Karud ja hiired

Käes on laupäeva õhtu, lapsed jäävad kohe-kohe magama (võib ju loota ja uskuda) ja ma vaatan arvutist pilte, mille põhjal kirjutada siia järgmist sissekannet. Ahjus praksub tuli, läbi suure klaasukse kumab rahustav ja soe valgus.

Kui eelmisel korral keskendusin maja välis fassaadile siis nüüd viskaks pilgu tuppa. Mis siis uuemat on?

Ma vist juba mainisin, et oleme jupp haaval hakanud vana mööblit aida alt välja tooma, korda tegema ja paar mööblitükki ongi juba me tubades oma koha sisse võtnud. Nagu see kummut näiteks.

SONY DSC

Kummuti peal on peegli alus. Seal oli peegel ka sees, kui siia tulime aga see oli pragusid täis ja ma võtsin selle välja. Targemad teadsid rääkida, et vanad peeglid tuleb kõik minema visata, st vist siis ikka need, mis on vana majaga nö kaasas. No mingi vaimude värk. Mitte, et ma seda väga usuks või kardaks…aga no tuleb ikkagi teisi ka kuulata 🙂 Praegu siis seisab ta tühjalt, ma pole sellele veel uut funktsiooni välja mõelnud, võibolla panen uue peegli ja saab kunagi mu öökapi peegliks (kui teine korrus valmis saab. Ja me omale magamistoa saame. Ja sellega seoses ma omale peeglikapi saan).

See oli üks kõige korralikumaid mööbliesemeid üldse selles majas, ajastut ei oska öelda aga sobib meie interjööri praegu väga hästi. Puhastasin ära ja tõimegi tuppa.

Aidas kolamise ja asjade väljavedamise käigus leidsin veel igasuguseid ägedaid asju, mida me nägime juba küll siis, kui enne ehitustöid kõik aida alla hoiule viisime aga praegu on rohkem aega neid uurida ja juba ka oma koht meie uues pesas neile leida. Mõne asja kohta ma siiski ei oska isegi öelda, mis see on, veel vähem seda, kus see kasutust leiaks. No näiteks see jubin, mis oli laheda nahast karbi sees. Ise arvame, et see on äkki mingi fotondusega seotud riistapuu. Keegi teab?

Ja veel mõned huvitavamad leiud:

Mõned vanad ahjuplaadid, mida vanasti puuahjus kasutati

SONY DSC

Oma aarete otsimise tuhinas kohtusin ka ühe väikese tegelasega, kellele paistis minu isik väga huvi pakkuvat. Algul ta piilus mind eemalt aga kui ma peale esimest ehmatust temaga rääkima hakkasin, tahtis ta seda hullu lähemalt näha ja tuli mulle iga korraga järjest ligemale. Ta oli tõesti imearmas ja ma ikka aeg-ajalt käisin teda aidas uuesti hüüdmas, millepeale ta tuligi jälle nähtavale ja nuuskis mu ligidal ringi. Saage tuttavaks – Kaldemäe põldhiir (vist?)

Need, kes teavad, et mul oli kunagi kodurott, need saavad aru mu vaimustusest. Kõik ilmselt ei jaga seda vaimustust ja ei pea teda üldsegi mitte nii nunnuks, nagu mina 🙂

On ju armas?? 🙂

Olgu, aitab vist sellest hiirest nüüd. Mis siis veel…Ahjaa, vahepeal tuleb natuke juttu veel loomadest. Seekord siis natuke suurematest, kui see pisike hiirepoeg. Ühel õhtul, kui Tom ja lapsed meie maja taha metsa vahele teele jalutama läksid ja mina nendega ühinesin, joostes hämaras üle põllu, kummikute ja suure, pruuni kootud kampsuniga, sõitis meist mööda üks maastur, kaks vanameest sees. Nad jätsid auto seisma ja küsisid Tomilt, et kas ta karu ei kardagi, et nii julgelt siin lastega metsas jalutab. Tom ei saanud aru, kas see oli nali või mitte ja küsis, et kas siin peaks siis mõni karu olema. Roolis istuv mees viipas käega põllu poole (kust mina just üle kalpsasin) ja ütles, et mine vaata ise, karu jäljed on siinsamas. Ja sõitsid edasi. Me siis keerasime ka otsa kodu poole tagasi, ise omavahel arutledes, et kas need võiks olla mingid jahimeeste naljad, mida äsja maale elama tulnud ullikestele pajatada võiks, niisama hirmutamiseks või naljaviluks? Ei tahtnud üldse uskuda. Ma olin täitsa kindel, et nad tegid minu kulul nalja, võisin natuke karu moodi välja näha küll oma suure pruuni kampsuniga 😀 Me kohe üldse ei tahtnud uskuda. Kuigi olime ju kevadel ilvese jälge sealsamas näinud, miks ei võiks siis karu seal ringi luusida…aga ega enne ei usu, kui ise ei näe. Mõni päev hiljem saimegi jahimeeste jutule kinnitust ja ei olnudki nali. Meie majast umbes kolmesaja meetri kaugusel ühel põllul olid kõrvuti kolmed erinevad jäljed, millest ühed kuulusid kindlasti karule. Natuke eemal olid ka väiksemad samasugused…ehk siis võimalik, et neid on rohkem, kui üks. Karujälgede kõrval tundusid olevat ka metskitse ja põdra jäljed, niipalju, kui ma suutsin neid interneti abil hiljem tuvastada.

