Talgud peetud, peenar maas!

Ma enam isegi ei imesta selle üle, kuhu aeg kaob, see lihtsalt ongi nii, et jälle on kell pool üks öösel ja ma ei saa kuidagi enne magama minna, kui pole kirjutanud sellest, kui tublid kolleegid mul on!

Veel laupäeva õhtul mul polnud plaani, kuidas pühapäeval asi välja nägema hakkab. Esiteks, ma polnud kunagi talgusid korraldanud. Mul on jäänud mulje, vanadest raamatutest või juttudest, et need on midagi suurt. Noh, et tuleb suur hulk inimesi, tehakse palju tööd ja süüakes ja juuakse suurtes kogustes.

Kui minu sõbrad kohale jõudsid, oli enne neid meist üle ujunud üks suur äikesepilv, millest tuli täpselt viis piiska. Kui ma kuulsin, et Tartus tuli rahet, olin valmis rajuks. Seda aga ei tulnud ja siis, kui kõik olid kohal, maja sees ja ümber tiirud tehtud, sain aru, et nüüd olen ma jännis! Mul ei olnud plaani! Mul ei olnud AIMUGI, mida me seal tegema hakkame. Osalt ilmselt seetõttu, et mu mõte töötab enamuse osa ööpäevast selles suunas, kuidas mu lastel läheb. Kuklas aga kummitab koguaeg mõte olla maal ja teha midagi. Teha ära, palju teha. Noh ja kui sellel kuumal pühapäeval entusiasmi täis kolleegid mu hoovis seisid ja küsisid: “Noh, millest me siis alustame?” lõi mulle nagu välk selgest taevast pähe, et mul pole aimugi.

Siis aga hakkas vaikselt mõte tööle. Nüüd tuleb meelde katkend filmist “Suvi” , kus Kiir Tootsile õpipoisiks läks. Noh, et kui on kivid, siis mida nendega teha. Tuleb need ära veeretada…Minul aga polnud vaja kive veeretada vaid hoopis eelmisel päeval Vastse-Kuuste talulaadalt soetatud taimed maha istutada. Kuna aga mul polnud peale taimede ja poole koti mulda mitte kui midagi, tuli alustada nullist. Mitu pead aga on ikka mitu pead ja nii me suutsime leida hea kasvukoha taimedele, lauda eest kahanes vana sõnnikuhunnik justkui võluväel (nimega Toomas) ja labidad välkusid punaseks lakitud linnapreilide küünte all nagu tearavad mõõgad läbi selle savikooriku, mis põllupeal oli

Sama väledad olid ka nende neidiste lakitud sõrmeküüned, mis osavalt kõik meie taimed mulda istutasid. Kuna seltskonnas oli ka bioloogiat studeerinud inimene, tundus tema silmis kindlasti kõik eriti lihtne. Mina näiteks ei teadnud, et kurki ja tomatit ei sobi kõrvuti panna, nad ei sobi kokku. Me panime neile siis paprikad vahele. Salat ja maasikas said äärmised kohad. Ja nii meie “ühishaud” valmis saigi!

Ma ei hakkagi salgama, et sai ka kasutatud laps-tööjõudu. Peame nüüd Tomiga plaani, kuidas see väike 5-aastane põllumees endale suveks meelitada.

Ma olen äärmiselt õnnelik ja tänulik nendele tublidele naistele, kes aitasid meil selle teoks saada, sest me ise olime tegelikult juba loobunud mõttest, et midagi jõuaks kolme rübliku kõrvalt kasvatada. Aga nüüd peame jõudma, taimed on maas ja vajavad hoolt ja harimist.

Meile toodi ka päris esimene oma aia lill.

