kirikus käidi ja kõik muu toredus. Ma olen suutnud vähemalt 3-aastasele selle vastu huvi tundma panna, ta kuulab pikki jutte mu kõrval, koos vaatame pilte ja arutame, kuidas oli siis, kui ei olnud autosid ega rääkivaid koeri ega nukke. Mulle meeldib väga see mõte, et lapsed saaksid aru, et jõulud ei tähenda kuuse all ootavat mänguasade hunnikut, kõik pakitud ilusatesse kirjudesse paberitesse, läikiv pael peal. Et ei pea olema viis kingitust igale lapsele…

Jõulud tähendavad meie pere jaoks aega, kus kõik on koos, kus toas on jõululõhn, isa toob lastega kuuse tuppa, mille me kõik koos ära ehime, enamus ehted on meie enda tehtud. Me sööme head ja paremat kõhud punni, kuulame jõululaule, teeme ahju tuld, sööme selle ees piparkooke, joome teed ja räägime juttu. Siis tuleb jõuluvana (põnev, esimest aastat :)), me loeme salme, laulame ja jagame kinke. Pärast tantsime ümber kuuse ja oleme üleval nii kaua, kui tahame. Järgmisel hommikul läheme mõnda väikesesse külakirikusse hommikust jumalateenistust kuulama. Just nii nagu Madlike ja Liisbet. Või Lota ja Joonas. Nii lihtne see meie jõuluaeg ongi.

Muidugi ootame külla ka oma kalleid peresid, kes loodetavasti meid ka tõesti külastavad.

Eks me peame endale muidugi ka aru andma, et laste jaoks on see aeg nagu iga teinegi, nendel on oma päevarütm ja nemad teavad, et peavad saama 1. süüa, 2. magada, 3. meiega mängida ja kogu vahepealne aeg on ka nende päralt. Kuna aga mehel on ka õnneks jõuluaeg nö vaheaeg, puhkus, siis me saame jagada. Siiski ma loodan, et poolgi vähemalt sellest, mis on mu unistus, mida kõike ma teha jõuaks, läheb täide.

See ongi vist mu suurim jõulusoov, et ma saaks oma perega koos olla, mõnuga teha asju, mis mulle meeldib, nautida rahulikku jõuluaega. Teile kõigile soovin sedasama! Et oleks palju-palju aega olla koos, lähedastega, keda armastate, lülitage see telekas välja ja minge jalutama, rääkige juttu ja olge lihtsalt armsad 🙂

Kuna mu fotokas on vist minekul, teeb viimaseid hingetõmbeid, siis mõned udused pildid lisaks siia ka. Kui need midagi edasi annavad. Ma ei kirjutanud näiteks oma viimasest kaltsuka leiust, mille üle ma nii vaimustuses olen 😀 Ma käisin Põlvas, et lastetuppa mingit ajutist kangast akna ette osta, kuna neile sai kardinapuu paika pandud. Kuna kardinaid tahan ise kartulikoti riidest teha, siis see vajab hoovõtmist ja seega….ajutist kangast ma otsima läksin. Ja ma lahkusin 1 minut!!! hiljem esimesest poest, kuhu sisse astusin!!! välja kahe valge, imepehme ja kenasti langeva valge kardinaga, mis sulandusid meie köögi akna ette, ma teadsin seda siis, kui neid nägin. Kohe. Ja see sulandumine läks maksma täpselt 5 €! Väike ruuduline paelake ümber ja voila! Imesid siiski juhtub! Ahjaa, lastetuppa ma siiski midagi ei leidnud aga peab siis hakkama õmblema 🙂

Need alumised pildid, kus lapsed mängivad millegagi, on näide sellest, et lastel ei ole vaja mänguasju, kui neil on kardinapuu ja rõngad, mida sinna külge panna ja siis mööda puud alla sõidutada. See tegevus köitis neid oa kakskümmend minutit!

Oksad vaasis vannitoa aknal on hakanud lehte minema, nagu oleks juba kevad…loodame siiski veel enne lund ka näha 🙂

 

2 thoughts on “Jõuluootus meie moodi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s