Teel hüples meile vastu üks metsajänku, kes suurest hirmust metsa pages.

Eriti meeldib mulle see viimane pilt, kus on näha, kuidas karu käpad sissepoole üle põllu tatsanud on. Teda kohates ma ilmselt temast nii vaimustuses poleks, seega olen nüüd vältinud sügavale metsa minekuid, eriti kahe väikese lapsega…

Ja ma vabandan, keda see pikk ülevaade mingitest jälgedest ära tüütas, ma lihtsalt olen sellest praegu veel nii vaimustuses, ilmselt paari aastaga see vaibub, kui saab igapäevaseks see, et sead akna taga õunu otsimas käivad. Kas ma mainisin juba varem, et me kuulsime ühel õhtul sea häält õuest? 🙂 Aga ma nüüd lõpetasin selle teema! PS! Seeni saime ikka ka 🙂

 

Nagu ma eelmisel korral mainisin, külastasid meid eelmisel nädalavahetusel armsad mehe vanemad ja vend, kes meid jällegi nii-nii palju aitasid! Me vist ei jõuagi kunagi neid ära tänada, sest no tõesti, nii kuldsete kätega mehi, kui nende peres, annab ikka otsida. Tomi vend näiteks tegi meile selle imelaheda laua, mille taga ma praegugi istun ja trükin, siia mahub veel virn raamatuid (mida mu pisitütar mulle ennist siia mingil põhjusel tõi), juustutaldrik, üks vana laegas ja laualamp, no igatahes ruumi on siin parajalt, et lugeda, kirjutada, köögis toimetava mehega lobiseda, või omavahel kohvitada. Mõte selline laud teha tuli mul tegelikult siis, kui ahi oli selle koha pealt ära lõhutud ja tühi koht alles jäi. Ja unistus saigi teoks! Kasutusele läksid kuurist leitud vanad lauad, mida sai töödeldud ja lihvitud ja lõppviimistlus, et ta selline vana välja näeks, sai pinotexiga (või selle laadse vahendiga) üle tehtud.

Üles tuli riiul, sellest tuleb läbi tuua lambi juhe, et laua kohale lamp rippuma saada. Sinna üles riiulile panin praegu näiteks edevad veini- ja  muud vanad klaasid, mis aidast leidsin (pilti nendest polegi…aga homme teen.) Laua alla riiulitele esialgu pole veel midagi lastele ahvatluseks pannud aga mõtlesin näiteks kokaraamatuid seal hoida. Praegu on need riiulid ideaalsed autodega mängimiseks ja ronimiseks 🙂

Äi samal ajal saagis ja puuris ja kopsis vannitoas ja selle tulemusena tekkisid mõlema akna kohale vanadest laudadest kardinapuud. Nüüd on vaja leida vaid need õiged kardinad sinna.

Ühel pildil on näha veel üks “uus” asjandus – vana nagi, mis varem oli vist esiku kapis aga meil leidsid see nüüd kasutust vannitoas käterätikute jaoks. Need mõned vanad asjad vannitoas annavad juurde palju hubasust. Kuigi päris valmis see ruum veel pole, panna on veel akna liistud, lamp peeglikapi kohale, dushinurka klaasist seinad…ikka veel on teha.

