Tagasihoidised ehk tagasihoidlik õunamahlategu ja natuke muud ka

Et päris kuu aega eelmisest kirjutamisest mööda ei läheks, proovin midagi jälle üles tähendada.

Mis me vahepeal siis teinud oleme? Noh, midagi juurde ehitanud pole, remontinud ka pole…Aa, siiski, siiski. Ma sain hakkama ühe “atraktsiooniga”, et lastele natuke õues vaheldust oleks, kui liivakastis mängimisest ja puuklotsidest majade ehitamisest mõneks ajaks küll saab. Meie vana vaher, mis veel aasta tagasi majaesist kaunistas, sai nüüd turnimisrajaks. Pakud olid juba ammu hunnikus ootamas, et keegi neist midagi teeks. Noh ja ma pisema poja abiga tegingi. Läks paar päeva aega ja valmis ta saigi. Täitsa tore rada on 🙂

 

Selle rajal on palju funktsioone, nagu selgus. Nad saavad pakkudel istuda, ka täiskasvanud saavad jalgu puhata ja jälgida väikeste inimeste mängu. Veel saavad nad sinna kriitidega joonistada, H nt joonistas palju päikeseid 🙂 Noh ja turnida ka, väiksem veel minu abiga aga suurem saab juba ise hakkama, päris hea asi tasakaalu harjutamiseks.

Idee pole mõistagi mu enda oma. Sain selle mõtte Mutukamoosist seda pisut edasi arendades. Kuna mul ei olnud puidust kettaid ja ma tegelikult mäletasin, nagu oleks seal ka pakkusid kasutatud, kaevasin ma need puupakud lihtsalt maasse, piisavalt sügavale, et nad ei kõiguks, testisin oma raskuse all kõik läbi, ei liigu nad kuhugi 🙂 Eks muidugi oht on, et nad komistavad ja võivad kukkuda aga esialgu olen ma ikka ise koguaeg valvel ja juures. Teisiti meie maja ümber hetkel olla ei saagi, sest endiselt pole me jõudnud teha aeda väga turvaliseks, et kui lastel peaks pähe tulema kuhugi uitama minna, nendega siis midagi ei juhtuks. Aga mul ei ole midagi selle vastu, et nendega koos laps olla ja liivakastis mängida 😉 Kuigi enamasti mind mängu ei võetagi, neil on omad asjad ajada, küll kahekesi ja siis kummalgi eraldi.

Nii, et nüüd siis on natuke mänguväljakut maja ees ja teine natuke maja taga. Aga nii ongi hea, siis on lastel võimalus meie ligidal mängida, kui me peaks tuhnima näpud mullas maja taga aias või toimetama maja esisel platsil. Jah, aed…see on ikka veel ju planeerimata, kuigi unistused on endiselt alles ja plaanid on suured. Pean endale vahel ikka meelde tuletama ja aru andma, et me oleme siin majas elanud alles vähem kui kaks kuud ja maja omanikud oleme olnud üks aasta ja kaks päeva…

Päris niisama ka aga ei istu, et midagi aias ei tee. Näiteks istutasime pisipojaga lillesibulaid mulda. See oli juba seepärast huvitav, et laps näeb, kuidas lilled kasvavad, kuidas sellest samast sibulast sirgub kevadel lill ja (loodetavasti) hakkab õitema. Tema jaoks oli see nii huvitav! Meie pisikese aialapi eest aitas ka just tema hoolitseda, korjas kõik valmis viljad alati ära ja noppis peenralt otse suhu maasikaid ja füüsaleid.

Hea näide sellest, et me midagi õigel ajal tehtud ei jõua, oli näiteks see, et me tegime õunamahla nädal aega tagasi, oktoobri esimesel nädalavahetusel. Usun, et enamikel inimestel oli see juba unustatud, mahlad ammu juba külmas jõulusid ootamas. Meile tuli appi kohalik ehitusmees Arno, kes ongi meile siin rohkem nagu sõbra eest juba. Leppisime temaga kokku, et ta toob meile õunapurustaja ja pressi ja asjad ja näitab ära, kuidas käib. Ma kunagi lapsepõlves kõõlusin kõrval, kui isa seda tegi, vist isegi sain õunu purustajasse toppida aga ega hästi ei mäletanud küll enam kogu protseduuri. Masinavärk oli Arnol samast ajast, kui minu isalgi. Seadsime end kõik kenasti sisse, lapsed ka juures, kui Arno hakkas tööga pihta. Tuli välja, et me muidugi ei olnud pooli asju välja toonud, mida vaja oli, Arno aga oskas küsida ja me ainult täitsime käske. Aeg muudkui läks, Arno muudkui toimetas…juttu jätkus kauemaks. Me küll vahepeal kobisesime, et me nüüd vist saaksime ise ka hakkama, kui tal on vaja oma toimetusi teha…tema aga ühmas midagi vastu, mis võis tähendada, et pole hullu. Ja nii me jätkasime, kuni lõpuks olid kaks suurt tünni mahla täis. Või noh, mitte päris aga kokku tuli oma tubli 41 liitrit. Pool arooniatega ja ülejäänud täitsa puhas õunamahl. Kõige parem on see muidugi kohe juues, me olime vaimustuses ja muudkui aga rüüpasime tegemise käigus, H muidugi ka. Piiga aga jäi hoopis poole mahlateo ajal , kärus istudes, purustaja surina saatel magama. “Paar” pilti ka…ikkagi ju meie esimene mahlategu… 🙂

 

Majas sees on veel niipalju uuemat, et hakkab varsti valmis saama ka küttesüsteem. Radikad on seinas, esmaspäeval tullakse ja hakatakse pelletikatlal “akupaaki keevitama, korstna külge ühendama jne jne” (abikaasa sõnad). Varsti-varsti saame sooja. Kuigi ka sel aastal tundub, et taevaisa on armuline ja jagab meile veel sooju ilmasid, et me siin ära ei külmuks. Hetkel on ju terve maja kütmiseks vaid üks ahi, kuid siiski on see suur ja võimas ja siiani oleme hakkama saanud. Lastetuppa see soe eriti ei jõua ja seal kasutame juba õliradikat.

Kui kellelgi jäi veel ebaselgeks, mismoodi me edaspidi kütma hakkame, siis meil saab olema keldris pelletikatel, mis annab torude kaudu radiaatoritesse sooja. Suvel saab seda ka välja lülitada ja sooja vett saab boileriga kütta. Saab ka nii, et lülitame kütte välja ja katel kütab aiult vett. Talvel kütab aga pelletikatel ka vett soojaks.

Aga nüüd lõpetan, mõtted said otsa ja silm vajub kinni, homme on vaja jälle toimekas olla. Ma praegu küll ei kujutaks ette, et meil veel mingid loomad ka oleks, kes meie hoolt ja armastust vajavad ja hommikul kell 5 lauta ajavad…kust seda aega juurde saaks? Ei tea…Head ööd!

PS! Pealkirjas sisalduv sõna “tagasihoidised” on mu andeka mehe väljamõeldis, tal ikka aeg-ajalt lahvatab selliseid pirne. 😀 Minu meelest sobis tänase jutu pealkirjaks hästi 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s