SONY DSC

Veel üks näide laps-tööjõu kasutamisest aga see oli ausõna vabatahtlik. Usun, et varsti tahab ta vabatahtlikult ka rohima hakata, nii, et maa on must aga eks peab enne paar bioloogia tundi talle andma 🙂

Kui mu kirjatükkide juures oleks kellaaeg, siis võiks arvata, et suudan ajas tagasi minna aga tegelikult on kell küll jah alles 22.30 aga juba järgmisel päeval. Siiski, siiski – ma olen ju arenenud – varasema nädala aja asemel suudan kirjutada ühe loo ainult kahe päevaga 😉 Loodan, et nüüd ära ei sõnanud ja ülalt korruselt mingit vääksumist ei tule…

Iluaed

Kuigi mulle algul seal aias ringi kõndides tundus, et ma tean, mis mul seal on, siis nüüd selgub, et ikka ja jälle ilmub kuskilt mõni üllatus. Näiteks tikripõõsas, mis kasvab ümber ühe kreegipuu. Viimaseid on tõesti mitukümmend, seepärast ei näinud ega osanudki näha nende sees veel midagi muud. Vanu sõstrapõõsaid on ka palju, marjad juba otsas nii, et ootame saaki 🙂 H on eriti põnevil ja usun, et saab ka oma esimesed rohelised imepisikesed sõstrad ja tikrid ära maitstud, just nii nagu ma isegi lapsepõlves, kui ei jõudnud ära oodata, millal need valmis saavad. Või siis toored õunapunnid. Minul jagus arusaamiseks täpselt üks amps aga mu õde ainult tooreid õunu sõigi 😛

Kui pühapäeval pidi Tom (mina sain ka natuke musklit kasvatada) ikka mehemoodi seda vana sõnnikuhunnikut kaevama ja aiakäruga eemale peenrale vedama ja nii ikka mitu koormatäit siis esmaspäeval käis kopp ja vedas ilmselt mängleva kergusega ülejäänu peenra kõrvale, juhuks, kui meil peaks olema tahtmist veel midagi maha panna. Etteruttavalt olgu öeldud, et juba olen ma suutnud kokku osta füüsali ja jalapeno taimi, nii, et midagi täiesti uut saab ka ära proovida. Naersimegi, et maad ju on, varsti oleme endalegi märkamatult kõik täis istutanud ja raug ei lõppe niipea 🙂

Ka palusime kopamehel viia üks kole savihunnik koos vana ahju kividega taga aeda, põllu peale, et maja esine vähegi kobedam välja näeks. Natuke läks neil küll arusaamises midagi viltu, kivid ja savi viidi siiski niitmata alale, kuhu tulevikus plaanime sauna ehitada aga mine sa tea, ehk ei olnudki see halb koht selle soga jaoks, kunagi on ehk isegi kasuks. Ja niitmise ala jäi ka ju tegelikult vähemaks 😉

 

Pilt ei ütle võõrale midagi aga meile on see suur muutus, sest varakevadest saadik oli see savi ja kivihunnik silma riivanud ja olime vaatepildiga juba harjunud.  Nüüd veel mõned oksad ära vedada ja…kui keegi soovib jalgpallimatši korraldada, siis meil ruumi on 😉

Ja lõpetuseks paar pilti meie tõelistest looduslastest, ma ise ka poleks uskunud. H on soojade ilmade saabumisest alates kõik päevad veetnud maal paljajalu. Küll on ta saanud nõgestelt kõrvetada ja ohakatelt torkida aga endiselt laseb julgelt edasi, üle kivide ja kändude sõna otseses mõttes 🙂 Ja E tundub, et läheb sama teed, käpuli meie olematul murul edasi liikumine tuleb tal palju paremini välja, kui kodus toa põrandal. Eriti sürr oli vaadata, kuidas ta võililli kummardas, tal nendega vist mingi oma suhe. Algul arvasin, et paneb suhu aga ta nagu oleks nuusutanud neid äraõitsenud õisikuid ja seejärel kummardas neile sügavalt. Maale sündinud 🙂

 

Järgmisel korral saab ehk juba katusevahetusest ja fassaaditöödest kirjutada 😉 Samuti on vaja paika panna järgmiste talgute plaan. Kui me selleks aja leiame…plaani pidamiseks, ma mõtlen. Viimasel ajal on nö mõttetöö ja paberimajanduse jaoks aega oluliselt vähemaks jäänud aga me anname endast parima, et järgmised talgulised ikka igavust ja korratust tundma ei peaks 😀 Tööd seal ju jagub, nagu me ikka ja jälle üle külaliste huulte kuuleme…aga nagu vanad eestlasedki juba, siis nii ka meie – tööd me ei pelga! Sellega lõpetan tänaseks, head ööd! 🙂

4 thoughts on “Talgud peetud, peenar maas!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s