Kitsede ja kasside keskel

Pimedad õhtud ongi nüüd käes, lund veel pole ja on selline aeg, kus õhtul enam õue väga asja pole. Eriti, kui ümber maja on kottpimedus. Selles mõttes ongi jälle midagi uut meie jaoks, kuna linnas on ju tänavavalgustus ja autode tuled, säravad reklaamid ja poodide valgusküllased vaateaknad, siis nagu ei pannud seda pimedat aga nii tähelegi. Jah, tööjuures tuli ikka jutuks, kui kell viis koju hakati minema, et näe, nüüd on väljas juba pime…aga sa vähemalt nägid oma jala ette ja ei pidanud taskulambiga teed näitama.

Aga see pimedus on siin maal kuidagi teistmoodi, isegi päris nauditav. Eriti kui on juba selline õhtutund, kus autosid ka enam niiväga mööda ei sõida, ja kui taevas on suur ümmargune kuu, mis valgustab piisavalt, ei tunne tuledest puudustki. Ühel sellisel õhtul näiteks istusime Tomiga oma maja ukse ees aiatoolidel, lapsed magasid hilist lõunaund ehk siis täitsa-sassis-graafikuga päev oli. Ent meil oli mõnus. Istusime, küünlad põlesid ja me arutasime, millised tööd veel sel aastal jõuaks ära teha, mis on eriti pakilised ja millised jäävad järgmist aastat ja seda va krõbisevat ootama. Jõudsime päris mitu plaani paika panna enne, kui lapsed ärkasid.

Kuna päevad on lühikesed, olen lastega end ikka pea iga ilmaga õue ajanud, et värskes õhus mängida ja enne lõunasööki isu tekitada. Tavaliselt olme maja taga ja lapsed mängivad liivakastis, olgugi, et liiv on täitsa märg aga nii saabki paremini vormidega kooke meisterdada ja õunapuu lehtedest garneeringut teha 🙂

Ühel veidi udusel ja pilvisel päeval olime jälle õues, E magas kärus oma esimest und ja H mängis liivakastis oma koppade ja autodega, mina istusin õunapuu all ja lugesin. Järsku hõikas H: “Vaata, kes seal jooksevad!” Tõstsin pea ja vaatasin enda seljataha, sinnapoole, kuhu H käega näitas. Minu selja taga, meist umbes 100 m kaugusel olid kaks metskitse! Ilusad, suured, ilma sarvedeta kitsed! Olime H-ga mõlemad nii vaimustuses, olime neid ju siiani vaid loomapargis näinud. Aga see, et nad olid nüüd siin, meie lähedal, täiesti vabad, oli nii erakordne. Mul ei olnud muidugi (nagu ikka sellistel puhkudel) fotokat õues ja ei julgenud üleliigseid liigutusi ka teha, kartes neid hirmutada. Küll aga oli telefon taskus ja ma filmisin neid. H oli aga kohe nii vaimustuses, et tahtis nende poole minema hakata, sellepeale aga tõstsid kitsed kohe valvsalt pead ja jäid paigale, nii ka meie. Vaatasime üksteist nii sekundeid kümme, kui nad aru said, et neid jälgitakse ja veel päris ligidalt ja juba me nägimegi nende valgeid tagumikke, kui nad metsatuka poole silkasid. Meie silkasime kohe tuppa, issile rääkima! Oli see alles elamus! Ja jällegi oli see üks nendest hetkedest, kui ma mõtlesin, et küll on hea, et mu lapsed saavad sellises kohas üles kasvada. Ja kui hea, et H ei käi veel lasteaias ja ta sai sel hetkel olla oma aias, näha kitsesid. Mitte raamatust pildi pealt ega loomaaias puuris vaid päris looduses…

Ükskord ma kirjutasin ühest kassist, kes meile külla tuli. Noh, nüüd ta ongi meile “käima” jäänud. Saage tuttavaks, Kräunu (ajutine nimi, sest praegu ta muud ei tee, kui kräunub ja kaebab)

121.JPG

Helistasime igaks juhuks lähedal asuvad talud ka läbi, keegi teda omaks ei võtnud. Mustem stsenaarium on see, et keegi on ta nö suvekassiks suvilasse võtnud ja nüüd autost välja tõstetud aga seda ma uskuda ei suuda. Ei ole olemas nii koledaid inimesi ju?

Mina ei tea, kus ta vahepeal käib aga kui tal kõht tühi on, siis võtab see pisike armas olevus kogu oma julguse rindu ja tuleb meie ukse taha süüa küsima. Sest näljas olla on kindlasti hirmus ja ilmselt ei ole piisavalt hiiri ega rotte, mis teda toidaks. Nii me olemegi hakanud teda toitma ja oleme sellega saanudki endale veel ühe kassi. Esialgu jääb tema küll õuekassiks, kuna me esiteks pole veel võitnud tema usaldust, teiseks tuleb temaga kindlasti enne tuppa tulemist tiir loomaarsti juures ära käia ja kolmandaks ei ole ma kindel, kas ta üldse niiväga tuppa tikubki. Kuigi tegelikult usun, et ta ei ütleks ära mõnusast soojast toast külmal tuulisel talveööl. Ja ju ta siis õpetaks meie voostri ka õues käima.

See õue tahtmine tähendaks meile muidugi veel üht kuni mitut korda ärkamist öösel, aga noh, me oleme juba harjunud ju ka. E ja H ärkavad vahel ka mitu korda öö jooksul, kes pissi häda peale, kes sellepeale, et tekki pole peal või tuleb lihtsalt keset ööd tahtmine meie kaissu saada. Iial ei või teada. Siis jääb vaid üle loota, et kass(id) ajastab(vad) oma käimisi samale ajale, kui lapsed ärkavad…võiks ju loota. Ja ma olen täiesti teadlik sellest, kuidas ei ole võimalik enam edasi magada, kui üks isend öösel tuppa nõuab, kaapides meeleheitlikult käppadega vastu akent, sest tal on kõht tühi ja vaja kõik toad läbi käia ja siis uuesti õue saada (ema juures ööbides saab selle tunde väga kiirelt kätte)…siis ma jõuan oma järeldustega sinnamaale, et kui sul on peres kaks väikest last, kaks kassi ja üks teismeline, kes ärkab 6.30, et ta bussi peale viidaks, siis ei olegi mõtet magama minna 😀

Praegu aga peaks vist siiski minema. Magama. Sest abikaasa sõitis täna ära, mis tähendab minu hommikusi varajasi ärkamisi ja kes teab, palju mul ööselgi armu antakse.

One thought on “Kitsede ja kasside keskel

  1. Kuna Facebookis juba pöörati tähelepanu sellele, et kitsedel pole kabjad, siis parandan nüüd postituses ka ära, tõesti, kitsedel on sõrad. Kuigi minu ilumeel arvas, et nii ilusal loomal on kabjad, kõlab ju ilusamini kui sõrad…:-D

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s