Doppel herz, surnud rott ja muud toredad leiud

Minu kõrvu on jõudnud kuuldused, et mul on veel lugejaid! Seda on nii hea teada, et meie kodu projekt kellelegi veel korda läheb ja see annab mulle ainult motivatsiooni ikka edasi ja edasi minna, panna kirja nii hästi või halvasti, kui ma oskan meie edusammud ja kõik sinna juurde kuuluva. Aitäh teile, mu kallid! 🙂

Tavaliselt saan ma siia kirjutama ju alles õhtul, kui lapsed on voodis. Vähemalt üks neist võiks ka juba magada, sest siis saan mina rahus kirjutada. Väiksem tudubki juba aga see keskmine ei taha kuidagi jääda, issi on temaga üleval ja kuulen aeg-ajalt vestlust stiilis: “Issi! Pissihäda!” T vastu, et “sa juba käisid”. Põnn: “Pissihädaaaaaa!” Vaikus. Hetk hiljem Põnn: “Teki alllaaaa!” ja siis kohe “Tekk pealeee” Vaikus. Natukese aja pärast proovib uuesti: “Nohuuu! Rohtu!” või ei “ei taha tekkkiiiiii” jne. Aga nüüd on vaikus juba pikemat aega, seega on lootust, et T tuleb ka varsti alla (kui ta jälle magama ei jää) ja me saame veel majaplaane arutada (nagu meil viimased kuu aega teemaks on ikka olnud)

Aga siis asjast ka. Nädalalõpp möödus meil taas maja juures toimetades. Ok, selle lause ma vist võiks edaspidi välja jätta, sest selge on see, et kuni järgmise suveni saab sedasi alustada vist igat järgmist postitust…Aga et siis…

Meile olid appi tulnud jälle tublid sugulased Pärnust, T vanemad ja ka vend. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus nii või oligi Maki silmis üsna murelik pilk, kui majja sisse astus. Kui ta oli pisut ringi käinud, kõlas tema suust meile juba tuttav lause: “Njaa, tööst siin puudust ei tule” Ja ega tulnud ka nädalavahetusel. Kuna valget aega pole meile enam palju antud, käärisime aga kohe käised üles ja asusime toimetama. Mina polnud seal terve nädal käinud ja vahepeal oli palju jälle muutunud. Töömees Enn oli ühelt toalt põranda täiesti üles võtnud, põranda asemel oli ainult punane liiv, jalajälgi täis.

Põrand soojustatakse ära, alla läheb betoon ja siis mingid plaadid. See polnud nüüd väga selge lause, kuna see “mingid plaadid” kõlab üsna naiselikult aga oleks T siin, ma küsiks kohe täpsemalt. Vahel on nii, et ma võin küsida küll juba varem ära, et kuidas nt need torud siis tulevad ja mis seal kaevus on aga kui ta seletama hakkab, jookseb mu silme ette hiina keel ja mu aju lukustub sel hetkel täielikult. Nii, et ma võin olla isegi kuulnud, mis plaadid sinna tulevad, aga ma polnud ilmselt sel hetkel, kui mulle seda öeldi, jälle päris….kohal. Aga igatahes on terve pool küüni neid plaate täis, suuuured ja valged. Ikka ei saanud aru? Mina ka mitte, seega las ta jääb. Põhiline on see, et need ilusad vanad põrandalauad ikka lõpuks tagasi pannakse, eelnevalt natuke töödeldud, lihvitud ja õlitatud. Ühes väiksemas toas, kus oli üks põhilisi magamistube vanasti, on lood põranda laudadega veidi kehvemad. Maki ja T võtsid neid üles  ja tuli välja, et seal paljud on sellised, mida enam tagasi panna ei saa. Need olid kitsamad ka, ju siis sai vanasti seda tuba ehitades raha nappima ja tuli läbi ajada kehvemate laudadega. Aga pole hullu, eks me peidame need uued siis vanade sisse ära.

Üks uus asi oli veel, mida me polnud näinud. Maja juurde oli kaevatud üks kitsas kraavike, mis oli aga pooleli jäänud.

T helistas ja uuris asja ja selgus, et kuna maa on liiga savine, ei saanud väikese kopaga seal midagi ära teha. Selgitajaks oli kaevumees Ülo, kelle tuttav vist too kopamees oli. Ja Ülo vaeseke elab ikka kõike nii läbi, oli rääkinud T-le, et “kurat, kui mõne majaga on nii, et kõik kuidagi laabub siis siin kohe üldse ei lähe asi edasi, mul tuju nii rikutud kohe!”  Vaene mees! Aga loodetavasti saame ikkagi igasugustest raskustest üle ja varsti tuleb suur ja tugev kopp ja teeb töö ära. Siit, tuli välja, et võib aga tekkida järgmine probleem. Kuna maa on pehme, võib kopp maasse vajuda ja ei saa enam välja. Samamoodi see segumasin, mis betooni tuleb valama. Njah. Võiks ju öelda küll, et üks jama ajab teist taga aga minu meelest oleks ka imelik, kui kõik laabuks, kõik tuleks tööle õigel ajal ja täidaks oma lubadusi ja kui maja renoveerimine lähekski maksma just nii palju, kui oleme ise oma peaga arvestanud. Mitte miski ei lähe nii. Seega me oleme alati kõigeks valmis ja rahustame Ülo ja kõik teised maha, et kui nii ei saa, siis proovigem teisiti ja kuidagi ju ikka saab 😛