Ämm aitas lapsi hoida ja müttas aias, tegi lõket ja korjas õunu…kõik tegid koguaeg midagi. Mina ka, peale selle, et ma teistel sabas käisin ja pilte tegin, puhastasin veel ühe vana kapi ära, sellise väiksema, kus on hoitud tööriistu ja mis vajab natuke rohkem kõpitsemist, kui lihtsalt puhtaks küürimine.

Tundub, et vanasti armastati mingit punakas-pruuni värvi, millega enamus mööbel üle võõbati. Katsu sa seda nüüd kätte saada. Tegevust jätkub kauemaks. Sahtel on ka olemas aga oli pildistamise ajaks juba eemaldatud 🙂

Tuleb tunnistada, et mõnus on nokitseda vana mööbli ja muu kraami kallal, lapsed on hoitud, keegi teeb süüa, keegi põletab oksi…mitu korda leidsin end mõtte juurest, kuidas vanasti ju elatigi nii, mitu põlvkonda koos ühe katuse all…meie puhul see siiski vist ei tule kõne alla, kuna meie Tomiga oleme need kodulinna reeturid, kes teise Eesti otsa elama tulid, ülejäänud pere on kas Mulgimaal või Pärnus. Aga unistada ju võib ja sellised nädalavahetused on toredad. Siinkohal on jälle õige aeg ka ahhetada, kui hea meel mul ikka on siia maale kolimise üle, sest korraga mahub meile palju külalisi ära ja nii tore on, kui elu siin keeb. Õhtul istusime kõik koos meie ümmarguse vana laua taha (ikka seesama ümmargune laud, mis igas selle aja majas vist olemas oli) ja sõime Tomi tehtud imehead pizzat.

SONY DSC

Järgmisel päeval jätkus töö täie hooga, mehed panid kööki üles kubu, mis oli juba pikka aega kuuris pakendis seisnud ja oma tähetundi oodanud. Kui enne tundus külmiku ja ahju vahele jääv sein nii tühi, siis nüüd on see tumehall kubu nagu sisustuselement. Valgust annab ta ka väga hästi, nii, et kohe ei tunnegi puudust kubu kõrvale mõeldud valgustustest. Aga ei saa siiski mainimata jätta, et mõlemale poole kubu tulevad riiulid, materjal saab olema ikka oma kuurist, seega taaskasutust ka köögis. Mulle meeldib. 🙂

Pilte igast nurgast 😀 aga ma lihtsalt olen nii vaimustuses oma uuest köögis, eriti meeldib mulle see, et sinna mahub korraga süüa tegema mitu inimest, no maksimum on õnnestunud siiani korraga neli inimest ära mahutada aga kindlasti mahuks veel 😀 Keegi ei jää kellelegi jalgu ja ruumi toimetada on palju. Muidugi on ruumi ka nö asju-korraks-käest-ära panemiseks aga siiani ma olen nautinud selle kaose koristamist 😀

Ruumipuudus sai õnneks lahendatud sahvri kordategemisega, Tom oma vennaga tegid sahvri tagumisse seina riiulid, mis muidugi imekiirelt ka täitusid kõige olulisega, kuid siiski mitte nii olulisega, mida iga päev vaja läheks. Aga jällegi, väga oluline töö oli see ja ruumi on jälle palju rohkem, ei ole kapid ja sahtlid asju täis kuhjatud. Ämma tehtud hoidised said oma riiuli ja on sahvris kindlasti aukohal, kuid kahanevad koletul kiirusel 😉 Aga! Ka mina olen end ületanud ja sain hakkama oma päris esimese keedetud moosiga. Mitte, et ma varem poleks seda osanud teha (vabandused…) aga mulle meeldib värske (loe: olude sunnil külmutatud) kraam rohkem. Kuna aga olin kursis, kuiväga mu mees armastab kreegi moosi, võtsin end kokku, küünitasin ämma abiga end suure vana kreegipuu poole ja korjasin ära viimased kreegid, mis polnud veel puu otsa ära mädanenud. Sel aastal ei olnud kahjuks kreegi saak suurem asi. Aga see-eest maitses see viimane saak küll ülihää ja ma olin endaga väga rahul. Ootan juba, puulusikas käes, uut saaki (kõigest aastake tuleb oodata…).

Kas nüüd on kõik uudised kirja pandud? Põhimõtteliselt küll. Korraks võib piiluda veel suurde tuppa ka, kuid see pole veel päris valmis. Hetkel on selles ruumis kohtunud vana aeg uuema ajaga, ehk siis vana mööbel ootab uue välja kolmist aga uus ei saa enne kuhugi kolida, kui teine korrus valmis saab. Sellegipoolest tunneme end õhtuti mõnusalt nii diivanil mõnuledes kui söögilauataga õhtusööki nautides.

SONY DSC

SONY DSC

Kui nüüd ajas tagasi minna, siis seal, kus laes on see tala (uue istumiskoha kohal) oli varem sein. Vana ahi oli ainus, mis ühendas kolme tuba. Nüüd on valgus ja ruumi palju-palju rohkem. Sinna, kus on uue aja kummut (paremal seinas), tuleb see vana kummut (mis praegu on vasakus seinas) ja vana kummuti asemele tuleb ehk kunagi telekas ja sellele ka mingi kapp (minu soov on, et ustega, et see ajaröövel ära peita, kui keegi seda parasjagu ei vaata) Nagu näha, praegu meil endiselt telekat ei ole ja ei tunne puudust ka 😛 Majas siiski telekas on, suurema poisi toas.

Alumisel pildil paistab kaugelt ka kohustuslik “Singeri masin”, mis aga pole tegelikult Singer vaid on hoopis Naumann Köhler´i masin, mis tädi Vaike sõnul peaks veel isegi töötama, kui keegi oskab selle üle vaadata ja teda väheke putitada. Praegu see veel kasutust pole leidnud muul moel, kui lihtsalt seinaäärne kaunistus. Tulevikus plaanime sellele kohale panna tugitooli (mis arvatavasti saab kassi meeliskohaks, kuna talle juba praegu meeldib ahju lähedus), selle kohale on, nagu lähemal vaatlusel näha, lamp. Neid seinalampe on plaanis veelgi, sellest annavad aimu seina seest välja turritavad juhtmed. Loodetavasti saab nende asemele varsti ka lambid paigaldatud…kui vaid leiaks need õiged. Aga kõik me teame, et maja ei saagi kunagi valmis ja tegelikult need liistud, lambid ja muu pudi-padi on vaid köömes selle kõrval, mis siin juba tehtud on. Me ikka ja jälle mõtleme, et see on nii uskumatu, kui kiirelt see aasta on läinud ja kui kiirelt me juba siin oleme ära harjunud. Ja nüüd ongi ju käes juba see hetk, kus me istume söögitoas laua taga ja meenutame seda aega, kuidas kõik alguse sai. Ma mäletan seda, kui ma sellest siia kirjutasin, see oli ju nii alles! 🙂

Nüüd on meil oma aed, oma maja, oma õunad, oma aiamaa, oma muru, mida üsna tihti niita…, oma kaev, oma kelder, oma hiired ja oma hääled ümber maja, oma päikeseloojang, oma energia-mägi (no see pole päris meie maa peal küll…), oma udu ja oma metsarada…. Nüüd meil ongi kõik see, millest me koos unistasime. Me oleme nüüd kodus! 🙂

Lõpetuseks veel üks mõttetera meie 2,8 aasase suust, kes istus parasjagu üksinda vannitoas potil ja peale pikka vaikust ütles: “Me elamegi nüüd siin!” Talle jõudis ka lõpuks kohale. Jah, nüüd võib öelda küll, et me oleme ära harjunud 🙂

7 thoughts on “Karud ja hiired

    1. Aitäh, Jaana! Muidugi võib tulla kokaks, mul just sõitiski peakokk nädalaks komandeeringusse ja köök on vaba 😀 Nii, et olete Lassega oodatud! 😉

      Meeldib

  1. Kristiina, sa ikka nii ilusasti kirjutad, et pisar tuleb silma 🙂 Mul kõik samad mõtted ja unistused maakodu suhtes aga vat ei oska kirja panna.

    Veidi praktilise poole pealt ka – kust te selle rohelise lambi leidsite, mis söögilaua kohal? 🙂

    Meeldib

    1. Ma tänan, nii liigutav on minul jällegi sellist kommentaari lugeda 🙂
      See lamp on ka siit majast pärit ja me oleme ise ka sellest nii vaimustuses. Tegelikult oli see isegi selles samas ruumis,enam-vähem sama koha peal, kus nüüdki. Praegu tehakse selliseid ju nö järgi. Kahju ainult, et neid rohkem polnud, selliseid oleks meil kööki ka vaja 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s