Minu meelest on palju rohkem neid asju, mis toimivad. Näiteks ahi. Kui töömees nädala sees seal on ja midagi teeb, siis ta kütab iga päev ahju. Et korstna kuivaks saaks ja majast ka niiskus kaoks. Ja juba ongi nii mõnus ahju lõhn toas, kui tuli alla teha. Ka mina sain meie ahju tule tegemisega käe valgeks (ja mustaks muidugi ka)

Mis me siis veel tegime? Ämmaga tühjendasime näiteks sahvrit. Minul on vist isa tugevad geenid, tema oli ka suur asjade allesjätja ja koguja. Kui ämm oleks minema visanud kõik klaaspurgid, siis mina suutsin päästa ikkagi need, mis olid ikka täitsa uued või siis vähemalt täiesti korralikud, puhtad. Ämm üritas mind veenda sellega, et ega need kaanetamisega kaaned, ega neid ei saa enam nii lihtsalt kuskilt. Järgmisena leidsime tutikad kaaned. Ämm siis uuesti, et no ega kaanetajat ikka ju pole, nemadki viskasid enda oma ära. Läks hetk mööda ja nagu oleks keegi meile neid asju ette söötnud – kaanetaja! Seega sain nüüd oma esimeste hoidiste jaoks juba purgid koos kaante ja kaanetajaga.

Jätkub….

Ja jätkubki, kolm päeva hiljem.  Täna on juba reede, pisikesed pudinad magavad ja ma teen nüüd ruttu.

Kööki ja sahvrit tühjendades leidsime sealt muidugi igasuguseid põnevaid leidusid. Näiteks pudeli, millel oli silt “Nafta”. Või siis oli pudelike südame toonikut Doppel Herzi, ämm käis pudeliga ringi ja pakkus kõigile aga keegi ei tahtnud. Imelikud. Siis hunnik rohupudeleid ja muud kola. Korralikud sorteerijad, nagu me oleme, panime kõik eraldi kottidesse-kastidesse ja kastid rohupudelitega sõidavad siiani meil pagasnikus kaasas kuna pole mahti olnud ära viia…peaks vist ikka enne, kui tuleb mingi politsei reid ja hakatakse autodest narkootikume otsima. Meid võidakse kahtalselt vaadata küll…

Mehed samal ajal koristasid tube ja vedasid mööblist tühjaks. Ka nendel oli õnne ja leidsid lahedaid vanu asju, surnud rott ilmselt nii vana ei olnud, oli vaeseke omale kummuti sahtlisse viimse aseme teinud…Ilmselt üks nendest eelmistest elanikest, kes oli Ennu jagatud mürki manustanud ja selle kätte ää koolnud. Rahu nende loomakeste põrmule…

Järgmisel päeval, pühapäeval oli väljas tugev tuul kuigi päike paistis ja õhk oli soe. See tuul aga ei meeldinud meie väikesele Põnnile eriti ja pühapäev oli seega rohkem selline lapsehoidmise päev meile kordamööda. Olime rohkem õues, ämm ja äi toimetasid õunaaias, äi lõikas puid ja ämm korjas õunu. Me Põnniga käisime töiseid tegelasi ergutamas.

Vahepeal saabus kaevumees Ülo. Tuli, et puurida auk läbi kaevu seina, et sinna hiljem veetoru ühendada. Ka mina sain lõpuks kaevu piiluda ja ausalt öeldes müts maha selle mehe ees, kes nii sügavale julgeb minna…see oli põhjatu!

SONY DSC

Samal ajal kogunesid meie teeotsas jahimehed. Ülo teadis rääkida, et põdrajaht on käimas.

SONY DSC

Kaevu juues aga toimus meeste kogunemine ja aeti tähtsaid meeste jutte, Põnn loomulikult nende seas.

No ja siis juba läkski Pärnu rahvas tagasi koju, et mitte väga pimeda peale jääda ja meiegi korjasime asjad kokku ja sättisime koju tagasi. Põnn sai natuke lõbusõitu aiakärus veel ja Kaldemäe uus perenaine peesitas päikese käes, Piiga tudus kärus. Ilus õhtu oli. Oleks juba me seal, päriselt.

Kaldemäe uus perenaine ja kärus peidus pesamuna E
Kaldemäe uus perenaine ja kärus peidus pesamuna

Järgmise korrani! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s